2-25-17452/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-25-17452

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.06.2026, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-17452

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi F.Q vastu võla, viivise ja

sissenõudmiskulude nõudes

Hagihind

2661,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

Hageja lepinguline esindaja: Anzhela Ternikova

Kostja: F.Q (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi F.Q vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude

nõudes.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 17.10.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse F.Q (kostja)

2-25-17452

vastu. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja kokku 2445,53 eurot,

millest 1779,18 eurot on põhivõlg, 245,76 eurot intress, 420,59 eurot 17.10.2025 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt ja 35 eurot võla sissenõudmiskulud. Lisaks

taotleb hageja, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates

18.10.2025 viivise põhivõlgnevuse tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 18.10.2023

krediidikonto lepingu nr 7764709365 krediidilimiidiga 2000 eurot intressiga 40,7% aastas,

krediidi kulukuse määraga 49,22% aastas. Vastavalt lepingule kohustus kostja kasutusse

võetud krediiti tagastama igakuiste 15. kuupäevaks tasutavate tagasimaksetega, mis on

minimaalselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist,

kuid vähemalt 10 eurot.

Krediidiandja hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust, analüüsides kostja

esitatud andmeid (igakuine sissetulek 800 eurot, finantskohustused puuduvad ja

majapidamiskulud 150 eurot) ning ka pangakonto väljavõtte andmeid (sissetulek 565,52

eurot). Krediidiandja teostas ka päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Kogutud

info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel

jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

Kostja jäi viivitusse 15.12.2024, 15.01.2025 ja 15.02.2025 maksete tasumisega.

Krediidiandja saatis 04.03.2025 kostjale teate, millega andis kostjale täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 18.03.2025. Krediidiandja hoiatas kostjat teates, et

täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb ta lepingu üles. Kuivõrd

kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja lepingu

19.03.2025 ülesöelduks ning 01.04.2025 loovutas krediidiandja lepingust tulenevad nõuded

hagejale. Kostja on teinud lepingu järgi tagasimakseid kokku summas 870,81 eurot.

Hageja nõuab hagis kostjalt tema ja ESTO AS-i vahel 18.10.2023 sõlmitud krediidilepingu

nr 7764709365 järgi tagastamata krediidi põhiosa, 17.10.2025 seisuga tasumata intressi,

viivist põhivõlalt alates 20.03.2025 kuni 17.10.2025 lepingus sätestatud intressimääras ja

edasiulatuvalt alates 18.06.2025 viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni nõude täitmiseni. Lisaks taotleb hageja võla sissenõudmiskulusid summas 35

eurot.

2. Tartu Maakohus võttis 25.11.2025 määrusega hagi menetlusse ja kohustas kostjat hagile

kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse ja hagiavalduse temale

kättetoimetamisest. Kohus toimetas kostjale dokumendid kätte 11.12.2025 e-postiga.

Kostja määratud tähtaja jooksul kohtule hagile vastust ei esitanud.

3. Kohus andis 11.03.2026 kirjaga hagejale tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide

esitamiseks. Kohus hindas esialgselt, et hagi aluseks olevate asjaolude põhjal ei ole hagi

aluseks oleva tarbijakrediidilepingu sõlmimisel järgitud kohaselt VÕS §-st 4034 tuleneva

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohus selgitas, et

kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke

kohustusi, siis vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus märkis, et annab hagejale võimaluse esitada

VÕS § 4034 lg 7 järgi nõude ümberarvestus ja vajadusel oma hagiavalduses esitatud nõudeid

vastavalt täpsustada.

2-25-17452

4. Hageja esitas 11.03.2026 kohtule seisukoha, milles teatab, et jääb hagiavalduses esitatud

nõuete juurde. Hageja leiab, et kostjaga sõlmitud krediidilepingu ülesütlemine toimus

seaduslikul alusel kostja kohustuste rikkumise tõttu. Hageja on seisukohal, et isegi, kui

lepingu sõlmimisel ei järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis olukorras, kus

leping on õiguspäraselt üles öeldud, ei tulene VÕS § 4034 lg-st 7 krediidiandjale kohustust

sõlmida uus maksegraafik või tagasimaksed uuesti määrata, sest lepinguline suhe on

ülesütlemisega lõppenud ning nõuded on muutunud sissenõutavaks.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et B2 Impact OÜ hagi F.Q vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes ei

ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Seetõttu ei saa

kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel rahuldada hageja

nõusolekul hagi tagaseljaotsusega ning vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

6. Hageja tugineb hagi alusena sellele, et kostja rikkus tema ja ESTO AS-i vahel 18.03.2023

sõlmitud krediidilepingust tulenevat maksekohustust, jäi viivitusse kolme järjestikuse

osamakse tasumisega, ei täitnud kohustust ka temale antud täiendava tähtaja jooksul,

mistõttu ütles krediidiandja lepingu üles alates 19.03.2025. Hageja väitel loovutas

krediidiandja lepingust tulenevad nõuded kostja vastu temale ja hageja nõuab hagis kostjalt

lepingu ülesütlemise seisuga tagastamata krediidi põhiosa ja tasumata intressi ning alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni nõude täitmiseni ning lisaks võla sissenõudmiskulusid.

Kohus leiab, et hagi aluseks oleva, kostja ja ESTO AS-i vahel 18.10.2023 sõlmitud

krediidilepingu puhul on tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga, s.o

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid. VÕS § 4034 näeb

tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtete

järgimise kohustuse.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on kohustatud krediidiandja seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS

§ 4034 lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja

arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju,

määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele,

tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises

lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3

punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 küsib krediidiandja

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt

2-25-17452

teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et

tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3

sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud

näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja

kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest

(nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot

küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja igakuine sissetulek

800 eurot, finantskohustused puudusid ja majapidamiskulud 150 eurot. Krediidiandja võttis

aluseks ka pangakonto väljavõtte andmed, mille kohaselt oli kostja sissetulek 565,62 eurot

ning krediidiandja teostas kostja kohta päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse.

Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega

selgitanud välja kostja maksevõimet. Hagile lisatud konto väljavõtte on koostatud

08.10.2025 ehk peale lepingu sõlmimist. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul kui nimetatud

konto väljavõte oleks koostatud enne lepingu sõlmimist, ei oleks krediidiandja saanud selles

sisalduvaid andmeid nõuetekohase hoolsusega hinnates jõuda järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline. Vastavalt hagile lisatud konto väljavõttele oli kostja töötu ning tema

ainsateks igakuisteks sissetulekuteks olid Töötukassa ja Tartu linna poolt makstavad

toetused kokku summas ca 550 eurot, väljavõttest küll ei nähtu, et kostjal oleks olnud

finantskohustusi, kuid võttes arvesse kostja igakuiste väljaminekute suurust ei olnud kostja

kohtu hinnangul lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

2-25-17452

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja.

Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hageja nõuetele vastuväiteid. Samas

võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Riigikohus on

selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et see tähendab, et ka juhul, kui

tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima,

kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda

krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise

tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja

maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib teha tagaseljaotsuse

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Tagaseljaotsuse

tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus

TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata.

Selles asjas andis kohus hagejale tähtaja, et põhistada täiendavalt krediidiandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist või esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane nõuete

ümberarvestus ning vastavalt oma nõudeid täpsustada. Hageja kohtu antud tähtaja jooksul

hagi ei täiendanud, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt ei

põhistanud ega esitanud ka VÕS § 4034 lg 7 kohast nõuete ümberarvestust.

Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal järeldab kohus, et krediidiandja rikkus hagi aluseks

oleva 18.10.2023 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostjaga vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Seega saab hagi olla õiguslikult põhjendatud

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi

ulatuses. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule teavet VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tagasimaksete

uuesti määramise kohta, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, siis ei ole

võimalik kohtul hinnata põhinõude sissenõutavaks muutumist ja seega ei saa kohus anda

hinnangut ka hageja nõuete osaliselt põhjendatuse kohta. Kohus leiab, et seetõttu tuleb jätta

hagi tervikuna rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

7. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus

tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud

hageja kanda. Ei ole teada, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid. Seetõttu puudub

vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik