2-26-8470/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

05.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-8470

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus

isiku

paigutamiseks tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 18.04.2026 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AA määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad määruskaebuse

menetlemisel

Avaldaja sihtasutus

Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik AA (sünniaeg XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.04.2026 määrus muutmata.

2. Jätta AA määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 kohaselt võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

2-26-8470

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) esitas 16.04.2026 Harju

Maakohtule avalduse AA (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni ning ravi pikendamiseks 40 päevani.

1.1. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik alates 15.04.2026 psühhiaatriakliinikus, kus

talle kohaldati alates kella 18.27-st valvearsti otsusega tahtest olenematut ravi. Avaldusele

lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik avaldaja juures

esmakordselt. Patsient on XXX riigi kodanik ning elab XXXis. Tema abikaasa on eestlane ja

elab XXXis. XXX XXX XXX. Abikaasa sõnul diagnoositi puudutatud isikul 1999. aastal

bipolaarne häire ning ta on korduvalt viibinud XXXis psühhiaatriakliinikus ravil, sealhulgas

ka tahtest olenematu ravi korras. Puudutatud isik oli viimati XXXi psühhiaatriakliinikus ravil

paar aastat tagasi ning talle on määratud koduseks raviks meeleolustabilisaator ning

antipsühhootikum. Abikaasa sõnul ägeneb patsiendi haigus enamasti eluliste stressoorsete

sündmuste korral. Abikaasa sõnul hakkas puudutatud isiku tervis halvenema juba 2026. a

märtsis, kui ta muutus rahutuks, verbaalselt agressiivseks, tekkisid unehäired ning puudutatud

isik hakkas käima kasiinodes. 06.04.2026 tuli perekond Eestisse. Puudutatud isiku abikaasa

sõnul oli patsient olnud lennukis rahutu, karjus, et keegi sureb ning olnud verbaalselt

agressiivne. Tallinna lennujaamas põgenesid abikaasa ja ta lapsed patsiendi eest oma koju,

sest kartsid teda. Puudutatud isik hakkas käima abikaasa kodu ukse taga ning nõudma sisse

lubamist. Mõnel korral lubati puudutatud isikul korterisse tulla, kuid patsient ei maganud,

piiksutas öösiti telefoniga, ajas lapsi üles ning käitus ebaadekvaatselt. Puudutatud isik oli

vihane, karjus ja süüdistas ja see hirmutas lapsi. Alates 13.04.2026 abikaasa puudutatud isikut

enam enda koju ei lubanud. Puudutatud isiku abikaasa sõnul magas patsient tõenäoliselt

tänavatel või lennujaamas. Abikaasa kirjeldas, et mõned aastad tagasi oli intsident, kus

puudutatud isik äratas haigusepisoodi ajal oma X-aastase poja öösel üles, karjus tema peale,

süüdistas poega arusaamatutes asjades ning lõi poega nii, et pojal tekkisid näkku hematoomid.

Puudutatud isikule on kehtestatud oma lastele ning abikaasale lähenemise keeld.

1.2. Praegusel juhul kutsus puudutatud isikule kiirabi abikaasa, kes nägi 15.04.2026

puudutatud isikut oma kodu lähedal tänaval karjumas ja prügikaste lõhkumas. Puudutatud isik

viidi kiirabiga politsei saatel psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Puudutatud isik ei valda muid

keeli peale XXX keele. Kiirabibrigaadi üks liige tõlkis puudutatud isiku juttu valvearstile.

Puudutatud isik rääkis valvetoas kiiresti, monoloogina, vestlusesse sekkumine oli keeruline,

puudutatud isik oli valvetoas düstroofiline ning agiteeritud. Tema mõttekäik oli hüplik ja

laialivalguv ning jutt segane. Puudutatud isik väljendas, et abikaasa ei usalda teda ning rääkis

midagi oma autost. Puudutatud isik oli ettearvamatu käitumisega, võttis ilma põhjuseta ära

oma jalanõud ja püksid. Pükste all olid tal naiste sukkpüksid. Puudutatud isik ei nõustunud

haiglaraviga, mistõttu ta hospitaliseeriti valvearsti otsusega tahtest olenematu ravi korras

15.04.2026 kell 18.27.

1.3. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste

sümptomitega mania (F31.2). Puudutatud isik oli rahutu ja ähvardava käitumisega ning oma

abikaasa suhtes väga negatiivselt meelestatud. Puudutatud isiku mõttekäiku oli raske jälgida,

see oli hüplik ja laialivalguv. Puudutatud isik ei pidanud ise ennast haigeks ning ütles, et on

hakanud talle määratud ravimite doose vähendama. Puudutatud isiku seisundit hinnates ei

olnud tõenäoline haiguse taandumine pärast 4-päevast ravi. Seetõttu oli vajalik ravi

pikendamine 40 päevani. Puudutatud isik vajas tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi,

sealhulgas elekterkonvulsioonravi ning rahustava ja meeleolu stabiliseeriva toimega ravimite

manustamist.

2-26-8470

2. Maakohus kuulas 16.04.2026 telefoni teel ära puudutatud isiku abikaasa, kes selgitas, et

puudutatud isik on alates 1999. aastat palju kordi XXX haiglaravil olnud. Puudutatud isikule

määrati kuraator, kes oli puudutatud isikule toeks, kuid enam tal kuraatorit ei ole. XXX XXX

XXX. Puudutatud isik on ametlikult laste isa ja tal on õigus nendega kohtuda, kui ta on terve.

Lähenemiskeeld abikaasale ja lastele on seatud 2021. aastal XXX selliselt, et kui puudutatud

isiku vaimne tervis halveneb, ei tohi ta abikaasale ja lastele läheneda. Puudutatud isik ei käi

tööl ning saab invaliidsuspensioni. Kui puudutatud isik saab raha, mängib ta selle kiirelt

maha. Puudutatud isik ei ela faktiliselt koos abikaasaga, kuid abielu pole õnnestunud lahutada,

kuna puudutatud isik pole kohtusse kohale ilmunud. Puudutatud isiku teovõimet pole XXXis

piiratud. Kui puudutatud isiku vaimne tervis halveneb, vähendab ta ravimite võtmist või ei

võta neid üldse. Haiguse süvenemisel käitub puudutatud isik paranoiliselt, vahetab sageli

riideid, võtab asju kappidest välja jms. XXXis elas puudutatud isik perest eraldi, Eestis tal

peale abikaasa ja laste lähedasi pole.

Harju Maakohtu 16.04.2026 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus

3. Maakohus rahuldas 16.04.2026 määrusega avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse ning

määras, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga neli ööpäeva alates 15.04.2026 kella 18.27-st kuni

19.04.2026 kella 18.27-ni või varasema ajani, kui raviasutus lõpetab ravi kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemise tõttu. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule

tema tahte vastaselt ravimeid ning kohaldada arsti valitud muid ravimeetodeid, kui

puudutatud isik ei nõustu vabatahtlikult ravimeid võtma. Menetluskulud jättis maakohus riigi

kanda.

Ärakuulamine

4. Maakohus kuulas puudutatud isiku ja talle määratud esindaja 17.04.2026 haiglas ära.

Samuti kuulas maakohus ära puudutatud isiku raviarsti, kes avaldas, et puudutatud isik ei

olnud nõus ravimeid võtma ning oli ähvardava olekuga, näitas rusikaid ja lõi neid näo ees

kokku. Puudutatud isik oli rahutu ja kuri. Raviarsti sõnul oli puudutatud isik maniakaalses

seisundis. Puudutatud isik oli abikaasa suhtes vaenulik ning ütles, et abikaasa tahab lapsi ära

võtta.

4.1. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et arvab, et teab, kus ta praegu on. Puudutatud isik

küsis arsti käest, mis ravimeid talle antakse ning oli nõus arsti antava ravimiga Risperidon.

Rahustitega ta nõus ei olnud. Puudutatud isik leidis, et kui talle esimest ravimit 2mg päevas

40 päeva järjest antakse, tuleb selle kogus väga suur. Puudutatud isik avaldas seoses Eestisse

saabumisega, et oli lennukis ja ta naine ründas teda. Puudutatud isik rääkis, et kui abikaasa

politsei kutsus, siis ei olnud ta oma naise suhtes agressiivne, vaid hoopis abikaasa ähvardas

teda. Abikaasa ütles, et puudutatud isik hirmutab lapsi, aga tegelikult abikaasa ise traumeerib

lapsi. Puudutatud isik ütles, et võib jääda haiglasse 40 päevaks, see ei ole probleem, aga see ei

lahenda lastega seotud probleemi. Puudutatud isik teadis, et abikaasa lendas täna lastega ära.

Kui saaks haiglast välja, läheks puudutatud isik võib-olla elama XXXi. Praegu ta XXXi ei

läheks, kuna tal on vaja Eestis asju ajada. Eestis ei ole tal tuttavaid ega sugulasi, kuid küll ta

leiab endale sõbrad. Puudutatud isik selgitas, et tahab minna vaatama, mida teeb kaitsevägi,

kuna ta on sõjaväelane. Puudutatud isik rääkis, et on käinud sõjas ning tal on väga hea

väljaõpe. Puudutatud isik arvas enda kohta, et ta on väga stabiilne ning ei ole kolm nädalat

ravimeid võtnud. Ta võtab ravimeid selleks, et haiglast välja saada. Kui teda välja lastakse,

peab arst talle ütlema, mida peaks edasi võtma. Puudutatud isik väljendas, et ei soovi, et talle

2-26-8470

pannakse seoses ravimite võtmisega peale mingeid kohustusi. Puudutatud isik tunnistas, et oli

närvis, aga ta ei ole olnud sellises olukorras, kus ta oleks kedagi rünnanud. Puudutatud isik

tunnistas, et lõi poega õla peale, kuna poeg käitus tütrega mängides halvasti. Ühe korra on ta

abikaasale vastu põske löönud ja abikaasa tuletab seda nüüd talle iga päev meelde. Rohkem ei

ole olnud. Puudutatud isik ütles, et lastel ja abikaasal on suur kujutlusvõime. Puudutatud isik

ütles, et on teadlik, et tal on lähenemiskeeld abikaasa ja laste suhtes. Puudutatud isik ütles, et

maksis lennupiletite eest 3500, naine ei maksnud midagi. Oleks võinud selle raha eest ka

midagi muud osta. Puudutatud isik avaldas, et ravimid juba avaldavad talle mõju ning ei

tahtnud, et tema kohta antaks info XXXi, sest see on kindlustuse küsimus. Tal oleks vaja

ainult tema arvutit ja telefoni, et ta saaks korteri eest maksta. Puudutatud isik ütles, et ei taha

määrust vaidlustada.

5. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust ning leidis, et

ravi pikendamine 40 päevani on põhjendatud ning vastab puudutatud isiku huvidele.

6. Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 18.04.2026 maakohtule arvamuse, mille kohaselt

puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamine kuni 40 päeva on vajalik, kuna puudutatud isiku

seisund ei ole 4 päevaga muutunud, tal puudus endiselt koostöövalmidus ning ravita jäämisel

oleks ta nii endale kui teistele ohtlik.

Maakohtu 18.04.2026 esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamise määrus

7. Maakohus pikendas 18.04.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi

40 päevani alates 15.04.2026 kella 18.27-st kuni 25.05.2026 kella 18.27-ni või mõne

nimetatud kuupäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise

eelduste äralangemisega. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimeid ning vajadusel teostada elekterimpulssravi või kohaldada muid ravimeetodeid, kui

isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis

maakohus riigi kanda.

7.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on praegusel juhul psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) § 11 lg-s 1 ja § 13 lg-s 1 ning TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused täidetud. Puudutatud

isikul on diagnoositud raske psüühikahäire (F31.2), mistõttu tema võime oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida oli piiratud. Maakohus kuulas puudutatud isiku vahetult haiglas ära

ning veendus, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning

tema haiguskriitika on puudulik. Puudutatud isik oli valmis ravile alluma üksnes osaliselt,

nõustudes osasid ravimeid võtma, osasid mitte. Maakohus järeldas psühhiaatrite arvamusest ja

puudutatud isiku vahetust ärakuulamisest, et tema võime oma käitumisest aru saada ja seda

juhtida on raske psüühikahäire tõttu piiratud. Puudutatud isik oli enne haiglasse saabumist

agressiivne, mh oli abikaasa suhtes verbaalselt agressiivne ning lõhkus abikaasa korteri juures

prügikaste. Valvetuppa jõudes oli isik agiteeritud ja käitus ettearvamatult. Oma agressiivset

käitumist ta ei tunnistanud. Puudutatud isik ei saanud oma seisundist adekvaatselt aru ning oli

oma abikaasa suhtes süüdistav. Puudutatud isik ei mõistnud oma ravivajadust ega teinud

arstidega koostööd. Neid asjaolusid arvestades võis puudutatud isik olla ravita jäämisel ohtlik

nii iseendale kui ka teistele. Maakohus leidis, et asjakohase ravita on praegustel asjaoludel

isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem tõenäoline.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

2-26-8470

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles leidis, et tema kinnipidamisega on tema

õigusi ja psühhiaatrilise abi seadust tõsiselt rikutud. Puudutatud isikule ei ole teostatud

nõuetekohast tervisekontrolli, 16 kinnipidamise päeva jooksul on puudutatud isik saanud

arstiga vestelda vaid kahel korral kestusega mitte üle 20 minuti. 02.05.2026 seisuga ei olnud

ükski vastutav arst puudutatud isikut viie järjestikuse päeva jooksul läbi vaadanud.

Puudutatud isiku hinnangul on sunniviisiline haiglasse paigutamine ilma igapäevase

meditsiinilise järelevalveta kvalifitseeritav meelevaldse kinnipidamisena. Puudutatud isiku

hinnangul on talle peale sunnitud ebaproportsionaalset ja pealesunnitud keemilist ravi ning

lisaks sunnitud võtma unerohtu, kuigi puudutatud isik on sellest keeldunud. Puudutatud isik ei

ole 27 aasta jooksul pidanud selliseid ravimeid võtma. Selline ravi pärsib puudutatud isiku

vaimset võimekust kaitse tagamisel. Haigla on keeldunud puudutatud isikule ametliku

dokumentatsiooni haiglaravile määramise kohta kättesaadavaks tegemisest. Haigla keeldus

avaldamast puudutatud isikule haiglasse paigutamise otsustanud arsti isikut, rikkudes seeläbi

puudutatud isiku õigust epikriisiga tutvuda.

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et puudutatud isiku puhul olid kõik

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise eeldused täidetud.

Avaldaja teatas, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetati 13.05.2026 seoses tema

tervise paranemisega ning puudutatud isik andis nõusoleku ravi jätkamiseks. Puudutatud isik

lahkus planeeritult haiglast 14.05.2026.

10. Puudutatud isikule määratud esindaja andis teada, et kuna puudutatud isik lahkus ravilt

14.05.2026, ei olnud esindajal võimalik temaga määruskaebuses tehtud etteheiteid arutada.

Esindaja hinnangul on määruskaebuse etteheited seotud pigem raviküsimuste kui

kohtumenetluse normide rikkumisega.

11. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5

kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrused on seaduslikud ja põhjendatud

ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks.

Maakohtu määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ega

korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).

13. Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6

alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel

seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus

peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse

tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad

hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1).

14. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi,

tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on selgitanud, et isiku

2-26-8470

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Tahtevastase ravi määramise

otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite

arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi kohta seisukoha võtmisel

hindama.

15. Kolleegium leiab, et praegusel juhul olid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused

täidetud, sest maakohus kuulas isiku isiklikult ära (TsMS § 536 lg 1), asjas esitati

psühhiaatrite arvamus (TsMS § 537 lg 1) ning kohus põhjendas sunnimeetme kohaldamist

piisavalt (vt RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21). Avaldaja esialgse õiguskaitse taotlusele

lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud raske

psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2).

Puudutatud isiku abikaasa sõnul avaldub see paranoilise käitumisena. Praegusel juhul oli

puudutatud isiku abikaasa sunnitud kutsuma puudutatud isikule kiirabi, kuna puudutatud isik

karjus abikaasa kodu juures tänaval ning lõhkus prügikaste. Puudutatud isik muutus juba

2026. a märtsis rahutuks ja verbaalselt agressiivseks ning kui perekond saabus Eestisse selle

aasta kevadel, põgenes puudutatud isiku abikaasa koos lastega oma korterisse, sest oli hirmul,

kuna varem on puudutatud isik selliste haigushoogude ajal olnud tema ja laste suhtes

füüsiliselt agressiivne. Puudutatud isiku haigusloost on teada, et tal on diagnoositud juba

1999. aastal bipolaarne häire ning ta on olnud korduvalt tahte vastasel ravil oma koduriigis

XXXis. Puudutatud isikule on XXXis seatud lähenemiskeeld oma abikaasale ja lastele.

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt oli puudutatud isik psühhiaatriahaigla valvetoas düsfooriline

(rahulolematus, mis võib realiseeruda agressioonina) ning agiteeritud, vehkis aktiivselt kätega

ning ei olnud nõus vabatahtlikult ravile jääma. Puudutatud isik oli oma abikaasa suhtes

vaenulikult meelestatud. Maakohus kuulas puudutatud isiku haiglas ära 17.04.2026 ning

veendus, et puudutatud isiku käitumine on tema psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning

haiguskriitika on puudulik. Puudutatud isiku raviarst selgitas ärakuulamisel, et puudutatud

isiku käitumine on ähvardav, ta on rahutu ja kuri ning keeldub jätkuvalt vabatahtlikult

ravimeid manustamast. Raviarsti sõnul oli puudutatud isik maniakaalses seisundis.

Määruskaebusele avaldaja esitatud seisukoha kohaselt nõustus puudutatud isik vabatahtliku

raviga alles 13.05.2026 ning vabanes seejärel 14.05.2026 haiglaravilt.

16. Eelnevalt esitatud asjaoludest, psühhiaatrite arvamustest, puudutatud isiku ärakuulamisest

ning avaldaja seisukohast määruskaebusele järeldab kolleegium, et puudutatud isiku ravi

pikendamine 40 päevani oli põhjendatud ning tahte vastase ravi kohaldamise eeldused olid

täidetud. Määruskaebus jääb rahuldamata.

17. Vastuseks määruskaebuses esiletoodud väidetele, et haiglaravil olles ei teostatud

puudutatud isiku suhtes meditsiinilist järelevalvet, leiab kolleegium, et tahte vastase ravi

kohaldamisel on pidev järelevalve patsiendi tervisliku seisundi üle ravi kohaldamise

eelduseks. Arstid jälgivad ravimite mõju patsiendile igapäevaselt, muutes vajadusel

ravimeetodeid ja ravimeid. Kolleegiumil ei ole pädevust võtta seisukohta kohaldatud

ravimeetodite ja manustatud ravimite kohta, vaid üksnes hinnata, kas ravi kohaldamine oli

puudutatud isiku seisundit arvestades põhjendatud.

18. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)