2-22-1833/143 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Janek Väli

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1833

Kohtuasi

HAAPSALU INVEST GRUPP OÜ hagi If P&C

Insurance AS-i vastu kindlustushüvitise ja viivise

saamiseks

Kaebus ja vaidlustatud

kohtulahend

Haapsalu Invest Grupp OÜ apellatsioonkaebus Harju

Maakohtu 28.02.2025 otsuse peale

Hind

758 628,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant HAAPSALU INVEST GRUPP OÜ

(registrikood

10376137),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Vastustaja If P&C Insurance AS (registrikood 10100168),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Marika Mugur ja

Allan Habicht

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19.05.2026 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 28.02.2025

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-22-1833

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. HAAPSALU INVEST GRUPP OÜ (hageja) esitas 03.02.2022 (nõuet suurendatud

27.08.2023) Harju Maakohtule If P&C Insurance AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt Nordic Hypo AS (hüpoteegipidaja) kasuks välja kindlustushüvitise 234 795,6 eurot

(hoonekahju) ja alates 01.09.2021 kuni kindlustushüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise ning hageja kasuks kindlustushüvitise

445 800 eurot (vallasvara kahju), sissenõutavaks muutunud viivise 15 242,7 eurot ja alates

04.02.2022 kuni kindlustushüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda

menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled Aadel Kindlustusmaaklerid OÜ

(kindlustusmaakler) vahendusel varakindlustuslepingu (leping) ajavahemikuks 30.07.2020–

29.07.2021. Leping hõlmas mh tulekahju riski ning lepingu järgi olid kindlustatud Haapsalus

Holmi kallas 18a asuv hoone (kindlustussumma 1 955 000 eurot), trükiliin Xerox Igen3

(kindlustussumma 76 800 eurot (koos käibemaksuga)) ja postrid/reprod (trükised)

(kindlustussumma 385 000 eurot). Kostja riskihaldur käis enne esimese lepingu sõlmimist

2019 kindlustatud varaga tutvumas. Kindlustusmaakler edastas kostjale 19.07.2021 uue

riskikaardistuse ja kostja tegi 20.07.2021 hagejale uue kindlustuspakkumise.

22.07.2021 toimus hoones tulekahju, mille tagajärjel sai hoone kahjustada ning hävisid

trükised ja trükiliin. Hoone taastamise kulu on Developing Ehitus OÜ 14.08.2023

hinnapakkumise kohaselt 234 795,6 eurot (algselt 19.01.2022 pakkumise kohaselt 195

663 eurot), trükiliini kahju 64 000 eurot (käibemaksuta) ja trükiste kahju 385 000

eurot. Kahjust tuleb maha arvata hageja omavastutus 3200 eurot.

20.09.2021 tunnistas kostja tulekahju kindlustusjuhtumiks ja tegi esmase hüvitamise

otsuse 2244,33 eurot, kuid ei ole kahju hüvitanud.

1.2. Kostja peab kindlustusjuhtumi toimumise tõttu VÕS § 108 lg 1, § 423 ja § 476 lg 1 alusel

täitma lepingust tuleneva hüvitamiskohustuse. Kuna kinnisasjal, millel asus kindlustatud

hoone, lasub hüpoteek, tuleb hoone kindlustushüvitis tasuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 345 lg

1 järgi hüpoteegipidajale. VÕS § 501 lg 1 järgi ei saa kindlustusandja vähendada

kindlustushüvitist seoses kindlustusvõtja rikkumisega. Hageja ei ole oma kohustusi rikkunud.

1.3. Kostja peab tasuma hagejale alates 01.09.2022 seadusjärgses määras viivist. Kostja

kindlustushüvitise maksmise kohustus muutus VÕS § 450 lg 1 järgi sissenõutavaks

01.09.2022, sest kostja oli vaadanud sündmuskoha selleks ajaks korduvalt üle ning selleks

ajaks oli tal võimalik langetada otsus.

1.4. Hageja ei ole kindlustusriski võimalust suurendanud. Maakleri kaudu oli kostjale teada, et

hoones on kaubaalused, kuid kostja ei pidanud seda oluliseks.

2-22-1833

1.5. Hoone vastas nõuetele.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole osad hageja esile toodud asjaolud õiged.

Kostja ei käinud enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist kindlustatud objekte üle vaatamas

(vaata üle 2019).

Osa lepingu sõlmimise eel hageja edastatud teavet ei olnud õige. Hageja kinnitas lepingut

sõlmides, et andurite töötsoon vastab normile. Ruumis ei olnud piisavalt suitsuandureid.

Hoones puudus suitsueemaldussüsteem.

Õnnetus toimus vahetult enne kindlustusperioodi lõppu.

Ligi kaks tundi enne tulekahju algust käis keegi hoones (võttis tulekahjusignalisatsiooni maha

ja pani peale). Turvaettevõte sai tulekahjuhäire teate 21.07.2021 kell 23.49. Turvaettevõtte

helistas kolmele hageja esindajale, kellest keegi ei reageerinud teatele – ei teatanud

tulekahjuhäirest ise Häirekeskusele ega palunud turvaettevõttel kontrollida, mis põleb.

Kõrvaline isik helistas Häirekeskusesse 22.07.2021 kell 00:08, kui põlengust tekkinud

kärsahais oli tunginud ca 100 meetri kaugusel asuvasse elamusse. Kui hageja oleks õigel ajal

reageerinud, oleks tuletõrjujad jõudnud sündmuskohale 20 minutit varem. Viivituse tõttu oli

ruumis nähtavus suitsu tõttu piiratud ja kustutustegevuse algus viibis veelgi, sest esmalt oli

ohu hindamiseks vaja teha suitsusukeldumine.

Tulekahju sai alguse puidust kaubaalustest. Hageja oli teadmata ajal toonud kindlustatud

trükiliini ja trükistega samasse ruumi üle 1400 kaubaaluse ning kuhjanud need hoone

keskmise kandva seina äärde. Tuletõkketsoonita ruumi ei tohi sellise põlemiskoormusega

põlevmaterjali paigutada. Ruumi ülevaatamise ajal 2019 ei olnud kindlustatud ruumides

kaubaaluseid. Suitsuandurid ei saanud koheselt reageerida, sest laeni ulatuvad kaubaaluste

virnad varjasid suitsuandurite vaatevälja. Puidust kaubaaluste peale olid ladustatud vanad

akutööriistad ja põlevvedelikega (diiselkütusega ja mootoriõliga) kanistrid.

Hageja ladustas samas ruumis trükiseid ja tükiliini, mis olid kindlustatud. Muud ruumis

asuvad esemed ei olnud kindlustatud. Trükised ja trükiliin ei saanud tulekahjustusi ega ole

hävinud. Kahjustatud olid üksnes trükiste virna pealmised lehed ning trükiliini printerikorpus

vajab puhastamist. See kahju on hõlmatud omavastutusega (3200 eurot).

Hageja ei ole esitanud kostjale kõiki kahjujuhtumi käsitlemiseks vajalikke dokumente.

2.2. Kostja ei pea VÕS § 445 lg 2 (samuti üldtingimuste p 38 ja 51.5 ning tingimuste p 142 ja

145) alusel hüvitama hagejale kahju, sest hageja rikkus lepingut (üldtingimuste p 25 ja 26

ning tingimuste p 247 ja 249) ning hoone kasutus- ja tuleohutusnõudeid, suurendades sellega

kindlustusriski.

2.2.1. Hageja tõi hoonesse üle 1400 puidust kaubaaluse. Hageja ei võinud põlevmaterjali

ladustada, sest hoones puudus selleks vajalik tuletõkketsoon. Sellist kogust põlevmaterjali

võis ladustada ruumis, mis moodustas ülejäänud ruumist eraldi tuletõkketsooni, sest sellise

koguse kaubaaluste ja trükiste eripõlemiskoormus oli 1619 MJ/m² ning laoruum

eripõlemiskoormusega rohkem kui 600 MJ/m2 tuli eraldada omaette tuletõkkesektsiooniks

2-22-1833

(Siseministri 30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ (määrus nr

17) § 11 lg 1 ja § 12 lg 6 p 5; Vabariigi Valituse 27.10.2004 määruse nr 315 „Ehitisele ja selle

osale esitatavad tuleohutusnõuded“ § 10 lg 1 ja § 11 lg 4 p 4; tuleohutuse seaduse (TuOS) § 3

lg 1 p 2). Kui kaubaalused oleks olnud tuletõkketsoonis, oleks tekkinud üksnes lokaalsed

kahjustused ning trükiliin ja trükised ei oleks kahjustada saanud.

Tulekolle asus kohas, kus asusid puidust kaubaaluste peal akutööriistad ja põlevvedelik.

Seega tekitas hageja ise tuleohu. Mõistlikult hoolas ettevõtja ei ladusta väärtusliku kauba

(trükised ja trükiliin) vahetus läheduses tuleohutusnõudeid eirates suurt kogust põlevmaterjali.

Kui hageja ei oleks toonud ruumi kaubaalused ja ladustanud neid koos akutööriistade ning

põlevvedelikega, ei oleks tulekahju tekkinud.

Ladudes kaubaalused kandva pikiseina vastu, rikkus hageja tingimuste p-s 257 sisalduvat

keeldu.

2.2.2. Hageja ladustatud kaubaaluste virnad takistasid suitusandurite kohest reageerimist.

Ruumis pidi olema 10 suitsuandurit, kuid oli 5. Viiest 3 olid varjatud kaubaalustega. Juhtmed

olid tulekindla katteta (Siseministri 02.09.2010 määruse nr 44 „Põlevmaterjalide ja ohtlike

ainete ladustamise tuleohutusnõuded“ (määrus nr 44) § 31 p 1; Siseministri 07.01.2013

määruse nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja ehitistele, kust tuleb automaatse

tulekahju-signalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade edastada Häirekeskusesse, ning

tulekahjuteate edastamise ja sellest loobumise kord“ (määrus nr 1) § 5 lg 2, § 6 lg 3, § 9 lg 1,

§ 10 lg-d 2 ja 4 ning § 25 lg 2; tingimuste p 295).

2.2.3. Hageja ei teavitanud Häirekeskust tulehäirest (TuOS § 3 l 1 p 10, lepingutingimuste p

289). Sellega pikenes tuletõrje saabumisaeg ning kustutustööd muutusid keerukamaks. Kui

hageja oleks tulehäire vastu võtnud ja teavitanud sellest Häirekeskust, oleks kahju piirdunud

vaid põlenud euroalustega ja ruumide tuulutusvajadusega.

2.2.4. Hoonel ei olnud suitsueemaldussüsteemi, millega oleks saanud vältida suitsu ja tahma

levikut (Standardi EVS 919:2013+A1:2014 “Suitsutõrje” p-d 4.1 ja 6.7.1).

2.3. Hagejale ei ole kahju tekkinud või on see tekkinud väiksemas ulatuses.

2.3.1. Kostja ei pea hüvitama hagejale nõutud ulatuses hoonekahju.

Lepingu tingimuste p 201–205 kohaselt saab hoone taastamiskulude ettemaksu nõuda

ulatuses, mille võrra on hoone turuväärtus kindlustusjuhtumi tõttu vähenenud, ning seda

ületavas osas kahe aasta jooksul tehtud tegelike taastamiskulude ulatuses.

Tulekahju ei vähendanud kinnisasja väärtust, sest detailplaneeringuga on ette nähtud iganenud

hoone asemele korterelamute ehitamine. Tulekahju alandas kinnisasja väärtust (ehitusõiguse

ja genereeritava rahavoo väärtus) maksimaalselt 24 000 euro ulatuses.

Hageja saaks nõuda kulude hüvitamist alles pärast hoone taastamist, kuid hageja ei ole hoonet

taastanud. Hageja pakkumistes toodud mahud ja hinnad on ülepaisutatud. Kui hageja väidetud

hoone taastamiskulude maksumus oleks õige, siis oleks hoone vähemalt 12% ulatuses

alakindlustatud. Hageja saaks maksimaalselt nõuda üksnes laoruumi taastamiskulude

hüvitamist (42 754,65 eurot), sest ülejäänud ruumid ei oleks tuleohutusnõuete järgmise korral

kahjustusi saanud.

2.3.2. Tulekahju tõttu ei tekkinud hagejal trükiste kahju või ei pea kostja seda hüvitama.

2-22-1833

Trükised ei puutunud tulega kokku ega hävinud. Trükiste hoidmise nõuete (temperatuur,

õhuniiskus, pakendamata) ja tuleohutunõuete rikkumise tõttu kattusid virna pealmised

trükised tahmaga. Kui tahma ei õnnestu eemaldada, võib lugeda 141 virna pealmised trükised,

s.o 141 trükist hinnaga 1 eurot tükk kahjustatuks. Ülejäänud on eesmärgipäraselt kasutatavad.

Trükised said kahjustada hageja rikkumiste tõttu ja kostja ei pea kahju VÕS § 445 lg-te 1 ja 2

ning üldtingimuste p-de 38 ja 51.5 järgi hüvitama. Kui hagejal oleks teavitanud õigeaegselt

Häirekeskust, oleks see ära hoidnud tahma tekke ja leviku trükistele. Kui kaubaalused oleks

paiknenud eraldi tuletõkketsoonis, ei oleks tahm levinud trükistele. Kui hoones oleks olnud

suitsueemaldussüsteem, oleks hoone alumises osas paiknenud trükised jäänud suitsuvabasse

vööndisse. Kui hageja ei oleks põlevmaterjali ladustanud, ei oleks tulekahju tekkinud.

Hageja väited trükiste päritolu ja väärtuse kohta on vastuolulised ega ole õiged. Esitatud

müügileping on näilik ning hagejal on müügihind tasumata.

2.3.3. Hageja väidetav trükiliini kahju ei ole põhjendatud.

Tulekahju ei põhjustanud trükiliinile seadme sihtotstarbelist kasutamist takistavaid kahjustusi.

Seadme tulekahjueelse oleku taastamiseks piisab selle puhastamisest, mille kulu on 700–800

eurot.

2008 toodetud trükiliin oli ebaõnnestunud mudel, mis oli selle ostmise ajal (2019) tehniliselt

ja tarkvaraliselt iganenud. Hageja ja trükiliini müüja seaduslikud esindajad olid ammused

sõbrad ning hageja ei ole tasunud trükiliini eest. Töökorras trükiliini väärtus oleks olnud

maksimaalselt 10 000 eurot, kuid hageja seade ei olnud töökorras ning hageja ei kasutanud

seda juba 2,5 aastat sihtotstarbeliselt.

2.4. Kostja vabaneb VÕS § 449 lg 2 ja üldtingimuste p 51.7 alusel kahju hüvitamise

kohustusest ka põhjusel, et hageja esitas kostjale vastuolulist ja ebaõiget teavet, raskendades

kahjujuhtumi asjaolude ja kahju ulatuse kindlaks tegemist. Hageja ei ole esitanud

nõuetekohast ehitusprojekti ega hoone tulekahjusignalisatsiooni projekti ja dokumentatsiooni.

2.5. Kostja ei pea hüvitama hüpoteegipidajale kahju.

Kostja ei pea hüvitama VÕS § 501 järgi hüpoteegipidajale kahju, sest hageja põhjustas

kindlustusjuhtumi tahtlikult.

Kuna hüpoteek oli koormatud pandiga Coop Pank AS-i kasuks, oli hagejal AÕS § 319 lg 1

järgi õigus täita kohustus pantijale ja pandipidajale ühiselt ning mitte suuremas ulatuses kui

laenujääk (30.06.2021 seisuga 49 500 eurot). Hüpoteegipidaja ei ole kostja vastu laenu

tagastamise nõuet esitanud. VÕS § 501 ei anna kindlustusvõtjale õigust nõuda, et

kindlustusandja maksaks tema asemel hüpoteegipidajale laenu tagasi.

Hüpoteegipidajale hüvitise maksmise korral läheks nõue kostjale üle ning hüpoteegipidaja

peaks andma VÕS § 502 järgi kostjale nõusoleku kinnistusraamatu parandamiseks. Seni oleks

kostjal VÕS § 110 järgi õigus keelduda hüvitise maksmisest hüpoteegipidajale.

2-22-1833

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 28.02.2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

1) pooled sõlmisid kindlustusmaakleri vahendusel ettevõtte varakindlustuse lepingu

kindlustusperioodiga 30.07.2020–29.07.2021 ning järgmiste kindlustussummadega:

(Haapsalus Holmi kallas 18a kinnisasjal asuv) hoone 1 955 000 eurot, trükiliin 76 800

eurot ja postrid 385 000 eurot; mh oli kindlustusjuhtumiks tulekahju;

2) kinnisasi, millel asub kindlustatud hoone, on koormatud hüpoteegiga Nordic Hypo

AS-i kasuks; hüpoteek on panditud Coop Pank AS-i kasuks;

3) hoone oli renoveeritud 2011;

4) kostja riskihaldur tutvus enne esimese kindlustuslepingu sõlmimist 2019 kindlustatava

varaga kohapeal; sel ajal ei olnud tulekahju toimumise ruumis kaubaaluseid;

5) 20.07.2021 kindlustusmaakleri pakkumises oli ehitise otstarbena ja märkustena esile

toodud: transport, mootorsõidukite parandus ja hooldus, autoremonditöökoda,

õmblustöökoda, trükikoda, ladu, Stitch House OÜ tegeleb valdavalt kangaste

lõikamisega, Heile Auto OÜ autoremondi töökoda (ilma maalritöödeta), osa hoonest

kasutuseta;

6) hageja avalduses oli kirjas laopind, ladustatavaks kaubaks postrid ja trükiliin;

7) riskikaardistusest ja selle fotodelt ei nähtu kaubaaluste ladustamist; nähtuvad

kaubaalused, millele on laotud virnadena postrid;

8) kindlustamise ajal oli ruum, kus tulekahju toimus, tühi; maakler teatas lepingu

sõlmimisel kostjale, et ruum oli rentniketa;

9) hageja teadis, et kostja ei soovinud varem talle kindlustust pakkuda, sest ruumis

ladustati mööblit ja alarmidega kaetud alad olid puudulikud;

10) hageja kasutas hoonet trükiste, trükiliini ja kaubaaluste laona ning rentis ruume välja;

11) 22.07.2021 toimus kinnisasjal tulekahju; signalisatsioonisüsteem edastas 21.07.2022

kell 23.49 turvaettevõttele tulekahjuhäire; turvaettevõte võttis ühendust kolme hageja

määratud isikuga, kellest keegi ei vastanud kõnele ega helistanud häirekeskusesse; kell

00.08 helistas häirekeskusesse isik, kelle hoonesse oli tunginud suits; esimene

päästeauto jõudis kohale 22.07.2022 kell 00.17, kuid teisele aadressile;

12) hoones põlesid kaubaalused; J. Tamberg loendas 10.01.2022 ülevaatusel 1418 puidust

kaubaalust, mis olid ladustatud hoone kandva siseseina lähetuses ja ulatusid peaaegu

laeni; algselt tühjana seisnud hoone osasse oli ladustatud ca 35 tonni ulatuses puidust

kaubaaluseid;

13) hageja ei teavitanud kostjat sellise hulga (ca 35 tonni) kaubaaluste ladustamisest;

14) postrite ja trükiliini kõrvale paigutatud 1418 puidust kaubaaluse ja 6373 kg trükiste

eripõlemiskoormus oli 1619 MJ/m²;

15) laoruum, milles tulekahju toimus, ei olnud muust hoonest tuletõkketsoonina eraldatud

ja ruumil puudusid uksed;

16) ruumis oli 5 suitsuandurit, mis asetsesid ruumi keskel;

17) andurite ja kolme kõrgema kaubaaluste virna vahel oli vähem vaba ruumi kui nõutud

500 mm;

18) ruumis ei olnud häirekellasid või ei olnud need töökorras;

19) tule koldekoht asus ruumi keskosast eemal u ⅓ kaugusel kandvast seinast kaubaaluste

virna peal;

20) kaubaaluste virna peal hoidis G.H tööriistu (akutrell, võsalõikur jt); lisaks asusid

kaubaaluste peal kohvimasin, kanister diisliga ja mootoriõliga;

2-22-1833

21) tulekahju algpunktis asusid mingi elektriseadme jäänused; süttimise põhjus võis olla

liitiumaku süttimine, kuid täpset põhjust ei tuvastatud;

22) kostja tegi 20.09.2021 esmase hüvitamisotsuse summaga 2244,33 eurot.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab Haapsalus Holmi kallas 18a asuval

kinnisasjal 22.07.2021 toimunud tulekahju pidada kindlustusjuhtumiks VÕS § 423 lg-te 1 ja 2

järgi.

3.3. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei täitnud enda kui hoone omaniku seadusest ja

kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi ega käitunud heaperemehelikult ega mõistliku

hoolsusega ning lõi sellega tulekahju ohu ja suurendas kindlustusriski. Hageja rikkumiste

tõttu on kostja VÕS § 445 alusel vabanenud kindlustushüvitise tasumise kohustusest.

Hageja suurendas kaubaaluseid ruumi ladustades kindlustusriski ega teavitanud sellest kostjat.

Samuti rikkus hageja tuleohutusnõudeid, kui asetas kaubaalustele kergesti süttiva

põlevvedeliku kanistri ning ise süttida võivate akudega tööriistad. Lisaks suurendas kahju

suurust ja ulatust hoone kasutusnõuete rikkumine. Ruum, kus asusid kaubaalused, ei olnud

eraldi tuletõkketsoon ning hoones puudusid uksed või need olid avatud. Kaubaalustega

täidetud hoone eripõlemiskoormus (1619 MJ/m²) ületas kõrgendatud tuleohutuse piirnormi

600 MJ/m² ligi kolm korda ning kõrvalruumide oma kordades enam kui piirerinevus 300 MJ/

m², millest alates peavad kõrvuti asuvad ruumid moodustama eraldi tuletõkkesektsioonid.

Ruumis oli nõutud 10 suitsuanduri asemel viis andurit ning olemasolevate andurite töö oli

takistatud laeni ulatuvate kaubaalustega. Hoonel ei olnud suitsueemaldussüsteemi. Hageja

jättis tulekahjust häirekeskusele teatamata.

Arvestades seda, et tulekahju toimus nädal enne kindlustusperioodi lõppemist, ei ole VÕS §

445 lg 3 p 1 ja § 470 lg 2 alusel põhjust asuda seisukohale, et kostja ei vabanenud

kindlustushüvitise maksmise kohustusest, sest ühekuuline lepingu ülesütlemise tähtaeg oli

lepingu lõppemise ajaks möödunud.

VÕS § 501 ei anna kindlustusvõtjale õigust nõuda, et kindlustusandja maksas tema asemel

hüpoteegipidajast laenuandjale laenu ennetähtaegselt tagasi.

3.4. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda (maakohtu otsuse põhjenduses ekslikult märgitud

kostja kanda). Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohus TsMS § 174 lg 4 ja § 177

lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus vaidlust lahendades oluliselt

menetlusõiguse norme. Maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, kui tugines

otsust tehes sisuliselt kostja väidetele, jättes hageja väited tähelepanuta. Maakohus jättis

hageja esitatud tõendid suures ulatuses hindamata ega põhjendanud, miks ta neid ei arvesta.

Tõendeid valikuliselt hinnates tuvastas maakohus vääralt asjas tähtsaid asjaolusid ning

järeldas vääralt, et hageja rikkus oma kohustusi ja suurendas kindlustusriski. Maakohtu

järeldused ei ole jälgitavad.

2-22-1833

4.2. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 501 koosmõjus AÕS § 319 lg-ga 1 ja § 3195 lg-ga 2. VÕS

§ 501 alusel peab kostja täitma oma kohustuse hüpoteegipidajale. Hageja saab nõuda

kindlustushüvitise maksmist hüpoteegipidajale, kuna AÕS § 345 järgi ulatub hüpoteek ka

kindlustushüvitisele.

Maakohus heitis hagejale põhjendamatult ette suures koguses kaubaaluste kindlustatud ruumis

paigutamisest kostja teavitamata jätmist. Kostja ei saa seetõttu VÕS § 101 lg 3 järgi vabaneda

kindlustushüvitise maksmise kohustusest, sest kostja rikkus lepingu sõlmimise ees oma

kohustusi. Kostjale oli esitatud teave kaubaaluste kohta, kuid ta ise ei tundnud lepingu

sõlmimise eel nende vastu huvi. Asudes hiljem sellele tuginema, käitub kostja vastuoluliselt,

mis on vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 445 lg-t 2. See säte võimaldab kindlustusandja vähendada

hüvitist vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja kindlustusriski suurendamise keelu

rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, seejuures peab kindlustusandja tõendama, et

kindlustusvõtja rikkus oma kohustust ning selle, kas ja kuivõrd mõjutas see rikkumine

kindlustusjuhtumi toimumist. Hagejale etteheidetud rikkumised ei põhjustanud tulekahju ega

mõjutanud kahju ulatust.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 444 ja § 445 lg 3 p 1 koosmõjus VÕS § 470 lg-ga 2. Kui

kindlustusandja saab teada asjaoludest, mis suurendavad kindlustusriski, peab kindlustusandja

reageerima ühe kuu jooksul, sh öeldes pärast algse kindlustuslepingu lõppemist sõlmitud

kindlustuslepingu selle tähtaja jooksul üle. Aktsepteerides kindlustuslepingu jätkumist ja

sõlmides hagejaga uue kindlustuslepingu pärast kahjujuhtumi toimumist, kaotas kostja õiguse

kasutada õiguskaitsevahendeid täitmise kohustusest vabanemiseks. Ükski hagejale

etteheidetud rikkumine, sh asjaolu, et hageja ei reageerinud tulekahju häirele, ei anna alust

vabastada kostjat VÕS § 445 alusel kindlustushüvitise maksmise kohustusest.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel

osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu sõltumata

apellatsioonkaebuse põhjendustest tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises

ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ning otsuse

olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning

saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

7. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et 22.07.2021

toimunud tulekahju saab pidada kindlustusjuhtumiks VÕS § 423 lg 1 tähenduses.

8. Maakohus on aga jätnud eelmenetluses nõuetekohaselt välja selgitamata kostja VÕS § 445

alusel esitatud vastuväite aluseks olevad asjaolud ning need asjaolud lahendis nõuetekohaselt

tuvastamata.

2-22-1833

8.1. Kostja esmase vastuväite kohaselt vabanes kostja VÕS § 445 alusel hagejale

kindlustushüvitise maksmise kohustusest, sest hageja suurendas kindlustusriski.

Oma vastuväite alusena tõi kostja kokkuvõtlikult esile järgmised asjaolud: 1) hageja ladustas

kindlustatud hoonesse teiste kindlustatud esemetega samasse ruumi, mis ei moodustanud

eraldi tuletõkketsooni, suure koguse kaubaaluseid (põlevmaterjali) ega teavitanud sellest

kostjat; 2) hageja ladus kaubaalused hoone siseseina vastu; 3) hageja ladus kaubaalused

peaaegu laeni ulatuvatesse virnadesse; 4) hageja hoidis kaubaalustega koos akutööriistu ja

põlevvedelikega kanistreid; 5) hageja avaldas lepingu sõlmimisel, et kogu ruum on kaetud

suitsuanduritega, kuid ruumis oli ettenähtust vähem andureid; 6) kuigi tulekahju-

signalisatsioonisüsteem andis häire turvaettevõttele, ei teavitanud hageja kontaktisikud

Häirekeskust tulehäirest; 7) hoonel puudus suitsueemaldussüsteem.

8.2. Hinnates seda, kas kostja rikkus VÕS §-s 443 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse

suurenemisest teavitamise kohustust ja/või VÕS §-s 444 sätestatud kindlustusriski

võimalikkuse suurendamise keeldu ning vabanes VÕS § 445 alusel kindlustushüvitise

maksmise kohustuse täitmisest, jättis maakohus arvestamata, et kindlustusandja vabaneb VÕS

§ 445 alusel hüvitise maksmise kohustusest üksnes siis, kui kindlustusvõtja rikkus neid

kohustusi pärast kindlustuslepingu sõlmimist ja see rikkumine mõjutas kindlustusjuhtumi

toimumist.

Kindlustusriski võimalikkuse suurenemisega on tegemist juhul, kui mingite asjaolude (sh

kindlustusvõtja tahtliku käitumise) tõttu suureneb pärast lepingu sõlmimist kindlustusriski

realiseerumise tõenäosus või saab võimalikuks suurema ulatusega kahju tekkimine, st

tegemist peab olema kindlustuslepingu kehtimise ajal muutunud asjaoluga, mis suurendab

lepingus kokkulepituga võrreldes oluliselt kindlustusriski (vt VÕS III komm (2021), § 443, p-

d 3.1–3.3; § 444, p-d 3.1–3.2). Seda arvestades saab kostja esile toodud asjaoludest pidada

asjakohaseks lepingu kehtimise ajal suure koguse kaubaaluste kindlustatud hoonesse

ladustamist ja sellest kostja teavitamata jätmist, samuti kaubaaluste hoidmist koos elektriliste

tööriistade ja põlevvedelikke sisaldavate kanistritega (vt ülal p 8.1 alapunktid 1–4 lepingu

sõlmimise järgse rikkumise osas).

Asjaoludel, mis puudutavad lepingueelse teabe andmise kohustuse rikkumist, ei ole VÕS §

445 kontekstis tähtsust. Kuigi kindlustusvõtjal lasub VÕS § 440 järgi lepingu sõlmimisel

kohustus teavitada kindlustusandjat kõigist talle teada olevatest olulistest asjaoludest, on

kindlustusandjal selle kohustuse rikkumise korral VÕS § 441 lg 1 järgi õigus lepingust

taganeda või nõuda VÕS § 460 lg 1 järgi kindlustusmakse suurendamist, mitte tugineda VÕS

§ 445 järgi kohustusest vabanemisele (vt ka RKTKo 06.11.2024, 2-22-18155, p 14; RKTKo

07.11.2012, 3-2-1-133-12, p 25). Seega ei saa asjaolud, mis puudutavad lepingueelsete

läbirääkimiste raames aset leidnud hagejale etteheitetud rikkumisi, sh suures koguses

kaubaaluste kindlustatud hoones paiknemisest ja hoones suitsueemaldussüsteemi puudumisest

teavitamata jätmist või tulekahju-signalisatsioonisüsteemi, sh suitsuandurite arvu kohta

ebaõige teabe edastamist lepingu sõlmimise eel (vt ülal p 8.1, alapunktid 1 ja 5–7 lepingueelse

teavitamiskohustuse osas) anda VÕS § 445 järgi alust hüvitamiskohustusest vabanemiseks.

Kuna kostja ei ole toonud esile, et ta oleks nende rikkumiste tõttu hagejaga sõlmitud

kindlustuslepingust VÕS § 441 alusel VÕS § 442 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul taganenud,

ei ole neil asjaoludel siinses asjas kindlustushüvitise väljamõistmisel tähtsust ning maakohus

pidi jätma need VÕS § 445 kohaldamisel arvestamata.

Asjakohaseks ei saa VÕS § 445 kontekstis pidada ka kostja etteheiteid hagejale seoses hageja

käitumisega pärast kindlustusjuhtumi toimumist, s.o häirekeskusele tulehäirest teatamata

2-22-1833

jätmist (vt ülal p 8.1 alapunkt 7), sest see ei saanud mõjutada kindlustusjuhtumi toimumist

(tulekahju tekkimist). Iseenesest lasub kindlustusvõtjal VÕS § 488 lg 1 esimese lause järgi

küll kahju ärahoidmise ja vähendamise kohustus, kuid selle kohustuse rikkumise korral võib

kindlustusandja VÕS § 488 lg 3 järgi vähendada hüvitist rikkumisega põhjustatud kahju

võrra. Selleks peab kindlustusandja tõendama, et kindlustusvõtja kohustuse rikkumine

suurendas vastavas ulatuses kindlustusandja hüvitise maksmise kohustust (vt ka VÕS III

komm (2021), § 488, p 3.4).

9. Lisaks jättis maakohus VÕS § 445 kohaldades arvestamata, et nii teavitamiskohustuse kui

ka kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keelu rikkumine toob üldjuhul endaga kaasa

kindlustusandja hüvitise maksmise kohustusest osalise, mitte täieliku vabanemise (vt VÕS III

komm (2021), § 443, p 3.3, § 445, p-d 3.1–3.2).

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et VÕS § 445 lg 2 võimaldab kindlustushüvitist

vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja kohustuse rikkumine

kindlustusjuhtumi toimumist. Seejuures seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu

rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab tõendama kindlustusandja. Tuvastamaks

kindlustusandja vastutusest vabanemine kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata,

kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kindlustuslepingust tulenevat kohustust (eelkõige

hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju suurendas rikkumine kindlustusriski võimalikkust.

Kindlustusandja saaks oma täitmise kohustusest tervikuna vabaneda üksnes juhul, kui

kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (vt nt RKTKo

28.06.2024, 2-22-2313, p 17).

Seega võib kostja VÕS § 445 lg-te 1 ja 2 alusel vabaneda täielikult hüvitise maksmise

kohustuse täitmisest, kui ta toob esile ja tõendab asjaolud, mille alusel saab järeldada, et

hageja rikkus oma kohustusi ja suurendas sellega lepingu kehtivuse ajal kindlustusriski

realiseerumise tõenäosust ja/või ei teavitanud sellest kostjat, ning kindlustusjuhtum toimus

üksnes hageja rikkumise tõttu.

Maakohtu otsusest ei nähtu asjakohaseid põhjendusi, miks oli kindlustushüvitise maksmine

täielikult välistatud. Arvestades seda, et maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt asus tule

koldekoht ruumi keskosast eemal u ⅓ kaugusel kandvast seinast kaubaaluste virna peal, kus

asusid akutööriistad, kohvimasin ja põlevvedelikega kanistrid ning süttimise põhjuseks võis

olla liitiumaku süttimine, kuid tulekahju täpset põhjust ei õnnestunud tuvastada, tuli

maakohtul asjas esitatud kõiki tõendeid hinnates tuvastada hageja konkreetsed rikkumised

ning hinnata, kas ja mil määral suurendasid hageja väidetavad rikkumised (lepingu kehtimise

ajal suure koguse kaubaaluste kindlustatud hoonesse ladustamine ja sellest kostja teavitamata

jätmine, samuti kaubaaluste hoidmine koos elektriliste tööriistade ja põlevvedelikke

sisaldavate kanistritega) aset leidnud tulekahju toimumise riski või tulekahju tõttu tekkinud

kahju ulatust.

10. Maakohus ei ole eelmenetluses juhtinud tähelepanu ka sellele, et kostja vastuväide, mille

kohaselt vabaneb kostja hüvitise maksmise kohustusest ka hageja kindlustusjuhtumi asjaolude

väljaselgitamisele kaasaaitamise kohustuse rikkumise tõttu VÕS § 449 lg 2 alusel, ei ole

nõuetekohaselt sisustatud. Kostja ei ole toonud selgelt esile selle sätte kohaldamise eelduseks

olevaid asjaolusid, sh hagejale etteheidetavaid tegusid, millele ta soovib seda vastuväidet

esitades tugineda.

2-22-1833

11. Viimaks märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole eelmenetluses pööranud asjakohaselt

tähelepanu ka sellele, kas ja millisel õiguslikul alusel saab hageja nõuda kindlustushüvitise

väljamõistmist Nordic Hypo OÜ-le.

11.1. Maakohus tuvastas, et kinnisasi, millel asub kindlustatud hoone, on koormatud

hüpoteegiga Nordic Hypo AS-i kasuks ning hüpoteek on omakorda panditud Coop Pank AS-i

kasuks. Hageja ei ole väitnud, et Nordic Hypo AS või Coop Pank AS oli kindlustuslepingu

järgi soodustatud isikuks. Samuti ei ole hageja toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada,

et hüpoteegipidajal ja/või hüpoteegi pandipidajal oleks tekkinud õigus rahuldada oma

sissenõutavaks muutunud nõue pandi arvel. Ringkonnakohus eeldab, et hageja on VÕS § 499

lg 1 kohaselt teavitanud kostjat kinnisasja hüpoteegiga koormamisest ning kostja on VÕS §

499 lg 3 kohaselt teavitanud hüpoteegipidajat kindlustusjuhtumis toimumisest. Samuti eeldab

ringkonnakohus, et hüpoteegipidaja on AÕS § 317 lg 1 järgi teavitanud hüpoteegi

pantimisest.

11.2. Neid asjaolusid arvestades jättis maakohus nõuetekohaselt välja selgitamata, kas hagejal

on alust nõuda kindlustushüvitise maksmist hüpoteegipidajale.

Juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on kindlustatud, ulatub hüpoteek AÕS §

345 lg 1 alusel ka kindlustushüvitise nõudele. Sisuliselt on tegemist seaduse alusel

nõudeõiguse pantimisega. Sellises olukorras võivad kindlustusvõtja (nõude pantija) ja

hüpoteegipidaja (nõude pandipidaja) nõuda AÕS § 319 lg 1 järgi kindlustusandjalt

(võlgnikult) kindlustushüvitise maksmise kohustuse täitmist enne AÕS § 292 la 2 järgi

müügiõiguse tekkimist (s.o enne pandiga tagatud nõude sissenõutavaks muutumist, kui

pandipidajal ei ole veel õigust pandiga tagatud nõuet pandi arvel rahuldada) üksnes

ühiselt ja võlgnik võib täita kohustuse üksnes pantijale ning pandipidajale ühiselt.

Seega saab kindlustusvõtjat ja hüpoteegipidajat pidada ühisvõlausaldajateks VÕS § 72

tähenduses ning iga ühisvõlausaldaja saab VÕS § 72 lg 3 esimese lause järgi nõuda

kohustuse täitmist üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt, kui kindlustusvõtja ja

hüpoteegipidaja ei ole leppinud kokku, kuidas ja kellele peab panditud kohustuse

täitmine enne müügiõiguse tekkimist toimuma. Vastava kokkuleppe puudumisel

peavad ühisvõlausaldajad ühiselt määrama, kellele tuleb hüvitis välja maksta. Samast

põhimõttest juhindub ka VÕS § 500, mis näeb nt ehitise taastamise kohustusega

kindlustuslepingu korral ette hüpoteegipidaja nõusoleku nõude juhuks, kui

kindlustushüvitist makstakse ehitise taastamist tagamata (vt ka VÕS III komm (2021),

§ 500, p 3.1; AÕS II komm (2014), § 319, p 3.1.1–3.1.2).

11.3. Õige on maakohtu järeldus, et VÕS § 501 ei anna kindlustusvõtjale õigust nõuda

kindlustushüvitise maksmist hüpoteegipidajale.

VÕS §-le 501 annab hüpoteegipidajale, kellest kindlustusvõtja on kindlustusandjale

teada andnud, õiguse nõuda kindlustushüvitise maksmist endale ja privilegeeritud

seisundi olukorras, kus kindlustusandja vabaneb mh VÕS § 445 alusel

kindlustusvõtjale kindlustushüvitise maksmise kohustusest. Tegemist on

hüpoteegipidajale seadusest tuleneva iseseisva nõudeõigusega kindlustusandja vastu,

mis asendab hüpoteegipidajale AÕS § 345 lg 1 alusel kuuluvat hüvitisenõuet hõlmavat

pandiõigust ning mille rahuldamise korral läheb hüpoteek VÕS § 502 alusel

rahuldatud nõude ulatuses kindlustusandjale üle ja jääb tagama kindlustusandjale VÕS

§ 1041 lg 1 alusel tekkivat regressinõuet kindlustusvõtja vastu (vt ka VÕS III komm

(2021), § 501, p 3 ja § 502, p 3.1).

2-22-1833

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja esitada kohtule hüpoteegipidajale VÕS §-st

501 tulenevat hüpoteegipidaja iseseisvat nõuet. TsMS § 3 lg 1 järgi saab hageja

pöörduda kohtusse enda õiguste ja huvide kaitseks ning VÕS §-st 501 ei tulene

kindlustusvõtjale materiaalõiguslikku alust hüpoteegipidaja õiguste ja huvide kaitseks

kohtule nõude esitamiseks TsMS § 3 lg 2 tähenduses.

11.4. Maakohus ei ole nõuetekohaselt välja selgitanud ka seda, milline õiguslik tähendus on

asjaolul, et hüpoteegipidaja nõue oli panditud Coop Pank AS-i kasuks.

Kui hüpoteek on omakorda panditud, tuleb arvestada, et hüpoteegi pandiõigus annab

pandipidajale põhimõtteliselt samad õigused, mida annab hüpoteek hüpoteegipidajale,

s.o õiguse saavutada hüpoteegi realiseerimine ja selle tulemina omandatud varalise

hüve endale välja andmine pandiga tagatud nõude rahuldamiseks või müüa panditud

ese. Seejuures saab AÕS § 314 lg 1 järgi hüpoteegi kui õiguste pandile kohaldada

käsipandi kohta käivaid sätteid, mh analoogia korras, arvestades õiguste pandi erisusi,

sh seda, et õiguste pant ei eelda pandi esemeks oleva vallasasja valduse saamist (vt

AÕS II komm (2014), § 314, p 3.1 ja 3.5).

Eelnevat arvestades saab ringkonnakohtu hinnangul hüpoteegi kui õiguste pandi

olemust silmas pidades järeldada, et AÕS § 285 lg 2 alusel koosmõjus AÕS §-ga 3381

ja AÕS § 314 lg-ga 2 ulatub hüpoteegi pandipidaja pandiõigus ka hüpoteegipidajale

AÕS § 345 lg-st 1 tulenevale kindlustushüvitise nõude pandiõigusele, mis asendab

sisuliselt (osaliselt) hüpoteeki. Kuigi AÕS § 285 lg 2 järgi on käsipandi puhul

pandipidajal asja hävimise (väärtuse vähenemise) korral õigus saada oma valdusesse

kindlustushüvitis või nõuda selle deponeerimist, ei nõua õiguste pant pandieseme

valduse üleandmist. Seda arvestades on hüpoteegi pandi olemust silmas pidades

pandipidaja kaitseks piisav ja hüpoteegi pantimise eesmärgiga kooskõlas, et hüpoteegi

pandipidaja pandiõigus laieneb ka hüpoteegipidajale AÕS § 345 lg-st 1 tulenevale

kindlustushüvitise pandile ning selle alusel väljamakstavale kindlustushüvitisele (vrd

AÕS II komm (2014), § 285, p 3).

Kuna hüpoteegi pandi korral ulatub pandipidaja pandiõigus ka hüpoteegipidajale AÕS

§ 345 lg 1 alusel tekkivale pandiõigusele, saavad kindlustusvõtja, hüpoteegi

pandipidaja ja hüpoteegi pandipidaja nõuda enne müügiõiguse tekkimist

kindlustusandjalt kindlustushüvitise maksmist VÕS § 319 lg 1 järgi neile ühiselt või

ühise kokkuleppe alusel ühele neist.

11.5. Eelneva kohaselt saaks hageja nõuda kindlustushüvitise väljamõistmist hüpoteegipidaja

kasuks üksnes juhul, kui hageja, hüpoteegipidaja ja hüpoteegi pandipidaja on leppinud kokku

hüvitise maksmises hüpoteegipidajale. Hageja ei ole selliseid asjaolusid maakohtus esile

toonud ning ka maakohus ei ole sellele tähelepanu juhtinud. Seega võib hageja esitatud nõue

olla TsMS § 423 lg 2 tähenduses õiguslikult perspektiivitu osas, millega hageja nõuab

hoonekahju hüvitamist hüpoteegipidajale.

12. Arvestades ülaltoodut ning seda, et maakohus ei ole täitnud nõuetekohaselt TsMS § 392

lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, sh selgitanud välja hageja nõudele ja kostja

vastuväidetele kohaldatavat õigust TsMS § 392 lg 1 p 41 tähenduses ega andnud hagejale

võimalust oma nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid ning kostjale võimalust oma

vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid vastavalt kohaldatavale õigusele täpsustada, tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest ning saadab asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2-22-1833

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale hoonekahju osas

kahjuhüvitise hüpoteegipidaja kasuks väljamõistmise eeldusi ning anda hagejale võimalus

täiendada selles osas hagi aluseks olevaid asjaolusid või muuta oma nõuet vastavalt nõude

õiguslikule alusele. Samuti tuleb maakohtul selgitada kostjale tema vastuväidetele

kohaldatavat õigust ning anda kostjale võimalust täpsustada oma vastuväited vastavalt

kohaldatavale õigusele. Kostja esitatud vastuväidete alusel tuleb maakohtul ülaltoodud juhiste

kohaselt hinnata, kas kostja vabaneb VÕS § 445 lg-te 1 ja/või 2 alusel kindlustusriski

suurendamise või sellest teatamata jätmise tõttu kindlustushüvitise maksmisest ning kui

vabaneb, siis millises ulatuses. Kui kostja ei vabane eelneva kohaselt kindlustushüvitise

maksmisest või vabaneb osaliselt, tuleb maakohtul hinnata nii kahjuhüvitise suurust kui ka

seda, kas ja kuivõrd on kostjal on õigus vähendada kindlustushüvitist VÕS § 449 alusel

põhjusel, et hageja rikkus pärast kindlustusjuhtumi toimumist VÕS § 448 lg-s 2 sätestatud

teabe andmise ja tõendite esitamise kohustust. Ühtlasi tuleb maakohtul hinnata, kas ja millises

ulatuses on kostjal õigus vähendada VÕS § 488 lg 3 järgi kahjuhüvitist sel põhjusel, et hageja

ei teavitanud häirekeskust tulekahju toimumisest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)