3-26-1381/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

05.06.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1381

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.05.2026

otsuse nr 15.6-3/190-2 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad

Kristiina-Marita Alliksoo ja Regina Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse

resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-26-1381.

2. Jätta rahuldamata X-i 28.05.2026 määruskaebuses esitatud taotlus Tallinna

Vanglalt ning Politsei- ja Piirivalveametilt tõendite välja nõudmiseks.

3. Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse

resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-26-1381 muutmata.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, §

235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 26.03.2026 Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) kinnipidamiskeskusele taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga Tallinna

Vanglas.

3-26-1381

2. PPA vastas 08.04.2026 X-ile , et praegu ei ole teada, kas ta tuuakse vanglast üle

kinnipidamiskeskusesse. Lisaks ei näe seadus välismaalasele ette pikaajalisi kokkusaamisi

kinnipidamiskeskuses.

3. Tallinna Halduskohus andis 11.04.2026 määrusega nr 3-26-1077 loa pidada X

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kinni ja paigutada ta

kinnipidamiskeskusesse.

4. X esitas 23.04.2026 kinnipidamiskeskusele uue taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks

oma abikaasaga. PPA vastas 07.05.2026 X-ile , et seadus ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi

kinnipidamiskeskuses ning isik, kellega kaebaja soovib kinnipidamiskeskuses kokku saada, ei

vasta seaduses ette nähtud tingimustele.

5. X esitas 07.05.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 07.05.2026 otsus ja

kohustada PPA-d tema taotlust uuesti lahendama. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse PPA kohustamiseks võimaldama kaebajale pikaajaline kokkusaamine

abikaasaga. Taotluse kohaselt peab kaebaja viibima abikaasast lahus pika aja vältel, mis

kahjustab tema perekonnaelu. Kaebaja soovib saada abikaasaga last ning kohtumenetluse

viibimise tõttu väheneb kaebajal võimalus lapse saamiseks vanuse tõttu. Eestist väljasaatmisel

muutub perekonna loomine võimatuks.

6. PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub esialgse

õiguskaitse vajadus. Kaebaja põhjendused esialgse õiguskaitse vajaduse ja hilisema

kohtulahendi tagajärje osas on hüpoteetilised. Kohtud kontrollisid haldusasjas nr 3-22-2282

PPA 15.09.2023 otsuse nr 15.3-3.1/2236-1 ning 15.12.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/141

õiguspärasust ning leidsid, et PPA otsus keelduda kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest

oli õiguspärane. Kohtumenetlus lõppes Riigikohtu 05.09.2025 määrusega, millega jäeti

kaebaja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seega oli kaebajale pikalt teada, et tal ei ole

võimalik pärast karistuse kandmist Eestisse jääda. Abielludes (03.03.2026) olid kaebaja ja

tema abikaasa Tallinna Vanglas karistust kandmas. Nad pidid arvestama, et pereelu elamine

Eestis ei ole võimalik. On usutav, et kaebaja sõlmis abielu lootuses, et see võiks takistada

tema Eestist välja saatmist. Ühtlasi on usutav, et kaebaja on esitanud taotluse rahvusvahelise

kaitse andmiseks üksnes enda väljasaatmise takistamise eesmärgil. Kaebus on perspektiivitu,

sest vaidlustatud PPA otsus on lõppjärelduses õiguspärane. Kaebajale ei ole seadusega

lubatud pikaajalised kokkusaamised. Asjaolusid arvestades ei saa isiku perekonna- või eraelu

puutumatust pidada kaalukamaks avalikust huvist pikaajalise kokkusaamise

mittevõimaldamiseks.

7. Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2026 määruse resolutsiooni p-ga 1 esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus asus 13.05.2026 määruses praeguses asjas seisukohale, et kaebuse

eduväljavaated ei ole suured. VRKS § 363 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotleja

kinnipidamiskeskuses kinnipidamisele kohaldatakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduses (VSS) väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut,

arvestades VRKS-s sätestatud erisusi. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 5 on rahvusvahelise kaitse

taotlejal võimalik kohtuda perekonnaliikmega. VSS § 2610 lg 4 järgi on kokkusaamise kestus

kuni kolm tundi. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 17 lg 4 kohaselt võivad

välismaalane ja kokkusaaja olla kokkusaamisel eraldatud klaasist või traatvõrgust

vaheseinaga. Seega ei tulene VSS-st võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga.

Kaebaja abikaasa on kinnipeetav. VSS § 2610 lg 8 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 7

nimetatud asjaolu esinemisel võib erandina kokkusaamist lubada, kui väljasaadetaval on

kokkusaamiseks eraeluline või muu kaalukas põhjus. Tallinna Ringkonnakohus tõi praeguses

2(4)

3-26-1381

asjas välja, et kaebaja on viibinud kinnipidamiskeskuses lühikest aega, mistõttu ei teki

põhjendatud kahtlust, et praegune normistik võib rikkuda põhiõigusi ja olla seetõttu

põhiseadusevastane. Kohtule ei nähtu sellist kaalukat põhjust, mis võimaldab kaebajaga

seotud asjaolusid arvestades erandi tegemist. Kaebaja kirjeldatud põhjendused esialgse

õiguskaitse vajaduse ja hilisema kohtulahendi tagajärje osas on hüpoteetilised.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja palub 28.05.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2026

määruse resolutsiooni p 1 ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada.

Kaebaja taotles enda ajutist väljaviimist kinnipidamiskeskusest pikaajalisele kokkusaamisele

abikaasaga Tallinna Vanglas. Ta ei ole taotlenud pikaajalise kokkusaamise korraldamist

kinnipidamiskeskuses. Õiguslik alus selleks tuleneb kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjast

(§ 13 lg 2, § 15). Lisaks lubab VSS § 2610 lg 8 üldisest korrast erandit erandlike ja kaalukate

asjaolude olemasolul. Kinnipidamiskeskus ja Tallinna Vangla asuvad samal territooriumil,

seetõttu ei nõua väljaviimine pikaajalist konvoeerimist, erilisi korralduslikke toiminguid ega

olulisi kulutusi. Kaebus ei ole seetõttu perspektiivitu. Kaebajale on juba tekitatud pöördumatu

kahju ja see ei ole hüpoteetiline. Kaebaja on 37 ja tema abikaasa 38 aastat vana. Mõlemal on

objektiivselt piiratud reproduktiivne iga. Kaebaja abikaasal on pikk karistusaeg (kuni 2030. a-

ni). Perekonnalu välistamine rikub kaebaja põhiõiguste eraelu puutumatusele. Samuti

rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet (põhiseaduse § 12), sest kinnipidamiskeskuses

peetakse hetkel kinni abielupaari, kes on paigutatud samasse sektorisse ja viibivad faktiliselt

pidevalt koos. Vastustaja väide, et abielu on sõlmitud eesmärgiga takistada kaebaja

väljasaatmist, on vale, abielu ei ole näilik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Kaebaja on esitanud määruskaebuses taotluse Tallinna Vanglalt ning Politsei- ja

Piirivalveametilt tõendite väljanõudmiseks (p-d 3 ja 4). Seejuures on kaebaja koos kaebusega

juba esitanud taotluses märgitud PPA 08.04.2026 vastuskirja nr 15.7-9/70-2 kaebaja

26.03.2024 taotlusele ning PPA 07.05.2026 vastuse nr 15.6-3/190-2 kaebaja 23.04.2026

avaldusele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata, sest

täiendavate tõendite väljanõudmine ei ole määruskaebuse lahendamiseks vajalik (HKMS § 62

lg 2).

11. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse

kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse

ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. Määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg

3 esimene lause).

3(4)

3-26-1381

12. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata põhjusel, et kaebuse eduväljavaated on vähesed. Seetõttu oleks esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamine ja kaebajal sisuliselt juba kohtumenetluse kestel oma

eesmärgi saavutamine põhjendamatu (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

Tallinna Halduskohtu 11.04.2026 määrusest haldusasjas nr 3-26-1077 nähtuvalt on kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotleja, keda peetakse kinni kinnipidamiskeskuses. VRKS § 363 lg 1

järgi kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamisele VSS-s

väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut, arvestades VRKS-s

sätestatud erisusi. VRKS § 363 lg 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejal lisaks VSS §

2610 lg-s 1 nimetatud isikutele kohtuda ka perekonnaliikmetega. Samas on VSS kohaselt

lubatud üksnes lühiajalised, kuni kolmetunnised kokkusaamised (VSS § 2610 lg 4 esimene

lause). Kaebaja taotles 23.04.2026 PPA-lt pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga.

Pikaajalise kokkusaamise võimalust VSS ette ei näe. Kuna kaebaja on rahvusvahelise kaitse

taotleja, kes viibib kinnipidamiskeskuses, ei ole ülaltoodud põhjustel võimalik ka kaebaja

konvoeerimine pikaajalisele kokkusaamisele Tallinna Vanglas, kus viibib kaebaja abikaasa.

Kaebaja viidatud kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 13 lg 2 ja § 15 näevad ette, et

väljaspool kinnipidamiskeskust on välismaalasel lubatud liikuda konvoeerijatega

kinnipidamiskeskuse juhataja või tema määratud ametniku loal, ning andmed, mis sellisele

loale märkida tuleb. Nendest sätetest ei tulene isikule õigust pikaajaliseks kokkusaamiseks.

13. Ringkonnakohus selgitas 13.05.2026 määruses praeguses asjas (p 10), et õigust nõuda

pikaajalist kokkusaamist ei tulene ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL

art 10 lg-st 4, mis jätab liikmesriigile rahvusvahelise kaitse taotleja ning tema

perekonnaliikmete kokkusaamiste korraldamisel ulatusliku otsustusruumi. Kaebaja on

viibinud kinnipidamiskeskuses alles lühikest aega (alates 11.04.2026), mistõttu ei teki ka

põhjendatud kahtlust, et viidatud normistik võib rikkuda põhiõigusi ja olla seetõttu

põhiseadusevastane.

14. Kinnipidamiskeskuses kinnipeetavate isikute pikaajalise kokkusaamise keelu eesmärk on

avaliku korra kaitse, mis muu hulgas hõlmab eesmärki toimetada efektiivselt

varjupaigamenetlust ning taotluse rahuldamata jätmisel tagada isiku väljasaatmine ning

vältida seda, et isikul oleks võimalik asuda menetluste läbiviimist takistama. Pikaajalise

kokkusaamise keelu abil on võimalik ära hoida nende menetluste mõjutamine, muu hulgas

põhjendamatu viivitamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus nr 3-18-1769, p 14).

15. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026

määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)