3-25-573/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-573

Haldusasi

K.W kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. jaanuari

2025. a otsuse nr 15.3-3.4/92-1 ja 6. märtsi 2025. a

lahkumisettekirjutuse nr 1052286412 tühistamiseks

ning

elamisloa

taotluse

läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2026. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – K.W,

esindaja adv Dmitri Santašev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Ragne Õunap

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.W määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse K.W määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2026. a

määruse haldusasjas nr 3-25-573 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.

2. Rahuldada K.W määruskaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. märtsi 2026. a määruse haldusasjas nr 3-25-

573 resolutsiooni punkt 2 ja saata K.W kaebus elamisloa taotluse läbivaatamiseks

kohustamiseks Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu

määruse resolutsiooni punkt 1 jätta muutmata.

4. Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning Q OÜ

nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-25-573

1. Nigeeria Liitvabariigi kodanik K.W (sünd. XX.XX.XXXX) omas välismaalaste seaduse

(VMS) § 118 p 4 alusel väljastatud tähtajalist elamisluba töötamiseks Q OÜ-s kehtivusajaga

30.03.2021–30.03.2026. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 02.09.2024 VMS § 135 lg 1

p 4 ning lg 2 p-de 2 ja 4 alusel K.W elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse.

2. PPA tunnistas 17.01.2025 otsusega nr 15.3-3.4/92-1 VMS § 135 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel

K.W elamisloa kehtetuks alates 15.02.2025. PPA tuvastas, et isiku töösuhe Q OÜ-ga lõppes

01.11.2024 ning sellega langes ära elamisloa omamise alus. Tööandja ei maksnud juba enne

töösuhte lõppemist isikule elamisloa taotluses välja toodud töötasu 1407 eurot (bruto), seega

ei olnud elamisloa andmise tingimused täidetud selle kehtivusaja jooksul.

3. PPA kohustas 06.03.2025 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1052286412 K.W-d

lahkuma Eestist Nigeeriasse hiljemalt 05.04.2025 (sundtäidetav alates 06.04.2025) ning

kohaldas talle Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks kuuks.

4. K.W

esitas Tallinna Halduskohtule 07.03.2025

kaebuse

PPA 06.03.2025

lahkumisettekirjutuse nr 1052286412 tühistamiseks.

5. Tallinna Halduskohus peatas 22.04.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA

06.03.2025 lahkumisettekirjutuse täitmise kuni praeguses asjas kohtuotsuse jõustumiseni ning

andis K.W-le riigi õigusabi tema esindamiseks praeguses asjas.

6. K.W palus 13.05.2025 seisukohas täiendada kaebust PPA 17.01.2025 otsuse nr 15.3-

3.4/92-1 tühistamise nõudega ja ennistada selles osas kaebetähtaeg. Samuti palus kaebaja

täiendada kaebust nõudega vastustaja kohustamiseks vaadata läbi tema 04.03.2025 tähtajalise

elamisloa taotlus. Kaebetähtaja ennistamine on põhjendatud, sest PPA ei selgitanud kaebajale

17.01.2025 otsuse vaidlustamise võimalusi. PPA teavitas kaebajat telefoni teel, et tema

juhtumi osas ei saa enam midagi muuta. Kaebaja on välismaalane, kes ei valda eesti keelt ja

viibib Eestis alates 2019. a-st. Keelebarjääri tõttu ei mõistnud kaebaja otsuses toodud

vaidlustamisviite sisu. Kaebajal puuduvad õigusteadmised ja tal puudus haldusmenetluses

esindaja. Kaebaja on siiski tähtaegselt vaidlustanud lahkumisettekirjutuse, sest soovib jääda

Eestisse. Seega tuleks kaebust tõlgendada selliselt, et kaebaja eesmärk oli vaidlustada ka PPA

17.01.2025 otsust. Kaebetähtaja ennistamata jätmine kahjustaks kaebaja õigushüvesid.

Kaebaja palus lisaks muuta halduskohtu 22.04.2025 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõu ning peatada PPA 17.01.2025 otsuse kehtivus kuni haldusasja menetluse

lõpuni.

7. Tallinna Halduskohus võttis 20.05.2025 määrusega K.W kaebuse menetlusse PPA

17.01.2025 otsuse nr 15.3-3.4/92-1 ja 06.03.2025 lahkumisettekirjutuse nr 1052286412

tühistamise ning 04.03.2025 elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõuetes. Ühtlasi

rahuldas halduskohus kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks ja peatas PPA

17.01.2025 otsuse kehtivuse kuni haldusasja menetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus

rahuldas 09.07.2025 määrusega PPA määruskaebuse ning tühistas halduskohtu 20.05.2025

määruse esialgse õiguskaitse abinõu muutmise osas.

8. PPA palus 13.08.2025 vastuses jätta kaebus rahuldamata. PPA palus jätta kaebetähtaeg

17.01.2025 otsuse vaidlustamiseks ennistamata ja lõpetada selles osas asja menetlus. Kaebaja

selgitas 12.03.2025 seisukohas, et ei vaidlustanud PPA 17.01.2025 otsust, sest järgib

töötajana ettevõtte kehtestatud reegleid ja tööandja pidanuks teavitama immigratsiooninõuete

muutustest. Seega on tähtaja ennistamiseks esitatud põhjendused vastuolulised. Kaebaja ei ole

12.03.2025 seisukohas märkinud, et ta ei saanud aru vaidlustamisviitest või kaebuse esitamise

võimalusest. Kuna kaebaja koostas 12.03.2025 seisukoha isiklikult ja kaebaja on Eestis

2(6)

3-25-573

elanud 2019. a-st, siis ei ole usutav, et ta ei saanud otsuses sisalduvast vaidlustamisviitest aru.

Õigusteadmiste ja esindaja puudumine ei ole asjakohased argumendid. Kaebaja on suutnud

tähtaegselt vaidlustada lahkumisettekirjutuse. Järelikult saab kaebaja eesti keelest piisavalt

aru, et vaidlustamisviidet mõista ja soovi korral sellele vastavalt tegutseda. Kaebaja endine

tööandja on ka selgitanud, et õigusküsimustes abistab kaebajat Tallinna Rändekeskus. Seega

oli kaebajal tegelikult võimalus saada juriidilist abi. Lisaks on kaebaja sõnul tema elukaaslane

Eesti kodanik, kes suudab talle eestikeelseid dokumente ette lugeda ja vajadusel tõlkida.

Alternatiivse kohustamisnõude osas tuleb märkida, et kaebaja 04.03.2025 elamisloa taotlus ei

ole vastustajani jõudnud. Pelgalt taotluse täitmisest ei saa järeldada selle esitamist.

9. K.W palus 16.03.2026 esialgse õiguskaitse taotluses kohustada PPA-d andma kaebajale

tähtajaline elamisluba või rakendada muud abinõud, mis annaks kaebajale seadusliku aluse

viibida Eestis kuni haldusasja menetluse lõpuni.

10. Tallinna Halduskohus luges 25.03.2026 määrusega kaebuse PPA 17.01.2025 otsuse

nr 15.3-3.4/92-1 tühistamise nõudes mittetähtaegseks, jättis kaebetähtaja ennistamata ning

lõpetas selles osas haldusasja nr 3-25-573 menetluse (resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis

halduskohus kaebuse läbi vaatamata alternatiivse nõude osas kohustada PPA-d vaatama

kaebaja 04.03.2025 elamisloa taotlus läbi (resolutsiooni p 2) ning jättis 16.03.2026 esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3).

VMS § 222 lg 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust vaidlustada

10 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest arvates. Kaebaja sai PPA 17.01.2025 otsuse

kätte 27.01.2025 ja kaebus tulnuks esitada hiljemalt 06.02.2025. Kaebaja 07.03.2025

tühistamisnõue on järelikult mittetähtaegne. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et HKMS § 71

lg 1 tähenduses mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad. Kaebaja väited, et

otsuse tähtaegset vaidlustamist takistasid keelebarjäär ja tema õiguslik kogenematus, ei ole

usutavad. Haldusasja menetlus PPA 17.01.2025 otsuse tühistamise nõudes tuleb HKMS § 124

lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Alternatiivse kohustamisnõude osas tuleb kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1

alusel läbi vaatamata. Halduskohtule saab kohustamiskaebuse esitada juhul, kui

haldusorganile on eelnevalt esitatud vastav taotlus toimingu sooritamiseks või haldusakti

andmiseks ning haldusorgan on jätnud taotluse rahuldamata või viivitanud selle

lahendamisega (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3). PPA on kinnitanud, et kaebaja ei

ole 13.05.2025 seisukoha lisana 8 kohtule esitatud 04.03.2025 tähtajalise elamisloa taotlust

PPA-le esitanud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks taotluse esitamist.

Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes taotluse vormi täitmine ei kinnita veel selle esitamist.

Seega ei ole rikutud kaebaja õigust saada oma taotlusele vastus ja kaebaja õiguste riive ei saa

olla intensiivne. Kohustamiskaebus on ka perspektiivitu, sest kohus ei saa kohustada

vastustajat vaatama läbi taotlust, mida ei ole esitatud.

11. K.W palub 09.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 25.03.2026 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning saata kaebus halduskohtule menetlemiseks. Esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas kaebaja halduskohtu määrust ei vaidlusta.

Halduskohus pidanuks arvestama kaebaja õiguslikku kogenematust, mis oli ühtlasi riigi

õigusabi andmise aluseks (vt halduskohtu 22.04.2025 määruse p 11). Kaebaja eesti keele

oskus on vaieldamatult puudulik. Asjaolu, et kaebaja suutis algses kaebuses esinenud puuduse

iseseisvalt kõrvaldada ja esitas masintõlke abil eestikeelse kaebuse, ei anna alust järeldada, et

ta mõistis oma õiguslikku olukorda. Halduskohtu põhjendustest ei selgu, miks ei pidanud

kohus kaebaja väiteid usutavaks (vrd Riigikohtu 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17).

3(6)

3-25-573

Olukorras, kus kaebaja on 12.03.2025 seisukohas toonud välja, et vaidlustab üksnes

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu ning ei vaidlusta elamisloa kehtetuks tunnistamist, on

ilmne, et kaebaja ei mõistnud selle praktilist tähendust ja õiguslikke tagajärgi. Vajadust

taotleda ka PPA 17.01.2025 otsuse tühistamist mõistis kaebaja alles pärast suhtlust riigi

õigusabi osutajaga.

Kaebaja arusaama kohaselt esitas ta 04.03.2025 elamisloa taotluse PPA esinduses 05.03.2025.

Kaebaja peeti PPA esinduses 05.03.2025 kinni ja kuulati üle, mille käigus kaebaja selgitas, et

tuli taotlema uut elamisluba töötamiseks (vt 05.03.2025 küsitluse protokoll). Vastustajal peab

olema paberkoopia kaebaja taotlusest, sest seda ei ole kaebajale tagastatud. Kaebajale ei ole

ka selgitatud, et tema 05.03.2025 taotlust ei loetud esitatuks või seda pole PPA-s

läbivaatamisel. Lisaks sai kaebaja aru, et tal on õigus viibida Eestis 90 päeva ning ta soovis

selle aja jooksul taotleda uut elamisluba. Kaebaja esitas siiski 26.03.2026 uue elamisloa

taotluse. Seega ei ole kaebus taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks enam perspektiivitu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 71 lg 6, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 6). Määruskaebuses ei ole esitatud uusi sisulisi väiteid, mistõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks küsida vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab PPA poolt varem

väljendatuga.

PPA 17.01.2025 otsuse tühistamise nõue

13. Halduskohus järeldas õigesti, et K.W 13.05.2025 seisukohas esitatud täiendav nõue

PPA 17.01.2025 otsuse nr 15.3-3.4/92-1 tühistamiseks on esitatud kaebetähtaega ületades.

Kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse

kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Vaidluse all ei ole, et kaebaja sai PPA

17.01.2025 otsuse kätte 27.01.2025. Järelikult on kaebus selle otsuse tühistamiseks VMS §

222 lg 1 järgi mittetähtaegne, sest 10-päevase kaebetähtaja viimane päev oli 06.02.2025, kuid

K.W pöördus esialgse kaebusega halduskohtusse alles 07.03.2025.

14. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et PPA 17.01.2025 otsuse

tühistamiseks kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks ei ole alust.

Kaebaja on tuginenud ebapiisavale keeleoskusele ja õiguslikule kogenematusele.

Kohtupraktikas on iseenesest leitud, et tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena HKMS § 71

lg 1 tähenduses võib olla käsitatav ka kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei

saanud aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu

11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Praegusel

juhul tuleb arvestada, et PPA 17.01.2025 otsus sisaldas korrektset vaidlustamisviidet ning

kuna kaebajal on Eesti kodanikust elukaaslane, siis ei ole ka eluliselt usutav, et ta ei mõistnud

vaidlustamisviite sisu. Kui kaebaja ei saanud otsusest piisavalt aru, oli tal võimalik tellida

selle tõlkimine temale arusaadavasse keelde. Kaebaja seisukohtadest nähtub pigem, et ta ei

pidanud PPA 17.01.2025 otsuse vaidlustamist enne riigi õigusabi osutava advokaadiga

konsulteerimist vajalikuks, kuna töösuhe Q OÜ-ga oli juba 01.11.2024 lõppenud ja isik

eeldas, et tal on võimalik seaduslikult riigis viibida veel 90 päeva ning taotleda selle aja

jooksul uut tähtajalist elamisluba. Kaebetähtaja kulgema hakkamine ei sõltu aga sellest, millal

isik sai aru vaidlustatava haldusakti või toimingu õigusvastasusest, vaid ka õiguslikult

4(6)

3-25-573

kogenematu isik peab mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi, vajadusel taotlema

kohtult riigi õigusabi korras esindaja määramist. Seda, et kohtusse pöördumise ja riigi

õigusabi taotlemise võimalus oli kaebajale arusaadav, kinnitab tema käitumine pärast PPA

06.03.2025 lahkumisettekirjutuse tegemist.

15. Ringkonnakohus selgitab, et VMS § 43 lg 1 p 8 ja lg 4 kohaselt on välismaalase Eestis

viibimine seaduslik järgneva 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast

arvates üksnes tingimusel, et välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes tähtaja

saabumisel. Nimetatud viibimisalus ei ole praegusel juhul kohaldatav, sest kaebaja elamisloa

kehtivusaeg ei lõppenud tähtaja saabumisel, vaid elamisluba tunnistati PPA 17.01.2025

otsusega kehtetuks. Kuivõrd kaebaja Eestis viibimine oli sellest tulenevalt ebaseaduslik, siis ei

olnud tal ühtlasi VMS § 216 lg 1 p 1 alusel õigust esitada tähtajalise elamisloa taotlust PPA-

le, vaid tal tulnuks esitada taotlus Eesti välisesindusele (VMS § 215), kui ei esine seda

takistavat mõjuvat põhjust (VMS § 216 lg 1 p 2). PPA 17.01.2025 otsuse tähtaegselt

vaidlustamata jätmine ei mõjuta samas iseenesest hinnangut sellele, kas kaebajal peaks

asjaoludest tulenevalt olema võimalik esitada elamisloa taotlus PPA-le või mitte, vaid

kõnealune küsimus tuleb lahendada eraldi. Kaebajal ei ole seejuures takistusi esitada

omapoolseid vastuväiteid PPA 17.01.2025 otsuse põhjendustes toodud hinnangutele, kelle

tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkis olukord, kus kaebajale Eestis töötamiseks antud

elamisloa tingimused ei olnud täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et tema soov oli jätkata

töötamist Q OÜ-s, vaid ta soovis taotleda uut tähtajalist elamisluba kas tegutsemiseks

füüsilisest isikust ettevõtjana (04.03.2025 taotlus – dtl 120–123) või Eestisse püsivalt elama

asumiseks (26.03.2026 taotlus – dtl 349–355). Vaidlusalusel ajal kehtinud VMS ei näinud ette

võimalust tööandja vahetamiseks (vt alates 22.05.2026 kehtiv VMS § 1841), vaid kui

välismaalane soovis asuda tööle teise tööandja juurde või tegutseda ettevõtjana, tuli taotleda

PPA-lt uut tähtajalist elamisluba. Eeltoodust tulenevalt ei ole elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsuse vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks ka vältimatult vajalik.

Elamisloa taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõue

16. Kaebaja taotles 13.05.2025 seisukohas lisaks kaebuse täiendamist nõudega kohustada

PPA-d vaatama läbi 04.03.2025 tähtajalise elamisloa taotlus tegutsemiseks füüsilisest isikust

ettevõtjana (VMS § 118 p 5). Halduskohus jättis kaebuse selle nõude HKMS § 121 lg 2 p 21

ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, leides, et kuna kaebaja ei ole tõendanud taotluse

esitamist, siis ei saa kaebaja õigusi olla intensiivselt rikutud ja kohus ei saaks

kohustamisnõuet rahuldada.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on pöördunud kohustamisnõudega

halduskohtusse ennatlikult, sest puuduvad andmed, et kaebaja oleks 04.03.2026 taotluse üldse

PPA-le reaalselt üle andnud ning PPA oleks jätnud selle rahuldamata või läbi vaatamata või

viivitanud taotluse lahendamisega. Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 ls

1 järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust

ei ole esitatud (nt Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p 15.1; 12.05.2017 otsus nr 3-

3-1-97-16, p 10). Tähtajalise elamisloa saamiseks ja pikendamiseks on seaduse järgi nõutav

taotluse esitamine (vt VMS §-d 213–2171). Seega on kohustamisnõue seni esitatu põhjal

perspektiivitu. Küll aga ei saa halduskohtuga nõustuda, et kohustamisnõude võis jätta läbi

vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1 alusel, sest kaebaja õiguste riivet ei saa

pidada väheintensiivseks, kuna ilma elamisloata ei ole kaebajal seaduslikku alust Eestis

viibida (nt Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 10).

5(6)

3-25-573

18. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus K.W määruskaebuse osaliselt ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 25.03.2026 määruse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus teeb uue

määruse, millega saadab K.W kaebuse tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamiseks

kohustamise nõudes halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu 25.03.2026 määruse

resolutsiooni p 1 jääb muutmata.

19. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning Q OÜ nimi tähemärgiga.

20. Kaebajale määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi

õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)