2-26-1250/5 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kristi Rickberg

Konsultant

Mariana Kulemina

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-26-1250

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi S. V. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

725,59 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja S. R.

Kostja S. V. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses (lihtmenetluses)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata kindlaks, et

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus menetles hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405

lg-le 1. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks

või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 16.01.2026 hagi S. V. (kostja) vastu võla nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja

21.03.2024 tarbijakrediidilepingu nr L89015631333, mille alusel sai kostja laenu summas 500

eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 45,64 % aastas ja intressimäär 21,9 % aastas.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja

04.02.2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. 26.02.2025 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna

kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS Inbank Finance loovutas

27.02.2025 kostjavastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 500 eurot ning tagasimakseid tehti summas 214,68

eurot, sellest põhinõude katteks arvestati tagasimaksed summas 60 eurot.

3. Hageja leiab, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4034) järgimiseks kogus krediidiandja

teavet kliendi kohta. Krediidiandja kontrollis maksehäire registrist saadud andmeid ning tuvastas,

et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks kontrollis krediidiandja hageja

sissetulekuid Maksu-ja Tolliametist ja hindas kostja laenutaotluses esitatud andmeid. Kostja

esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja

on krediidivõimeline.

4.

20.03.2026 menetlusdokumendis esitas hageja ümberarvestuse, mille kohaselt, kui kohus

leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud summa 285,72 eurot (500-214,68). Arvestades kostja maksed põhinõude

katteks ei saa lugeda lepingut 26.02.2025 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud

võlgnik osamaksetega võlas.

Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul välja mõista tuleviku sissenõutavaks muutuvad

osamaksed summas 285,72 eurot TsMS § 369 alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka

tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete osas viivis VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla

tasumiseni.

5. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud postkasti jätmisega

23.03.2026. Kostja kinnitas 27.03.2026 telefonikõnes elukoha aadressi. Kostja hagile ei vastanud.

Kohtuotsuse põhjendused

6. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

2 / 6

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu.

8. Riigikohus on oma lahendis nr 2-21-13098 p-s 13 selgitanud, et tehingu tühisuse alus on

asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele

sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10,

p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg

4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa

Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

9. Tulenevalt VÕS § 4062 lg-st 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga avaldatud andmete

kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36 %. Kolme kordne krediidi

kulukuse määr on sellisel juhul 52,08% (17,36*3) aastas. Laenulepingu alusel väljastatud krediidi

kulukuse määr oli 45,64 %. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel

tühine.

10. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

11. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p

17). Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. Sama lahendi p 18 järgi peab

krediidiandja teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste

kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega

peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate

kohta:

•

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

3 / 6

•

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS

§ 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

•

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

•

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

13. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi

krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste

kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et

kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

14. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

muuhulgas arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute

laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

15. Hageja selgituste kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kontrollinud, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Samuti kontrollis

krediidiandja Maksu- ja Tolliametist kostja sissetulekut ja analüüsis kostja esitatud taotlust. Kohtu

hinnangul ei ole krediidiandja enne lepingu sõlmimist sisuliselt välja selgitanud kostja igakuiste

sissetulekute suurust, muude finantskohustuse olemasolu ning nende teenindamise võimekust.

Hageja ei ole sisuliselt hinnanud ka kostja majapidamiskulude suurust ega kasutanud maksevõime

analüüsimiseks meetodit, mis võimaldanuks analüüsida kostja üldist maksekäitumist. Laenutaotleja

esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile ei saa

lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

Ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud

minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (TlnRnK otsus asjas 2-20-106661

p 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul ei nähtu, et krediidiandja oleks pangakonto

väljavõtet küsinud. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud

andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

4 / 6

16. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja põhikohustus on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta

ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta,

vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab,

et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses esialgse krediidiandja poolt vastava

kohustuse täitmiseks ei olnud piisav. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus kostjaga

tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

17. VÕS § 4034 lg 7 järgi, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne.

18. Kohus tegi hagejale 12.03.2026 ettepaneku esitada oma nõude ümberarvestus juhuks, kui

kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise.

19. Hageja esitas oma 20.03.2026 menetlusdokumendis ümberarvestuse. Hageja tõi välja, et

kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 500 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule

kogusummas 214,28 eurot (154,28+60) eurot. Hageja asus seisukohale, et kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu

alusel saadud summa 285,72 eurot (500-214,28). Hageja on välja toonud, et arvestades kõik kostja

maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 26.02.2025 kehtivalt üles

öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. 10.03.2026 seisuga on

sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 61,26 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 214,28

eurot, seega ei ole kostja ümberarvestuse kohaselt tagasimaksetega viivituses.

Sellest tulenevalt on hageja palunud välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed

summas 285,72 eurot TsMS § 369 alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla

tasumiseni maksegraafiku alusel alates 10.01.2028.

20. Kohtu hinnangul ei ole alternatiivne nõue korrektne, hageja on nõude esitanud tekstisiseselt,

samuti puudub viide VÕS § 108-le. Kohus on seisukohal, et isegi, kui nõue oleks esitatud

korrektselt, ei kuuluks hagi alternatiivse nõude alusel ikkagi rahuldamisele. Hageja ei ole välja

toonud mitte ühtegi TsMS § 369 kohaldamise alust.

21. TsMS § 369 kohaselt tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks

muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Üldjuhul saab hageja esitada kohtusse nõude alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. See

tähendab, et hageja saab kostja vastu üldjuhul esitada nõudeid, mis on sissenõutavad juba hagi

esitamise ajal. See tuleneb mh sellest, et hagejal on üldjuhul õigus pöörduda kohtusse oma rikutud

õiguse kaitseks ning kohus ei tohiks menetleda põhjendamatuid ja alusetuid nõudeid. Enamasti

võiks nõude esitamist pidada alusetuks, kui hageja nõuab kostjalt sooritust olukorras, kus nõue ei

ole veel sissenõutavaks muutunud, st olukorras, kus kostjal ei ole veel kohustust nõuet täita, kostja

ei ole veel viivituses ning kostja tegevus soorituse täitmata jätmisel ei ole õigusvastane. Sellisel

5 / 6

juhul ei saa rääkida kostja kohustuste rikkumisest ning hagejal ei ole üldjuhul alust kohtusse

pöörduda.

Seadusandja on lähtunud sellest, et teatud erandlikel juhtudel võib võlausaldaja pöörduda kohtusse

oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja

õigusi ei ole veel rikutud. See on võimalik siis, kui hageja muudab usutavaks selle, et võlgnik oma

kohustust õigel ajal ei täida. See tähendab, et hagejal tuleb tõendada, millal muutub hagetav nõue

sissenõutavaks ning sellele lisaks tuleb hagejal usutavaks muuta eeldus, et kostja oma kohustust

õigel ajal ei täida. Selleks tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud ja esitada väited, mille alusel saab

kohus jõuda järeldusele, et kostja tõenäoliselt hagetavat kohustust õigel ajal ei täida.

Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis, kui

võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on hagejale

kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista.

Käesoleval juhul ei ole hageja alternatiivse nõude puhul välja toonud TsMS § 369 kohaldamise

eeldusi.

22. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja alternatiivne nõue kostja vastu tuleb

jätta rahuldamata.

Menetluskulud

23. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude

nimekirja ei esitanud ning menetluses sisuliselt ei osalenud, mistõttu ei saanud tal ka kulusid

tekkida. Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristi Rickberg

kohtunik

6 / 6