3-24-647/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-647

Haldusasi

OÜ Kodila Mõis kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti

15.12.2023 ettekirjutuse nr 01-58-23/073-1 ja

05.02.2024 vaideotsuse nr 1.5.-5/536-1 tühistamiseks,

11.12.2023 tahtliku rikkumise hinnangu õigusvastasuse

tuvastamiseks ning varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Kodila Mõis

Vastustaja Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja Kärt

Aavel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.03.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Kodila Mõis ning Põllumajandus- ja Toiduameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Põllumajandus- ja Toiduameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada osaliselt OÜ Kodila Mõis apellatsioonkaebus.

3. Jätta muutmata Tallinna Halduskohtu 24.03.2025 otsuse resolutsiooni punktid 1–4,

kuid osaliselt muuta ja täiendada halduskohtu otsuse selle osa põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2025 otsuse resolutsiooni punkt 5. Saata

kahju hüvitamise nõudes asi halduskohtule uueks arutamiseks.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2025 otsuse resolutsiooni punkt 6.

6. Mõista Põllumajandus- ja Toiduametilt OÜ Kodila Mõis kasuks välja 4032,50 eurot

esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks.

7. Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga nimed X, Q, C ja Y.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.06.2026.

3-24-647

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Kodila Mõis peab Šoti mägiveiseid. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) tegi

21.11.2023 OÜ Kodila Mõis tegevuskohas EE27445 järelevalvet. Paralleelselt riikliku

järelevalvega kontrollis PTA Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osalevate

isikute suhtes kohalduvate tingimuslikkuse nõuete täitmist. OÜ Kodila Mõis seaduslikku

esindajat kontrollitoimingute juures ei viibinud.

2. PTA koostas 23.11.2023 protokolli nr 01-588-23/073, milles kirjeldas tuvastatud

rikkumisi ning palus esitada arvestuse ja tõendid registreeritud tegevuskohas EE27445

kaebaja peetavate või peetud maismaaloomade liikide, kategooriate, arvu ja

identifitseerimistunnuste kohta ning arvestuse maismaaloomade sisse ja välja liikumise kohta

perioodil 01.01.2021–21.11.2023. Samuti paluti esitada perioodil 01.01.2021–21.11.2023

teostatud loomade ravi andmed ning testide tulemused. Ühtlasi andis PTA protokolliga OÜ-le

Kodila Mõis võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Protokoll sisaldas

ettekirjutuse tegemise hoiatust. OÜ Kodila Mõis esitas 06.12.2023 PTA-le oma seisukohad

koos lisadega.

3. PTA koostas 11.12.2023 protokolli lisalehena tahtliku rikkumise hinnangu, mille

edastas OÜ-le Kodila Mõis ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile

(PRIA). Tahtliku rikkumise hinnangus kajastati 21.11.2023 kontrolli käigus tuvastatud

rikkumisi ning leiti, et tahtliku rikkumise ulatus on „4“, püsivus „3“ ja korduvus „3“. OÜ

Kodila Mõis esitas 13.12.2023 PTA-le selgitustaotluse, millele PTA vastas 15.12.2023.

4. Põllumajandus- ja Toiduamet tegi 15.12.2023 ettekirjutuse nr 01-588-23/073-1,

millega kohustas OÜ-d Kodila Mõis: 1) esitama arvestuse tegevuskohas nr EE27445

peetavate või peetud maismaaloomade liikide, kategooriate, arvu ja identifitseerimistunnuste

kohta ja arvestuse koos tõendavate materjalidega tegevuskohta nr EE27445 maismaaloomade

sisse liikumiste (koos päritolu ja sisseliikumise kuupäevaga) ja sealt välja liikumiste (koos

lähtekoha ja väljaliikumise kuupäeva) andmetega perioodi 01.01.2021–22.11.2023 kohta,

samuti perioodil 01.01.2021–22.11.2023 loomapidamisettevõtetes EE27445 loomade ravi

andmed ja testide tulemused (tähtaeg 22.12.2023); 2) tegema koostööd karjakontrolli

teostamisel ning võimaldama kõikide loomade ülevaatust (tähtaeg 15.12.2023); 3)

võimaldama loomadele vaba juurdepääsu söödale ja puhtale joogiveele (tähtaeg 15.12.2023);

2(25)

3-24-647

4) märgistama nõuetekohaselt kõik peetavad loomad (tähtaeg 22.12.2023). Ettekirjutuse

põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

PRIA põllumajandusloomade registri andmetel peetakse tegevuskohas EE27445 loomaliigina

ainult veiseid (lihaveiste pidamine). Samas on tegevuskoha EE27445 21.11.2023

registriandmetes 137 veist, 229 lammast ja 10 kitse, kelle omanikud on erinevad: osa kuulub

OÜ-le Kodila Mõis, kuid ehitises on ka Kasepere Karjamõis OÜ loomi. Paikvaatlusel

21.11.2023 tuvastasid PTA ametnikud, et tegevuskohas EE27445 ja sellega seotud Kaitseriba

kinnistul ei peeta (ei ole) ühtegi lammast ega kitse, veiste arvu ei ole võimalik täpselt määrata,

kuid hinnanguliselt on see ca 85. Loomade registriseis ei vasta tegelikkusele. Kodila Mõis

OÜ ei ole 06.12.2023 seisukohas esitanud sisulist ja tõest teavet. Edastatud fotod ei

kvalifitseeru tõenditena, sest neil kujutatakse süsteemituid märkmeid, loodusvaateid ja

identifitseerimatuid loomi tundmatus loomapidamise kohas. Kuna esitatud märkmed ei sisalda

iga looma kohta looma numbrit, sünniaastat ja sünniettevõttes identifitseerimise kuupäeva,

looma surma kuud ja aastat põllumajandusettevõttes, loomade viimase loendamise kuupäeva

ja tulemust, loomade põllumajandusettevõttest väljaliikumise andmeid peale kadumiste ja

hukkumiste viimastel kuudel, siis ei saa neid lugeda nõuetekohaseks arvestuseks ega

arvestuse alusdokumentideks.

Tegevuskoha EE27445 loomapidaja esindaja oli teadlik plaanilisest karjakontrollist, mille

toimumise aeg 21.11.2023 kell 9.00 oli talle teatatud äriregistris märgitud telefoninumbril.

PTA ametnik on alates 03.10.2023 püüdnud loomapidajaga leppida kokku sobivat aega

karjakontrolliks, kuid loomapidaja on ignoreerinud telefonikõnesid ega ole näidanud tahet

järelevalvetoimingute tegemiseks tegevuskohas. Eelnimetatud plaanilise karjakontrolli ajal

tegevuskoha loomapidaja kohale ei ilmunud, samuti ei informeerinud ta PTA-d mitteilmumise

asjaoludest.

Karja kontrollimise päeval peeti tegevuskohas lihaveiseid väljas karjamaal, kus vastavalt

aastaajale (sügis/talv ja õhutemperatuur –5 ºC) on rohukasv olematu, pinnas mudaseks

tallatud ja külmunud. Loomapidaja oli paigutanud karjatusalale söötmissõimed, kuid need

olid kas tühjad või minimaalse söödaga ning hinnanguliselt ei katnud ca 85 lihaveise

söödavajadusi. Visuaalsel vaatlusel tuvastati tegevuskohas üks lakusoola vann.

Põllumajandusloom peab iga päev saama eale kohases koguses ja füüsilisi vajadusi rahuldavat

sööta ning pääsema ka takistamatult sööma. Karjakontrolli päeval oli tegevuskohas üks

veetsistern ja jootmisküna, milles oli vesi põhjani jäätunud ning loomadel oli seda võimatu

juua. Karjatamise ala poolitas osaliselt järskude nõlvadega kraav, mille põhjas oli pruunikat

rabavett, mis oli kaetud jääga, kuid ühes kohas olid loomad jää purustanud ja käisid seal

joomas. Karjakontrolli päeval ei olnud tegevuskoha veistel piisavalt sööta ega veistele polnud

tagatud juurdepääsu puhtale joogiveele. Loomapidaja väited, et loomadel on vaba ja piisav

juurdepääs söödale ja puhtale joogiveele, ei ole tõendatud.

Tegevuskohas oli kontrollimise päeval hinnanguliselt ca 85 lihaveist, kuid neid ei õnnestunud

identifitseerida, sest loomad liikusid vabalt suurel karjatamise alal ja nad ei olnud sotsiaalsed.

Visuaalselt tuvastati kõrvamärgistus ühel loomal ja PRIA loomade registri andmete kohaselt

on selle omanik OÜ Kodila Mõis. Karjas on mitmeid loomi, kellel nõuetele vastavad

kõrvamärgid hoopis puuduvad. Kõik põllumajandusloomad peavad olema identifitseeritavad

kogu aeg ja loomapidaja peab järjepidevalt võtma nõuetele vastavaid meetmeid selle

tagamiseks.

5. OÜ Kodila Mõis esitas 12.01.2024 ettekirjutuse ja tahtliku rikkumise hinnangu peale

vaide, mille PTA jättis 05.02.2024 vaideotsusega nr 1.5-5/536-1 rahuldamata.

3(25)

3-24-647

6. OÜ Kodila Mõis esitas 04.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada PTA 15.12.2023 ettekirjutus ja 05.02.2024 vaideotsus, tuvastada PTA 11.12.2023

tahtliku rikkumise hinnangu õigusvastasus ning hüvitada kaebajale tekkinud varaline kahju.

Kaebaja on tegelenud loomapidamise ja muu põllumajandusliku tegevusega juba kaua ning

tema majandustegevust toetatakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduse (ELÜPS) alusel Euroopa Liidu rahastamisvahenditest. Seetõttu teevad erinevad

asutused, sh PTA, PRIA ja Keskkonnaamet, perioodiliselt ühe kalendriaasta jooksul nii

loomapidamise kui ka muu põllumajandusliku (sh keskkonnakaitse küsimuses) tegevuse üle

jooksvat järelevalvet. Praegune vaidlus puudutab Kaitseriba karjatamisala, kus kaebaja

tegutseb (tegutsemiskoht EE27445). See on ca 100 ha suurune ala ja koosneb kokku kuuest

erinevast Kodila külas asuvast kinnistust (Kaitseriba, Siimu-Hansu, Torino, Peetri, Palamulla

tee 9 ja Palamulla tee 15). Kaebaja peab seal peamiselt Šoti mägiveiseid. Kogu karjatamisala

on tarastatud ja loomad liiguvad selle karjatamisala piires ühelt kinnistult teisele. Kinnistud

on maatulundusmaa sihtotstarbega, neil on ka metsamaad, kuid peaasjalikult on tegemist

lageda ja hea nähtavusega karjatamisalaga. Šoti mägiveiseid peetakse aasta ringi

välitingimustes, lambad ja kitsed on välitingimustes kevadest sügiseni. Nende karjatamisalal

olevale söödaalale, mis asub praegu Siimu-Hansu kinnistul, tuuakse iga päev sööta ja vett

ning tagatakse soola olemasolu vähemalt 4 erinevas kohas. Kaitseriba kinnistule ja

karjatamisalale saab sõidukiga ligi ühelt sõiduteelt ja avades videovalve all oleva Kaitseriba

kinnistul asuva värava.

PTA ei teavitanud kaebajat 21.11.2023 kell 9.00 kohapealse kontrolli tegemisest Kaitseriba

kinnistul tegevuskohas EE27445. Vastustaja väited korduva teavitamise kohta ei vasta tõele.

PTA ei teavitanud kontrollist kaebaja juhatuse liiget ega saatnud teadet kaebaja äriregistrisse

kantud e-posti aadressile, mille kaudu on PTA kaebajaga varem korduvalt suhelnud, sh

teavitanud kaebajat kontrolli tegemisest. Seega ei saa kohale ilmumata jätmist ette heita.

Vaideotsusele lisatud telefonilogid ei tõenda etteteavitust kohapealse kontrolli teostamisest

ega ka kontrolli teostamise üksikasju. Neid ei ole võimalik ka ajaliselt seostada kontrolli

väidetava kuupäevaga, samuti ei nähtu nendest, kes ning mis numbrilt helistas, veel vähem

see, millest räägiti. Tõendid puuduvad, et vastustaja on teavitanud, kus ja mis kell pidi

kohapealne kontroll aset leidma, mis oli kontrolli ese ning mida PTA vajas, et kaebaja

kontrolli ettevalmistamiseks teeb (nt kas toimingute ja/või dokumentide ettevalmistamine või

kogumine). Võttes arvesse, millised rängad tagajärjed kaebajale kaasnesid, ei saa kohapealsest

kontrollist etteteatamist koos üksikasjadega teha muul viisil kui kirjalikult. Varem ei ole ükski

järelevalve tegija heitnud kaebajale ette, et ta ei ole võimaldanud kohapealset kontrolli. Seega

on eluliselt äärmiselt ebausutav, et ühes kontrollis ei soovi kaebaja osaleda ja riskib seetõttu

kõikide 2023. a-l PRIA-lt taotletud toetustest ilmajäämisega.

Sisuliselt ei teinudki vastustaja 21.11.2023 kohapealset kontrolli. Kaitseriba karjatamisala on

tarastatud ning Kaitseriba kinnistule juurdepääsu tagava värava juurde on kaebaja oma vara

kaitseks paigaldanud videokaamera. Videokaamera salvestiselt nähtub, et võõras sõiduk (halli

värvi Toyota maastur registreerimisnumbriga 523DKM) saabus Kaitseriba kinnistu värava

juurde 21.11.2023 kella 9.00 paiku ning lahkus kell 9.15. Kuna Kaitseriba kinnistul asub üle

100 veise ja see kuulub tarastatud Kaitseriba karjatamisala koosseisu suurusega 100 ha, siis ei

oleks saanud vastustaja kontrolli teostada kaebaja abita, kuna loomad oleks tulnud 100 ha

alalt loomapidamisaedikusse kokku ajada ja kontrolliks valmis panna. See tähendab ühtlasi, et

väited kontrolli teostamise kohta 21.11.2023 on väärad, sest miski ei tõenda, et 15.12.2023

ettekirjutuses väidetud kaks ametnikku käisid 15 minutiga 100 ha ala läbi, said kõikidele

veistele lähedale, et esitada väiteid loomade tervise ja heaolu kohta ja tuvastada kõrvamärkide

puudumise.

4(25)

3-24-647

Kuna kohapealset kontrolli sisuliselt ei tehtud, siis ei saa PTA väita, et loomade arv registris

ei ole õige, sest ta ei loendanud veiseid just sel ajal ja kohas. Karjatamisala suurus on ligi 100

ha ning loomad viibisid kontrolli tegemise ajal sama karjatamisala teistel kinnistutel. Loomad

on arglikud ja võõra lähenedes eemalduvad. Nt samal aastal kontrollisid PRIA ametnikud

loomade arvu ning seda tehti kokku kolmel päeval koos kaebaja seadusliku esindajaga.

Rikkumisi ei tuvastatud. Lisaks on kaebaja varasematele kontrollitoimingutele tuginedes juba

viidanud, et veiste arvu kontrollis Keskkonnaamet üle 14.06.2023 kontrollaruandega nr

23006-34-KeA. Lambad ja kitsed olid kontrolli tegemise ajal viidud külmade ilmade tõttu

Lipumäe lauta ning see ka registreeriti. PTA poolt nõutud loomade liikumise aruanded koos

selgitustega esitas kaebaja vastustajale juba 06.12.2023. Samuti pakkus kaebaja vastustajale

välja aja kohapealse kontrolli tegemiseks 22.12.2023 kell 14.00. Sellele vastustaja ei

vastanud.

Kaebaja ei nõustu ka vastustaja etteheidetega sööda ning puhta joogivee puudumise kohta.

Piisavad ei ole umbmäärased etteheited nagu „minimaalse söödaga“ ning „hinnanguliselt ei

katnud ca 85 lihaveise söödavajadusi.“ Väidetav kontroll toimus tööpäeva algul. Kaebajal ei

ole kohustust ega tehnilist võimalust tuua täiendav sööt ning vajadusel vesi kohale tööpäeva

alguseks, vaid seda tehakse hommikupoolikul või hiljemalt lõunal, nagu kaebaja on

korduvates kontrollides vastustajale selgitanud. Kaebaja täidab söögiraame tavaliselt valgel

ajal, sest varem on juhtunud õnnetus, kus pimedas jäi loom heinarulli alla. Kaebaja esitas

06.12.2023 vastuses selgitused ja pildid selle kohta, et sool on loomade jaoks välja pandud

karjamaal neljas erinevas kohas. Vastustaja on teinud pilte ainult kahest söödaraamist, kuid

kokku on 13 raami. 20.11.2023 oli plusstemperatuur ja öösel läks ootamatult külmaks, mille

tõttu ka vesi jäätus. Päeval tõi kaebaja juhatuse liige vett, kui kontrollis veiste heaolu. Samas

on kaebaja esitanud pildid, millest nähtub, et karjamaa ümber olnud kraavides oli vesi lahti ja

loomad said sealt joomas käia. Sama nähtub ka vastustaja piltidelt. Tegemist on puhta veega,

mille joomine loomade heaolu kuidagi ei kahjusta. Kui vastustaja väited lihaveiste

ebapiisavast söötmisest ja jootmisest oleks põhjendatud, oleks see olnud nähtav nende

füüsilisest seisundist. EMÜ Produktiivloomakliiniku ülevaatuse tulemus kinnitab aga, et

veiste seisund on hea.

Kaebaja ei nõustu ka loomade kõrvamärgistust puudutavate etteheidetega. Vastustaja

ametnikud viibisid karjatamisalal väga lühikest aega ja on ebausutav, et nad suutsid sellise

ajaga pika karvkattega loomadel tuvastada kõrvamärkide puudumise. Kõrvamärkide

olemasolu on PRIA kontrollinud 2023. a mais. Loomade kõrvamärkide olemasolu või

puudumist on võimalik tuvastada vaid nii, et nad tuleb ajada aedikusse kokku ja ükshaaval

kontrollida. Võib juhtuda, et mõnikord kaob loomal kõrvamärk ära, siis asendatakse see

jooksvalt uuega.

Hoolimata kaebaja 06.12.2023 vastusest edastas vastustaja 11.12.2023 kaebajale tahtliku

rikkumise hinnangu. See hinnang oli koostatud väidetavalt 23.11.2023 teostatud kohapealse

kontrolli tulemusena. Kuivõrd vastustaja kohapealset kontrolli 23.11.2023 ei teostanud ning

23.11.2023 ja 15.12.2023 ettekirjutus on õigusvastased, siis on ka hinnang õigusvastane. PTA

11.12.2023 tahtliku rikkumise hinnangust ei nähtu, millisel õiguslikul alusel see on antud,

millisest õigusaktist tulenevalt on määratud erinevad rikkumise komponendid ning nende

kriteeriumid, samuti see, millest tulenevalt on leitud, et kaebaja rikkumine seisneb tahtluse

vormis. Tähtsust omab ka vastustaja nimel tegutsenud ametniku tegevus, kes on koostanud

kaebaja suhtes kõik negatiivse sisu ja tagajärgedega protokollid, hinnangud ja ettekirjutused.

Kaebaja on esitanud vastustajale ka selle ametniku suhtes teenistusliku järelevalve menetluse

algatamise taotluse.

PTA 11.12.2023 menetlustoiming, 15.12.2023 ettekirjutus ja 05.02.2024 vaideotsus on

õigusvastased ning riivavad kaebaja ettevõtlusvabadust ja õigust heale haldusele, mille

5(25)

3-24-647

tagajärjeks on omandipõhiõiguse õigusvastane riive. Kaebaja on kandnud otsest varalist

kahju, sest vastustaja poolt PRIA-le esitatud tahtliku rikkumise hinnangu tõttu jäeti PRIA 6

haldusakti alusel kaebaja ilma 2023. a toetustest kokku 78 870,68 eurot. Kahju tekkimise ja

vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb seega põhjuslik seos, sest PRIA on oma

keelduvates otsustes ja vaideotsuses kinnitanud asjaolu, et lähtus PTA haldusaktidest ja

menetlustoimingust, mis kõik põhinesid vastustaja õigusvastasel tegevusel ja väitel, et kaebaja

takistas kohapealset kontrolli selles mitteosalemise tõttu. Vastustaja ega ka PRIA ei ole

väitnud, et esines muu alus, mille tõttu oli õigustatud jätta kaebaja ilma kõnealustest taotletud

toetustest. Tekkinud kahju ei ole olnud võimalik vältida muude esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega: kaebaja on vaidlustanud vaidemenetluses vastustaja haldusaktid ja

menetlustoimingu, samuti kõik PRIA 2023. a-l taotletud toetustest andmisest keelduvad

haldusaktid vaidemenetluses ning esitanud menetluste peatamise taotlusi vaidemenetlustes ja

kohtumenetluses, kuid sellest hoolimata tegi PRIA toetuste andmisest keelduvad haldusaktid.

7. Põllumajandus- ja Toiduamet palus jätta kaebus rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 24.03.2025 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas

PTA 15.12.2023 ettekirjutuse nr 01-58-23/073-1 p-d 2–4 ning 05.02.2024 vaideotsuse

nr 1.5.-5/536-1 osas, millega PTA jättis rahuldamata kaebaja vaide ettekirjutuse p-de

2–4 peale, ning tuvastas PTA 11.12.2023 koostatud tahtliku rikkumise hinnangu

õigusvastasuse. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata PTA 15.12.2023 ettekirjutuse

p 1 osas ja 15.02.2024 vaideotsuse osas, millega PTA jättis rahuldamata kaebaja vaide

ettekirjutuse p 1 peale, samuti varalise kahju hüvitamise nõudes. Halduskohus mõistis

PTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu katteks 3550 eurot, jättes muus osas

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vaidluse all on küsimus, kas karjatamisala EE27445, mida PTA kontrollis, koosnes üksnes

Kaitseriba kinnistust (vt kaart dtl 356) või kokku kuuest Kodila külas asuvast kinnistust

(Kaitseriba, Siimu-Hansu, Torino, Peetri, Palamulla tee 9 ja Palamulla tee 15). Vastustaja on

asja juurde esitanud PRIA registri väljavõtte (dtl 520), millest nähtub, et selle tunnusega

karjatamisalana on registreeritud üksnes Kaitseriba kinnistu. Seega, ehkki nimetatud kinnistu

oli koos teiste ülalviidatud kinnistutega füüsiliselt ühte liidetud selliselt, et kinnistud olid

piiritletud ühise taraga, ei kajastunud see ühe tegevuskohana registriandmetes.

Registriandmeid ei muuda kaebaja selgitused selle kohta, et vastustaja ametnik on kaebajal

soovitanud need kinnistud ühtse alana registreerida, samuti nähtub asja materjalidest, et

kaebaja kirjavahetus eelviidatud ametnikuga on aastast 2024 (dtl 531). Ka nähtub kaebaja

esitatud dokumentidest, et saadud juhiste alusel registreeris kaebaja kinnistud ühtse

karjatamisalana (EE27343) alles 19.03.2024 (dtl 532). Seega pelgalt asjaolu, et kinnistud olid

füüsiliselt ühendatud ja loomad said kinnistute vahel vabalt liikuda, ei tähenda, et kontrolli

teostamise ajal pidanuks vastustajal olema teadmine, et kontrollitav karjatamisala EE27445 on

tegelikkuses märksa suurem (Kaitseriba kinnistu suurus on ca 46 ha, kõik kokku aga ca 100

ha).

Eelnev aga ei tähenda, et karjakontrolli teostamise hetkel olukorras, kus karja ei olnud kokku

aetud ning karjakontroll toimus maksimaalselt 27 minutit (kaebaja esitatud kaamerapildist

nähtuvalt lahkus vastustaja sõiduk karjatamisalalt kell 09.15, vastustaja sõiduki logiraamatu

järgi kell 09.27), oli vastustajal võimalik ammendavalt veenduda selles, et seal viibivate veiste

arv ei vasta registris kajastatule. Seega ei saa üheselt väita, et kaebaja poolt peetud arvestus ja

esitatud registriandmed ei olnud täpsed. Nende asjaolude kontrollimiseks palus vastustaja

23.11.2023 protokollis kaebajal esitada ilma ettekirjutust tegemata detailsed andmed loomade

liikide kaupa nende päritolu, liikumise jms kohta, samuti andmed veterinaarkontrolli kohta.

Kaebaja selgitas 06.12.2023 vastuses, et veterinaarkontrolli viidatud perioodil ei teostatud ja

esitas seisukoha lisana loomade arvestuse aruande. Saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja

6(25)

3-24-647

esitatud käsitsi koostatud dokumenti ei saa pidada nõuetekohaselt peetud arvestuseks (vt

vastustaja selgitused vaideotsuses, dtl 201–202). Kaebajal on kohustus pidada arvestust ning

vastustaja on õigus sellekohaseid andmeid nõuda, kuid kaebaja protokollis märgitud tähtajal

nõuetekohast arvestust ei esitanud. Vaidlust ei ole, et 21.11.2023 karjakontrolli ajal ei olnud

kontrollitaval karjatamisalal EE27445 lambaid ja kitsi, kuna need olid viidud Lipumäe lauta.

Ehkki kaebaja on väitnud, et loomade üleviimine Lipumäe lauta oli juba enne karjakontrolli

teostamist reaalajas registreeritud ja need andmed pidid vastustajale olema nähtavad, ei ole

asja juurde esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja neid väiteid. Pealegi nähtub

vaideotsusest (lk 202), et Lipumäe laut ei olnud sellel ajal kaebajal aktiivse tegevuskohana

registreeritud. Eelnevast tulenevalt ei ole ettekirjutus ja vaideotsus loomade arvestuse

pidamise esitamise kohustuse osas (s.o ettekirjutuse p 1) õigusvastane.

Ülejäänud osas ei ole PTA 15.12.2023 ettekirjutus õiguspärane, sest see on oluliste

põhjendamispuudustega ning seda ei saa pidada proportsionaalseks. Sellest tulenevalt on

asjaomases osas õigusvastane ka vaideotsus.

Ettekirjutuse p-s 2 kohustas vastustaja kaebajat tegema koostööd karjakontrolli teostamisel.

Vastustaja ei ole kaebaja koostöökohustusest keeldumist piisavalt põhjendanud. Vaidlust ei

ole selles, et vastustaja ei teavitanud kaebajat karjakontrolli teostamisest kirjalikult (sh e-kirja

teel). Vastustaja viidatud ametniku kõnelogi väljavõtteid (dtl 190–192) ei saa aga pidada

piisavaks tõendiks selle kohta, et kaebaja oli või pidi olema karjakontrolli teostamise täpsest

kuupäevast ja kellaajast teadlik. Kõnelogi väljavõttest nähtub, et kaebaja juhatuse liikmele

Xle on helistatud 02.10.2023 (kõne kestus 340 sekundit) ja 06.10.2023 (kõne kestus 230

sekundit), samuti on näha, et ametnik on helistanud kaebajale 14.11.2023 ning 15.11.2023.

Esimesena märgitud kõned toimusid oktoobri alguses, samas kui karjakontroll toimus

21.11.2023. Vastustaja esitatud andmetest ei nähtu, kui pikad olid 14.11.2023 ja 15.11.2023

kõned, kuid see ei ole asjas määrava tähendusega. Igal juhul ei ole võimalik vastustaja

esitatud kõnelogide väljavõtetest üheselt järeldada, et kaebaja seaduslik esindaja oli kindlasti

teadlik sellest, et kontroll toimub 21.11.2023 algusega kell 09.00. Vastustaja ja kaebaja

selgitused kõnede kohta on lahknevad ning seetõttu ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et

just vastustaja väited kõnede sisu kohta on õiged. Ettekirjutuse p 2 õiguspärasust ei saa

tuletada vastustaja viidetest sellele, et seaduses ei ole täpsemalt reguleeritud, kuidas

karjakontrolli tegemisest tuleb ette teatada. Olukorras, kus vastustaja soovib kaebaja

koostöökohustuse rikkumise osas tugineda sellele, et kaebaja oli kontrolli tegemise ajast

teadlik, kuid vaatamata sellele kohale ei ilmunud ja vajalikke dokumente ette ei valmistanud,

peab vastustaja vajadusel kirjalikult taasesitatavas vormis tõendama, et kaebajat on ette

teavitatud kontrollist ning ka sellest, milliseid dokumente oleks pidanud kaebaja kontrolliks

ette valmistama. Tähelepanuväärne on siinjuures, et puuduvad tõendid selle kohta, et

vastustaja ametnik oleks ka kontrolli tegemise alguses kaebajale helistanud. Kaebaja

seadusliku esindaja selgituste kohaselt oleks tal sellise telefonikõne saabudes olnud võimalik

vähese ajakuluga kohale ilmuda. Asjakohased ei ole ka vastustaja selgitused, et kontrolli võib

teha ka ette teatamata. Esiteks ei ole siinsel juhul tegemist etteteatamata kontrolliga, teiseks ei

saa etteteatamata kontrolli puhul vastustaja eeldada, et kaebaja esindaja viibib kontrolli ajal

kohal, ning sellest tulenevalt tugineda koostöökohustuse rikkumisele. Seetõttu on ettekirjutuse

p 2 õigusvastane ja tuleb tühistada.

Ettekirjutuse p-s 3 tegi vastustaja kaebajale ettekirjutuse tagada loomadele vaba juurdepääs

söödale ja puhtale joogiveele. Vastustaja protokollis ja ettekirjutuses kajastatu ei ole piisav

järeldamaks, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt taganud loomadele vajalikus koguses sööda ja

joogivee olemasolu. Vastustaja ettekirjutuses toodud sellekohased väited ei ole piisavalt

tõendatud. Kaebaja on selgitanud, et kuna dokumentide kohaselt toimus kontroll tööpäeva

alguses, ei olnud ta jõudnud veel loomade söödasõimede ja veeanumate täitmisega tegeleda,

7(25)

3-24-647

tavaliselt tehakse seda hommikupoolikul või hiljemalt lõunal. Veiste jäätunud joogivee kohta

selgitas kaebaja, et 20.11.2023 oli õues plusskraadid ja öösel läks ootamatult külmaks. Seega

jäätus vesi öösel ja päeval tõi kaebaja seaduslik esindaja vett, kui kontrollis veiste heaolu.

Kaebaja sellekohaseid selgitusi saab pidada usutavaks. Esiteks viibisid PTA

järelevalveametnikud 21.11.2023 tegevuskohas EE27445 maksimaalselt 27 minutit, vastustaja

on seejuures tunnistanud, et selline aeg ei ole olnud piisav täiemahulise karjakontrolli

teostamiseks. Seega ei saa sellist aega pidada piisavaks ka selleks, et vastustaja ametnikud

saanuks veenduda, et kogu karjatamisala raames ei olnud loomadel piisavalt sööta ja

joogivett. Teiseks on kaebaja selgitanud, et osa söödasõimesid ja lakusoola asusid teistel

kinnistutel, mis on Kaitseriba kinnistuga ühendatud ja kuhu loomad said vabalt liikuda. Kuigi

formaalselt on küll vaid Kaitseriba kinnistu registreeritud tegevuskoha tunnusega EE27445,

tuleb loomade heaolu kontrollimisel siiski arvestada sellega, et loomadel oli võimalik liikuda

kõrvalasuvale kinnistule, kus asusid täiendavad söödasõimed ja lakusool. Kuna vastustaja ei

ole neid alasid kontrollinud, ei saa ta väita, et loomadel puudus üleüldse juurdepääs piisavale

kogusele söödale. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased ka vastustaja viited kohapeal tehtud

fotodele, sest vastustaja ei kontrollinud, kas loomadele oli piisav kogus toitu kättesaadav veidi

eemal teistel kinnistutel. Joogivee osas on kaebaja tõendanud, et joogivee külmumine oli

tingitud öösel tekkinud miinuskraadidest ja neid selgitusi saab pidada asjakohaseks. Pealegi ei

ole poolte vahel vaidlust selles, et loomadel oli võimalik liikuda karjatamisala servas asuvate

kraavide juurde jooma. Vastustaja väidab küll, et kraavides olev vesi tundus pruunika

rabaveena, mis ei pruugi olla loomadele joomiseks sobilik, kuid tegemist on vaid oletusliku

järeldusega. Ehkki õigusaktidest tulenevalt tuleb loomapidajal tagada loomadele pidevalt

piisavalt sööda ja joogivee olemasolu, ei tähenda see, et loomade heaolu ei ole nõuetekohaselt

tagatud, kui sööt võis olla öö jooksul söödasõimedest otsa saanud ning joogivesi ilmastiku

tõttu hommikul külmunud. Vastustaja ei ole väitnud, et selliseid olukordi on tekkinud

korduvalt ja pikema aja vältel. Selles tulenevalt on ettekirjutuse p 3 õigusvastane ja tuleb

tühistada.

Ettekirjutuse p-s 4 paneb vastustaja kaebajale kohustuse märgistada nõuetekohaselt kõik

peetavad loomad. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaks väita, et kaebaja

kohustused loomade märgistuste osas olid täitmata. Arvestades kontrolli lühikest kestust ja

asjaolu, et kontrolli tegemisel ei olnud kari kokku aetud, ei saanud vastustaja kontrolli teha

sellise põhjalikkusega, et väita, et loomadel puudus nõuetekohane märgistus. Kohtuistungil

selgitas kaebaja seaduslik esindaja, et loomade kõrvamärgistuse olemasolu on tõhusalt

võimalik kontrollida vaid nii, et loomad aetakse kokku ja kontrollitakse kõrvamärkide

olemasolu ükshaaval. Kaebaja selgitas ka, et kõrvamärkide olemasolu on PRIA kontrollinud

2023. a mais ning rikkumisi ei tuvastatud; võib juhtuda, et mõnikord kaob loomal kõrvamärk

ära, siis asendatakse see jooksvalt uuega; kaebaja teostab jooksvalt kontrolli numbrite

olemasolu kohta. Neid kaebaja väiteid tuleb pidada asjakohaseks. Seega ei saa olemasolevate

andmete puhul pidada tõendatuks vastustaja väidet, et kaebaja ei olnud täitnud loomade

nõuetekohast märgistamise kohustust. Isegi juhul, kui mõnel loomal võis karjakontrolli ajal

kõrvamärk puududa (mille kohta ei ole siiski piisavalt tõendeid), ei saa siit tuletada

süsteemset rikkumist. Kõrvamärgid võivad aeg-ajalt ära tulla ning siis asendatakse need

jooksvalt. Seetõttu on ettekirjutuse p 4 õigusvastane ja tuleb tühistada.

Eeltoodust tulenevalt on õigusvastane ka 11.12.2023 tahtliku rikkumise hinnang, mis tugineb

peaasjalikult sellele, et kaebaja ei teinud vastustajaga karjakontrolli teostamisel koostööd.

Asjas ei ole tõendatud, et kaebaja oli karjakontrolli tegemisest teadlik ja seega jättis tahtlikult

kohale ilmumata, mis oli vastustaja selgituse kohaselt hinnangu koostamise põhjuseks.

Hinnangus on kirjeldatud küll ka muid kontrolli käigus tuvastatud rikkumisi, kuid vastustaja

selgitusel ei oma need tegelikult hinnangu koostamisel tähtsust. Vastustaja selgituste kohaselt

ei oma sisulist tähtsust ka rikkumise ulatusele, püsivusele ja korduvusele antud hinnangud.

8(25)

3-24-647

Tuleb märkida, et olukorras, kus vastustaja saadab koostatud hinnangu teisele asutusele

tutvumiseks, ei saa pidada heaks halduseks seda, kui vastustaja koormab hinnangut

asjakohatute märkustega, mis võivad siiski mõjutada hinnangu saanud asutuse üldist vaadet

kaebaja tegevusele. Kaebaja juhib õigesti tähelepanu ka asjaolule, et hinnangust ei nähtu,

millisel õiguslikul alusel see on antud ning millisest õigusaktist tulenevalt on määratud

erinevad rikkumise komponendid ja nende kriteeriumid.

Kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ehkki leidis tuvastamist, et nii vastustaja

ettekirjutus kui ka vaideotsus on valdavas osas õigusvastased ja õigusvastane on ka vastustaja

toiminguna käsitatav 11.12.2023 tahtliku rikkumise hinnang, ei ole täidetud riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1-st tulenev eeldus, et vastustaja tegevuse ja kaebajale väidetava

kahju tekkimise vahel peab olema põhjuslik seos. ELÜPS § 16 lg 8 p 2 järgi teeb PRIA

otsetoetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse, kui taotleja ei esita ega tee teatavaks

menetluses tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid või takistab kohapealse kontrolli tegemist.

Ehkki vastustaja haldusaktides ja hinnangus toodu võis mõjutada PRIA-t toetuse andmata

jätmise otsuse tegemisel, otsustab toetuse andmise või andmata jätmise siiski PRIA, kes peab

otsuse tegemisel kaaluma, kas taotluse menetlemisel kogutud andmetest nähtub selline

rikkumine, mis ei võimalda toetuse taotlust rahuldada. Asjaolu, et PRIA võib tugineda teise

asjaomase asutuse hinnangule ning tal ei ole kohustust iseseisvalt menetlustoimingud teha (vt

Riigikohtu 18.10.2024 määrus siinses asjas, p-d 13 ja 14), ei tähenda, et PRIA-l ei ole toetuse

andmise otsustamisel kaalutlusõigust ja -kohustust otsustada, kas teise asutuse viidatud

rikkumine on sedavõrd oluline, et taotleja tuleb toetusest ilma jätta. Kaebaja märgib, et on

juba aastaid samal tegevusalal tegutsenud ning varem toetusi saanud, seega saanuks PRIA

hinnata, kas kaebaja tegevus, millele vastustaja osutas, on kaebaja senist tegevust arvestades

sellise iseloomuga rikkumine, mis tingib toetuse andmata jätmise. Seega ei ole praegusel

juhul kaebaja poolt väidetud kahju tekkimine otseses seoses vastustaja õigusvastase

tegevusega. Kaebaja on esitanud kaebuse, milles taotleb PRIA toetusetaotluste rahuldamata

jätmise otsuste tühistamist ning kaebaja taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamist

(haldusasi nr 3-24-1702). Seega on kaebaja oma õiguste kaitsmiseks kasutanud kohasemat

õiguskaitsevahendit, sest kui kohus selles asjas leiab, et PRIA otsused on õigusvastased ning

kaebaja saavutab selle menetluse tulemusel olukorra, kus talle toetused siiski välja makstakse,

langeb ära ka otsese varalise kahju hüvitamise nõude menetlemise vajadus. Kui kaebaja leiab,

et lisaks toetuste tagantjärele väljamaksmisele on tal põhjust nõuda kahju hüvitamist, mis talle

on tekkinud toetuse väljamaksmise õigusvastase viivituse tõttu, on kaebajal võimalik

haldusasja nr 3-24-1702 raames kaebuse nõuet vastavalt täiendada. Sel juhul saab kohus

hinnata, kas kaebajal oli subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise

tingimustele.

Kaebaja on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks, mille kohaselt on

kaebaja menetluskuluks õigusabikulud kokku 4532,5 eurot (käibemaksuta). Lisaks tuli

kaebaja seaduse kohaselt tasuda riigilõivu 1050 eurot kaebuselt ja 20 eurot esialgse

õiguskaitse taotluselt. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kaebus kuulub

rahuldamisele hinnanguliselt 50% ulatuses, arvestades kaebusega taotletud õigushüvede

kaalukust, samuti asjaolusid, et kaebaja läbis edukalt määruskaebemenetluse tuvastamisnõude

menetlusse võtmise osas, samas jäi esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sellest tulenevalt

on vastustajalt väljamõistetavate kulude mõistlikuks suuruseks 2500 eurot ilma käibemaksuta,

lisaks tuleb vastustajalt välja mõista kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 1050

eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9(25)

3-24-647

9. OÜ Kodila Mõis palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24.03.2025 otsus

osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada

kaebus täies ulatuses ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud.

Kaebaja eitab täielikult vastustaja väidet, mille kohaselt teostas vastustaja 21.11.2023 osalist

kohapealset kontrolli, kusjuures PTA seisukohtadest ega ka halduskohtu põhjendustest ei

selgu, millises osas kohapealset kontrolli teostati. Vastustaja ei saanud 15 minuti jooksul

teostada kontrolli seoses ettekirjutuses ja tahtliku rikkumise hinnangus viidatud viie erineva

nõudega. See ei olnud piisav ka osaliseks kontrolliks. Seega on õigusvastane, et vastustaja on

üleüldse koostanud tagantjärele ühepoolselt dokumente kontrolli kohta, mida ei toimunud,

ning halduskohus ei saanud nendest lähtuda ka osas, millega kaebus jäeti osaliselt

rahuldamata.

Halduskohtu otsuses puudub seisukoht kaebaja tõstatatud küsimuses, kas

järelevalveametnikul Cil oli üldse õigus kohapealset kontrolli teha. Veterinaarseaduse (VS) §

73 lg 2 järgi võib EL õigusaktis sätestatud juhul veterinaarjärelevalvet teostada ja

veterinaarkontrolli teha üksnes veterinaarjärelevalveametnik. Määruse nr 2016/429/EL1 art 4

p 45 sätestab, et veterinaarjärelevalve ametnik on pädeva asutuse volitatud veterinaararst,

kellel on nõuetekohane kvalifikatsioon ametlike toimingute teostamiseks kooskõlas selle

määrusega. Eesti õigus aga ei reguleeri sellise ametniku kvalifikatsiooni nõuetekohasuse

tunnustamise korda, mistõttu ei saanud C ega mõni teine ametnik teostada õiguspärast

veterinaarkontrolli. C pidi omama vähemalt kutsetegevuse luba, mille väljastab vastustaja,

kuid see puudus. Samuti põhjendas ja tõendas kaebaja juba halduskohtus, et C ei olnud kantud

veterinaararstide registrisse.

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ettekirjutuse p 1 on õiguspärane. Vaidlust ei ole selles, et

kaebaja esitas vastustajale oma 06.12.2023 dokumendi lisana 6-1 karjaarvestuse

alusdokumendi, mis sisaldab loomade liikumist 01.01.2021–22.11.2023. Sama dokumendi

alusel tegi kaebaja ise PRIA loomade registrisse kanded eelmainitud perioodil. Vastustaja ei

ole nõudnud ettekirjutuse p 1 alusel kaebajalt kogu karjaarvestust alates

loomapidamisettevõtjana tegevuse alustamisest ehk 2011. aastast, vaid karjaarvestuse

dokumente üksnes 01.01.2021–22.11.2023 kohta. Seega ei saanud kohus ette heita väidetava

tegevuskoha loomade andmete ega PRIA andmete mitteühtimist. Vaidlusaluse perioodi osas

kattusid andmed PRIA registris olevate loomade andmetega, sest neid kandeid teeb sinna

kaebaja isiklikult oma alusdokumendi alusel. Kuna vastustaja ei ole 21.11.2023 Kaitseriba

tegevuskohaga seoses kohapealset kontrolli teinud, ei saanudki vastustaja ametnikud

tuvastada, et veiste, lammaste ja kitsede arv ei ühti PRIA andmetega. Kaebaja on korduvalt

selgitanud, et veiste arvu tuvastamiseks oleks vastustaja pidanud kaebajat kohapealsest

kontrollist ette teavitama piisava ajavaruga, et veised aedikusse kokku ajada ning seejärel

veised loendada ja tuvastada. Lisaks olid lambad ja kitsed viidud külmade ilmade tõttu enne

väidetavat kohapealset kontrolli Lipumäe lauta ning seal ei teinud vastustaja 21.11.2023

samuti mingit kohapealset kontrolli. Ettekirjutuse p-s 1 on kaebaja väidetava kohustuse

alusena viidatud põllumajandusministri 21.12.2009 määrusele nr 128 „Identifitseerimisele

kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, põllumajandusloomade identifitseerimise

ning nende kohta andmete registriseerimise viisid ja kord, registreerimistunnistuse

väljastamise kord ja veisepassi vorm ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise kord“

(määrus nr 128), mis on kehtetu alates 01.12.2021. Lisaks on ettekirjutuses viidatud nõukogu

määrusele (EÜ) nr 21/2004, mis on kehtetu alates 20.04.2021. Seega puudus ettekirjutuse

andmisel kehtiv õiguslik alus. Ka vaideotsuses on vastustaja tuginenud nendele kehtetutele

õigusaktidele. Isegi kui määrus nr 21/2004/EÜ oleks kohaldatav, on ebaõige halduskohtu

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/429, 9. märts 2016, loomataudide kohta, millega

muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus)

10(25)

3-24-647

seisukoht, et „käsitsi koostatud dokument“ ei täida registri pidamise kohustust. Määruse nr

21/2004/EÜ art 5 lg 3 sätestas, et registrit peetakse pädeva asutuse heakskiidetud kujul käsitsi

või elektroonilises vormis. Hoolimata eeltoodust võimaldab loomade liikumist käsitlev

kaebaja koostatud dokument (dtl 32) näidata perioodil 01.01.2021–21.11.2023 nii veiste kui

ka lammaste sünniaegu, loomadele antud numbreid ning liikumiste andmeid erinevate

tegevuskohtade vahel, mistõttu on väärad ettekirjutuses ja kohtuotsuses olevad vastupidised

väited.

Praeguses haldusasjas vaidlustatud vastustaja tegevuse tõttu jättis PRIA ELÜPS § 16 lg 8 p 2

alusel 2024. a jaanuaris ja veebruaris kaebajale 100% välja maksmata kuus taotletud toetust

kokku 78 870,68 eurot. Vastustaja tegevust saab käsitada kaebaja õigusi tahtlikult rikkuva

haldustegevusena, mis põhines vastustaja enda valeväidetel. PRIA on 06.05.2024

vaideotsuses kinnitanud, et lähtus taotletud toetustest ilmajätmisel siinses haldusasjas

vaidlustatud PTA tegevusest ning väitest, et kaebaja takistas kohapealset kontrolli 21.11.2023.

See tõendab, et vastustaja tegevus oli õigusvastane ning vastustaja õigusvastase tegevuse ja

kaebajal saabunud negatiivse tagajärje vahel oli otsene põhjuslik seos. Kaebaja seaduslik

esindaja selgitas halduskohtu istungil, et toetustest ilmajäämise tõttu oldi sunnitud 2024. a-l

võõrandama ühe kinnistu, millest saaduga kaeti loomade pidamiseks vajalikke kulusid

(kulutused kütustele, traktorite hooldamisele, liisingutele, sööda varumisele). Vastustaja

vastutab kahju hüvitamise eest vähemalt osaliselt ning esineda võib PTA ja PRIA

solidaarvastutus (RVastS § 12 lg 4). Sel juhul aga ei pea kaebaja esitama kaebust mõlema

talle kahju tekitanud haldusorgani vastu: kui üks haldusorgan võis olla kahju tekitanud,

tulebki kogu hüvitis välja mõista sellelt haldusorganilt. ELÜPS § 16 lg 8 p 2 ei võimalda

PRIA-l kaalumist ega ka osalist toetuste vähendamist. Seega ei ole kohane kohtu tõlgendus, et

tegemist on kaalutlusõigust sisaldava sättega. Vaidluse all ei ole asjaolu, et PRIA otsuse lisad

ei sisaldanud täiendavaid põhjendusi peale selle, et taotleja ei ole võimaldanud teha

kohapealset kontrolli. Kaebaja hinnangul on praegu kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud,

sh ei olnud kaebajal võimalik tekkinud kahju vältida RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud

õiguskaitsevahendite kasutamisega.

Kaebaja palub mõista vastustajalt välja kõik halduskohtus ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud. Igal juhul mõistis halduskohus vastustajalt välja proportsionaalselt liiga

väikse osa kaebaja menetluskuludest. Kohus rahuldas kaebuse suures osas ning jättis

tervikuna rahuldamata vaid kahju hüvitamise nõude. Kohus jättis arvestamata ka asjaolu, et

suure osa lepingulise esindaja tasust moodustas menetlusdokumentide koostamine seoses

määrustega, millega jäeti menetlusse võtmata kaebaja nõue tuvastada vastustaja 11.12.2023

tahtliku rikkumise hinnangu õigusvastasus. Halduskohus mõistis esindaja tasu välja sisuliselt

ca 17 töötunni ulatuses, mis samuti näitab proportsiooni ebaõigsust aasta aega kestnud

esimese astme kohtumenetluse kohta.

10. Põllumajandus- ja Toiduamet palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata,

jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

Vastustajale jääb jätkuvalt arusaamatuks kaebaja väide, mille kohaselt tegevuskohas EE27445

kontrolli 21.11.2023 ei teostatud. Vaidlust ei ole selles, et PTA järelevalveametnikud käisid

21.11.2023 kaebaja registreeritud tegevuskohas EE27445. PTA ametnikud, olles tegevuskohta

EE27445 saabunud, kontrollisid selliseid asjaolusid ning fikseerisid sellised rikkumised, mida

neil oli võimalik kaebaja esindaja osavõtuta tuvastada. Seejuures võimaldas kontrolliks

kulunud aeg kahtlemata tuvastada lammaste ja kitsede puudumise ja hinnangulise veiste arvu,

kontrollida loomadel joogi ja sööda olemasolu ning teha kindlaks ka mõned kõrvamärkideta,

s.o nõuetekohaselt identifitseerimata veised. PTA ei ole kordagi väitnud, et tal oli võimalik

teha täiemahuline karjakontroll ning kontrollida üle kõik tegevuskohas viibinud loomad.

Kuna PTA-l ei olnud võimalik 21.11.2023 teha täiemahulist karjakontrolli, pandigi kaebajale

11(25)

3-24-647

kaevatava ettekirjutusega mh kohustus teha koostööd karjakontrolli teostamisel ning

võimaldada kõikide loomade ülevaatust. On ka ilmne, et halduskohus on möönnud kontrolli

toimumist protokollis ja ettekirjutuses kirjeldatud osas ja nõuete ulatuses.

Vastustaja on kaebaja väidetele järelevalveametniku pädevuse puudumise kohta vastanud

ning on endiselt seisukohal, et kontrolli teinud ametnik C vastas veterinaarjärelevalve

ametnikule kehtestatud nõuetele.

Vaidlustatud ettekirjutusest nähtub üheselt, millised andmed pidi kaebaja esitama perioodi

01.01.2021–22.11.2023 kohta. Ettekirjutuse p 1 resolutsioonis on viidatud kehtivale

õiguslikule alusele – VS § 31 lg 1 p-dele 1 ja 2. PTA on selgitanud selles VS-i normis

viidatud määruse (EL) 2016/429 art 102 lg-te 1 ja 3 ning määruse (EL) 2019/20352 art 22 ja

art 23 lg 1 kohaldamist ja sisu ka oma vastuses kaebusele. Ehkki ettekirjutuse tekstis on

ekslikult viidatud ka kehtetule määrusele nr 128 ning määrusele (EÜ) nr 21/2004, ei oma see

sisulist tähendust, kuivõrd ettekirjutuse resolutsioonis on kehtiv õiguslik alus toodud. Kaebaja

on vääralt mõistnud, et probleemiks oli see, et kaebaja oli karjaarvestust pidanud paberil

käsitsi. Arvestust võib pidada ja säilitada nii paberil kui ka elektrooniliselt (määruse (EL)

2016/429 art 102 lg 1 viimane lause). Mittevastavuse põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja

esitatud arvestus ei sisaldanud kõiki vajalikke andmeid: kaebaja on esitanud 01.01.2021–

22.11.2023, s.o pea kolmeaastase perioodi kohta üksnes ühe paberkandjal lehe (dtl 32),

seejuures pidas kaebaja sadu loomi. Arvestuses puuduvad mistahes viited tegevuskoha

numbrile EE27445, sisalduvad väheste loomade identifitseerimistunnused ja kuupäevad,

puudub arusaam, millisest tegevuskohast millisesse tegevuskohta on loomad sisse liikunud,

millisesse tegevuskohta välja liikunud, kohati on viidatud üksnes „massliikumisele“ (loomade

täpseid andmeid esitamata), pole ka selge, kas ja millal on loomi sündinud või surnud. On ka

äärmiselt väheusutav, et ettevõttes, kus peeti kontrolli hetkel registriandmetel 137 veist, 229

lammast ja 10 kitse, ei olnud pea kolme aasta vältel ühelegi loomale teostatud ühtki

veterinaarset menetlust (osutatud ravi ega tehtud ühtki testi).

Halduskohus asus õigesti seisukohale, et varalise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

Toetuse andmise või andmata jätmise otsuse teeb PRIA, kellele ei ole PTA edastatud teave

siduv ega kohustuslik. PTA kontrollaktiga ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke

tagajärgi PRIA toetustaotluse menetluses. Muu hulgas saab PRIA kaaluda, kas kogutud

rikkumise kirjeldusest ning kogutud andmetest nähtub selline rikkumine, mis ei võimalda

toetuse taotlust rahuldada. Toetustaotluse rahuldamise või rahuldamata jätmine ning toetuste

maksmine on PRIA ainupädevuses (ELÜPS § 16 lg 8, § 28 lg 4, § 64 lg 5). Seega järeldas

halduskohus õigesti, et täidetud ei ole nõue, et PTA tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise

vahel peab esinema põhjuslik seos. Samuti on õige kohtu seisukoht, mille kohaselt on kaebaja

kasutanud oma õiguste kaitseks kohasemat õiguskaitsevahendit, s.o on pöördunud kohtusse

nõuetega tühistada PRIA toetusotsused ning kohustada vaatama esitatud taotlused uuesti läbi.

11. Põllumajandus- ja Toiduamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

osas, millega kaebus rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna

rahuldamata, alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus on esiteks ebaõigesti sidunud kaebajale ettekirjutuse p-s 2 etteheidetava

koostöökohustuse rikkumise üksnes 21.11.2023 kontrolli juurde ilmumata jätmisega.

Koostöökohustuse rikkumine seisnes lisaks asjaolus, et kaebaja oli pikema ajal vältel

takistanud kontrolli teostamist, ehkki oli juba 2023. a oktoobri algusest teadlik kontrolli

teostamise vajadusest. Seda, et PTA ei ole sidunud koostöökohustuse rikkumist üksnes

2 Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2019/2035, 28. juuni 2019, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses maismaaloomade pidamise ettevõtteid ja haudejaamu ning teatavate

peetavate maismaaloomade ja haudemunade jälgitavust käsitlevate eeskirjadega

12(25)

3-24-647

21.11.2023 sündmustega, kinnitavad nii 23.11.2023 protokoll, tahtliku rikkumise hinnang,

15.12.2023 ettekirjutus kui ka PTA poolt kohtumenetluse käigus esitatud selgitused. Seetõttu

on halduskohus ühtlasi kohaldanud vääralt määruse (EL) 2016/429 art 10 lg-t 5 ning määruse

(EL) 2017/6253 art 15 lg-d 1 ja 2. Määruse (EL) 2017/625 art 15 lg 2 sätestab: „Ametliku

kontrolli tegemise ja muude ametlike toimingute läbiviimise ajal abistavad ettevõtjad

pädevate asutuste ja mahepõllumajanduslike toodete kontrolliasutuste töötajaid nende

tööülesannete täitmisel ning teevad nendega koostööd“ (vt ka määruse (EL) 2017/625

preambula p 42). Ka määruse (EL) 2016/429 art 10 lg 5 kohaselt teevad ettevõtjad määrusega

kehtestatud tauditõrje- ja taudiennetusmeetmete kohaldamisel koostööd pädeva asutusega.

Euroopa Kohus on 16.06.2011 otsuses asjas C-536/09 toetuste kontekstis kontrolli takistamist

puudutava normi (määruse nr 796/2004 art 23 lg 2) tõlgendamisel sedastanud, et sõnad

„takistab kohapealse kontrolli läbiviimist“ hõlmab peale tahtliku käitumise ka muid tegusid

või tegevusetust, mida võib pidada põllumajandustootja või tema esindaja hooletuse

tulemuseks ja mille tagajärjel oli kohapealse kontrolli tegemine tervikuna takistatud, kui

põllumajandustootja või tema esindaja ei ole võtnud kõiki meetmeid, mida võib temalt

mõistlikult oodata, et tagada, et kontroll tervikuna toimub. PTA on jätkuvalt seisukohal, et

kaebaja ei võtnud pikema perioodi vältel kasutusele kõiki meetmeid, mida võis temalt

mõistlikult oodata, et aidata kaasa kontrolli võimaldamisele. Kaebaja seadusliku esindajaga

kontaktis olnud järelevalveametniku poolt protokollis ja ettekirjutuses kajastatud kirjalikest

seletustest ilmneb, et kaebaja oli püüdnud pikema aja vältel kontrolli toimumist vältida: teda

teavitati korduvalt, et tegevuskohas EE27445 tuleb teha plaanilise karjakontrolli toimingud.

Vastustaja hinnangul on kaebaja kirjeldatud tegevus tervikuna üheselt käsitatav määruse (EL)

2017/625 art 15 lg-test 1 ja 2 ning määruse (EL) 2016/429 art 10 lg-st 5 tuleneva

koostöökohustuse rikkumisena ning ELÜPS § 16 lg 8 p 2 ja § 28 lg 3 p 2 kohase kontrolli

takistamisena. PTA on tõendanud, et järelevalveametnik on korduvalt kaebaja seaduslikule

esindajale helistanud ja temaga vestelnud. Seda asjaolu ei ole kaebaja vaidlustanud. Ka ei ole

kaebaja selgitanud ega väitnud, et ta oleks vestelnud järelevalveametnikuga millestki muust

kui karjakontrollist. Kaebajaga suhelnud ametnik ei tunne kaebaja seaduslikku esindajat

isiklikult ning tal puudus mistahes muu vajadus kaebajaga kontakteeruda. PTA on

võimaldanud kaebajale karjakontrolli tegemist paindlikult, pakkudes talle välja erinevaid aegu

kontrolliks, mis aga kaebaja esindaja tagasi lükkas. Kaebaja võinuks ja pidanuks proovima

leida võimalusi kontrolli teostamiseks pakutud aegadel ning kui need ajad kaebajale

tõepoolest mõjuvatel põhjustel ei sobinud, pidanuks kaebaja tegema oma ettepanekuid

kontrolli teostamiseks sellega põhjendamatult viivitamata. Kaebaja ei ole esitanud ise

mistahes tõendeid ega selgitusi selle kohta, kuidas ta ajavahemikul 02.10.–21.11.2023 ise

kontrolli tegemisele kaasa aitas.

Halduskohus on rikkunud menetlusõiguse normi, jättes lahendamata PTA vastuses kaebusele

ja 31.01.2025 avalduses esitatud taotluse kuulata 21.11.2023 järelevalvetoimingu teinud

ametnik tunnistajana üle. See on omakorda toonud kaasa selle, et halduskohus on lähtunud

üksnes kaebaja seadusliku esindaja ütlustest, jättes põhjendamatult kõrvale

järelevalveametniku poolt protokollis ning ettekirjutuses kirjalikult fikseeritud seletused.

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/625, 15. märts 2017, mis käsitleb ametlikku kontrolli ja

muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning

loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise- ja taimekaitsevahendite alaste õigusnormide kohaldamine, millega

muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EÜ) nr 999/2001, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ)

nr 1069/2009, (EÜ) nr 1107/2009, (EL) nr 1151/2012, (EL) nr 652/2014, (EL) 2016/429 ja (EL) 2016/2031,

nõukogu määruseid (EÜ) nr 1/2005 ja (EÜ) nr 1099/2009 ning nõukogu direktiive 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ,

2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ ja 2008/120/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrused (EÜ) nr 854/2004 ja (EÜ) nr 882/2004, nõukogu direktiivid 89/608/EMÜ, 89/662/EMÜ,

90/425/EMÜ, 91/496/EMÜ, 96/23/EÜ, 96/93/EÜ ja 97/78/EÜ ja nõukogu otsus 92/438/EMÜ (ametliku kontrolli

määrus)

13(25)

3-24-647

Kontrollist teavitamine ei pea ühestki õigusaktist ega ka ameti siseaktist tulenevalt toimuma

e-posti teel. Üldjuhul on telefonisuhtlus kõige lihtsam ja kiirem suhtlusvahend

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2).

Seoses ettekirjutuse p-ga 3 ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 21.11.2023

hommikupoolikul, mil järelevalveametnikud kohapeal viibisid, ei olnud loomadel sööta ega

veekünas lahtist vett. Kuna kaebaja on selgitanud, et selleks hetkeks ei olnud ta veel jõudnud

loomadele sööta ja vett viia, on asjakohatu halduskohtu otsuses toodu, et järelevalveametnike

kohal viibitud aega ei saa pidada piisavaks veendumaks, et kogu karjatamisala raames ei

olnud loomadel piisavalt sööta ja joogivett. PTA osutas sööda puudumisele esmalt 23.11.2023

protokollis. Kaebaja ei ole vastusena protokollile esitanud mistahes tõendeid loomade

söötmise kohta 21.11.2023 ega selgitanud, millal, kes, kui palju sööta loomadele viis. Ka

kohtumenetluses ei ole kaebaja loomadele sööda võimaldamist tõendanud.

Põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 „Nõuded veise pidamise ja selleks

ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ (määrus nr 90) § 16 lg 1 kohaselt peab veisel olema vaba

juurdepääs puhtale veele ja § 16 lg 5 kohaselt ei tohi vesi jäätuda. Vaidlust ei ole selles, et

21.11.2023 oli jootmiskünas vesi põhjani jäätunud. Samuti ei ole vaidlust selles, et

karjatamisalal asus kraav, kus oli lahtist vett, kuid see ei saa olla piisav, tuvastamaks joogivee

tagamise nõude täidetust. Esiteks, ka vesi kraavis oli kaetud jääkirmega, s.o jäätunud ning

lahtise vee olemasolu kraavis oli juhus – loomad olid ise jäärkirme lõhkunud, mis osutab

asjaolule, et loomad olid janus. Teiseks on järelevalveametnik märkinud, et kraavil olid järsud

nõlvad (vt ka foto dtl 186), mistõttu ei olnud see vabalt juurdepääsetav määruse nr 90 § 16 lg

1 mõttes. Kolmandaks ei ole teada kraavis oleva vee puhtus, arvestades iseäranis, et kraavis

käib joomas palju loomi, muutes vees ja selle ümber kõndides vee mustaks, liivaseks ja

ebapuhtaks. Seda, et kraavis olevat vett ei ole loomadele sobilikuks jootmiskohaks pidanud ka

kaebaja ise, tõendab asjaolu, et kaebaja oli kraavi olemasolust hoolimata viinud karjamaale

veetsisterni ning jootmisküna. Loomapidaja peab pidevalt jälgima ilmaprognoose ning

tagama, et loomadele oleks puhas joogivesi pidevalt kättesaadav ka külmade saabudes.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on kohtu jaoks usutavad üksnes kaebaja seadusliku

esindaja väited. Kahtluste olemasolul oleksid järelevalveametniku ütlused võimaldanud

kohtul PTA tuvastatud asjaolusid põhjalikumalt välja selgitada.

Seoses ettekirjutuse p-ga 4 märgib PTA, et on järjepidevalt selgitanud, et järelevalveametnikel

ei olnudki 21.11.2023 võimalik kontrollida kõiki karja kuuluvaid loomi. Eelnev ei saanud aga

kuidagi välistada seda, et järelevalveametnikud said visuaalselt vaadelda loomi (keda on ka

fotografeeritud, vt dtl 188–189), kes viibisid järelevalveametnike läheduses, ning tuvastada

sellistel loomadel kõrvamärkide olemasolu või puudumise. Ka kontrolli käigus tehtud fotod

tõendavad, et järelevalveametnikud pääsesid selleks osadele loomadele piisavalt lähedale (vt

dtl 188–189). See on tõendatud ka asjaoluga, et järelevalveametnikud on tuvastanud ühel

loomal kõrvamärgistusele kantud identifitseerimiskoodi. Ehkki kaebaja pidas valdavalt Šoti

mägiveiseid, kellel on tõepoolest pikk karvastik, on ka neil veistel siiski võimalik visuaalsel

vaatlusel tuvastada kõrvamärkide esinemist või puudumist. Kuna nõuetekohase märgistuse

puudumine tuvastati mitmel loomal, ei saa see olla juhuslik. Halduskohus on jällegi lähtunud

üksnes kaebaja seadusliku esindaja antud paljasõnalistest ütlustest. Halduskohus ei ole ka

selgitanud, kuidas võinuks või pidanuks järelevalveametnik täiendavalt tõendama negatiivset

asjaolu, s.o kõrvamärkide puudumist. Isegi kui PRIA tuvastas 2023. a mais toimunud

kontrolli käigus kõikidel loomadel vajaliku märgistuse olemasolu, ei saa see tõendada, et

loomadel oli vajalik märgistus olemas ka 21.11.2023. Olukorras, kus kohus pidas vajalikuks

asjaolude täiendavat tõendamist, pidanuks kohus järelevalveametniku tunnistajana üle

kuulama.

12. OÜ Kodila Mõis palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

14(25)

3-24-647

Vastustaja väide, et kaebajale heideti ette pikema aja vältel kontrolli takistamist, on uus ja see

ei seondu vaidlustatud haldusaktide ja menetlustoiminguga, samuti ELÜPS § 16 lg 8 p-ga 2,

mille kohaselt jäetakse toetuse taotlus rahuldamata põhjusel, et taotleja takistab kohapealse

kontrolli tegemist. Vastustaja enda menetlustoimingust ja haldusaktidest tuleneb etteheide,

mille kohaselt ei võtnud kaebaja väidetavalt osa 21.11.2023 kohapealsest kontrollist. Väär ja

tõendamata on vastustaja väide, et poolteist kuud varem oli vastustaja teavitanud kaebajat

kohapealsest kontrollist ja selle olulistest nüanssidest. Sellesisuline tõend haldusasjas puudub.

Vastustaja pole tõendanud ka asjaolu, et kaebaja väidetavast kohapealsest kontrollist osa ei

võtnud, sest see eeldab, et vastustaja on tõendanud kohapealsest kontrollist etteteavitamise

fakti. Kaebaja seaduslik esindaja on selgitanud halduskohtu istungil, mis oli vastustaja

ametniku Ci kõnede sisuks (ajamärk 00:44:58 kuni 00:53:27). Täiendavalt on kaebaja

esitanud kohtule ka Q kirjalikud selgitused, miks ametnik C helistas ning mis oli tema

vestluse sisu. Seega on ka väär ja sisutühi vastustaja etteheide, et kaebaja ei võtnud kõiki

meetmeid, mida võis temalt mõistlikult oodata, et aidata kaasa kontrolli võimaldamisele.

Kontrollija kanda on risk, kui ta ei edasta kohasel viisil ja aadressil kohapealse kontrolli

teostamisega seotud teadet. Selle riski realiseerumise tagajärgi ei saa jätta kontrolli subjekti

kanda. Praegusel juhul kulmineerus see kaebaja jaoks ca 80 000 euro ulatuses toetustest

ilmajäämisega 2023. a-l.

Kaebaja on põhjendanud ja tõendanud, et ettekirjutuse p-s 3 nimetatud rikkumist faktiliselt ei

esinenud, mistõttu isegi juhul, kui vastustaja oleks teinud kohapealset kontrolli (millega

kaebaja ei nõustu), oli ettekirjutus selles osas alusetu. Kaebaja seaduslik esindaja andis

põhjalikud seletused halduskohtu istungil. Samuti on kaebaja esitanud kohtule tõendi (dtl

220–222), kus veterinaararstid on kinnitanud, et mägiveiste üldmulje on hea. Meelevaldne on

PTA väide, et kaebaja ise pidas kraavis olevat vett loomadele ebasobivaks ning hoolimata

kraavi olemasolust on viinud karjamaale veetsisterni ja jootmisküna. Kraavid ümbritsevad

kogu Kaitseriba karjatamisala ja need kuuluvad Linnuraba looduskaitseala koosseisu Kodila

sihtkaitsevööndis. Kaitseriba karjatamisala jääb Kodila küla ja Kodila-Linnuraba vahele.

Kaebaja seaduslik esindaja selgitas halduskohtu istungil, et 2024. a jaanuaris kohapealset

kontrolli teinud vastustaja ametnik Y kinnitas Kaitseriba karjatamisalal olles, et nendes

kraavides on kõlbulik joogivesi (ajamärgid 01:18:25; 01:20:35–01:21:30). Samuti ei tähenda

asjaolu, et öösel olid miinuskraadid, mille tõttu külmus vesi jootmiskünas ära, et kaebaja pani

toime rikkumise. Kaebaja selgitas, et hommikul tuuakse veistele uus sööt ja vajadusel vesi.

Kuna kaebaja on vaidlustanud vastustaja haldusaktid, siis on vastustajal kohustus tõendada

ettekirjutuses olevat väidet, et ta tegi kohapealset kontrolli ja tuvastas veised, kellel puudusid

kõrvamärgid. Seda ei ole võimalik teha 15 minuti ega ka 28 minuti jooksul ning

etteteatamiseta. Seega on eluliselt usutav, et väär on ettekirjutuses sisalduv umbmäärane ja

üldsõnaline väide, et kõrvamärk puudus mitmel loomal.

Kui vastustaja taotles tunnistaja ülekuulamist, ei teinud ta samas ise ühtegi toimingut, et kohtu

tähelepanu sellele juhtida. Nimelt ei esitanud vastustaja volitatud esindaja enne halduskohtu

12.02.2025 istungit või istungi ajal ühtegi taotlust või avaldust tunnistaja ülekuulamiseks ja

lubas kohtul asja arutada selliselt, nagu see istungil aset leidis. Samuti ei esitanud vastustaja

vastuväidet kohtu tegevusele enne 12.02.2025 istungit või istungi ajal või selle järel esimeses

menetlusdokumendis seoses väidetava tunnistaja ülekuulamise taotlusega. Kuivõrd vastustaja

ei ole õigeaegselt kohtu tegevusele vastuväidet esitanud, siis ei saa ta tugineda tunnistaja üle

kuulamata jätmisele (HKMS § 90).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15(25)

3-24-647

13. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata, kuid osaliselt on põhjendatud kaebaja apellatsioonkaebus.

14. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et järelevalveametnik Cil ei olnud õigust teha kaebaja

tegevuskohas kohapealset kontrolli. Määruse (EL) 2017/625 art 3 p 32 kohaselt on

veterinaarjärelevalve ametnik veterinaararst, kes on pädeva asutuse poolt ametisse nimetatud

töötajana või muudel alustel, kellel on sobiv kvalifikatsioon ametliku kontrolli tegemiseks ja

muude ametlike toimingute läbiviimiseks kooskõlas käesoleva määrusega ning art 1 lg-s 2

osutatud asjakohaste normidega. Vastustaja on esitanud 31.01.2025 menetlusdokumendi

lisana Ci diplomi koopia, millest nähtub, et ta on lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia

veterinaaria eriala ning tal on veterinaararsti kvalifikatsioon (dtl 493). Samuti on vastustaja

asjakohaselt selgitanud (vt dtl 490), et veterinaararstide registrisse ei ole kantud kõikide

veterinaararsti kvalifikatsiooni omandanud isikute andmed, vaid üksnes nende andmed, kes

on taotlenud kutsetegevuse luba. Seejuures keeldub VS § 16 lg 4 p 5 kohaselt PTA

kutsetegevuse loa andmisest, kui taotleja on teenistuses veterinaarjärelevalveametnikuna ja tal

on avaliku teenistuse seaduse § 60 lg 2 alusel täielikult keelatud tegeleda kõrvaltegevusena

veterinaarteenuse osutamisega. Seega ei piiranud Ci tegevust järelevalveametnikuna asjaolu,

et teda ei ole kantud veterinaararstide registrisse.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et järelevalveametnikud käisid

21.11.2023 kaebaja tegevuskohas nr EE27445 kohal ja vähemalt mingis osas vaatasid selle ka

üle. Kaebaja on ise esitanud valvekaamera salvestise väljavõtte, kust on näha, et PTA

ametiauto lahkub Kaitseriba kinnistult 21.11.2023 kell 09.18 (dtl 164). Samuti ei ole kaebaja

otseselt vastu vaielnud sellele, et järelevalveametnikud tegid tol hommikul kaebaja loomade

karjatamiskohast fotosid, vaid kaebaja on eeskätt vastu vaielnud kõnealuste fotode põhjal

PTA tehtud järeldustele (vt nt 12.02.2025 istungi helisalvestis, ajamärgid 01:16:50 kuni

01:26:17). Ringkonnakohtu hinnangul saab nõustuda PTA-ga, et 21.11.2023 tehti kaebaja

tegevuskohas kohapealset kontrolli, kuid seda polnud võimalik teha tervikuna, sest see eeldas

kaebaja kohalolekut.

16. Vaidlustatud ettekirjutuses on märgitud, et see on antud korrakaitseseaduse (KorS) § 28

lg-te 1 ja 2 alusel. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et ettekirjutus anti, kuna kaebaja

oli toime pannud korrarikkumised (dtl 248). Riigikohus on 20.04.2018 otsuses nr 3-15-443 ( p

14) selgitanud, et KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames

õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks

või korrarikkumise kõrvaldamiseks; korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse

õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on

kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ühtlasi märkis Riigikohus

eelviidatud lahendis HMS § 55 lg-le 1 osutades, et järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad

nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu

hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust

tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud

mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on

adressaadile üheselt mõistetav (vt samas, p 12).

Ettekirjutuse punkt 1

17. Ettekirjutuse p 1 resolutsioonis kohustati kaebajat esitama järgmised andmed:

„Registreeritud loomapidamisettevõttes EE27445 peetavate või peetud maismaaloomade

liikide, kategooriate, arvu ja identifitseerimistunnuste kohta ja arvestus koos tõendavate

materjalidega registreeritud loomapidamisettevõtetesse EE27445 maismaaloomade sisse

liikumine, koos päritolu ja sisseliikumise kuupäevaga, ja sealt välja liikumine (sh lähtekoht ja

väljaliikumise kuupäev) perioodil 01.01.2021 kuni 22.11.2023. Samuti tuleb Kodila Mõis

16(25)

3-24-647

OÜ-l PTA-le esitada perioodil 01.01.2021 kuni 22.11.2023 loomapidamisettevõtetes

EE27445 teostatud loomade ravi andmed ja testide tulemused.“ Selle ettekirjutuse punkti

täitmise tähtajaks oli 22.12.2023. Kuigi ettekirjutuse p-s 1 on viidatud ettekirjutuse ajaks

kehtivuse kaotanud määrusele nr 128 ning nõukogu määrusele (EÜ) nr 21/2004, on selle

resolutsioonis viidatud ka VS § 31 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning määruse (EL) 2017/625 art 15 lg-le

1. 18. VS § 31 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt peab loomapidaja oma tegevuse kohta arvestust Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 artiklite 102–107 ja 186–190 ning komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artiklite 22–37 kohaselt. Nagu vastustaja on

kohtumenetluses osutanud, hõlmab määruse (EL) 2016/429 artikli 102 lg-s 1 sätestatud

arvestuskohustus mh järgmist teavet: maismaaloomade liigid, kategooriad, arv ja

identifitseerimistunnused (p a); maismaaloomade liikumine nende ettevõttesse ja sealt välja (p

b); maismaaloomade suremus (p d); bioturvameetmed, jälgimine, ravi, testide tulemused ja

muu asjakohane teave (p e); loomatervise ülevaatuste tulemused (p f). Määruse (EL)

2019/2035 art 22 kohustab ettevõtjaid kandma arvestusse ka loomade päritoluettevõtte

kordumatu registreerimis- või heakskiidunumbri, kui loomad on pärit teisest ettevõttest (p b)

ning loomade sihtettevõtte kordumatu registreerimis- või heakskiidunumbri, kui loomad

kavatsetakse viia teise ettevõttesse (p c). Sama määruse art 23 lg 1 kohaselt tuleb arvestusse

kanda veiste, lammaste ja kitsede puhul iga ettevõttes peetava looma sünnikuupäev (p a); iga

looma puhul ettevõttes aset leidnud loomuliku surma, kadumise või tapmise kuupäev (p b);

elektroonilise identifitseerimisvahendi või tätoveeringu liik ja asukoht, kui loom on sellega

varustatud (p c); iga identifitseeritud looma esialgne identifitseerimiskood, kui seda koodi on

muudetud, ja selle muutmise põhjus (p d). Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või

elektrooniliselt (määruse (EL) 2016/429 art 102 lg 1 viimane lause) ning see tuleb teha

järelevalvet teostavale asutusele nõudmisel kohe kättesaadavaks (määruse (EL) 2016/429 art

102 lg 3 p a, vt ka määruse (EL) 2017/625 art 15 lg 1 p d). Nagu vastustaja on ka selgitanud,

tulenes samasugune arvestuskohustus loomapidajale enne VS-i ja määruse (EL) 2016/429

jõustumist kehtinud määruse nr 128 §-st 12, millele ettekirjutuse p-s 1 on ekslikult viidatud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna ettekirjutuse p-s 1 on viidatud asjakohasele kehtivale arvestuse

pidamise ja järelevalveasutusele esitamise kohustust sätestavale õiguslikule alusele – VS § 31

lg 1 p-le 1 ning määruse (EL) 2017/625 art 15 lg-le 1 – ei muuda ettekirjutuse p-i 1

õigusvastaseks pelgalt asjaolu, et selles oli ekslikult osutatud ka kehtetute õigusaktide sätetele.

Ka halduskohus on otsuses ekslikult leidnud, et kaebajal oli kohustus pidada arvestust

Komisjoni määruse (EÜ) nr 911/2004 art 8 kohaselt, sest see määrus oli kehtetu.

19. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja võis ettekirjutuse p-s 1 nimetatud

andmeid nõuda selleks, et teha kindlaks, kas kaebaja peetavate loomade registri seis vastab

tegelikkusele. 21.11.2023 toimunud kohapealse kontrolli käigus ei olnud vastustajal võimalik

selles veenduda. Seejuures ei teinud vastustaja dokumentide esitamiseks kohe ettekirjutust,

vaid võimaldas 23.11.2023 protokollis kaebajal esitada nõutud arvestuse e-kirja teel.

Ringkonnakohus nõustub aga halduskohtuga ka selles, et seejärel kaebaja 06.12.2023

seisukoha lisana esitatud dokumenti (dtl 32 ja 35) ei saa pidada nõuetekohaselt peetud

arvestuseks. Halduskohus viitas siinkohal asjakohaselt vaideotsusele. Vaideotsuses on

märgitud, et need märkmed ei sisalda iga looma kohta looma numbrit, sünniaastat ja

sünniettevõttes identifitseerimise kuupäeva, looma surma kuud ja aastat

põllumajandusettevõttes, loomade viimase loendamise kuupäeva ja tulemust, loomade

põllumajandusettevõttest väljaliikumise andmeid peale kadumiste ja hukkumiste viimastel

kuudel (vt dtl 200–201). Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohased ka vastustaja

kohtumenetluses esile toodud etteheited: kaebaja on esitanud pea kolmeaastase perioodi

(01.01.2021–22.11.2023) kohta üksnes ühe paberkandjal lehel, kuigi ta pidas sadu loomi;

arvestuses sisalduvad väheste loomade identifitseerimistunnused ja kuupäevad, puudub

17(25)

3-24-647

arusaam, millisest tegevuskohast millisesse tegevuskohta on loomad sisse ja välja liikunud,

kohati on viidatud üksnes „massliikumisele“ (loomade täpseid andmeid esitamata), pole ka

selge, kas ja millal on loomi sündinud või surnud; on väheusutav, et ettevõttes, kus peeti

kontrolli hetkel registriandmetel 137 veist, 229 lammast ja 10 kitse, ei olnud pea kolme aasta

vältel ühelegi loomale teostatud ühtki veterinaarset menetlust (osutatud ravi ega tehtud ühtki

testi). Seejuures on tegevuskohale nr EE27445 viidatud üksnes kaheksa looma puhul (vt dtl

35). Seega on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks esitatud arvestuse puuduseks olnud

asjaolu, et ta on arvestust pidanud paberil käsitsi. Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et

kaebaja ei olnud esitanud enne ettekirjutuse tegemist andmeid, mida temalt 23.11.2023

protokolliga nõuti (vt protokolli lk 2 eelviimane lõik). Ringkonnakohtu hinnangul oli

ettekirjutuse p-s 1 toodu ka piisavalt selge ja konkreetne ning selle täitmiseks antud piisav

tähtaeg (üks nädal).

20. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et vaidlustatud ettekirjutuse

p 1 on õiguspärane ning puudub alus selle ja asjaomases osas vaideotsuse tühistamiseks.

Ettekirjutuse punkt 2

21. Ettekirjutuse p 2 resolutsioonis kohustati kaebajat tegema koostööd karjakontrolli

tegemisel ning võimaldama kõikide loomade ülevaatuse. Selle ettekirjutuse punkti täitmise

tähtaeg oli 15.12.2023. Ettekirjutuse p-s 2 on viidatud järgmistele õiguslikele alustele:

määruse (EL) 2016/429 art 10 lg 5, määruse (EL) 2017/625 art 9 lg 1 p a, art 10 lg 1, art 14 p

b, art 15 lg-d 1 ja 2.

22. Eelnimetatud sätetest tuleneb, et loomapidajast ettevõtja peab tegema pädevate töötajatega

koostööd ja võimaldama kontrollida oma tegevust, nende kontrolli all olevaid loomi, valdusi,

samuti seonduvaid dokumente. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole siiski eksinud

järelduses, et ettekirjutuse tegemisel ei ole vastustaja tuginenud üldisele koostöökohustuse

rikkumisele kaebaja poolt, vaid vastustaja on tuginenud just asjaolule, et kaebaja jättis

21.11.2023 kontrolli juurde ilmumata ega teatanud ka oma mitteilmumise asjaoludest,

mistõttu ei võimaldatud ametnikele piisavat juurdepääsu tema loomade, valduse ja seonduvate

dokumentide kontrollimiseks. Seda võib järeldada nt rõhuasetustest ettekirjutuses tsiteeritud

normides (vt dtl 58, vt samuti 23.11.2023 protokoll, dtl 25), samuti ettekirjutuses toodud

põhjendustest (vt ettekirjutuse lk 4 esimene ja viimane lõik, dtl 25), aga ka 23.11.2023

protokollis toodud ettekirjutuse tegemise hoiatusest: „Kodila Mõis OÜ peab looma

tingimused karjakontrolli läbiviimiseks. Karjakontrolli eelduseks on loomade kokkuajamine

ja liigiti grupeerimine ning fikseerimine.“

23. Riigikohus on selgitanud, et ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama

järelevalveasutus (vt RKHKo 3-15-443, p 20). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

praeguses asjas ei ole vastustaja piisavalt tõendanud, et kaebaja oli karjakontrolli teostamise

täpsest kuupäevast ja kellaajast teadlik. Vaidlust ei ole selles, et järelevalveametnik on

kaebaja seaduslikule esindajale helistanud ja temaga vestelnud, seda ei ole viimane ka

eitanud. Samas on kaebaja seaduslik esindaja X ja ka tema abikaasa Q selgitanud, et

järelevalveametnikuga on toimunud vestlusi ka muudel teemadel peale karjakontrolli

tegemise: nimelt helistas ametnik mitu korda ka seoses teadmata päritolu kitsedega (vt

12.02.2025 istungi helisalvestis, ajamärk 00:50:02; Q selgitused, dtl 365). Seega ei ole

põhjendatud vastustaja väide, et kaebaja ei ole selgitanud ega väitnud, et ta oleks

järelevalveametnikuga vestelnud millestki muust kui karjakontrollist. Samuti on X selgitanud,

et telefonivestlustes jäi talle segaseks, kus ja millist kontrolli täpsemalt soovitakse teha,

arvestades seejuures, et sel ajal oli juba käimas Keskkonnaameti kontroll ning ta ei teadnud

varasemast sellist järelevalveametnikku ega tema telefoninumbrit (12.02.2025 istungi

helisalvestis, ajamärk 00:44:58). Ka 06.12.2023 vastustajale saadetud seisukohas märkis

18(25)

3-24-647

kaebaja, et järelevalveametnik oli telefonivestlustes öelnud, et soovib kontrollida Kasepere

Karjamõis OÜ-d (vt dtl 29). X sõnul palus ta järelevalveametnikult ka, et talle saadetakse

selguse huvides e-kirjaga täpne info kontrolli toimumise kohta, kuid seda ei tehtud. Sama

palus kohtule antud selgituse kohaselt teha ka tema abikaasa, kellega järelevalveametnik on

samuti telefoni teel ühendust võtnud (dtl 365). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist palvet

asjakohatuks pidada. Nagu kaebaja esitatud tõenditest nähtub, on selliste kontrollide puhul

tavapäraseks olnud ka e-kirja teel suhtlemine (nt dtl 360). Lisaks tuleb arvestada, et

telefonikõne ajal võib inimene olla hõivatud muude toimetustega (X on nt kirjeldanud, et ühe

telefonikõne ajal oli ta hõivatud põllu niitmisega, vt 12.02.2025 istungi helisalvestis, ajamärk

00:44:58) ja tal ei pruugi olla võimalust märkmeid teha või asjakohaseid andmeid üle

kontrollida. Kokkuvõttes ei ole üheselt selge, et kaebaja oli karjakontrolli täpsest toimumise

ajast ja kohast teadlik. Asjaolu, et kaebaja juhatuse liige pidi aru saama, et tahetakse teha

kohapealset kontrolli, ei tähenda, et ta pidi ka aru saama, et seda tahetakse teha just

21.11.2023 kell 9.00 konkreetselt Kaitseriba kinnistul. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

praegusel juhul tõendada kaebaja teadlikkust ka vastustaja järelevalveametniku tagantjärele

antud ütlustega, sest nende abil ei ole võimalik teha kindlaks seda, kas järelevalveametnik

edastas sellekohase info kaebaja esindajale nii, et kaebaja pidi sellest üheselt aru saama.

Lisaks on kaebaja asjakohaselt osutanud, et vastustaja ei taotlenud ise halduskohtult, et kohus

12.02.2025 istungil tema ametniku tunnistajana üle kuulaks, ega esitanud ka vastuväidet

seoses sellega, mistõttu ei saa vastustaja tugineda apellatsioonkaebuses sellekohasele

halduskohtu rikkumisele (HKMS § 90 lg 2).

24. Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et ettekirjutuse p 2 on õigusvastane ja

tuleb tühistada, sest ei ole tuvastatud, et kaebaja pani haldusorgani etteheidetava

korrarikkumise toime. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vaidlustatud ettekirjutuse p 2

on õigusvastane ka põhjusel, et adressaadil ei saanud olla mõistlikku võimalust selle

täitmiseks nii, et ta oleks saanud vältida järgneva sunniraha määramist. Nagu eespool

märgitud, kohustati ettekirjutuse p 2 resolutsioonis kaebajat tegema koostööd karjakontrolli

teostamisel ning võimaldama kõikide loomade ülevaatuse ning selle kohustuse täitmise

tähtajaks oli määratud 15.12.2023, s.t sama päev, kui ettekirjutus tehti. Asja juurde ei ole

esitatud infot selle kohta, millal ettekirjutus kaebajale edastati, kuid toimikust nähtub, et C on

selle allkirjastanud 15.12.2023 kell 12:53 (dtl 54). See tähendab, et kõige varem edastati

ettekirjutus kaebajale 15.12.2023 lõuna paiku ja seega oli kaebajal ettekirjutuse p 2 täitmiseks

aega kõige rohkem ca pool tööpäeva. Samas ei saa eeldada, et kaebaja pidi viivitamata pärast

ettekirjutuse edastamist sellest teadlik olema ja võimeline ka loomad ette näitama. Nagu

kaebaja on selgitanud, eeldab see välitingimustes peetavate loomade kokkuajamist üsna

suurelt maa-alalt. Lisaks on kaebajale pandud kohustus osaliselt sõnastatud liiga abstraktselt.

Selle põhjal ei ole võimalik aru saada, mida täpselt tuleb mõista koostöö tegemise kohustuse

all ja mida kaebaja saab teha selleks, et sellekohast rikkumist ära hoida ja seega sunniraha

määramist vältida. Ringkonnakohus leiab, et sellisel viisil ja nii lühikese täitmise tähtajaga

kohustuse panemine ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega.

Ettekirjutuse punkt 3

25. Ettekirjutuse p 3 resolutsioonis kohustati kaebajat võimaldama loomadele vaba juurdepääs

söödale ja puhtale joogiveele. Selle ettekirjutuse punkti täitmise tähtaeg oli 15.12.2023.

Ettekirjutuse p-s 3 ei ole viidatud õiguslikele alustele4, kuid 23.11.2023 protokollis on

viidatud sama nõudega seoses mitmetele normidele, sh loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg 2

p-le 1 ning määruse nr 90 § 16 lg-tele 1–3 ja 5. Kuna 23.11.2023 protokoll oli kaebajale

edastatud, ei ole seega ettekirjutuses endas õigusliku aluse märkimata jätmine oluline puudus.

4 On ainult viide „Loomade heaolu - KM 11 N 1 (N27)“, mis ringkonnakohtu oletuse kohaselt võib olla

loomapidamise nõude tähistus, mis on leitav PRIA veebilehel olevas juhendis TING maatriksid PTA-L.pdf.

19(25)

3-24-647

26. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et piisavalt põhjendatud ei ole kaebajale

ettekirjutuse tegemine seoses sööda puudumisega. LoKS § 3 lg 2 p 1 sätestab, et loomapidaja

peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale kohases koguses sööta ja joogivett.

Määruse nr 90 § 16 lg 2 kohaselt peab veis saama iga päev eale kohases koguses sööta. LoKS

ega määruse nr 90 asjakohased sätted ei näe seega ette, et sööt peab olema veisele pidevalt

ööpäev ringi kättesaadav. Kuna järelevalveametnikud käisid kaebaja kinnistul hommikul kella

9 paiku, on asjakohased kaebaja selgitused, et ta ei olnud jõudnud veel loomade

söödasõimede täitmisega tegeleda. Seejuures on ettekirjutuses ja 23.11.2023 protokollis

märgitud, et osa söötmissõimi olid minimaalse söödaga, millest võib järeldada, et mingis

koguses sööta oli olemas ka 21.11.2023 hommikul. Seda, et vaidlusalusel karjatamisalal ei

söödeta loomi öösel, vaid enne- või pealelõunal, on kaebaja selgitanud PTA-le juba ka oma

06.12.2023 seisukohas (dtl 30). Ettekirjutuses ei ole põhjendatud, miks kaebaja seda selgitust

ei ole ettekirjutuse tegemisel arvesse võetud, vastatud on üksnes kaebaja väitele, et

järelevalveametnikud pidid nägema karjamaa juures silopalle (vt dtl 59). Selles osas on

15.12.2023 ettekirjutus olulise põhjendamispuudusega.

27. Määruse nr 90 § 16 lg 1 kohaselt peab veisel olema vaba juurdepääs puhtale veele ning lg

5 kohaselt peab jootmise vahend olema paigutatud selliselt, et vee saastumise oht oleks

võimalikult väike, ja vesi ei tohi jäätuda. Vastustaja esitatud fotolt (dtl 185) nähtub, et

kontrollitud alal olnud jootmiskünas oli vesi jäätunud. Kaebaja ei ole sellele ka vastu

vaielnud, vaid on seda selgitanud miinuskraadide esinemisega (dtl 30). Seega ei ole vähemalt

jootmisküna osas kaebaja täitnud määruses nr 90 sätestatud nõudeid. Samas leidis

halduskohus õigesti, et piisavalt tõendatud pole etteheide, et loomadel puudus seetõttu

juurdepääs puhtale joogiveele. Asjakohane on halduskohtu märkus, et vastustaja etteheide

kraavivee ebapuhtuse kohta on vaid oletuslik. Kaebaja seaduslik esindaja selgitas halduskohtu

istungil, et vastustaja ametnik Y on 2024. a jaanuaris kohapealse kontrolli käigus kinnitanud,

et Kaitseriba karjatamisala ümbritsevate kraavide voolav vesi sobib loomadele joomiseks

(12.02.2025 istungi helisalvestis, ajamärgid 01:20:37). Vastustaja ei ole sellele vastu

vaielnud. Samuti selgitas kaebaja seaduslik esindaja, et loomadel ei ole probleeme kraavide

juurde pääsemisega ning ka vastustaja tehtud fotol (dtl 186) on näha loomade rajad, mis

viivad kraavivee juurde (samas, ajamärk 01:21:46). Ringkonnakohtu hinnangul on see

selgitus asjakohane. Ühtlasi nähtub kõnealuselt fotolt selgelt, et 21.11.2023 ei olnud

kraavivesi vähemalt pildistatud kohas jäätunud. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et piisavalt pole põhjendatud ka vastustaja etteheited joogivee puudumise

kohta.

Ettekirjutuse punkt 4

28. Ettekirjutuse resolutsiooni p-s 4 kohustati kaebajat nõuetekohaselt märgistama kõik

peetavad loomad. Selle ettekirjutuse punkti täitmise tähtaeg oli 22.12.2023. Ettekirjutuse p-s 4

on õigusliku alusena märgitud VS § 30 lg 1 ja § 31 lg 3, maaeluministri 25.11.2021 määruse

nr 74 „Põllumajanduslooma märgistamise ja registreerimise ning veisepassi väljastamise

kord, põllumajanduslooma tapmisest ja hukkumisest ning kõrvaldamisest teavitamise kord

ning identifitseerimisvahendi eemaldamise ja asendamise nõuded“ (määrus nr 74) § 1 lg 1 ja §

2 lg 2, määruse (EL) 2019/2035 art-d 38, 39, 41. VS § 30 lg 1 kohaselt identifitseerib

loomapidaja oma maismaalooma määruse (EL) 2016/429 artiklites 112‒115 ja 117 ning

määruses (EL) 2019/2035 sätestatud korras. VS § 31 lg 3 alusel kehtestab valdkonna eest

vastutav minister põllumajanduslooma märgistamise ja registreerimise ning veisepassi

väljastamise korra, samuti põllumajanduslooma identifitseerimisvahendi eemaldamise ja

asendamise nõuded. Asjaomase määruse nr 74 § 1 lg-st 1 tuleneb, et üldjuhul märgistatakse

veis 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates. Määruse (EL) 2019/2035 art 38

sätestab veiseid pidavate ettevõtjate kohustused seoses peetavate veiste

20(25)

3-24-647

identifitseerimisvahendite ja -meetodite ning nende kohaldamise ja kasutamisega, selle lg 1 p

a kohaselt on märgid kinnitatud looma mõlema kõrva külge; identifitseerimisvahendil on

nähtavalt, loetavalt ja kustumatult esitatud looma identifitseerimiskood.

29. Ringkonnakohus nõustub iseenesest vastustajaga, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt

võis järelevalveametnikel 21.11.2023 kontrolli ajal olla võimalik vähemalt mõnede veiste

puhul tuvastada kõrvamärgi puudumine. Seda kinnitab asjaolu, et ühel loomal tuvastati

kõrvamärgistusele kantud identifitseerimiskood (vt ettekirjutus, dtl 60, samuti 23.11.2023

protokoll, dtl 27). Kõrvamärgi puudumine on vastuolus eelnimetatud normides sätestatud

nõuetega. Samas jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et arvestades kontrolli

lühikest kestust, ei saanud vastustaja teha kõrvamärgistuse olemasolu või puudumise kohta

kuigi põhjalikke järeldusi. Ka 23.11.2023 protokollis ja vaidlustatud ettekirjutuses on

märgitud, et „loomi identifitseerida ei õnnestunud, sest loomad liikusid vabalt suurel

karjatamise alal ja nad ei olnud sotsiaalsed“ (dtl 27, 60). Vastustaja ettekirjutuses toodud

etteheide, et „karjas on mitmeid loomi, kelledel nõuetele vastavad kõrvamärgid hoopis

puuduvad“ on väga üldsõnaline. Halduskohus on asjakohaselt osutanud kaebaja selgitusele, et

mõnikord võib loomal kõrvamärgis ära kaduda, kuid siis asendatakse see jooksvalt uuega.

Sellise selgituse esitas kaebaja vastustajale ka 06.12.2023 seisukohas (dtl 30). Ettekirjutusest

ei nähtu, miks vastustaja seda kaebaja selgitust üldse arvesse ei võtnud, vaid pidas ikkagi

vajalikuks sunniraha määramise hoiatusega ettekirjutuse teha. Ettekirjutusest ei nähtu ka, et

vastustaja ei pea sellisel viisil kõrvamärkide asendamist võimalikuks. Kokkuvõttes jagab

ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et ettekirjutuse p 4 on õigusvastane.

Tahtliku rikkumise hinnang

30. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et ta kontrollib tehtavate kontrollide raames ka

tingimuslikkuse nõudeid (vt ELÜPS §-d 42 ja 43), kui kontrollitav isik on taotlenud ELÜPS-i

alusel toetuseid. Mistahes tingimuslikkuse nõuete rikkumiste tuvastamisel teavitab vastustaja

taotluste menetlemise ja väljamaksmise eest vastutavat makseasutust, s.o PRIA-t. Sarnaselt on

vastustaja õigustatud ning kohustatud teavitama PRIA-t siis, kui toetuste taotleja ei ole

võimaldanud teha kontrolli, mille raames kontrollitakse muu hulgas tingimuslikkuse nõuete

täitmist (vt vastus kaebusele, dtl 250–251). Seega on sellise teavitamise puhul, mida praegusel

juhul tehti tahtliku rikkumise hinnangu koostamise ja PRIA-le edastamise näol, tegemist

toiminguga, mis ei ole käsitatav iseseisva haldusaktina ega ka PRIA menetluses antud

eelhaldusaktina. PRIA-le edastatavas hinnangus üksnes kajastatakse teatud asjaolusid ja

konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke

tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Viimast teeb PRIA toetuste andmise või

vähendamise menetluses (vt RKHKm 3-24-647, p-d 12–13; RKHKo 3-15-443, p 17).

Ringkonnakohus leiab, et kuna praeguses asjas ei ole vaidlustatud PRIA otsuseid, milles

PRIA on vaidlusalusele tahtliku rikkumise hinnangule tuginenud, ei ole siinses asjas võimalik

hinnata ka seda, kas tahtliku rikkumise hinnangus tooduga on kaebaja takistanud kohapealset

kontrolli ELÜPS § 16 lg 8 p-s 2 ja § 28 lg 3 p-s 2 sätestatud tähenduses. Seejuures ei ole ka

tahtliku rikkumise hinnangus otseselt märgitud, et kaebaja oleks takistanud kohapealset

kontrolli. Seega saab praeguse asja raames anda hinnangu üksnes selle kohta, kas tahtliku

rikkumise hinnangus on asjaolud kajastatud ning korrarikkumised konstateeritud õigesti.

Ametniku tunnistajana ülekuulamisega ei saaks tagantjärele kõrvaldada dokumenteerimise

puudusi.

31. Tahtliku rikkumise hinnangus on seoses kohapealse kontrolli võimaldamisega kaebaja ja

tema juhatuse liikme kohta märgitud järgmist: „OÜ Kodila Mõis esindajat, X - juhatuse liige,

on teavitatud (telefon /.../) korduvalt (1.10.2023; 14.11.2023; 15.11.2023), et tegevuskohas

EE27445 tuleb 21.11.2023 kell 9:00 viia läbi plaanilise karjakontrolli toimingud.

Loomapidaja väitel ei ole tal selleks aega ja seda erinevail ettekäänetel, Põllumajandus- ja

21(25)

3-24-647

Toiduameti järelvalvet teosatava ametnikuga kontakti ei soovi, lõpetab telefonikõned ja neid

vastu ei võta. Peale 1.10.2023 telefonikontakti kustutas loomaomanik tegevuskohad ja kantis

loomad uude tegevuskohta, mis ei olnud karjakontrolli plaanis.“ Esiteks juhib ringkonnakohus

tähelepanu, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja ka ise väitnud, et ta oleks juba

oktoobri alguses teatanud kaebajale, et karjakontroll toimub just 21.11.2023. 23.11.2023

protokollis on märgitud, et järelevalveametnik on alates 03.10.2023 püüdnud loomapidajaga

leppida kokku sobivat aega karjakontrolliks (dtl 25). Seega ei ole vastustaja ametnik igal juhul

olnud tahtliku rikkumise hinnangus asjaolude kajastamisel täpne, millest tulenevalt võis

PRIA-l tekkida asjaoludest väär ettekujutus. Lisaks leidis ringkonnakohus eespool, et

praeguses asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oli karjakontrolli täpsest toimumise ajast ja

kohast teadlik. Samuti osutas ringkonnakohus eespool kaebaja selgitustele selle kohta, et

vähemalt osa telefonikõnede põhjal jäi talle arusaamatuks, kes ja kus soovib järelevalvet teha,

mistõttu ta palus saata info e-kirjaga, samuti ei olnud tal selgust helistaja isikus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega üheselt tuvastatud ka asjaolu, et kaebaja juhatuse liige

„ametnikuga kontakti ei soovi, lõpetab telefonikõned ja neid vastu ei võta“. Eelnevast

tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et tahtliku rikkumise hinnang on

kohapealse kontrolli takistamist puudutavate etteheidete osas õigusvastane.

32. Kuigi tahtliku rikkumise hinnangus on kirjeldatud ka teisi kaebaja korrarikkumisi, mida

vastustaja on ära toonud ka vaidlustatud ettekirjutuses, märkis halduskohus otsuses õigesti, et

vastustaja selgituse kohaselt ei oma need sisulist tähtsust (vt vastus kaebusele, dtl 250;

12.02.2025 istungi helisalvestis, ajamärgid 01:42:36 ja 01:46:40). Kuna vastustaja ei ole

kohtumenetluses ka selgitanud, millel täpselt põhinevad teistele rikkumistele antud

numbrilised hinnangud, ei ole igal juhul võimalik kohtul nende põhjendatust kontrollida ega

veenduda ka selles osas tahtliku rikkumise hinnangu õiguspärasuses. Seega leidis

halduskohus õigesti, et tahtliku rikkumise hinnang on tervikuna õigusvastane.

Kahju hüvitamise nõue

33. Kaebaja leiab, et PRIA jättis ajavahemikul 05.01.–28.02.2024 rahuldamata kuus kaebaja

toetusetaotlust kokku 78 870,68 eurot PTA väidetud kohapealse kontrolli takistamise tõttu.

PRIA on oma 06.05.2024 vaideotsuses tõepoolest selgitanud, et taotluste rahuldamata jätmise

põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja takistas kohapealse kontrolli tegemist, ning PRIA tugines

PTA kontrolli protokollile nr 01-588-23/073 koos selles väljendatud faktiliste ning õiguslike

asjaoludega (vt dtl 368–372).

34. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on selgitanud, et otsusega,

millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju. Kui

pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest

ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb

kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks

siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Selleks tuleb mh

välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Juhul kui

leiab kinnitust, et kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel, on

see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks (vt nt RKHKo 3-18-830, p-d 15, 19, 21). See

tähendab, et põhjusliku seose kriteeriumi (RVastS § 7 lg 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §

127 lg 4 koos RVastS § 7 lg-ga 4) järgi on kaebajal võimalik nõuda kahju hüvitamist vaid

22(25)

3-24-647

juhul, kui vastustaja õiguspärase käitumise korral oleks kaebajal olnud täidetud kõik

tingimused toetuse saamiseks (RKHKo 3-20-1055, p 27).

35. ELÜPS § 16 lg 8 p 2 ja § 28 lg 3 p 2 kohaselt teeb PRIA vastavalt otsetoetuse või maaelu

arengu toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse, kui taotleja ei esita ega tee teatavaks

menetluses tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid või takistab kohapealse kontrolli tegemist.

Ehkki halduskohus on seoses ELÜPS § 16 lg 8 p-ga 2 ekslikult märkinud, nagu oleks PRIA-l

toetuse taotluse rahuldamata jätmisel kaalutlusõigus, selgitas halduskohus õigesti, et toetuse

andmise või andmata jätmise otsustab siiski PRIA. PTA dokumentides toodu võis mõjutada

PRIA-t toetuse andmata jätmise otsuse tegemisel, kuid PRIA on see, kes hindab, kas PTA

kajastatud rikkumised on sellised, mis tingivad toetuse andmata jätmise. Lisaks on PRIA

06.05.2024 vaideotsuses (dtl 368–372) selgitanud, et toetuste taotlejad on kohustatud täitma

ka toetuste spetsiifilisi nõudeid, mida aga PRIA-l ei olnud võimalik kontrollida, sest see

eeldab võimalust teha kohapealset kontrolli. Seega ei ole võimalik kindlalt väita, et kaebaja

oleks kindlasti taotletud toetused saanud, kui PRIA ei oleks tuginenud PTA tegevusele, mille

õigusvastasus on praeguses asjas tuvastatud. Ühtlasi ei saa seda, kas PTA õiguspärase

käitumise korral oleksid kaebajal olnud täidetud kõik tingimused toetuste saamiseks, praegu

siinse haldusasja raames kindlaks teha, sest siinses asjas ei ole vaidluse all PRIA tegevus.

Küll võib eeltoodu selguda haldusasja nr 3-24-1702 menetluse või selle järel toimuva uue

PRIA menetluse tulemusena. Samas ei saa välistada, et nende menetluste tulemusel siiski

selgub, et PTA õiguspärase käitumise korral oleks kaebajal olnud kõik tingimused toetuste

saamiseks täidetud ning PRIA oleks pidanud talle toetused määrama. PRIA otsuse

õiguspärasusele annab kohus siduva hinnangu haldusasjas nr 3-24-1702. Lisaks ei ole kindel,

et isegi kui kohus peaks viidatud haldusasjas kaebuse rahuldama, kas PRIA-l on õiguslik alus

määrata saamata jäänud toetus tagantjärele ja tasuda intresse, mis kõrvaldaks kaebajale

tekkinud kahju, või saab kaebaja õigusi taastada üksnes kahjunõudega PTA ja/või PRIA

vastu.

36. Seetõttu on ennatlik halduskohtu seisukoht, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevat põhjuslikku

seost PTA tegevuse ja kaebajale väidetava kahju tekkimise vahel ei saagi olla ning praeguses

asjas esitatud kahju hüvitamise nõue tuleb sellel alusel jätta igal juhul rahuldamata. See, kas

ainult PRIA on tekitanud kahju – saamata jäänud toetuse – või on selle tekitanud PTA ja

PRIA mõlemad (millisel juhul kohaldub RVastS § 12 lg 4 esimese lause kohaselt

solidaarvastutus ja kaebaja saab ise valida, kas esitab nõude ainult ühe solidaarvõlgniku või

mõlema vastu), samuti see, kas tekkinud kahju kõrvaldab haldusasjas nr 3-24-1702 tehtava

võimaliku kohtuotsuse alusel antav uus PRIA otsus toetuse määramise kohta, selgub alles

jõustunud kohtuotsusest asjas nr 3-24-1702.

37. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsus tuleb kahju hüvitamise

nõuet puudutavas osas tühistada. Kuna praegu ei ole veel võimalik kindlaks teha, kas PTA on

kaebajale oma õigusvastase tegevusega kahju tekitanud, vaid see sõltub edaspidi selguvatest

asjaoludest, on eeldatavasti kahju hüvitamise nõude lahendamisel vaja analüüsida ja hinnata

uusi väiteid, mida siinses menetluses pole seni veel esitatud. Seega ei pea ringkonnakohus

õigeks asuda ise esimesena kahju hüvitamise nõuet lahendama ja seeläbi halduskohtu otsuse

puudusi kõrvaldama. Selliselt toimides lahendaks ringkonnakohus asja sisuliselt esimese

kohtuinstantsina, mille tulemusena põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline

kohtusüsteem ei toimiks ning menetlusosalistele jääks vähem võimalusi kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Seetõttu saadab ringkonnakohus kahju hüvitamise nõude HKMS § 200 p 2

alusel samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kuivõrd kahju hüvitamise nõude

lahendamine sõltub pooleliolevast haldusasja nr 3-24-1702 menetlusest ja ka selle järel

toimuvast võimalikust uuest PRIA menetlusest, on halduskohtul võimalik kahju hüvitamise

nõude menetlemine kuni eelnimetatud menetluste lõppemiseni peatada (HKMS § 95 lg 1).

23(25)

3-24-647

Kokkuvõte ja menetluskulud

38. Ülaltoodu põhjal jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid osaliselt tuleb

rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus, tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5, millega

halduskohus jättis kaebuse rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõudes, ja saata selles osas

asi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–4 jäävad

muutmata, kuid osaliselt tuleb siiski muuta ja täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. See tähendab, et halduskohtu otsuse resolutsioon

jääb muutmata PTA 15.12.2023 ettekirjutuse ja 05.02.2024 vaideotsuse tühistamise ning

11.12.2023 tahtliku rikkumise hinnangu õigusvastasuse tuvastamise nõuetes.

39. HKMS § 109 lg 2 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud

menetluskulude jaotus. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS §

109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamine on kohtu ülesanne, sõltumata sellest, kas

menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte (vt RKHKo 3-3-1-42-16, p 16).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1).

40. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii

õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 35). Kohtul ei ole vajalik üksikasjalikult hinnata, milline ajahulk

võis esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks. Vajalike ja

põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude

suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt

ülepaisutatud. Kaebajal on tekkinud praeguses kohtuasjas esindajakulud seoses sellega, et

teda esindas varem v.adv Mari-Ann Veiermann.

41. Kuna ringkonnakohus ei muuda halduskohtu otsust ega saada asja halduskohtule uuesti

arutamiseks PTA 15.12.2023 ettekirjutuse ja 05.02.2024 vaideotsuse tühistamise ja

11.12.2023 tahtliku rikkumise hinnangu õigusvastasuse tuvastamise nõuetes, peab

ringkonnakohus võimalikuks jaotada selles osas ka menetluskulud. Kaebaja on seejuures

apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsuse ka menetluskulude osas, leides, et

halduskohus mõistis vastustajalt välja proportsionaalselt liiga väikse osa kaebaja

menetluskuludest.

Kaebaja taotles halduskohtus kokku 4532,50 euro suuruse esindajakulu ning tasutud riigilõivu

(kokku 1090 eurot) väljamõistmist (dtl 549). Halduskohus mõistis vastustajalt välja

esindajakulu 2500 eurot ja riigilõivu 1050 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus mõistis vastustajalt valesti välja riigilõivu 1050 eurot.

1050 euro suurune riigilõiv tuli kaebajal tasuda kahju hüvitamise nõudelt (riigilõivuseaduse §

60 lg 2). Kuna halduskohus jättis kaebuse kahju hüvitamise nõudes rahuldamata, ei saanud ta

jätta vastustaja kanda ka selle nõude pealt tasutud riigilõivu. Kuna ringkonnakohus ei lahenda

praeguse otsusega kaebaja kahju hüvitamise nõuet, vaid saadab selles osas kaebuse

halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ei saa 1050 euro suurust riigilõivu välja mõista ka

praeguse ringkonnakohtu otsusega, vaid selle küsimuse otsustab halduskohus edasises

menetluses.

24(25)

3-24-647

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus mõistis vastustajalt välja

proportsionaalselt liiga väikse osa kaebaja esindajakuludest. Jälgitav ei ole halduskohtu

seisukoht, et arvestades kaebusega taotletud õigushüvede kaalukust, kuulub kaebus

rahuldamisele hinnanguliselt 50% ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul tuleks praeguses asjas

menetluskulude väljamõistmisel arvestada ka seda, millise osa kohtuvaidluse sisust

moodustasid küsimused, mille alusel kaebus osaliselt rahuldati (vt nt RKHKo 3-18-562, p

13). Ringkonnakohus leiab, et need küsimused moodustasid kohtuvaidlusest hinnanguliselt

70%. Samas on halduskohus asjakohaselt võtnud lisaks arvesse asjaolu, et kaebaja esitas

edukalt määruskaebuse tuvastamisnõude menetlusse võtmist puudutavas osas. Eelnevast

lähtuvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja

mõista 3500 eurot.

42. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud ka

menetluskulude hüvitamist, jäävad vastustaja teise astme menetluskulud tema enda kanda.

Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja 1612,50 euro suuruse esindajakulu väljamõistmist

(käibemaksuta). Sellest 1200 eurot on tekkinud seoses apellatsioonkaebuse esitamisega ja

412,50 eurot seoses PTA apellatsioonkaebusele vastamisega. Lisaks taotleb kaebaja 1070

euro suuruse riigilõivu väljamõistmist (dtl 635). Kuna ringkonnakohus jätab vastustaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, on võimalik vastustajalt välja mõista sellega seotud

menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on sellega seoses tekkinud kaebaja menetluskulu

412,50 eurot vajalik ja põhjendatud. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse

osaliselt, kuid kuna kahju hüvitamise nõudes saadab ringkonnakohus asja menetlemiseks

halduskohtule, ei saa selles osas ringkonnakohus praeguse otsusega menetluskulude jaotust

kindlaks määrata. Samuti ei saa siinse otsusega vastustaja kanda jätta kaebaja

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 1050 eurot. Küll on võimalik määrata kindlaks

kaebaja apellatsioonimenetluse esindajakulu osas, milles kaebaja vaidlustas halduskohtu

väljamõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja

apellatsioonkaebusest moodustab see hinnanguliselt 10%. Seega tuleb vastustajalt lisaks

kaebaja kasuks välja mõista 120 eurot. Kokku mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja

teise kohtuastme esindajakulu katteks välja 532,50 eurot.

43. Kaebuse esitamisel halduskohtule, samuti apellatsioonkaebuse esitamisel

ringkonnakohtule ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõiv seaduse

kohaselt. Kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse

riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv (HKMS § 104 lg

1). Kuna kaebaja esitas siinses asjas mh kahju hüvitamise nõude ja vaidlustas selles osas ka

halduskohtu otsust ning selle nõude esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv, tuli tal nii

kaebuselt kui ka apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõiv 1050 eurot. Kuna kaebaja on tasunud

nii kaebuselt kui ka apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1070 eurot, on ta kokku tasunud 40 eurot

ettenähtust rohkem. Ringkonnakohus selgitab, et kaebajal on võimalik taotleda kohtult enam

tasutud riigilõivu 40 eurot tagastamist (HKMS § 104 lg 8). Selleks tuleb teatada muu hulgas,

millisele kontole tuleb enam tasutud riigilõiv kanda.

44. Avaldatavas otsuses tuleb asendada tähemärgiga füüsiliste isikute nimed, v.a vastustaja

esindaja nimi (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

25(25)