3-26-825/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Janar Jäätma

Määruse tegemise aeg ja koht

29.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-825

Haldusasi

D.H kaebus Maksu- ja Tolliameti 26.11.2025

vastutusotsusele nr 12.2-3/066534-5

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.04.2026 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja D.H

Maksu- ja Tolliamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.H määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse D.H määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.04.2026 määruse

resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-26-825.

2. Rahuldada D.H määruskaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.04.2026 määruse resolutsiooni punkt 1.

4. Rahuldada D.H menetlusabi taotlus osaliselt ja võimaldada tasuda kaebuselt

tasumisele kuuluv riigilõiv osamaksetena järgmiselt: esimene osamakse summas

472,45 eurot hiljemalt 05.06.2026; teine osamakse summas 472 eurot hiljemalt

06.07.2026.

5. Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik ja vaidlustamisele ei kuulu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

lg 1 ls 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.H esitas 18.03.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti (MTA)

26.11.2025 vastutusotsuse nr 12.2-3/066534-5 tühistamiseks.

3-26-825

2. Kohus jättis 10.04.2026 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale allkirjastatud

kaebuse esitamiseks ja 944,45 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ning kohtule riigilõivu

tasumist tõendava dokumendi esitamiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks aega 10 päeva

määruse kättetoimetamisest arvates.

3. D.H esitas 17.04.2026 kohtule digitaalselt allkirjastatud kaebuse ja menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumise kohustusest täielikult vabastamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2026 määrusega riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

Kohus leidis, et kaebaja vastab küll HKMS § 112 lg 1 p 1 menetlusabi eeldustele osas, milles

tema enda sissetulek ei võimalda 944,45 euro suurust riigilõivu tasuda, kuid menetlusabi

andmise üle otsustamisel tuleb HKMS § 116 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 186 järgi hinnata kogu leibkonna majanduslikku olukorda, sealhulgas abikaasa sissetulekuid

ja vara. Kaebaja pension on 756 eurot kuus, abikaasa palk ja pension kokku 2141,89 eurot

ning leibkonna kogusissetulek ligikaudu 3000 eurot kuus. Kohus pidas osa kaebaja esitatud

kuludest põhjendatuks, kuid leidis, et toidu-ja riiete kulud olid keskmisest kõrgemad ning

vähendas need mõistlikule tasemele. Kohtu hinnangul olid leibkonna vältimatud püsikulud

ligikaudu 1150 eurot kuus, mistõttu jäi perele igakuiselt vabaks umbes 1850 eurot. Kohus

arvestas ka vara olemasolu: kaebajale kuuluvat umbes 7000 euro väärtuses sõiduautot ning

abikaasale kuuluvaid kinnistuid Tallinnas ja Harjumaal. Kohus märkis, et kuigi vara ei pruugi

olla kiiresti realiseeritav, näitab see siiski leibkonna üldist majanduslikku võimekust.

Perekonnaseaduse järgi on abikaasad kohustatud ühiselt perekonda ülal pidama ning seetõttu

tuleb arvesse võtta kogu leibkonna rahalist seisu. Kohus leidis, et isegi juhul, kui suurema osa

püsikuludest kannaks ajutiselt abikaasa, oleks kaebajal võimalik riigilõiv tasuda.

Kaebaja väidet, et vaidlus ei puuduta abikaasat ning riigilõivu tasumine põhjustaks talle šoki,

kohus piisavaks ei pidanud. Samuti ei olnud esitatud objektiivseid põhjuseid, miks pere

käsutusse jäävat raha ei saaks kasutada riigilõivu tasumiseks. Seetõttu jättis kohus

menetlusabi taotluse rahuldama, jättis kaebuse käiguta ning andis tähtaja riigilõivu

tasumiseks, hoiatades, et tähtajaks tasumata jätmisel tagastatakse kaebus.

5. D.H esitas 25.05.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu

30.04.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale.

Kaebaja vaidlustab määruse osas, millega jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlus

riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kaebaja palub esmalt täielikku vabastamist 944,45 euro

suuruse riigilõivu tasumisest, alternatiivselt osalist vabastamist või riigilõivu tasumist

osamaksetena.

Kohus on ekslikult samastanud abikaasa sissetulekud kaebaja vabalt kasutatavate

vahenditega. TsMS § 186 lg 1 võimaldab küll arvestada koos elavate perekonnaliikmete vara

ja sissetulekuid, kuid sellest ei tulene abikaasa kohustust rahastada menetlusosalise isiklikku

avalik-õiguslikku kohtuvaidlust. Vaidlus puudutab üksnes MTA tehtud vastutusotsust kaebaja

suhtes ning abikaasa ei ole menetlusosaline ega võimaliku kohustuse adressaat. Kohtu

järeldus põhineb oletusel, et abikaasa kataks suurema osa pere püsikuludest, kuid kohus ei ole

tuvastanud, et kaebajal oleks tegelik ligipääs abikaasa rahalistele vahenditele või et abikaasa

oleks nõus riigilõivu tasuma. Samuti ei ole abikaasa vara käsitatav likviidsete vahenditena,

mida saaks eelduslikult kasutada kaebaja kohtuvaidluse rahastamiseks. Seega kaebaja õigus

kohtusse pöörduda sõltub kolmanda isiku – abikaasa valmisolekust menetluskulusid kanda,

mis ei ole kooskõlas menetlusabi eesmärgiga ega tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

2(5)

3-26-825

Kaebaja rõhutab, et kohus jõudis vastuolulisele tulemusele, ühelt poolt möönis kohus, et

kaebaja enda sissetulekust ei ole võimalik riigilõivu tasuda, teisalt jäeti menetlusabi andmata

üksnes abikaasa võimaliku panuse tõttu. Kohus oleks pidanud vähemalt võimaldama

riigilõivu tasumist osamaksetena või vabastama ta sellest osaliselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.

7. HKMS § 111 lg 1 sätestab, et menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi

taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab

neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav

menetluses osalemine on edukas.

8. Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel tuleb kõigepealt lähtuda HKMS §

112 lg 1 p-s 1 sätestatust, mille järgi menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse

maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa, mõistlikud kulutused

eluasemele, transpordile ning muud vältimatud kulutused, kusjuures muud vältimatud

kulutused võib maha arvata igakuiselt kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seaduse § 29

lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu alammäärast. Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi

hindamisel tuleb arvestada ka taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulekut ja vara ning

muid olulisi asjaolusid (HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 lg 1). Menetlusabi andmise

tingimuste sidumine selle taotleja majandusliku seisundiga ja tema kaebuse eduväljavaadetega

on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul põhjendatud (vt nt Steel ja Morris vs.

Ühendkuningriik, nr 68416/01, 15.02.2005, p 62).

9. HKMS § 111 lg 1 on abinõu perspektiivitute ja pahatahtlike kaebuste tõrjumiseks

(RKÜKo 3-3-1-35-15, p 44). Sealjuures tuleb kaebuse perspektiivikuse hindamisel arvesse

võtta asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). Halduskohus ei ole pidanud

kaebust perspektiivituks või kaebajale väheoluliseks. Võttes arvesse, et vaidlustatud

vastutusotsusega nr 12.2-3/066534 määrati kaebajale tasumiseks 31 481,50 euro suurune

maksukohustus, on vaidlus kaebaja jaoks ilmselgelt olulise tähendusega. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa käesolevas menetlusstaadiumis asuda seisukohale, et kaebus oleks ilmselgelt

eduväljavaateta. Kaebaja vaidleb sisuliselt vastu sellele, et ta oleks juhatuse liikmena

teadlikult või raskest hooletusest jätnud täitmata maksuseadusest tulenevad kohustused ning

vaidlustab MTA järeldused tema väidetava passiivsuse ja kontrollkohustuse rikkumise kohta.

Kaebusest nähtuvalt ei piirdu kaebaja üksnes üldsõnalise mittenõustumisega vastutusotsusega,

vaid esitab konkreetseid vastuväiteid talle etteheidetava käitumise, tehingute ajastuse, teiste

isikute rolli ning maksuhalduri põhjenduste piisavuse kohta.

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang on sobiv, kui see soodustab eesmärki,

et kohtusse ei esitata põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi ning riigieelarvevahendeid

kasutatakse säästlikult. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis

ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist (RKÜKo 12.04.2026 asjas nr 3-3-1-35-15, p

37). Praegusel juhul ei ole vaidlustatud menetlusabi piirangu puhul sellise olukorraga

tegemist.

3(5)

3-26-825

10. TsMS § 186 lg 1 sätestab, et taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema

vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid,

tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid

tähendust omavaid asjaolusid. Perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 sätestab, et abiellumisega

alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks

ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades

silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste

täitmise eest. PKS § 16 lg 1 kohaselt on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja

varaga perekonda ülal pidama.

Tallinna Halduskohus tuvastas, et kaebaja keskmine ühe kuu pension on 756 eurot. Kaebaja

elab koos abikaasaga, kelle palk ja pension moodustavad kokku 2141,89 eurot. Seega on

perekonna keskmine igakuine kogusissetulek ligikaudu 2897,89 eurot. Kaebaja esitatud

andmete kohaselt on perekonna igakuised kulud kokku ligikaudu 2000 eurot, sealhulgas

eluasemekulud 250 eurot, transpordikulud 150 eurot, kulutused toidule 1000-1200 eurot,

ravimid 30-100 eurot ning riided 100 eurot. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja poolt

toidule ja riietele märgitud kulud ületavad mõistlikku määra. Riigikohtu üldkogu on

märkinud, et vältimatuteks kuludeks ei tule lugeda kõiki tegelikult tehtavaid kulutusi, vaid

üksnes minimaalselt vajalikud põhjendatud kulud (RKÜKo 12.04.2026 asjas nr 3-3-1-35-15,

p 49). Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kahe liikmega

leibkonna vältimatuteks kuludeks ligikaudu 1500 eurot kuus, millest eluasemekulud

moodustavad 250 eurot, transpordikulud 150 eurot, ravimikulud 100 eurot, riiete kulud 100

eurot ning kulutused toidule ja esmatarbekaupadele kokku 900 eurot. Sellest lähtudes jääb

perekonnale pärast vältimatute kulude kandmist alles ligikaudu 1397 eurot kuus (2897,89 –

1500=1397,89 eurot).

Arvestades, et abikaasad kannavad perekonna kulusid ühiselt, tuleb eeldada, et kaebaja osa

vältimatutest kuludest on ligikaudu pool ehk 750 eurot kuus. Sellisel juhul jääb kaebaja enda

sissetulekust pärast põhjendatud kulude mahaarvamist alles ligikaudu 6 eurot kuus (756-

750=6 eurot). Samas tuleb HKMS § 116 lg 2 ja TsMS § 186 lg 1 kohaselt hinnata täiendavalt

kogu leibkonna majanduslikku olukorda tervikuna. Käesolevas asjas ei nähtu, et perekonnal

puuduks täielikult võimalus 944,45 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Arvestades leibkonna

kogusissetulekut ja pärast vältimatute kulude kandmist alles jäävat summat, ei ole

põhjendatud kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumisest.

Ringkonnakohus arvestab siiski, et kaebajale kuuluvale sõiduautole turuväärtusega ligikaudu

7000 eurot on seatud MTA käsutamiskeeld ning tegemist ei ole vabalt realiseeritava varaga.

Samuti ei kujuta kaebaja abikaasale kuuluvad kinnistud ja korter endast käesolevas olukorras

likviidset vara, mille arvel oleks võimalik riigilõivu viivitamata tasuda.

11. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse. Õigus saada menetlusabi on osa põhiõigustest tõhusale

kohtulikule kaitsele. Riigikohus on rõhutanud, et kui menetlusabi andmine on välistatud

olukorras, kus isikul puuduvad tegelikud vahendid riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse

pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik võib jääda sellest võimalusest täielikult ilma

(RKÜKo 12.04.2026 asjas nr 3-3-1-35-15, p 41). Käesolevas asjas ei nähtu, et kaebajal oleks

võimalik riigilõivu tasuda vabalt kasutatava vara arvel või ühekordse maksena ilma tema ja

leibkonna tavapärast toimetulekut oluliselt mõjutamata. Samas ei anna tuvastatud asjaolud

alust järeldada, et kaebaja ja tema leibkond oleksid täielikult maksejõuetud või et neil

puuduks igasugune võimalus menetluskulude kandmises osaleda. Arvestades abikaasade ühist

4(5)

3-26-825

majapidamist, perekonna kogusissetulekut ning asjaolu, et kaebaja ja tema abikaasa kannavad

püsikulusid ühiselt, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud järeldada, et leibkonnas

tervikuna on olemas teatav majanduslik võimekus menetluskulude kandmiseks.

Kaebaja märgib määruskaebuses, et tema abikaasa ei ole nõus tasuma tema eest riigilõivu

ning kaebajal puudub vahetu ligipääs abikaasa rahalistele vahenditele. Ringkonnakohus

nõustub, et ainuüksi asjaolu, et abikaasal on sissetulek ja vara, ei tähenda automaatselt, et

need oleksid kaebaja vabalt kasutatavad vahendid. Samas tuleb menetlusabi lahendamisel

arvestada kogu leibkonna majanduslikku olukorda tervikuna. Käesoleval juhul leiab

ringkonnakohus, et kuigi kaebajal puudub võimalus tasuda riigilõivu korraga, on tal võimalik

tasuda see kahes võrdses osas enda sissetuleku arvelt. Sealjuures on põhjendatud arvestada, et

nimetatud perioodil katab osa perekonna igapäevastest vajadustest ja ühistest kuludest

abikaasa sissetulek oma perekonnaseadusest tuleneva vastastikuse ülalpidamiskohustuse

raames.

12. Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas põhjendatud võimaldada riigilõivu tasumine

osamaksetena. Arvestades riigilõivu suurust, kaebaja vanust ning leibkonna tegelikku

majanduslikku olukorda, on mõistlik ja proportsionaalne määrata 944,45 euro suuruse

riigilõivu tasumine kahes võrdses osamakses.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)