2-19-14759/147 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-14759

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2026, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Kohtuasi

Y ja X hagi LEONHARD WEISS OÜ vastu

kahjuhüvitise ja ERGO Insurance SE vastu

kindlustushüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.12.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y ja X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

180 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I: Y (isikukood XXX)

Hageja II: X (isikukood XXX)

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kristiina Urb-Semjonov

Kostja I: LEONHARD WEISS OÜ (registrikood

12083348), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaia

Kuusler

Kostja II: ERGO Insurance SE (registrikood

10017013), lepinguline esindaja Kairi Freiberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 04.12.2023 otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata Y ja X hagi LEONHARD WEISS OÜ vastu 45 000 euro ulatuses, Y

hagi LEONHARD WEISS OÜ vastu 25 000 euro ulatuses ning Y ja X hagi ERGO

Insurance SE vastu täies ulatuses. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega

rahuldada hagi osaliselt ning mõista LEONHARD WEISS OÜ-lt solidaarselt Y ja

X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 45 000 eurot, LEONHARD WEISS OÜ-

2-19-14759

lt Y kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 25 000 eurot ning ERGO Insurance

SE-lt solidaarselt Y ja X kasuks välja 30 000 eurot. Samuti tühistada maakohtu

otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

2.1. Rahuldada hagi kostja I vastu osaliselt ja kostja II vastu täielikult.

2.2. Mõista LEONHARD WEISS OÜ-lt solidaarselt Y ja X kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 45 000 eurot.

2.3. Mõista LEONHARD WEISS OÜ-lt Y kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

25 000 eurot.

2.4. Mõista ERGO Insurance SE-lt solidaarselt Y ja X kasuks välja 30 000 eurot.

2.5. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja I vastu esitatud

hagis hagejate ja kostja I endi kanda. Kostja II vastu esitatud hagis jätta maa-

ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja II kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (hageja I) ja X (hageja II) esitasid 24.09.2019 Harju Maakohtule LEONHARD WEISS

OÜ (kostja I) ja ERGO Insurance SE (kostja II) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt I

solidaarselt hagejate kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 100 000 eurot ja hageja I kasuks

lisaks 50 000 euro, ning kostjalt II solidaarselt hagejate kasuks kindlustushüvitis 30 000 eurot.

2. Hagejad on Q pärijad ja vanemad. Q ja Eesti Energia Võrguehitus AS-i (hilisema ärinimega

Leonhard Weiss Energy AS) vahel oli sõlmitud tööleping nr 30386 (tööleping) ja selle lisad,

mille alusel Q töötas ehitusvaldkonna projektijuhi ametikohal. Leonhard Weiss Energy AS on

ühendava ühinguna ühinenud kostjaga I. Töölepingu lisa nr 6 p 4.1 kohaselt pidi Q perioodil

01.06.2016–31.01.2017 töötama Rootsis projektiga „Fredriksberg-Lesjöfors 36 kV õhuliini

ehitustööd“. Leonhard Weiss Energy AS ja Ellevio AB sõlmisid lepingu, mille kohaselt

Leonhard Weiss Energy AS uuendab ca 30 km pikkusel trassil Fredriksbergi ja Lesjöforsi

senise 30 kV õhuliini, s.o vahetab mastid ja paigaldab uue õhuliini (tööd).

2-19-14759

3. Töö tegemiseks oli antud töökäsk-load, millest asjakohane on 17.10.2016 töökäsk-luba

(rootsi keeles driftorder) nr NDC 2016-606 (tööluba). Tööloa kohaselt pidi töid tehtama

perioodil 07.11.2016 kell 8 kuni 30.11.2016 kell 21 liinil B–ML78 S1 Fredriksberg ja

Oforseni FT vahel.

4. 07.11.2016 hommikul, s.o tööloas märgitud tööajal, asus töörühm koosseisus Q, JV, GH,

SV ja AG (töötajad) S1 liinil töid tegema. Töörühm tegi ettevalmistustöid mastide

paigaldamiseks ja asus maste paigaldama. Selleks, et mõõta kahe masti vahelist vahemaad,

sõitsid Q ja JV korvtõstukiga üles mastide vahelist vahemaad mõõtma, kuid said

kõrgepingeliinilt elektrilöögi. JV suri koheselt. Q oli õnnetuse toimumise järel veel elus, kuid

suri samal päeval (s.o 07.11.2016) hiljem. Q surma põhjustas kõrgepingeliinilt saadud

elektrilöök.

5. Töörühm oli 07.11.2016 objektile tööle minnes teadmises, et kõrgepingeliin on

pingestamata. Hiljem selgus, et õnnetuse toimumise ajal, s.o ca kell 15 lülitati liin sisse

faaside järjestuse kontrolliks.

6. Töödel kasutati elektriohutuskoordinaatorit, kelleks oli PB (elektriohutuskoordinaator) ja

kes ei viibinud objektil ning ei olnud varem sellist tööd teinud. Elektriohutuskoordinaator oli

vahelülina tõlgiks eestlaste ja rootslaste elektrialaste suuniste osas. Ellevio AB käidukeskus ei

suhelnud vahetult kostja I töötajatega, vaid suhtles rootsi keelt kõneleva

elektriohutuskoordinaatoriga. Rootsi Töökeskkonnaamet leidis, et elektriohutust puudutavas

kommunikatsioonis ei ole lubatud elektriohutuskoordinaatorit kasutada. Hagejatele

teadaolevalt sõlmis lepingu elektrikoordinaatoriga (kas füüsilise isikuna või läbi mõne

äriühingu) Leonhard Weiss Energy AS.

7. Tööde tegemisel kasutati mobiilset tööplatvormi, millel ei olnud maandust.

8. Hagejad on pärinud Q-lt mittevaralise kahjunõude kostja I vastu.

8.1. Kostja I vastutab Q-le mittevaralise kahju tekitamise eest töölepingu alusel. Kostja I

vastutab mittevaralise kahju eest ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p-de 1, 2 ja

7 ning § 1050 järgi, alternatiivselt käibekohustuse rikkumise eest (ohutuse tagamata jätmine ja

Q juhendamata jätmine). Kostja I on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS)

sätteid. Kostja I tegevusetuse tõttu ei edastatud töötajatele infot, et kõrgepingeliini vool

lülitatakse sisse. Oli tavapärane, et liin ei olnud pingestatud. Suhtluses kasutati töötajatega

lubamatult vahelülina elektriohutuskoordinaatorit, kes ise objektil ei viibinud. Samuti ei

andnud kostja I Q-le ega teistele töötajatele juhiseid selle kohta, kuidas peaks täpsemalt

toimuma suhtlus elektriohutuskoordinaatoriga selleks, et tagada objektil viibivate isikute

ohutus. Ka elektriohutuskoordinaatorile ei antud juhiseid, kuidas tagada objektil töötavate

isikute ohutus. Standardi EVS-EN 50110-1:2013 „Elektripaigaldiste käit. Osa 1: Üldnõuded“

(standard) p-st 4.4 tulenevad põhimõtted infoedastuse kohta, mida ei järgitud. Objektil

viibinud töötajaid ei teavitatud sellest, et liin pingestatakse. Ellevio AB ja kostja I vahelise

lepingu kohaselt vastutab tööohutuse eest kostja I.

8.2. Kostja I rikkumiste tõttu sai Q tervisekahjustuse, mis oli sedavõrd raske, et tõi kaasa

tema surma. Q tundis eelduslikult valu ja hirmu, arvestades, et elektrilöögi saamise tagajärjed

on teadaolevalt väga rängad.

8.3. Hagejale I kaasnesid Q surmaga äärmiselt rasked hingelised üleelamised, mis on

kahjustanud tema tervist ja töövõimet. Hagejal I tekkisid une- ja keskendumishäired. Pärast Q

2-19-14759

surma ei suutnud hageja I enam midagi teha. Hagejal I diagnoositi depressiivne episood ja

posttraumaatiline stressihäire, millega kaasnes südamekahjustusega hüpertooniatõbi. Hageja I

ei saanud enam hingata, tal tekkisid peapööritus ja jalad ei kandnud. Hageja I ärkab siiani

sageli öösiti üles, mõeldes, mida Q pidi vahetult enne surma läbi elama. Pärast Q surma oli

hageja I 14.11.2016–13.03.2017 töövõimetuslehel. Alates 2017. a augustist oli hageja I

sunnitud töölt lahkuma, sest tema füüsiline ja vaimne seisund ei võimaldanud töö tegemist

(s.o hagejal I jätkusid une- ja keskendumishäired ning posttraumaatiline stressihäire). VÕS §

134 lg 3 annab surmasaanu lähedasele isikule eraldiseisva mittevaralise kahju hüvitamise

nõue esitamise aluse. See, et lähedase kaotus põhjustab pikaajalised terviseprobleemid ja

töövõime languse sellisel määral, et inimene ei ole enam võimeline tööd tegema, on erandlik,

ning annab aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks.

9. Kostja II oli sõlminud Leonhard Weiss Energy AS-iga õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu

nr 7306161/1 (kindlustusleping), millega Q kindlustati perioodil 26.09.2016–01.03.2017.

Kindlustuslepingu kohaselt olid soodustatud isikuteks kindlustatud isikute pärijad. Q puhul oli

kindlustussumma surma korral 30 000 eurot. Kindlustuskaitse kehtis ööpäev läbi, st kaitstud

olid nii töö- kui ka olmeõnnetused.

9.1. Hagejad esitasid kostjale II taotluse kindlustushüvitise saamiseks, mille kostja II jättis

õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste nr KT.0918.13 (tüüptingimused) p-de 9.3.1, 11.1 ja

11.1.1 alusel rahuldamata. Kostja II leidis, et Q jättis täitmata kohustuse teha endast kõik

olenev, et kindlustusjuhtumit ei toimuks.

9.2. Kostja II tüüptingimused on tühised, sest need ei ole kooskõlas õnnetusjuhtumi

kindlustuse üldpõhimõtetega. VÕS § 551 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise

kohustusest, kui tegemist on õnnetusjuhtumi tahtliku põhjustamisega. Isegi, kui

tüüptingimused on kehtivad, ei käitunud Q raskelt ettevaatamatult. Q-d ei teavitatud liini

pingestatusest ning ta uskus, et tal oli luba õnnetuse toimumise ajal ja kohas töid teha. Suhtlus

elektriohutuskoordinaatoriga oli kostja I poolt reguleerimata ja toimus juhuslikult, mistõttu

võib eeldada, et 07.11.2016 toimus kahe võõrkeelt rääkiva inimese vahel vääriti mõistmine

ning Q arvas, et luba tööde tegemiseks on olemas. VÕS § 552 kohaselt eeldatakse, et

kindlustatud isiku tervise kahjustamine toimub temast mittetuleneva asjaolu tõttu.

10. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkisid hagejad, et töörühma oleks tulnud teavitada

voolu sisselülitamisest. Q uskus 07.11.2016, et voolu ei ole sees. Kui Q-d oleks teavitatud

voolu sisselülitamisest, ei oleks Q liinil töid teinud. Voolu sisselülitamisest teavitamata

jätmise ja Q surma vahel esineb põhjuslik seos. Tööluba puudutas kostjat I. Tegemist oli

rootsikeelse dokumendiga, mille tõlget eesti või inglise keelde ei korraldatud. Samuti ei olnud

tööluba töö tegemise kohas kättesaadav. Kostjal I oli kohustus tagada, et kogu vajalik

informatsioon jõuaks töökohal viibivate töötajateni. Kohapeal mitteviibiva vahelüli (s.o

elektriohutuskoordinaator) kasutamise tulemusel tekkis olukord, kus tekkis segadus, kas tööde

tegemiseks oli luba või mitte. Kuna Q uskus, et voolu ei ole sees ja töid võib teha, on eluliselt

usutav, et Q sai elektriohutuskoordinaatorilt suuliselt teate, et luba tööde tegemiseks on

olemas. Seda enam, et 07.11.2016 kell 8.07 saadi luba töö tegemiseks kohalikule 10kV

kõrgepinge õhuliinile, millel kostja I töötajad töid ei teinud. Seetõttu võis tekkida kergelt

arusaamatus selles, millisele liinile tööde alustamiseks luba anti. Q ja

elektriohutuskoordinaator ei rääkinud omavahel suheldes enda emakeeles, vaid inglise keeles

ning kasutati ka roostikeelseid termineid. Hagejad ei pea eluliselt usutavaks, et 07.11.2016

telefonikõnes teatas elektriohutuskoordinaator Q-le, et töödega alustamiseks S1 liinil puudub

luba. Kostja I ei ole ka tõendanud, et Q oli elektriohutuse eest vastutav isik. Samuti ei ole

2-19-14759

kostja I tõendanud, et Q-le väljastati elektritöödeks sobilikud kaitsevahendid nagu

isoleerjalatsid, isoleerkindad või kaitsekiiver.

Kostjate vastuväited

11. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

11.1.

Kostja I vastuväidete kohaselt alustas töörühm 07.11.2016 töödega ilma selleks

tööluba omamata, rikkudes tööohutusnõudeid. Tööohutusnõuete täimise eest vastutas Q, kes

täitis elektriohutuse juhi ülesandeid. Hagejate viidatud 17.10.2016 tööluba ei olnud kostjale I

tööde tegemiseks antud tööluba, vaid ONE Nordic AB-le tööde tegemiseks antud luba. Q oli

teadlik, et tööluba ei väljastatud kostjale I ning et kostjal I puudus tööde tegemiseks luba.

Seda tõendab Q ja elektriohutuskoordinaatori vaheline suhtlus (sõnumivahetus ja e-kirjad).

11.2.

Standardi p 6.2.1 kohaselt võib töid teha üksnes: 1) kehtiva töökäsk-loa alusel; ning 2)

rakendades viit ohutusmeedet: täielik kaitselahutamine, tagasilülitamisvõimaluse välistamine,

paigaldise pingetuses veendumine, maandamine ja lühistamine, juurdepääsu tõkestamine

naabruses asuvatele pingestatud osadele (elektriohutusnõuded). Elektriohutusalaselt ei ole töö

tegemise eelduseks seega info jagamine elektripaigaldiste lülitamiste kohta. Tööde tegemine

on lubatud üksnes selles elektripaigaldises, milles töötamiseks on antud asjaomane luba, ning

rangelt pärast seda kui on rakendatud elektriohutusnõudeid.

11.3.

Mitmed töötajad küsisid 07.11.2016 Q-lt üle, kas töid on ohutu teha. Q andis töö

tegemiseks loa olenemata sellest, et elektriohutusnõuded olid täitmata. Elektriohutusnõudeid

järgides ei oleks tööõnnetust saanud juhtuda ning isegi kui liin oleks olnud pingestatud,

oleksid Q ja JV elus. Sõltumata sellest, kas töö tegemisel oli lubatud kasutada

elektriohutuskoordinaatorit, oli Q teadlik, et tööluba polnud ning et töid ei tohtinud teha.

11.4.

See, et mobiilsel tööplatvormil Lännen 190/PB800HY ei olnud lisavarustusena tellitud

maandust, ei oma tähtsust. Standardi p 6.2.1 järgsed elektriohutusnõuded on efektiivsemad

kui tööplatvormile paigaldatav maandus. Praegusel juhul oleks maandus juhtunut

võimendanud (maandus oleks tekkinud läbi pingestatud liini puutunud inimkeha), mitte

välistanud ohu elule.

11.5.

Kostja I ei ole rikkunud standardi p-st 4.4 tulenevaid põhimõtteid infoedastuse kohta.

Standardi kohaselt peab jagatav info puudutama töö objektiks olevat elektripaigaldist või

elektripaigaldise osa ehk olema selle saajale vajalik ja selle edastajale (elektrivõrgu

omanikule) vajalikuna äratuntav. Elektriohutusnõuete kohaselt tuleb töid teha vaid selles

elektripaigaldises või elektripaigaldise osas, mille kohta on tööluba antud. Ka informatsiooni

tuleb jagada asjakohaselt ja nõutud viisil.

11.6.

Kostja I peab võimalikuks, et Q ei oleks töid teinud või oleks tööd teinud

elektriohutusnõudeid järgides, kui ta oleks olnud teadlik liini sisselülitamisest, kuid see ei

muuda asjaolu, et Q ei oleks tohtinud tööloa puudumise tõttu töid tegema minna. Elektrivõrgu

omanik ei andnud Q juhitavale töörühmale elektritööde tegemiseks luba, sest ONE Nordic

AB-le oli väljastatud tööluba nr NDC 2016-606 ja elektrivõrgu omanik ei pidanud kahe töö

samaaegset tegemist võimalikuks ega ohutuks.

11.7.

Kostja I ei ole rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostja I andis Q-le

personaalsed isikukaitsevahendid, mille kasutamisel saab töökeskkonnas olevad ohud

minimeerida. Lisaks olid kogu töörühmal olemas vajalikud kaitsevahendid, s.o kõik vajalik

2-19-14759

töö ohutuks tegemiseks (maanduskaablid, -klemmid, -vardad jm). 07.11.2016 tööõnnetuse

toimumine ei viita iseenesest töökoha puudustele. Kostja I on täitnud enda kaitsekohustuse,

andes töötajatele isikukaitsevahendid. Muud töökoha ohutust tagavaid meetmeid peavad

rakendama töötajad, rakendades kohustuslikke ohutusmeetmeid. Kostja I ei ole jätnud

tegemata ühtegi tööõnnetust välistavat kohustuslikku toimingut. Q-l oli tööülesannete

täitmiseks vajalik haridus, ning kostja I korraldas tema juhendamise ja täiendava väljaõppe. Q

oli kvalifitseeritud töötaja, kellel olid tööde ohutuks tegemiseks piisavad teadmised, oskused

ja kogemused.

11.8.

Kostja I leiab, et saabunud tagajärg tekkis Q kohustusi rikkuva teo, mitte kostja I

tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Q-l puudus tööde tegemiseks luba, millest teda oli

teavitatud. Q rikkus elektriohutusnõudeid, kui andis korralduse tõsta ennast ja JVit

korvtõstukiga liini juurde töid tegema. GH tõstis Q ja JVi korvtõstukiga elektriliini juurde,

misjärel võttis Q kinnastatud vasaku käega kas vahetult enne mõõtmise alustamist või

mõõtmise ajal tema kohal olevast pingestatud õhuliinist kinni ja sai elektrilöögi. Elektrilöök

põhjustas JVi ja Q surma. Kuivõrd Q rikkus oluliselt tööohutuse nõudeid, ei ole alust eeldada,

et mistahes kostja I tegevus oleks Q käitumist muutnud.

11.9.

Vastuseks hagejate täiendavatele seisukohtadele märkis kostja I, et tööluba on aluseks

töödega alustamiseks objektil. Kui tööluba ei ole, siis käsitatakse elektripaigaldist

pingestatuna. Töörühm pidi lähtuma eeldusest, et liin on pinge all. Ellevio AB-l ega kostjal I

ei olnud kohustust teavitada töötajaid liini pingestamisest. Kostja I andis töörühmale ohutuks

tööks vajaliku: dielektrilised kindad, pingeindikaatori, maandusseadmed jms. Kostja I soetas

vajalikud töövahendid Q enda valikul. Samuti oli Q-le antud kiiver. Maandus peab olema

töötoimingu sooritaja poolt paigaldatud töökohalt nähtavale kohale. Seda Q ei teinud ega

andnud ka teistele töökaaslastele asjaomast korraldust. Seega ei saanud Q olla teadmises, et

Ellevio AB on andnud loa töö tegemiseks. Q-l ei tekkinud mittevaralise kahjunõuet.

Mittevaralise kahju tekkimine ei ole võimalik olukorras, kus inimese surm ei saabunud

koheselt pärast elektrilöögi saabumist, kuid inimene kaotas teadvuse kohe. Mittevaralist kahju

saab nõuda siis, kui isik jõuab enne surma füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi kogeda.

Hingelise valu ja kannatuste tundmine eeldab üldjuhul isiku arusaamisvõimet. Kostja I taotleb

kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel.

12. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

12.1.

Uurimisasutused on tuvastanud, et õnnetusjuhtum toimus seetõttu, et Q ei veendunud

talituspinge olemasolus kõrgepinge juhtmetes ning tagatud ei olnud elektriohutus

kaitsemaanduse näol. Samuti puudus Q-l tööluba tööde tegemiseks. Õnnetusjuhtum toimus Q-

st tulenevate asjaolude tõttu ning Q suurendas oma tegevusega kindlustusriski. Q käitus

raskelt ettevaatamatult, nähes ette oma käitumise tagajärgi, kuid lootis kergemeelselt, et

tagajärge ei saabu. Q raskelt hooletu käitumine on põhjuslikus seoses kahju tekkimise

tagajärjega.

12.2.

Tüüptingimuste p-de 9.3.1, 11.1.1 ja 11.1.5 kohaselt puudub alus kostjalt II

kindlustushüvitise väljamõistmiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

2-19-14759

14. Pooled ei vaidle selle üle, et kannatanu töötas kostja I juures töölepingu alusel ning

temaga juhtus 07.11.2016 Rootsi Kuningriigis õhuliini ehitustööd tehes õnnetus, mille

tagajärjel ta samal päeval suri.

15. Hagejad on kannatanu pärijad ning kostjate sõlmitud kindlustuslepingu järgi

kindlustushüvitist saama õigustatud isikud. Hagejad nõuavad kostjalt I tema rikkumiste tõttu

mittevaralise kahju hüvitamist ja kostjalt II kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist.

16. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib

VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (VÕS § 115 lg 1) või tööandja

õigusvastasele teole (VÕS § 1043) tuginedes. Hagejad on seisukohal, et kostja I rikkus

töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 6 ja tööohutuse ja töötervishoiu seaduse (TTOS) § 6 lg-t

2, § 12 lg-t 1 ning § 13 lg 1 p 3–5, p 5 1 ja p 13–14, mille järgi on tööandja mh kohustatud

tagama töötajale ohutud töötingimused, töötajat juhendama ning rakendama ohuteguritest

tuleneva riski vältimise ja vähendamise abinõusid, sh koostama riskianalüüsi.

17. Kostja I ei vastuta hagejatele tekkinud kahju eest, kuna tema tegude ja kannatanu

surmaga lõppenud õnnetuse vahel ei ole põhjuslikku seost. Kannatanuga juhtunud õnnetuse

otsene põhjus oli ohutusnõuete eiramine. Kostja I andis kogu töörühmale eririided, -jalanõud

ja teised isikukaitsevahendid ning töötajad kasutasid neid töö tegemisel. Töörühm pidi enne

tööga alustamist saama juhtimiskeskuselt tööloa, veenduma elektriliinide pingetuses ja

paigaldama kaitsemaanduse. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest nähtub, et vaidlusalune

õhuliin pingestati kell 14.48 ja töörühm tõusis selle lähedusse kella 14.55 paiku.

Tööinspektsioon tõi tööõnnetuse põhjustena ja õigusaktide nõuete rikkumisena esile mitme

isiku rikkumised. Kannatanu ei taganud töö eest vastutava isikuna, et enne töötoimingu

alustamist ja töö ajal täidetakse kõiki eeskirju ja juhiseid. Õnnetuses hukkunud elektrik alustas

tööd veendumata juhtmete pingetuses ja kasutamata kaitsemaandust ning tema ega kolmas

selle liini töötaja ei keelanud tööd jätkata enne kaitsemeetmete rakendamist. Lisaks ei taganud

juhtimiskeskuse ja kannatanu vahel kontaktisikuks olnud elektriohutuskoordinaator, et töö

operatiivpäevik oleks töörühmale püsivalt kättesaadav, ega teatanud kannatanule tööõnnetuse

päeval toimuvast faaside järjestuse kontrollist. Õnnetus ei juhtunud elektriohutuskoordinaatori

tegevuse tõttu. Tõenditega ei ole kooskõlas hagejate väide, et õnnetus juhtus põhjusel, et

kannatanu sai elektriohutuskoordinaatorist valesti aru, kuna mõlemad rääkisid võõrkeelt.

Asjaolu, et kannatanuni ei jõudnud teave, et vool lülitatakse sisse faaside järjestuse

kontrolliks, ei tähenda, et ta võis eirata ohutusmeetmeid. Kostja I oli määranud objekti

töötoimingute ja elektriohutuse eest vastutavaks isikuks kannatanu, kellel oli elektritöödeks

vajalik haridus ning elektri- ja tööohutusalased teadmised ja oskused. TTOS ei kohusta

tööandjat tegema riskianalüüsi iga tööobjekti kohta. Töö erines varasemast üksnes selle

poolest, et meeskond pidi suhtlema elektriohutuskoordinaatori, mitte juhtimiskeskusega.

Muus osas olid töötoimingud samad ja edastatava teabe sisu identne Eesti objektidega.

18. Kostja II vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustuse täitmisest täielikult. Kostjate

sõlmitud kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimuste p 9.3.1 järgi on kindlustatu

kohustatud tegema kõik endast oleneva, et hoida ära kindlustusjuhtum ja vähendada

võimalikku kahju, mitte suurendama kindlustusriski ega võimaldama suurendada seda

kolmandatel isikutel. Tüüptingimuste p 11.1.1 järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või

täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatu või

soodustatud isik ei ole täitnud vähemalt ühte p-s 9 esitatud nõuetest. Tüüptingimuste p 11.1.5

järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest,

kui kindlustusjuhtum on tekkinud kindlustusvõtja või kindlustatu raske ettevaatamatuse või

tahtluse tõttu. Raske ettevaatamatuse all mõistetakse olukorda, mil isik näeb ette oma

2-19-14759

käitumise tagajärgi, kuid loodab kergemeelselt, et tagajärjed jäävad tulemata. VÕS § 551

kohaldamiseks piisab kaudsest tahtlusest ehk sellest, kui teo toimepanija peab võimalikuks

oma käitumise õigusvastase tagajärje saabumist ja möönab seda. Järelikult on kostja II

tõendanud VÕS § 552 järgi, et kannatanu surm oli tingitud temast endast tulenenud asjaolust.

Seega leidis kostja II põhjendatult, et kannatanu käitumine vastab õnnetusjuhtumikindlustuse

tingimuste p-dele 9.3.1, 11.1.1 ja 11.1.5, ning keeldus kindlustushüvitist maksmast.

Tüüptingimuste p-d 9.3.1, 11.1.1 ja 11.1.5 ei kahjusta kindlustusvõtjat ega soodustatud isikut

ebamõistlikult ega ole VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Tüüptingimuste viidatud sätetega ei

kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, kuna raske ettevaatamatuse mõiste on

võrdväärne kaudse tahtlusega.

Apellatsioonkaebus

19. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

20. Maakohus rikkus VÕS § 127 lg-t 4, kui leidis, et puudub põhjuslik seos 07.11.2016

toimunud õnnetuse ja faaside järjestuse kontrollist teavitamata jätmise vahel, samuti õnnetuse

ja tööloa kättesaadavaks tegemata jätmise ning selle sisu selgitamata jätmise vahel. Põhjuslik

seos ei pea avalduma vahetu seosena kahju tekitaja teo ja tagajärje (kahju) vahel, st tekkinud

kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg, vaid võib seisneda

põhjusahelas (sündmuste jadas), mille kahju tekitaja oma tegevusega loob. Kostja I ei

taganud, et töörühma teavitatakse faaside järjestuse kontrollist. Standardi p 4.4 kohaselt tuleb

kogu tööohutuse tagamiseks vajalik teave, nagu nt elektrivõrgu skeem, lülitite seis (sees,

väljas, maandatud) ja ohutusvahendite paigutus, edastada nõuetekohase teate või juhisena.

Tööluba oli rootsikeelne ning see ei olnud töörühma liikmetele, sh Q-le kättesaadav. Tööloast

nähtus tööde järjekord, mh asjaolu, et teatud tööde tegemise järgselt on plaanis faaside

järjestuse kontroll. Kostja I töötajatele oli teada, et liin võidakse kasutusele võtta viie tunnise

etteteatamisajaga. Tööloa kohaselt pidi elektritööde koordinaator suutma jõuda mõistliku aja

jooksul tööde tegemise kohta isiklikult kohale olukordades, mis ükskõik millise asjaosalise

hinnangul võivad kujutada endast ohtu. Elektriohutuskoordinaator ei läinud 07.11.2016

objektile, mil toimus faaside järjestuse kontroll. Kui Q või teised töötajad oleksid teadnud, et

07.11.2016 liin pingestatakse, ei oleks nad asunud liini läheduses töid tegema ning Q ei oleks

saanud liinilt elektrilööki. Faaside järjestuse kontrollist teavitamata jätmine ning tööloa sisu

selgitamata ja selle kättesaadavaks tegemata jätmine oli õnnetuse põhjuseks.

21. Tööde tegemisel ei olnud lubatud kasutada elektriohutuskoordinaatorit suhtluses

vahelülina (standardi p-d 4.3, 4.3.1, 6.1.1 ja 6.2.1). Maakohus jättis hindamata, millist

tähendust omab elektriohutuskoordinaatori kasutamine viisil, mis maakohtu hinnangul ei

olnud otseses vastavuses ESA14-ga. Standardi ja ESA normidest nähtub, et töölubasid/tööde

sooritamislubasid (rootsi keeles arbetsbevis) tuleb anda otse elektritööde ohutusjuhile, seal ei

saa olla vahelüli. Sama kehtib ka driftbevis andmise kohta – ka see peab liikuma elektritööde

ohutusjuhilt ilma vahelülita käidukeskusele (rootsi keeles driftcentral, standardis nimetatud

elektripaigaldise juhtijaks määratud isik). Vahendatud suhtlus võib kaasa tuua

kommunikatsiooniprobleeme ja seeläbi tõsta riske. Elektriohutusjuht on standardi ja ESA

järgi isik, kes on ise püsivalt töötoimingute tegemise ajal töökohal. Q ei saanud keeleoskuse

puudumise tõttu elektriohutusjuhi rolli täita, vaid seda rolli täitis üksnes

elektriohutuskoordinaator. Elektriohutuskoordinaatori kasutamine on väga erandlik.

Elektriohutuskoordinaatorit võib kasutada olukorras, kus töötoiming on jaotatud mitmeks

osaks, s.o samaaegselt toimub töö mitmes kohas, millise olukorraga antud juhul tegemist ei

olnud. Praegusel juhul töötati konkreetsel töökohal üks meeskond korraga samas kohas.

2-19-14759

22. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et Q oli elektriohutusjuht (ESA-s rootsi keeles nimetatud

kui elsäkerhetsledare). Sealhulgas leidis maakohus ebaõigesti, et tööandja võis määrata

elektriohutuse eest vastutavad isikud, sh Q elektriohutuskoordinaatorile nimekirjana saadetud

e-kirjas. Maakohtu otsusest ei selgu, millist tähendust maakohus omistas asjaolule, et Q oli

väidetavalt elektriohutusjuht. Q oli üksnes projektijuht. Elektriohustusalane info liikus Q-st

sõltumatult vahendatult seetõttu, et kostja I oli töö sellisel viisil korraldanud. Kuna puudub

dokument, millega Q oleks määratud elektritööde ohutusjuhiks, on ühtlasi ilmne, et puudub ka

dokument, kus oleks kokku lepitud, mis antud juhul peaksid olema elektritööde ohutusjuhi

ülesanded.

23. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja I tagas Q-le nõuetekohase koolituse ega rikkunud

TTOS § 13 lg 1 p-te 51, 13 ja 14. Kostja I ei juhendanud, kuidas tagada kommunikatsiooni

selgus ja sellega seonduvalt ka töötajate ohutus olukorras, kus kasutatakse suhtluses

vahelülina elektriohutuskoordinaatorit – isikut, kes ise objektil ei viibi, kuid kelle kaudu käib

võõrkeeles kogu suhtlus käidukeskusega seoses elektriohutusega.

24. Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et TTOS-st ei tulene, et tööandjal oleks kohustus viia

läbi riskianalüüs iga tööobjekti kohta. TTOS § 13 lg 1 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud

korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi mh juhul, kui töötingimused on muutunud või kui

ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud. Kostja I oleks

pidanud tööandjana enne Rootsi objektil tööle asumist viima läbi riskianalüüsi, mille käigus

tulnuks eraldi hinnata ka riske, mis tekivad vahendatud elektriohutusalasest suhtlusest.

25. Maakohus rikkus tõendite hindamise nõudeid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS))

§ 232 lg 1) ja leidis seetõttu ebaõigesti, et 07.11.2016 toimunud õnnetuse põhjustasid Q

poolsed rikkumised.

25.1.

Suulises vestluses Q ja elektriohutuskoordinaatori vahel võis tekkida väga lihtsalt

arusaamatus, millisele liinile 07.11.2016 tööluba saadi. Võimalik, et

elektriohutuskoordinaator ei täpsustanud enam suulises vestluses, millist liini ta silmas peab.

Q ja elektriohutuskoordinaator ei rääkinud omavahel suheldes oma emakeeltes, vaid inglise

keeles, kasutades vahel ka rootsikeelseid termineid. Hagejate hinnangul on

elektriohutuskoordinaatori tunnistajana antud ütlused ebausaldusväärsed, kes andis

vastuolulisi ütlusi.

25.2.

Maakohus jättis arvesse võtmata, et varasemalt oli objektil ainult ühel korral olnud

vool sisse lülitatud ning siis oli sellest Q-d teavitatud, kes oli omakorda andnud selle info

edasi meeskonna liikmetele. Samuti andis Q sel korral tööluba oodates

elektriohutuskoordinaatorile SMS-i teel teada, et ta jääb ootele – s.o Q oli saanud aru tööloa

puudumisest ega asu tööd tegema. Seega varasemalt olukorras, kus Q teadis, et tööluba pole,

andis ta sellest märku ega asunud tööd tegema. Puudub põhjus arvata, et Q asus 07.11.2016

tööle teadmisega, et tööluba ei ole antud. Ka Q isikuomadused ei anna alust arvamuseks, et ta

oleks teadlikult läinud tegema töid ilma tööloata.

25.3.

Maakohus

leidis

ebaõigesti,

et

töölubasid

väljastati

kirjalikult.

Elektriohutuskoordinaatori ütlustest ei tulene, et tal oleks olnud kokkulepe Q-ga või kostjaga I

suhtluse kohta. Elektriohutuskoordinaator väitis, et tema soovis, et kõik toimuks kirjalikult.

Õnnetuse toimumise päeval 07.11.2016 ei toimunud kirjalikku suhtlust, vaid üksnes suuline

vestlus – seda olukorras, kus esmakordselt väljastati tööluba kohalikule liinile ning toimus ka

esimest korda faaside järjestuse kontroll. Elektriohutuskoordinaator viis arusaamatul põhjusel

ja oma ütlustega vastuolus olevalt suhtluse üle suuliseks. Q ei saatnud

2-19-14759

elektriohutuskoordinaatorile kirjalikku kinnitust selle kohta, kas ta on saanud aru, et

07.11.2016 tööluba S1 liinile ei ole. Samuti ei palunud elektriohutuskoordinaator Q-l

asjaomast kinnitust saata, veendumaks, et Q on mõistnud, et liinile S1 tööluba pole. Tõendid

viitavad, et 07.11.2016 toimus kommunikatsioonihäire või elektriohutuskoordinaatori poolt

ebaõige teabe esitamine ning Q mõistis, et 07.11.2016 oli liinile S1 tööluba antud.

Kommunikatsioonihäire on ette heidetav kostjale I, kes ei näinud ette reegleid selle kohta,

kuidas peaks toimuma suhtlus elektriohutuskoordinaatoriga.

25.4.

07.11.2016 pingeindikaatoriga mõõtmata jätmine ja kohapealsete maanduste

paigaldamata jätmine ei põhjustanud õnnetust, ning need tegemata jätmised ei ole

etteheidetavad Q-le. Kui Q-d oleks teavitatud faaside järjestuse kontrollist, siis ei oleks

töörühm 07.11.2016 objektile läinud ega seal töid teinud. Kui on teada, et liin pingestatakse,

puudub põhjus liinil tööde tegemiseks ja seeläbi ka enda elu ohustamiseks. Sellisel juhul ei

puutu pingeindikaatoriga mõõtmine ja maanduste paigaldamine asjasse. Pingeindikaatoriga

pinge mõõtmine ja kohapealsete maanduste paigaldamine oli kostja I töötaja JVi ülesanne. Q

oli projektijuht ja tema ülesanded ei sisaldanud pinge mõõtmist ega maanduste paigaldamist.

26. Seoses nõudega kostja II vastu kohaldas maakohus ebaõigesti õnnetusjuhtumikindlustuse

norme ja leidis ekslikult, et tegemist ei ole tühiste tüüptingimustega.

Õnnetusjuhtumikindlustuse eesmärgiks on õnnetusjuhtumi toimumise korral tasuda lepingus

kokkulepitud summa. Üksnes juhul, kui tegemist on tahtliku õnnetusjuhtumi põhjustamisega,

vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest. Olukorras, kus Q surma saabumine on

etteheidetav kostjale I, ei saa jätta kindlustushüvitist välja maksmata. Isegi kui leida, et

07.11.2016 õnnetusjuhtumi toimumisele aitas kaasa Q tegevus, puudub alus

kindlustushüvitise välja maksmata jätmiseks. Kohus ei ole hinnanud, kas hagejate poolt esile

toodud väited (nagu nt liini pingestamisest teavitamata jätmine jne) on käsitatavad „muu

kõrvalise asjaoluna“.

Vastustajate seisukoht

27. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hagejate kanda.

Menetluse edasine käik

28. Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.07.2024 otsusega Harju Maakohtu 04.12.2023 otsuse

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

29. Riigikohus tühistas 27.06.2025 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2024 otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagejate hagi kostja

I vastu 45 000 euro ulatuses, hageja I hagi kostja I vastu 25 000 euro ulatuses ja hagejate hagi

kostja II vastu täies ulatuses. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi

osaliselt ning mõista kostjalt I solidaarselt hagejate kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 45

000 eurot, kostjalt I hageja I kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 25 000 eurot ja kostjalt II

hagejate kasuks solidaarselt 30 000 eurot. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus

2-19-14759

menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud

poolte endi kanda. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. TsMS § 654 lg 2² alusel

esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Apellatsioonkaebus tuleb

osaliselt rahuldada.

31. Hagejad nõuavad kostjalt I kannatanule tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 2 alusel, tuginedes sellele, et kostja I vastutab Q-

le tema surmaga lõppenud kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise eest ning tema

nõue läks hagejatele üle pärimise teel. Lisaks nõuab hageja I kostjalt I mittevaralise kahju

hüvitamist ka VÕS § 134 lg 3 alusel, tuginedes sellele, et tal tekkisid Q surma tagajärjel

tervisehäired. Lisaks nõuavad hagejad kostjalt II kindlustushüvitist.

32. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib

VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1)

või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Mõlemal juhul tuleb tööandja

vastutuseks teha mh kindlaks põhjuslik seos töötaja tervise kui kaitstud õigushüve

kahjustumise ja tööandja teo vahel. Kui lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise

kohustusest vabaneb tööandja üksnes juhul, kui ta tõendab, et töötaja tervise kahjustumise

põhjustas vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses, siis deliktilise vastutuse korral

vabaneb tööandja hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud

õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kohus peab poolte esitatud

asjaoludest lähtudes kontrollima haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab

nõude täielikult rahuldada (RKTKo 16.06.2021, 2-17-19464/48, p 10).

33. Maakohus leidis hagejate nõuet rahuldamata jättes, et kostja I ei rikkunud lepingut ega

käitunud õigusvastaselt ning tema rikkumiste või tegude ja Q surmaga lõppenud õnnetuse

vahel ei ole põhjuslikku seost (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et

kostja I ei rikkunud lepingut ning et kostja I rikkumise ja Q surmaga lõppenud õnnetuse vahel

ei ole põhjuslikku seost. Maakohus kohaldas kostja I rikkumist tuvastamata jättes ja

põhjusliku seoses puudumist tuvastades ebaõigesti materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige

kohtulahendi tegemise. Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et kostjal II ei tekkinud

kindlustushüvitise maksmise kohustust.

34. Ringkonnakohus hindab kõigepealt kostja I võimalikku rikkumist (I), seejärel

põhjuslikku seost saabunud tagajärje ja kostja rikkumise vahel (II), mittevaralise kahju

tekkimist ja selle suurust (III), kostja II vastutust (IV) ning lõpuks jaotab menetluskulud (V).

I

35. Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud

olukorras, mh rakendades selleks ohuteguritest tuleneva terviseriski vältimise või

vähendamise abinõusid, töötajat juhendades ning tehes süstemaatilist töökeskkonna

sisekontrolli ja riskianalüüsi (nt TTOS § 6 lg 2, § 12 lg 1, § 13 lg 1 p-d 1, 3 ja 13 (alates 1.

jaanuarist 2019 ka § 133 ja § 134 lg 1). Asjaolude olulise muutumise korral peab tööandja

riske töötaja tervisele ja ohutusele uuesti hindama (TTOS § 13 lg 1 p 5; alates 1. märtsist 2021

kehtiv § 134 lg 4). Tööandja ei vabane eeltoodud kohustustest ainuüksi põhjusel, et seadusest

ja lepingust tulenevalt peavad ka kõik töötajad järgima töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

ning tegema ohutu töökeskkonna nimel tööandjaga koostööd (TTOS § 14 lg 1 p 1, § 12 lg 5).

Tööandja on kohustatud tagama ohutud töötingimused ning mh kontrollima töötervishoiu ja

2-19-14759

tööohutuse nõuete täitmist (TLS § 28 lg 2 p 6, TTOS § 13 lg 1 p 12). Seega peab tööandja

tagama nii piisava riskihindamise ja vajalike meetmete rakendamise kui ka töökeskkonna

ohutust tagava järelevalve ja kontrolli. Üksnes juhul, kui kõik asjakohased meetmed on

rakendatud ning töötajal tekib tervisekahjustus või kehavigastus hoolimata kohaste meetmete

rakendamisest, saab järeldada, et tööandja ei ole oma kohustusi rikkunud (vt RKTKo

27.06.2025, 2-19-14759, p 12.4).

35.1.

Töölepingu lisa nr 6 punktist 4.1 nähtuvalt pidi Q perioodil 01.06.2016 kuni

31.01.2017 töötama Ellevio AB projektiga „Fredriksberg-Lesjöfors 36 kV õhuliini

ehitustööd“ Rootsi Kuningriigis. Pooled ei vaidle, et kostja I ja Ellevio AB vahel oli sõlmitud

leping, mille kohaselt tellis Ellevio AB kostjalt I tööd – ca 30 km pikkusel trassil

Fredriksbergi ja Lesjöforsi vahel õhuliini uuendamiseks (senine õhuliin oli 30 kV), s.o seniste

mastide vahetamiseks ja uue õhuliini paigaldamiseks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et selle

projekti elluviimiseks otsustati kasutada elektriohutuskoordinaatorit, kelle ülesandeks oli

korraldada teabevahetust juhtimiskeskuse ja töid teostava meeskonna vahel.

35.2.

Kostja I väitel pidi Q lähtuma ettevõttes kehtivast riskianalüüsist ning senisest

juhendamisest. See hõlmas muu hulgas kohustust järgida ohutusnõudeid ja standardit EVS-

EN 50110-1. Teiseks pidi kostja I hinnangul Q Rootsi tööobjektil töötades lähtuma ka Ellevio

AB koostanud riskianalüüsist, mida oli Q-le tutvustatud – vastav nähtub Tööinspektsiooni

uurimiskokkuvõttest (I kd tl 128–132). Samas ei vaidle pooled selle üle, et kehtivad

riskianalüüsid ei sisaldanud analüüsi selle kohta, kui juhtimiskeskuse ja töid teostava

meeskonna vahel kasutatakse elektriohutuskoordinaatorit. Seejuures oli tegemist lisaks

olukorraga,

kus

elektriohutuskoordinaatori

kasutamine

oli

esmakordne.

Elektriohutuskoordinaatorina kasutatud PBi ütluste kohaselt oli tema rolliks kostja I

elektriturvalisusjuhile teatada, millal nad võisid töötada ja milliseid töid teha. Minu

ülesandeks jäi Ellevio juhtimiskeskusega ühenduse hoidmine, töötingimuste ohutustõendite

väljavõtmine ja töölubade hankimine. /…/ seda rolli kasutatakse väga harva. Ellevio ei ole

seda kasutanud, kuna seda rolli väga harva kasutatakse. Ei ole ise selles rollis olnud. Ma

oletan, et Ellevio lõigi sellise rolli, kuna probleem oli selles, et L. Weissil puudus selline roll

ja neil ei olnud kedagi panna. Pärast õnnetust, arvan et Ellevio on selle süsteemist loobunud

ja elektriohutuse juht peab juhtimiskeskusega ühendust (IV kd tl 58–63). Kuna

elektriohutuskoordinaatorit polnud varem kostja I ettevõttes töö korraldamisel (suhtlemisel

juhtimiskeskuse ja meeskonna vahel) kasutatud, elektriohutuskoordinaatori kasutamine

pikendas suhtlusahelat, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist tööohutusega seotud oluliste

asjaolude muutumisega võrreldes varasema riskianalüüsiga. Rootsi Kuningriigi

Töökeskkonnaamet (Arbetsmiljö Verket) tõi esile, et projekti alguses esitas kostja I eestikeelse

riskihinnangudokumendi, kuid see oli üldise iseloomuga ja seda ei saa seostada tegelike

töökohtadega Rootsis (I kd tl 133–139, tõlge I kd tl 140–145). Seega leidis ka Rootsi

Kuningriigi Töökeskkonnaamet, kostja I riskianalüüs ei olnud asjakohane.

35.3.

Tööohutusega seotud oluliste asjaolude muutumine varasemaga võrreldes nt selle

poolest, et töö ja selle ohutusega seotud asjaolud selguvad teiste isikute vahendusel või

võõrkeelses suhtluses või suhtlusahel pikeneb, võib tuua kaasa tööandja kohustuse teha uus

riskianalüüs, seda täiendada või uuendada, samuti töötajaid uuesti juhendada. Kuna töötaja

peab teadma, mis ja kuidas võib tema tervist ohustada ning mil viisil seda ära hoida, peab

tööandja tagama mh selle, et töötajal oleks võimalik vältida töötajate omavahelisest suhtlusest

tekkivat ohtu. Seetõttu tuleb iga juhtumi puhul kõiki asjaolusid arvestades kaaluda, kas töö

tegemise ja selle ohutuse tagamisega seotud asjaolude muutumine tõi kaasa vajaduse uuesti

hinnata riske ja juhendada töötajaid (RKTKo 27.06.2025, 2-19-14759, p 12.5).

Ringkonnakohus leiab, et kostja I pidanuks olukorras, kus esmakordselt kasutatakse nn

2-19-14759

vahelüli (elektriohutuskoordinaatorit) koostama riskianalüüsi selleks, et hinnata, mis võib

juhtuda kommunikatsiooniga sellise vahelüli kasutamisel ning selleks, et näha ette abinõud,

kuidas saab töötaja vältida sellisest vahendatud suhtlusest tekkivat ohtu.

35.4.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul selline oht ka realiseerus. Pooled ei vaidle, et

Q töötas antud projekti raames liiniehitustöödel õhuliinil ML 78 S1/S2/S3 ning Q-ga juhtus

õnnetus 07.11.2016 liinil S1. Töökäsu nr NDC 2016-606 p-st 22 nähtub korraldus eemaldada

töömaandus ML78 S1-lt Fredriskbergi suunal ning punktist 33 lülitada sisse ML78-S

(pingestamine) ja punktist 34 viia läbi faaside järjestikuse kontroll ML78 S1-S3. Töökäsk tuli

Ellevio juhtimiskeskuselt 06.11.2016 (rootsi-keelne originaal I kd tl 80–87, tõlge I kd tl 24–

27). PBi ütluse kohaselt arvas ta, et ütles Q-le, kuid kirjalikult Allanit faaside järjestikuse

kontrollist ei teavitanud (IV kd tl 58–63). Rootsi Kuningriigi politseile kinnitas PB, et ei usu,

et oli seda Y-ga suheldes maininud (IV kd tl 86–87). Seega ei jõudnud info 07.11.2016

toimuvast faaside järjestikuse kontrollist ja õhuliini pingestamisest liinil S1 Q-ni ega tema

meeskonnani.

Rootsi Kuningriigis kohalduva standardi EVS-EN 50110-1:2013

„Elektripaigaldiste käit. Osa 1: Üldnõuded“ p 4.4 kohaselt tuleb kogu tööohutuse tagamiseks

vajalik teave, nagu nt elektrivõrgu skeem, lülitite seis (sees, väljas, maandatud) ja

ohutusvahendite paigutus, edastada nõuetekohase teate või juhisena (I kd tl 161–162).

Oluliseks tööohutuse tagamiseks vajalikuks teabeks on ringkonnakohtu hinnangul info selle

kohta, kas õhuliin kavatsetakse konkreetsel päeval pingestada (vool sisse lülitada). Seega oli

tegemist kommunikatsioonihäirega juhtimiskeskuse ja meeskonna vahel, mida saanuks

riskianalüüsiga vältida.

35.5.

Rootsi Kuningriigi Töökeskkonnaameti märgukirjast nähtub, et töökäsust (rootsi

keelne) nr NDC 2016-606 ilmneb, et Ellevio viib läbi faasikatse enne elektritööde loa

väljastamist 7. novembril. Elektriohutusjuht Y ei osanud sisu lugeda ja ei saanud aru, et enne

elektritööde loa saamist viiakse läbi faasikatse. Ekslike toimingute risk kasvab, kui

elektritööde koordinaator ei ole elektritööde paigas kohal (I kd tl 133–139, tõlge I kd tl 140–

145). Seega nägi ka Rootsi Kuningriigi pädev ametiasutus ohtu selles, kui kasutatakse

elektriohutuskoordinaatorit.

35.6.

Pooled ei vaidle, et antud juhul kohalduvad Elektriohutuse üldnõuded (ESA) (tõlge III

kd tl 118–155) ja Euroopa standard EN 50110-1:2013. Rootsi Kuningriigi Töökeskkonnaamet

on asunud seisukohale, et ESA ei luba kasutada elektrikäidujuhi ja elektriohutusjuhi vahelises

kommunikatsioonis elektriohutuskoordinaatorit (I kd tl 40, tõlge I kd tl 41). Rootsi

Kuningriigi Töökeskkonnaameti märgukirja kohaselt võib elektriohutuskoordinaatorit

kasutada olukorras, kus töötoiming on jaotatud mitmeks osaks, s.o samaaegselt toimub töö

mitmes kohas, millise olukorraga antud juhul tegemist ei olnud (ESA ja standardi p 4.3.1).

Rootsi Kuningriigi Töökeskkonnaamet märgib, et elektriohutuskoordinaatoritel on ESA järgi

hoopis muu, korralduslik roll, ta ei ole mõeldud olema elektripaigaldiste juhiga suhtlev isik.

See on lisatud ESA 14-sse nende võrguomanike palvel, kellel on palju ja pikki elektrivõrke (nt

Svenska Kraftnät). Seal võib vaja minna koordinaatorit, kes suudab jälgida kõiki meeskondi,

kes töötavad suurel geograafilisel alal (I kd tl 133–139, tõlge I kd tl 140–145). Seega ei näe

Rootsis elektritööde teostamisele kohalduvad normid ette, et elektriohutuskoordinaatorit oleks

lubatud kasutada lihtsalt suhtlemise vahendajana juhtimiskeskuse ja töid teostava meeskonna

vahel.

35.7.

Kostja I ei teinud seega riskianalüüsi, kuidas tagada kommunikatsiooni selgus ja

sellega seonduvalt ka töötajate ohutus olukorras, kus kasutatakse suhtluses vahelülina

elektriohutuskoordinaatorit – isikut, kes ise objektil ei viibi, kuid kelle kaudu käib võõrkeeles

kogu suhtlus juhtimiskeskusega seoses elektriohutusega. Eeltoodust tulenevalt rikkus kostja I

2-19-14759

kohustust hinnata töö ohutust (TTOS § 13 lg 1 p 5) ega taganud Q-le ohutuid töötingimusi

(TLS § 28 lg 2 p 6, TTOS § 13 lg 1 p 12).

35.8.

Asjaolu, et kostja I määras Q ehituse töökeskkonnakoordinaatoriks (BAS-U), ei välista

seda, et kostja I pidi seoses muutunud olukorraga töökeskkonna riske hindama. Rootsi

Kuningriigi Töökeskkonnaameti märgukirja kohaselt peab BAS-U korraldama ehitusplatsil

ohutustoiminguid ning tagama ülevaatuste ja riskihinnangute läbiviimise (I kd tl 133–139,

tõlge I kd tl 140–145). Seega oli Q kohustus riskide hindamiseks piiritletud ehitusobjektil

ohutuse tagamisega, mitte juhtimiskeskuse ja elektriohutuskoordinaatori vahelise suhtlemise

riskide hindamisega.

36. Kuna kostja I on rikkunud lepingut, siis pole vajalik hinnata, kas kostja I vastutus võib

tuleneda ka VÕS §-st 1043.

II

37. Ringkonnakohus leiab, et esineb põhjuslik seos tagajärje (Q surma) ja tööandja rikkumise

vahel.

38. Põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei tähenda, et kahju peab olema teo vahetu tagajärg,

vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga, mille isik on oma käitumisega loonud (RKTKo

16.06.2021, 2-17-19464/48, p 12). Vastutuse tekkimiseks on kahju kõik põhjused üheväärsed

ning VÕS § 127 lg 4 ei anna alust liigitada kahju põhjuseid otsesteks ja kaudseteks (RKTKo

26.09.2006, 3-2-1-53-06, p 11).

39. Kostja I tugineb sellele, et liiniehitustöid alustati Q meeskonna poolt 07.11.2016 töö

alustamisluba omamata, Q ei veendunud pinge olemasolus kõrgepinge juhtmetes ning jättis

enne töödega alustamist töökoha maanduse paigaldamata. Ringkonnakohus leiab, et

nimetatud asjaolud ei anna alust järelduseks, et põhjuslik seos Q surma ja tööandja rikkumise

vahel puudus.

39.1.

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus, kui tuvastas, et Q oli

elektriohutusjuht. Seda on Q ise elektriohutuskoordinaatorile kinnitanud (PBi 04.11.2016 kell

15.18 saadetud e-kiri ja Q 04.11.2016 kell 17.09 saadetud vastus – II kd, tl 66 pöördel–67).

Samuti kinnitas PB tunnistajana ütlusi andes, et elektriohutuse eest vastutas Q, olles

elektriohutusjuhiks (IV kd tl 58–63). Sellel, et elektriohutuskoordinaatorile saadeti üksnes

koopia e-kirjast, kus oli ära märgitud elektriohutusjuhiks olevad isikud, ei olnud asja

lahendamisel olulist tähtsust. Oluline oli, et nii Q-l kui ka elektriohutuskoordinaatoril oli info,

et Q täidab elektriohutusjuhi ülesandeid. Kuna Q kinnitas, et ta täidab elektriohutusjuhi

ülesandeid, ei ole alust kahelda selles, et ta oli kostjale I selleks oma nõusoleku andnud. Q

ülesandeks elektriohutusjuhina oli tagada, et 07.11.2016 enne töötoimingute alustamist ja ka

töö tegemise ajal on kõik tööga seotud nõuded, eeskirjad ja juhised täidetud (IV kd tl 155).

Samas nõustub ringkonnakohus hagejatega, et isegi kui leida, et Q oli elektritööde

ohutusjuhiks määratud isik, siis ei saanud ta tegelikkuses kostja I poolt loodud töökorralduse

tõttu ohutusjuhi ülesandeid täita. Elektriohutusjuhi ülesanne oli muuhulgas teabevahetus

elektripaigaldiste juhiga. Neid ülesandeid (suhtlus käidukeskusega, sh suhtlus tööloa ja

kasutuselevõtu teemadel) täitis elektriohutuskoordinaator PB.

39.2.

Pooled ei vaidle, et liiniehitustöid alustati Q meeskonna poolt 07.11.2016 töö

alustamisluba omamata. Ellevio AB ettevõttesisese uurimisraporti kohaselt annab tööloa

juhtimiskeskus, kes on ka lülitamiste juhtija (II kd tl 27–48). Ringkonnakohtu hinnangul

2-19-14759

järeldub asjas kogutud tõenditest, et Q-le ei olnud selge olukord, et õhuliinil ML78 S1

töötamiseks ei ole tööde alustamiseks luba. 04.11.2016 saatis PBi Q-le sõnumi: Esmaspäeval

saame S1 jaoks jälle tööloa. Ma võtan sinuga ühendust, kui saad jälle tööle hakata (II kd tl

113, tõlge II kd tl 114). Järgnevalt saatis 04.11.2016 PB Q-le sõnumi: Üks asi veel:

esmaspäeval saan tööloa kohaliku võrgu jaoks. Ma võtan sinuga ühendust, kui saad Tyforsi

ristumise ja “nurgaga” tööle hakata (II kd tl 116, tõlge II kd tl 115). 07.11.2016 kell 08.07

saadi töö alustamisluba kohalikule, 10 kV kõrgepinge õhuliinile (II kd tl 142–160, tõlge II kd

tl 161–169). Vaidluse all ei ole, et see õhuliin kulgeb tööõnnetuskohast paralleelselt 36 kV

kõrgepinge õhuliiniga ML78 S1, asudes sellest paarikümne meetri kaugusel. PBi seletuse

kohaselt võttis töö alustamisloa saamine tavalisest kauem, siis otsustas ta helistada 07.11.2016

kell 10.28 Q-le ning teavitas, et helistamise momendiks ei ole saadud töö alustamisluba (II kd

tl 142–160, tõlge II kd tl 161–169). PBi ütluste kohaselt oli sellel päeval vaja kahte tööluba.

Esimene tööluba oli tarvis väljastada ühele liinile, mis oli 10 kV-ne. Oli vaja ka teist tööluba,

mis puudutas 30 kV-st elektriliini. Esimene tööluba tuli hommikul pärast 8. /…/ Ma tundsin,

et Allan oli justkui stressis. See oli uus olukord - kaks tööluba (IV kd tl 58–63). Seega võis

ringkonnakohtu hinnangul 07.11.2016 tekkida olukord, kus kahe eraldi tööloa saamise

vajaduse tõttu ja vahendatud suhtlemise tõttu võis Q-l tekkida ebaõige arusaam, millisele

liinile on tööluba antud. Seda kinnitavad ka GHi ütlused selle kohta, et meeskonna liikmed

küsisid Q-lt korduvalt 07.11.2016 enne õnnetuse toimumist, kas nad võivad seal töid teha,

millele Q vastas jaatavalt (IV kd tl 50–52). Pooled ei vaidle, et Q-l olid elektritöödeks vajalik

haridus ja elektri- ja tööohutusalased teadmised ning et Q-l oli BAS U sertifikaatide alusel

pädev töötamaks Rootsi Kuningriigis Fredriksberg – Lesjöfors 36kV õhuliini ehitamisel.

Seega pidi Q-le olema teada, et olukorras, kus pole väljastatud tööluba, käsitatakse

elektripaigaldist pingestatuna (II kd tl 27–48). Asudes 07.11.2016 tegema töid õhuliinil ML78

S1 pidi Q olema arvamusel, et liin on pingestamata, seega pidi tal olema tekkinud arusaam, et

sellele liinile on väljastatud tööluba.

39.3.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et katsemõõtmist pingestatuse kontrollimiseks ei tehtud.

Tunnistaja W, kes töötas objektil tööjuhina, ütlustest nähtub, et igapäevaselt panid elektrikud

töökohal maandused ning need võeti õhtul maha; et iga kord enne liinitöödega alustamist peab

indikaatoriga kontrollima pinge olemasolu; et igapäevaselt ei kontrollitud, kui füüsilisi

maandusi visuaalselt nähti, kuid indikaatoriga kontrolliti pingetust, kui ei oldud kindlad, kas

tellija maandused on peal või mitte (IV kd tl 45–50). Samuti ei ole vaidluse all, et töökoha

kaitsemaandust Q meeskonna poolt ei tehtud. Töökäsk-luba nr NDC 2016-606, mille alusel Q

ML78 S1 liinil Fredriksberg ja Oforseni FT vahel tööle asus, oli antud 17.10.2016 tööde

tegemiseks pingestamata liinil (I kd tl 80–87, tõlge I kd tl 24–27). Ellevio AB uurimisakti

kohaselt tegeleti mastide vahetamisega trassil ML78 S1, mis oli selle aja jooksul olnud

pingestamata (II kd tl 27–48). Õnnetusjuhtumi kohas viibinud ja Q meeskonda kuulunud

ekskavaatori juhi SV ütluste kohaselt pidi see liin tööst väljas olema - seda teadis ta Allanilt

saadud info põhjal (IV kd tl 42–44). Seega oli Q-le ja tema meeskonnale teadaolevalt

07.11.2016 ML78 S1 õhuliin pingestamata. Tööbrigaadile, sealhulgas Q-le oli samas teada, et

ka elektriliinidest pinge väljalülitamise ja tööloa saamise korral tuli pinget ikkagi kontrollida

ja maandused paigaldada. Ellevio AB uurimisraporti kohaselt kirjeldas AG (kostja I esindaja),

et 07.11.2016 käis meeskond kella 11.00 ajal nn nelinurga juures ja nägi kaitsemaandust S1 ja

S2 liinil. Õnnetuspaigani on sealt 3–4 km. AG ütles, et ei tea, miks kohapeal kaitsemaandust

ei tehtud. Vajalikud seadmed olid olemas (II kd tl 27–48). Seega, ehkki Q-l võis tekkida

arusaam, et kaitsemaandus on 3–4 km eemal paigaldatud, tulnuks ohutuse kindlustamiseks

paigaldada kaitsemaandused ka kohas, kus töid teostatakse ja kontrollida pinge olemasolu.

Seda ei tehtud, mistõttu rikkus Q oma töökohustusi.

2-19-14759

40. Olukorras, kus oma kohustusi on rikkunud või õigusvastaselt käitunud mitu isikut, nt nii

tööandja kui ka kannatanud töötaja, võib kahjulik tagajärg olla saabunud nende kõigi tegude

tõttu. Seega ei välista ainuüksi kannatanu enda rikkumised kostja I vastutust (vt RKTKo

27.06.2025, 2-19-14759, p 12.6).

40.1.

Maakohtu otsuse kohaselt rikkus tööohutuse nõudeid nii õnnetuses hukkunud elektrik,

kes alustas tööd veendumata juhtmete pingetuses ja kaitsemaandust kasutamata ja kes ei

keelanud tööd jätkata enne kaitsemeetmete rakendamist, kui ka kolmas tööõnnetuse ajal sellel

liinil töötanud isik, kes samuti ei keelanud töö jätkamist. Samuti tuvastas maakohus, et

elektriohutuskoordinaator ei teatanud töörühmale toimuvast faaside kontrollist ega taganud

töö operatiivpäeviku kättesaadavust. Riigikohus leidis, et kohtud ei hinnanud, kas kostja I

võib vastutada nende isikute eest.

40.2.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 kohaselt vastutab isik teise isiku

käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate

asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle

isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või

kutsetegevusega. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse korral tuleb mh arvestada, et

TsÜS § 132 järgi vastutab tööandja oma töötaja suhtes töölepingu täitjana oma teiste töötajate

või enda kohustuste täitmiseks kasutatud muude isikute käitumise ja nendest tulenevate

asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (RKTKo 10.04.2013,

3-2-1-21-13, p 20 ja seal viidatud praktika). Ringkonnakohtu hinnangul vastutab kostja I

elektriku JVi ja kolmanda töötaja GHi käitumise eest TsÜS § 132 lg 1 alusel, kuna tegemist

oli kostja I töötajatega, s.o isikutega, keda kostja I pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses

kasutas ja kelle käitumine oli seotud kostja I majandustegevusega.

40.3.

PB, olles kontaktisikuks Ellevio AB juhtimiskeskuse ja Q vahel, ei teavitanud Q-d kui

elektritööde ohutusjuhiks määratud isikut sellest, et 07.11.2016 toimub faaside järjestuse

kontroll, mille läbiviimiseks võetakse maha maandused ja lülitatakse sisse vool. ESA kohaselt

on selleks töökäsk (rootsi keeles Driftorder), millest tuleb asjaomast personali aegsasti

teavitada (tõlge III kd tl 118–155). Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga I, et praegusel juhul ei

olnud Q ESA mõttes asjaomaseks isikuks, vaid et selleks oli ONE Nordic AB, mis pidi läbi

viima faaside järjestikuse kontrolli. Töökäsus nr NDC 2016-606 on märgitud, et tööetapiks A

on postide ja liinijuhtmete vahetus ML78 S1/S2/S3 sektsioonis (I kd tl 80–87, tõlge I kd tl

24–27). Seega puudutas see töökäsk otseselt ka Q tööülesandeid. Sellest samast töökäsu nr

NDC 2016-606 p-st 22 nähtub korraldus eemaldada töömaandus ML78 S1-lt Fredriksbergi

suunal ning punktist 33 lülitada sisse ML78-S (pingestamine) ja punktist 34 viia läbi faaside

järjestikuse kontroll ML78 S1-S3. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt asus

märgitud töökäsk nr NDC 2016-606 PBi käsutuses (I kd tl 128–132). Selle töökäsu p 33

kohaselt teostati 07.11.2016 kell 14.48, 35kV kõrgepinge õhuliinile ML78 S1

kontrollpingestamine. Seega valdas PB infot faaside järjestuse kontrolli kohta, kuid rikkudes

ESA nõudeid, sellest Q-d ei teavitanud. TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik samuti teise

isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste

täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse

täitmisega. PBi poolt olulise informatsiooni edastamata jätmise tõttu polnud tagatud Q-le

ohutud töötingimused. Ringkonnakohtu hinnangul vastutab kostja I PBi käitumise eest TsÜS

§ 132 lg 2 alusel, kuna tegemist oli isikuga, keda kostja I kasutas oma kohustuste täitmisel

(töid teostava meeskonna töö korraldamisel, sealhulgas vajaliku kommunikatsiooni toimimise

tagamisel) ja kelle käitumine oli seotud kostja I kohustuste täitmisega.

2-19-14759

41. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille

järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada

elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja

uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (vt selle ja ka põhjusliku seose

kindlakstegemise kohta üldiselt RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06, p 11). Tegevusetuse korral

saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning

vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt nt RKTKo 08.01.2013, 3-2-1-173-12, p-d

18 ja 19). Hageja peab TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kahju võis tekkida kostja

tegevusetuse tagajärjel, ega pea tõendama seda, et kahju ei tekkinud kõikidel muudel

võimalikel põhjustel. Kahju hüvitamise kohustuse välistamiseks või väljamõistetava

kahjuhüvitise vähendamiseks peab kostja TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kahju

võis tekkida mõnel muul põhjusel (vt RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-38-15, p 19; RKTKo

08.01.2013, 3-2-1-173-12, p 19). Eelnevast tuleneb, et põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui

rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt

kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud (RKTKo 10.04.2024, 2-21-4251, p 13.2).

41.1.

Siinsel juhul on kostja I oma tegevusetusega (jättes hindamata töö ohutuse ja tagamata

ohutud töötingimused) põhjustanud tagajärjena Q surma. Kostja I oleks tööandjana pidanud

juhtimiskeskuse ja Q vahelise suhtluse vahendamiseks kasutatud elektriohutuskoordinaatori ja

Q kommunikatsioonist tulenevaid riske hindama, seejuures olukorras, kus

elektriohutuskoordinaatori kasutamine sellises olukorras polnud lubatud. Ringkonnakohus

leiab, et kostja I suhtes tuleb põhjuslikku seost jaatada, kuna riskide hindamisel ja ohutute

töötingimuste tagamisel poleks tõenäoliselt Q surma põhjustatud.

41.2.

Samuti on PBi tegevusetus põhjustanud Q surma. Vaidlust ei ole selles, et objektil

töötavatele isikutele ei antud teavet, et 07.11.2016 toimub faaside järjestuse kontroll, mille

läbiviimiseks võetakse maha maandused ja lülitatakse sisse vool. Vastav info oli PBi valduses

ja info õigeaegsel edastamisel Q meeskonnale ei oleks rasket tagajärge saabunud. X ja tema

meeskond lähtus sellest, et liin on pingestamata.

41.3.

Lisaks tuleb kostja I vastutuse osas arvestada ka kostja I teiste töötajate (JVi ja GHi)

poolsete kohustuste rikkumisega. JV alustas tööd veendumata juhtmete pingetuses ja

kaitsemaandust kasutamata ning tema ja GH ei keelanud tööd jätkata enne kaitsemeetmete

rakendamist. Juhtmetes pinge olemasolu kontrollimisel ja/või kaitsemaanduse kasutamisel

oleks raske tagajärg ära hoitud.

42. Seega on eeltoodust tulenevalt kostja I enda ja isikute, keda kostja I oma majandus- või

kutsetegevuses kasutas, tegevusetusega põhjustanud Q surma. Kostja I ei ole esile toonud, et

Q surma põhjustas vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Seetõttu on kostja I vastutav

Q surma eest.

III

43. Mõlemad hagejad nõuavad kostjalt I kannatanule tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 2 alusel, tuginedes sellele, et kostja I vastutab

kannatanule tema surmaga lõppenud kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise eest

ning tema nõue läks hagejatele üle pärimise teel. Hagejad paluvad mõista kostjalt I hagejate

kasuks solidaarselt välja 100 000 eurot.

2-19-14759

43.1.

Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks võimalik

rahuldada VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest,

isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse

rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu

korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

43.2.

Riigikohus on märkinud, et üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning kohtusüsteemi

autoriteedi säilitamiseks peavad väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused

olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Samas on Riigikohus selgitanud ka seda, et varasem

kohtupraktika ei sea mittevaralise kahju hüvitisele jäika ülem- või alampiiri, millest kohus ei

tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda, sest siis ei saakski

kohtupraktika edasi areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii

elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega

ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud

hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega

arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Arvestama peab ka üksikjuhtumite

erisust ning seda, kui suurel hulgal juhtumitel varasem praktika põhineb ning kas selle põhjal

välja arvutatud mediaan võib oleneda liiga palju mõnest üksikjuhtumist ega peegelda seetõttu

adekvaatselt kohtute kujundatud üldist suundumust. Arvestama peab ka seda, kui palju aega

on nende lahendite tegemisest möödunud (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835, p-d 32-34).

43.3.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda

kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida

ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Kui varasem praktika põhineb

üksnes väikesel arvul juhtumitel, võib selle põhjal välja arvutatud kahjuhüvitise keskmine või

mediaan oleneda liiga palju mõnest eripärasest üksikjuhtumist ega pruugi peegeldada

adekvaatselt kohtute kujundatud üldist suundumust. Tuginedes mittevaralise kahju suuruse

määramisel varasematele kohtulahenditele, tuleb arvestada sedagi, kui palju aega on nende

lahendite tegemisest möödunud. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju

hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest

kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased

ja veenvad põhjendused (RKKKo 22.04.2024, 1-22-5835, p-d 34 ja 35).

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna 2020. a valminud kohtupraktika kordusanalüüsi

„Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.– 2020. aastal“ kohaselt oli

raskete kehavigastuste eest mõistetud suurim hüvitis 15 000 eurot ja 2023. a valminud

kohtupraktika kordusanalüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–

2022. aastal“ kohaselt oli kehavigastuste tekitamise või tervise kahjustamise korral

tsiviilasjades määratud mittevaralise kahju suurim hüvitis 12 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-

20-2281 mõistis kohus hüvitiseks 10 000 eurot kannatanule, kellel oli eluohtlik

tervisekahjustus. Kriminaalasjas 1-19-6138 mõistis ringkonnakohus hüvitiseks 10 000 eurot

kannatanule, kes sai liikumisraskused põhjustanud kehavigastused. Kriminaalasjas nr 1-14-

9883 mõistis kohus kannatanule mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot olukorras, kus

põhjustati teise sõiduki juhtinud isiku surm ja kaasreisija eluohtlikud vigastused. Tsiviilasjas

nr 2-12-24958 mõisteti mittevaralise kahju hüvitis 15 000 eurot kannatanule, kes bussi järsu

pidurdamise tõttu kukkus ja sai lülisamba teise nimmelüli kompressioonmurru.

Kriminaalasjas nr 1-16-128 mõistis kohus jalakäijale, kes ülekäigurajal auto alla jäi ning sai

raskeid tervisekahjustusi, välja mittevaralise kahju hüvitise 9500 eurot. Kriminaalasjas nr 1-

20-1414 määras maakohus liiklusõnnetuses tahtlike liiklusseaduse rikkumistega

tervisekahjustuse saanud kannatanule mittevaralise kahju hüvitise 14 000 eurot. Seega on

eeltoodust praktikast tulenevalt lähima 5 aasta jooksul kehavigastuste tekitamise eest tsiviil- ja

2-19-14759

kriminaalasjades mõistetud mittevaralise hüvitise määrad jäänud maksimaalselt 10 000–15

000 euro piiridesse. Kuid Riigikohus on 22.04.2024 otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835

pidanud põhjendatuks tsiviilhagis taotletud 30 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmist liiklusõnnetusse sattumise tagajärjel põhjustatud raske tervisekahjustuse eest.

Tartu Ringkonnakohus mõistis 11.09.2024 kriminaalasjas nr 1-23-4097 välja mittevaralise

kahju hüvitise 50 000 eurot koerte rünnaku tagajärjel tekkinud raskete kehavigastuste

tekitamise eest.

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna 2020. a valminud kohtupraktika kordusanalüüsi

„Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.– 2020. aastal“ kohaselt oli

ettevaatamatusest surma põhjustamise eest määratud hüvitiseks 20 000 eurot (seda küll asjas,

milles kriminaalmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel). Tsiviilasjas nr 2-22-11060 mõistis

kohus peksmise tagajärjel surma põhjustamise eest välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000

eurot. Kriminaalasjas nr 1-17-11933 mõistis kohus ühele kannatanule välja mittevaralise

kahju hüvitisena eluohtlike kehavigastuste tekitamise eest 30 000 eurot ja teisele 50 000 eurot.

Ringkonnakohus möönab, et eeltoodud juhtumite asjaolud ei ole üks-ühele kattuvad

käesolevas asjas tuvastatud asjaoludele, kuid annavad siiski üldise suunise mittevaralise kahju

hüvitise suuruse määramisel.

43.4.

VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitamise jaatamiseks on ringkonnakohtu

arvates oluline tuvastada, kas kahjustatud isik tundis/tajus enne oma surma valu ja kannatusi.

Pooled ei vaidle selle üle, et Q sai elektrilöögi kell 14.55 ja elas kuni kella 16.32-ni.

Tunnistaja SV asus õnnetuse toimumise järgselt koheselt teostama Q-le kunstlikku hingamist

ja SV ütluste kohaselt Q veel nõrgalt hingas (IV kd tl 42–44). Q-d elustanud isiku MB kirja

kohaselt sai sündmuskohale saabunud meditsiinipersonal Q südame veel tööle ning see oli

veel rütmis, mis võib-olla lubas veel olukorda päästa. Q elustamine lõpetati ca 75 minuti

möödudes (I kd tl 36). Asjatundjana üle kuulatud KM kinnitas ütlusi andes, et kannatanu, s.o

Q, kindlasti tundis elektrilöögi saamise hetkel valu. KM selgitas, et elektrilöögi saamine on

põletus ja põletus on väga suur aisting (IV kd tl 90–92). Ringkonnakohtu hinnangul ei

kummuta kostja I esitatud SP arvamus KMi arvamust. Ringkonnakohus nõustub hagejatega,

et SP arvamusest ei tulene üheselt, et Q ei saanud valu tunda. SP möönab, et tema meelest ei

ole siiski võimalik kindlalt väita, kas kannatanu tundis valu elektrilöögi saamise või

elustamise ajal, kuna tegemist on subjektiivse aistinguga (III kd tl 176–178). Kannatanu surm

kui kõige rängem ja pöördumatum tagajärg ei saa panna kahju tekitajat soodsamasse

olukorda, võrreldes olukorraga, kus kannatanu oleks elama jäänud ja oma sõnadega olnud

võimeline oma läbielamisi kirjeldama.

43.5.

Lähtudes varasemalt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurusest, käesoleva

sündmuse asjaoludest ja Q kannatustest enne surma, saab VÕS § 134 lg 2 alusel välja

mõistetava hüvitise suuruseks olla 50 000 eurot. Ringkonnakohus lähtub siinkohal ka sellest,

et võrdlusena toodud kriminaalasjas nr 1-23-4097 oli küllaltki hiljuti välja mõistetud

mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 50 000 eurot, kusjuures viidatud kriminaalasjas jäi

kannatanu ellu. Seega ei saa siinses asjas olla 50 000 euro suurune hüvitis ebamõistlikult suur.

43.6.

Samas peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte

taotlusest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku

olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13,

p 27; RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse

mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja

2-19-14759

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus selgitas, et VÕS §

134 lg 5 alusel arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ka kannatanu osa

kahju tekkimisel. Ringkonnakohus tuvastas, et Q rikkus oma töökohustusi, jättes õhuliinis

pinge kontrollimata ja kaitsemaanduse paigaldamata. Samas ei olnud tegemist raske

hooletusega, vaid Q lähtus talle teada olevast informatsioonist liinide pingestatuse puudumise

kohta. Sellise informatsiooni ebaõigsus oli tingitud kostja I tegevusetusest. Lisaks tuleb

arvestada, et kostja I korraldas juhtunu järel Q pereliikmete reisi Rootsi Kuningriiki, kattis

nende kohalviibimise ning surnukeha transpordi ja matuse kulud. Need asjaolud annavad

aluse hüvitise suurust vähendada, kuid arvestades, et kostja I on rahvusvaheliselt tegutsev

suure käibega ettevõtja ja hagejate puhul on tegemist füüsiliste isikutega, tuleb poolte erinevat

majanduslikku olukorda samuti arvesse võtta. Ringkonnakohus leiab, et kõiki eeltoodud

asjaolusid kogumist arvesse võttes on hagejatele mõistetava mittevaralise hüvitise suuruseks

45 000 eurot. Selline hüvitis arvestab nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvu, samuti

võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Raskete tagajärgedega, sealhulgas

surmaga lõppenud tervisekahjustuste osas hüvitiste määramisel on viimase aja kohtupraktikas

võimalik täheldada ühiskonna väärtushinnangute muutumist ja pigem suuremate hüvitiste

välja mõistmist.

44. Hageja I nõuab kostjalt I mittevaralise kahju hüvitamist ka VÕS § 134 lg 3 alusel,

tuginedes sellele, et tal tekkisid kannatanu surma tagajärjel tervisehäired. Hageja I palub

mõista kostjalt I hageja I kasuks välja 50 000 eurot.

44.1.

Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei ole selleks pelgalt surma või raske

tervisekahjustuse põhjustamine, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis

õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Hüvitise maksmist ei õigusta

ainuüksi lein ja kaotusvalu, mis lähedase isiku surmaga paratamatult kaasneb, ega võimalik

elukvaliteedi langus, mis tihti kaasneb lähedase kaotusega (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08,

p 17). Erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 tähenduses võib olla nt elu kaotamine

ebatavaliselt rängal viisil, millest teada saamine on hukkunu lähedastele äärmiselt raske

mõjuga (RKKKo 07.10.2022, 1-21-3082/28, p-d 29–30), samuti lähedase surma tõttu

tekkinud psüühikahäire (RKKKo 27.10.2010, 3-1-1-57-10, p 25.2).

44.2.

Hagejate väitel on hagejale I poja surm mõjunud sedavõrd rängalt, et hagejal I tekkis

tervisekahjustus – tal diagnoositi kauakestev psüühikahäire (posttraumaatiline stressihäire,

depressiivne häire), lisaks treemor, samuti süvenesid kõrgvererõhuprobleemid ja tekkisid

südamerütmihäired. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja I tervisekahjustused seoses Q

surmaga tõendatud ja tegemist on VÕS § 134 lg 3 mõttes erandliku asjaoluga.

Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 1 kohaselt ei ole ekspert ML hinnangul hagejal I

diagnoositud haigused (postraumaatiline stressihäire, depressiivne häire, täpsustamata

treemor, kõhuõõnehaigus, südamekahjustusega hüpertooniatõbi ilma (kongestiivse)

südamepuudulikkuseta, lipoproteiiniainevahetuse häired ja muud lipideemiad, mittetoksiline

üksik kilpnäärmesõlm ja sarvkesta muud täpsustatud haigusseisundid) põhjuslikus seoses Q

surmaga 07.11.2016 (III kd tl 187–190). Psühhiaater kohtupsühhiaatria ekspert AA kirjaliku

vastuse kohaselt olid ekspert MLle kasutada olnud andmed eksperdile esitatud küsimustele

vastamiseks ebapiisavad ja valikulised. Eksperdil ei ole olnud kasutada perearsti

originaaldokumente, vaid perearsti poolt hilisemalt koostatud valikulised kokkuvõtted ja

arvamused. AA leiab, et isiku tervisliku seisundi ja toimimise osas hinnangu andmiseks on

vajalik põhjalikult läbi analüüsida kõikvõimalikud andmed, mis kirjeldavad aktuaalselt nii

isiku tervislikku seisundit (eelkõige ravidokumendid) kui toimimist (objektiivsed andmed

isiku töö, töövõime, muude tegevuste, sotsiaalteenuste jne kohta). Pelgalt diagnoosi põhjal ei

2-19-14759

ole võimalik isiku tervislikust (psüühilisest) seisundist konkreetsemat ülevaadet saada. AAi

hinnangul võib poja surm kindlasti olla inimese jaoks sedavõrd psühhotraumeeriv sündmus, et

selle alusel võib kujuneda posttraumaatiline stresshäire (III kd tl 199–200). 14.11.2016

meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt nähtub tervishoiutöötaja poolt hagejale I diagnoosi

määramine, milleks on posttraumaatiline stresshäire, depressiivne episood ja

südamekahjustustega hüpertooniatõbi (I kd tl 57 pöördel). Hageja I perearsti MK ütluste

kohaselt pani ta hagejale I diagnoosiks posttraumaatiline stressi häire tulenevalt hagejal I

ilmnenud keskendumishäiretest, unehäiretest, suutmatusest olukorraga leppida. MK ütluste

kohaselt pole hagejale I sellist diagnoosi enne pojaga juhtunud õnnetust määratud ja diagnoosi

seostas MK kindlalt poja surmaga. Samuti seostas MK hagejal I tekkinud vererõhuprobleeme

poja surmaga. MK ütluste kohaselt on treemor väga häiriv ja posttraumaatiline stress selline,

et hageja I ei suutnud enam tööd jätkata (IV kd tl 94–96). Hageja I terviseseisundi

halvenemist pärast poja surma on täheldanud ka hageja I tuttavad MS (IV kd tl 73–74) ja LL

(IV kd tl 74 pöördel–75), hageja I tütar Ü (IV kd tl 75 pöördel–76) ning hageja I töökaaslane

Z. Z sõnul ei saanud hageja I pärast poja surma tööga hakkama ega taluda tööpinget ning tal

tekkisid mälu ja keskendumishäired (IV kd tl 77–78). Kõik need tõendid riimuvad omavahel

ning kinnitavad üheselt, et hagejat I mõjutas poja surm ebatavaliselt rängal viisil, mis väljub

tavapärase leina ja kaotusvalu piiridest. Lisaks põhjustas poja surmast tingitud psüühikahäire

hagejale I töökoha kaotuse.

Kostja I väitel on nii vererõhuprobleemid kui ka vaimse tervise probleemid esinenud hagejal I

juba enne Q surma. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I selles, et hagejal I esines depressiooni

ja ärevushäireid ka enne poja surma. Lisaks on hagejal I diagnoositud hüpertooniatõbe ja

supraventrikulaarset tahhükardiat (II kd tl 93–94), kuid ülalviidatud tõendid kinnitavad

tõsisemate psüühikahäirete, treemori ja kõrgvererõhuprobleemide tekkimist ning eelnevate

psüühiliste haiguste süvenemist pärast poja surma.

44.3.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada ka hagejale I tekkinud psüühikahäire

kestust ja selle mõju. MK ütluste kohaselt on posttraumaatiline stressi häire kestnud tänase

päevani (IV kd tl 94–96). AA hinnangul on korduv depressiivne häire üldjuhul elukestev

häire, mis enamasti kulgeb ägenemiste (depressiooniepisoodid) ja remissioonidega

(sümptomitevabad või minimaalsete sümptomitega perioodid). Mõningatel juhtudel võib

häire kulgeda aastaid ilma oluliste remissioonideta (III kd tl 199–200). Ambulatoorsest

epikriisist nähtub, et hageja I on käinud seoses oma vaimse ja füüsilise tervise probleemidega

perearstil viimati 05.02.2021 ning 11.02.2021, mil hageja I jätkuvaks põhihaiguseks on

postraumaatiline stressihäire, kaasuvad haigused on korduv depressiivne häire; täpsustamata

ekstrapüramidaal- ja liigutushäire; kõhuõõnehaigus; südamekahjustusega hüpertooniatõbi (II

kd tl 93–94). Seega on tõendatud hagejal I kestev psüühikahäire. Lisaks kinnitab hagejal I

tekkinud psüühikahäire kestvat mõju töötukassa 10.01.2020 ja 29.04.2020 otsused osalise

töövõime määramise kohta (II kd tl 87–91).

44.4.

Raske tervisekahjustuse tekitamise korral, kui kannatanu hiljem suri, on mõistetud

välja hüvitis lähedasel psüühikahäire tekkimise korral 7000 eurot (kriminaalasjas nr 1-19-

3763). Samuti on VÕS § 134 lg 3 alusel kohus mõistnud välja mittevaralise kahju hüvitisena

10 000 eurot (tsiviilasjas nr 2-22-11060). Kriminaalasjas nr 1-15-10119 mõisteti lähedase

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 20 000 eurot. Nimetatud otsused olid tehtud raskete

kehavigastuste tõttu lähedase isiku surma ja mõrva pealt näinud lähedase kasuks ning

tuginesid lähedasel tekkinud hingelistele ja psüühilistele üleelamistele. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa lähedase surmast tingitud pikaajaline psüühikahäire tuua kaasa rikkuja jaoks

leebemat olukorda, isegi kui lähedane ise kannatanu surma pealt ei näinud. Tagajärje mõttes

on tegemist samalaadse lähedase kaotusega kaasneva psüühikahäirega.

2-19-14759

44.5.

Viidatud asjades olid kohtud otsuse teinud ajavahemikul 2016–2025. Seega saab

pidada kohtupraktika kohaselt VÕS § 134 lg 3 alusel nimetatud perioodil välja mõistetud

keskmiseks hüvitiseks 12 300 eurot. Arvestades hagejal I tekkinud pikaajalist ja rasket

psüühikahäiret, selle mõju hageja I elule ja emotsionaalsele seisundile, peab ringkonnakohus

vajalikuks mõista hüvitiseks keskmisest suurema summa. Seda ka põhjusel, et tsiviilasjas nr

2-22-11060 mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja 10 000 eurot olukorras, kus

lähedasele tekkinud psüühikahäire ei olnud sedavõrd raskete tagajärgedega kui hagejale I

tekkinud psüühikahäire. Arvestades, et kriminaalasjas nr 1-15-10119 on 2020. a välja

mõistetud hüvitise suuruseks 20 000 eurot, peab ringkonnakohus üldist elukalliduse tõusu ja

heaolu kasvu arvestades hageja I mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 25 000

eurot.

IV

45. Hagejad esitasid kostja II vastu hagi 30 000 euro suuruse kindlustushüvitise saamiseks.

Kostja II oli sõlminud kostjaga I õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu nr 7306161/1

(kindlustusleping), millega Q kindlustati perioodil 26.09.2016–01.03.2017. Kindlustuslepingu

kohaselt olid soodustatud isikuteks kindlustatud isikute pärijad.

46. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja)

kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma

kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil

(kindlustusandja täitmise kohustus). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II sõlmis kostjaga I

õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu nr 7306161/1 (kindlustusleping), millega Q kindlustati

perioodil 26.09.2016–01.03.2017. Kindlustuslepingu kohaselt olid soodustatud isikuteks

kindlustatud isikute pärijad. Q puhul oli kindlustussumma surma korral 30 000 eurot. Samuti

ei vaidle pooled selle üle, et Q-ga 07.11.2016 toimunud õnnetuse puhul oli tegemist

kindlustusjuhtumiga ja kostja II keeldus hagejatele kindlustushüvitist välja maksmast. Kostja

II tugineb sellele, et õnnetusjuhtum toimus Q-st tulenevate asjaolude tõttu ning Q suurendas

oma tegevusega kindlustusriski, Q käitus raskelt ettevaatamatult, nähes ette oma käitumise

tagajärgi, kuid lootis kergemeelselt, et tagajärge ei saabu.

47. Kindlustuslepingu tüüptingimuste p 11.1.5 kohaselt vabaneb kindlustusandja osaliselt või

täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on tekkinud

kindlustusvõtja või kindlustatu raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Hagejad tuginevad

sellele, et tegemist on tühise tüüptingimusega. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on

tüüptingimusega ja selle üle, et see tüüptingimus on saanud kindlustuslepingu osaks (VÕS §

37). Kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest üksnes siis, kui kindlustusvõtja,

kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 452 lg 1). Antud juhul näeb kindlustuslepingu

tüüptingimuste p 11.1.5 ette kindlustusandja vabanemise täitmise kohustusest ka siis kui

kindlustusjuhtum on tekkinud kindlustusvõtja või kindlustatu raske ettevaatamatuse tõttu.

Seega on tegemist seadusest kõrvalekalduva kokkuleppega, mistõttu on tüüptingimus tühine

osas, milles see näeb ette kindlustusandja vabanemise täitmise kohustusest kindlustusjuhtumi

tekkimise kindlustusvõtja või kindlustatu raske ettevaatamatuse tõttu.

48. Riigikohus märkis, et kohtud ei hinnanud, kas kostja II keeldumine kindlustushüvitise

maksmisest on täielikult kooskõlas VÕS § 445 lg-ga 2 ja § 452 lg 2 p-ga 2. Kindlustusandja

vabaneb nende sätete järgi hüvitamiskohustusest üksnes ulatuses, milles kindlustatud isiku

rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Selleks tuleb teha kindlaks, kas

kindlustatud isik rikkus kindlustuslepingust tulenevat kohustust ning kas ja kui palju

2-19-14759

suurendas selline rikkumine kindlustusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas

kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab tõendama kindlustusandja.

Oma täitmise kohustusest tervikuna saaks kindlustusandja vabaneda üksnes juhul, kui

kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (RKTKo

28.06.2024, 2-22-2313/65, p 17).

49. Kuna praegusel juhul ei realiseerunud kindlustusrisk täielikult Q-st tulenevalt, ei vabane

kostja II täielikult oma kohustuse täitmisest. Ringkonnakohus leiab, et kostja II ei vabane

siinsel juhul ka osaliselt oma kohustuse täitmisest. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et Q

rikkus oma töökohustusi, jättes paigaldamata kaitsemaanduse ja kontrollimata liinides pinge

olemasolu. Tegemist on hoolsuskohustuse rikkumisega, kuid ainuüksi asjaolust, et kannatanu

rikkus hoolsuskohustust, ei saa järeldada, mil määral kannatanu tegevus kindlustusjuhtumi

toimumise tõenäosust suurendas. Täitmiskohustuse ulatus tuleb tuvastada esile toodud

asjaolude ja tõendite alusel hoolsuskohustuse rikkumisest eraldi (TlnRnKo 18.02.2025, 2-22-

2313). Kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud, mil määral Q tegevusetus

kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust suurendas. Seetõttu tuleb hagejate hagi kostja II

vastu täielikult rahuldada ja mõista kostjalt II hagejate kasuks solidaarselt

kindlustushüvitisena välja 30 000 eurot.

V

50. Riigikohus selgitas, et ennekõike on võimalik ja põhjendatud lähtuda menetluskulude

jaotamisel hageja nõuete rahuldamise proportsioonist juhul, kui kõik hagis esitatud nõuded on

suunatud raha maksmisele (vt RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31; 29.11.2017, 2-14-56641,

p 23.1). Kuna hagejad esitasid konkreetse rahalise nõude ja ringkonnakohus ei rahulda

hagejate nõudeid kostja I vastu täies ulatuses, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS

§ 163 lg-st 1 (vt ka RKTKo 19.03.2012, 3-2-1-4-12, p 15).

51. Kuna maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja hagi osaliselt rahuldamisele, tuleb

muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Tulenevalt hagejate poolt kostja I vastu esitatud

nõude ca 50% ulatuses rahuldamisest jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud

maakohtus hagejate ja kostja I endi kanda.

52. Kuna hagejate hagi kostja II vastu kuulub rahuldamisele täies ulatuses, tuleb maakohtu

menetluskulud kostja II vastu esitatud nõudes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja II kanda.

53. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jaotada samuti tulenevalt sellest, et

apellatsioonkaebus rahuldatakse vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, seega kostja I vastu

esitatud hagis 50% ulatuses ning menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 163 lg 1

alusel hagejate ja kostja I endi kanda. Kostja II vastu esitatud nõude osas jäävad ka

ringkonnakohtu menetluskulud kostja II kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)