2-25-7679/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. mai 2026

Tsiviilasja number

2-25-7679

Tsiviilasi

N.O hagi P.S vastu elatise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2715 eurot 66 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. veebruari 2026. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.S apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

P.S

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Vastustaja (hageja): N.O (isikukood XXX),

seaduslik esindaja D.K

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.S apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 14. veebruari 2026. a otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus P.S kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.O (hageja) esitas 18. mail 2025 Tartu Maakohtule hagi P.S (kostja) vastu elatise

saamiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva elatise

miinimummääras perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel arvutatud summas ning tagasiulatuva

miinimumelatise PKS § 108 kohaselt alates 18. maist 2024, s.o aasta eest enne hagi esitamist.

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja vabatahtlikult panustanud hageja ülalpidamisse alates 1.

jaanuarist 2023, hageja ülalpidamiskulud kannab ainuisikuliselt hageja ema D.K . Hageja

emal on minimaalne palk, mistõttu on tal keeruline kanda kõiki kulusid. Hageja elab emaga

üürikorteris. Hageja kulud ühes kuus on kokku 683 kuni 953 eurot.

Ebaõige on kostja väide, et laps elab võrdse aja kummagi vanema juures. Hageja viibis

ajavahemikul 1. juunist 2024 kuni 31. maini 2025 hageja isa juures 25 päeva.

Hageja nõuab tagasiulatuvat elatist 18. maist 2024 kuni 18. maini 2025. Hageja täpsustas enda

nõuet, soovides, et edasiulatuv elatis mõistetaks välja alates 15. septembrist 2025.

2. Kostja vaidles hageja nõudele vastu, leides, et hageja ei ole arvestanud sellega, et kostja

osaleb pidevalt hageja elus ning toetab teda materiaalselt vastavalt vanemate vahelisele

kokkuleppele. Enne hagi esitamist viibis hageja kostja juures keskmiselt 14 päeva kuus, mille

jooksul oli hageja täielikult kostja ülalpidamisel. Kostja tasus eluaseme-, transpordi-,

sidekulude ja kodus ja kodust väljas söödava toidu ning muude kulude eest, millest tulenevalt

ei ole selge hageja tagasiulatuva elatise nõue.

Vanemad sõlmisid 2023. aastal kokkulepe, mille kohaselt viibib hageja kummagi vanema

juures. Kokkuleppe järgi viibis hageja 2023. aastal ainult kostja juures, alates 2024. aastast

pidi hageja elama vaheldumisi kummagi vanema juures. Laps viibis lisaks hageja märgitud

ajale kostjaga ka teistel aegadel.

Kostja nõustus, et edasiulatuva elatisenõude alguseks võib lugeda 15. septembrit 2025

(arvesse on võetud seda, et hageja viibis kostjaga 18. maist 2025 kuni 15. septembrini 2025

kummagi vanemaga, mistõttu ei ole elatise välja mõistmine tolle perioodi eest põhjendatud).

Kostja täpsustas hageja viibimist kostja juures perioodil 2025. aasta septembrist kuni 2026.

aasta jaanuarini ning esitas selle kinnitamiseks tõendid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi edasiulatuva ja tagasiulatuva elatise saamiseks osaliselt ja jättis

menetluskulud poolt endi kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva

elatise ajavahemiku 18. mai 2024 kuni 18. mai 2025 eest 3252 eurot 72 senti ja alates 15.

septembrist 2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 301 eurot 74 senti

(282,31 eurot (baassumma) + 59,43 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest

brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest

korda 1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 järgi ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse §

17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele

järgnevast kuust. Kostja peab tasuma igakuise elatise hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks hageja

ema arvelduskontole, märkides selgitusse lapse nime, sõna elatis ja tooma välja millise kuu

eest elatist tasutakse. Elatist tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette.

Maakohus tuvastas, et rahvastikuregistri andmetel põlvneb hageja kostjast ning on alaealine.

Hageja saab täisealiseks XXXXX. Alaealise lapse abivajadust PKS § 97 p 2 järgi eeldatakse.

Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui PKS § 101 alusel

arvutatud summa. Eelduslikult kulub lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kahekordne

PKS § 101 alusel arvutatud summa ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste suurust

tõendada (RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 14). Hageja on palunud kostjalt välja

mõista igakuise elatise PKS §-s 101 sätestatud määras.

Kehtiva õiguse järgi on hagejal eelduslikult õigus saada igakuist elatist 301 eurot 74 senti,

millest PKS § 101 lg-te 3–5 kohaselt on 282 eurot 31 senti baassumma + 59 eurot 43 senti on

3% brutokuupalgast, millest on PKS § 101 lg 5 järgi maha arvatud 40 eurot, mis on pool

lapsetoetusest PHS § 17 lg 3 mõttes.

Kostja esitatud tõendid hageja ülalpidamiskulude kandmise kohta ei lükka ümber hageja

väidet, et ülalpidamiskulud on vahetult kandnud hageja ema, kelle juures hageja peamiselt

elab. Pooled ei vaielnud selle üle, et aasta enne hagi esitamist 18. maist 2024 kuni 18. maini

2025 tasus kostja hagejale vähemalt 268 eurot 48 senti. Kostja väitis, et on tagasiulatuvalt

rohkem ülalpidamist andnud. Kostja avaldas soovi esitada kohtule täiendavaid tõendeid, kuid

neid kohtule ei esitanud. Maakohus leidis, kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks

andnud hagejale PKS § 101 sätestatud määras ülalpidamist. Kostja on seega

ülalpidamiskohustust rikkunud täites seda mittekohaselt.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse

väljaarvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise

ajaga automaatselt, sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema

juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub

suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel

juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla PKS § 102 lg 2 mõttes

mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra (RKTKo

22.06.2022, 2-19-19160/42, p-d 14.6, 14.7).

Kostja väitis hagi vastuses, et mõlemad vanemad on võtnud osa kasvatamisest ning enne hagi

esitamist viibis laps kostja juures keskmiselt 14 päeva kuus. Kostja selgitas, et kostjal ja

hageja emal oli alates 1. jaanuarist 2023 kokkulepe, et hagejal on vahelduv elukoht, ning

leidis, et kuivõrd mõlemad vanemad on last ülal pidanud vahetult, ei ole PKS § 100 lg-te 2 ja

3 järgi kummalgi vanemal elatise tasumise kohustust.

Riigikohus on selgitanud, et kui laps viibib vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel

olulise osa ajast kummagi vanema juures, st lapsel on vahelduv elukoht, peavad mõlemad

vanemad last eelduslikult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures. Selliselt katavad

vanemad lapse põhivajadused (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 13.1). Poolte vahel ei ole

kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorda. Aeg, millal hageja võis olla kostja juures

poole ajast oli enne 18. maid 2024 ja puudutab tagasiulatuva elatise nõuet. Kostja möönis, et

pärast seda, kui hageja Eestisse oma ema juurde tuli, on suhtlus kostjaga toimunud ainult

telefoni teel. Hageja tõi välja, et hageja viibimine kostja juures keskmiselt seitse päeva kuus ei

ole tõenäoline ka tulevikus, sest kostja elukoht on Rootsis ning hageja käib Eestis koolis.

Kuivõrd vanemad ei ole üksmeelel selle osas, palju aega hageja kostja juures on ning poolte

vahel ei ole suhtluskorra kohtulahendit, ei ole PKS § 101 lg 6 kohaldamise eeldused täidetud.

Kohus andis pooltele võimaluse esitada tõendeid pärast kohtuistungit kuni eelmenetluse

lõppemiseni ning pikendas kostja taotlusel eelmenetluse lõppemise tähtaega, kuid kostja ei

esitanud kohtule enne otsuse kuupäeva määramist ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja

viibib kostja juures vähemalt seitse päeva kuus, mis annaks aluse PKS § 101 alusel arvutatud

elatist vähendada. Pooltel on üks ühine laps.

Laps võib PKS § 108 kohaselt nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni aasta enne elatishagi kohtule

esitamist. Lapse elatisenõude puhul tuleb arvestada vanemate kokkuleppega ettenähtut PKS §

100 lg 3 teise lause järgi. Kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate

kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei

ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks tagasiulatuvalt elatist välja mõista

(RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13).

Kostja väitis hagi vastuses, et mõlemad vanemad on võtnud osa kasvatamisest ning enne hagi

esitamist viibis laps kostja juures keskmiselt 14 päeva kuus, kuid ei esitanud ühtegi tõendit,

millest nähtuks vanemate vaheline kokkulepe hageja vahelduva olukoha kohta. Kuna kostja ei

ole tõendanud, et vanemate vahel oleks olnud konkreetne kokkulepe, tuli kohtul hinnata, kui

palju viibis hageja faktiliselt kostja juures vaidlusalusel perioodil. Pooled vaidlevad selle üle,

kui palju aega on hageja veetnud 18. maist 2024 kuni 18. maini 2025 kostjaga.

Hageja väitel on ta viibinud kostja juures kokku 22 päeva. Samuti on hageja toonud välja, et

hageja on viibinud 2024. aastal 25 päeva kostjaga. Kostja arvestuse kohaselt on hageja

viibinud kostja juures 2024. aastal 128 päeva ja 2025. aastal (15. septembri 2025 kohtuistungi

aja seisuga) 70 päeva. Pooled kinnitasid kohtuistungil, et hageja on olnud 2025. aastal kostja

juures vähemalt 56 päeva, kostja väitis, et hageja on viibinud tema juures 63 päeva. Kostja

pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et hageja oli kostjaga rohkem aega koos, kui hageja

väidab, andis sel perioodil hagejale ülalpidamist vahetult ning seda tuleks tagasiulatuva elatise

ulatuse juures arvestada. Kostja on tõenditena hagejaga koos viibimise aja kohta esitanud

enda ema, N. P.S, maksekorraldused VIKING LINE ABP-le ja ESTRAVEL GROUP AS-ile.

Kohtu hinnanul ei ole eelviidatud tõenditest võimalik teha järeldusi selles osas, kas hageja on

viibinud kostjaga või kas kostja on hagejat ülal pidanud, kuivõrd maksekorraldustest ei nähtu

täpsemalt, mille ja kelle jaoks on kulutusi tehtud.

Hageja on esitanud tõenditena väljavõtted vanemate vahelistest sõnumivestlustest, millest

nähtub, et vanemad on kooskõlastanud hageja välja toodud aegadel hageja üle andmist.

Samuti on hageja esitanud väljavõtted vanemate vahelisest sõnumivestlustest, millest nähtub,

et hageja viibis kostjaga lisaks 15. veebruarist kuni 19. veebruarini 2025 ja 17. aprillist 2025

kuni 5. aprillini 2024. Kostja on esitanud kostja tõendina VIKING LINE broneeringu

kinnituse, mille kohaselt on N. P.S soetanud kolmele täiskasvanule ja ühele lapsele vanuses

6–11 aastat pileti Tallinnast Helsingisse 18. aprillil 2025 ning kahele täiskasvanule ja ühele

lapsele vanuses 6–11 aastat pileti Helsingist Tallinnasse 25. aprillil 2025. Kohus leiab, et selle

tõendi alusel saab lugeda tõendatuks, et hageja viibis kostjaga. Pooled ei ole rohkem tõendeid

kohtule esitanud. Pooled kinnitasid kohtuistungil, et hageja on viibinud 2025. aastal kostja

juures vähemalt 56 päeva. Kohtu hinnangul saab poolte seisukohtade, kohtuistungil omaks

võetud faktide ja esitatud tõendite pinnalt tuvastada, et neist päevadest viibis hageja kostja

juures 18. maist 2024 kuni 18. maini 2025 39 päeva ehk keskmiselt kolm päeva kuus.

Kohus tuvastas, et hageja viibis kostja juures 18. maist kuni 31.detsembrini 2024 järgmistel

aegadel: 5. juulist 7. juulini (3 päeva), 27. juulist 29. juulini (3 päeva), 16. augustist 18.

augustini (3 päeva), 1. septembrist 4. septembrini (4 päeva), 19. oktoobrist 20. oktoobrini (2

päeva), 23. detsembrist 1. jaanuarini 2025 (10 päeva), 15. veebruarist 19. veebruarini 2025 (5

päeva) ja 17. aprillist 25. aprillini 2024 (9 päeva). Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, et hageja oleks viibinud temaga ka lisaks teistel kuupäevadel.

Riigikohus on selgitanud, et ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist saab määrata

ülalpidamiskohustuse ulatuse laste toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh

vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Tagasiulatuva elatise

nõudmisel tuleb vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist (RKTKo

27.10.2021, 2-19-18082/74, p 13). Hageja ema neto sissetulek oli 823 eurot 90 senti ja kaks

ülalpeetavat, kostja väitis, et teeb juhutöid, tal on kolm ülalpeetavat ning lubas enda

sissetulekut kohtule täpsustada. Kostja avaldas soovi tõendeid esitada, kuid kohtule selle

kohta ühtegi tõendit ei esitanud, kostja elab Rootsis.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks ka tagasiulatuva elatise perioodil

olnud vahelduv elukoht vanemate juures, mis oleks elatise tasumise kohustuse PKS § 100 lg 2

järgi välistanud. Kostja ei tõendanud, et esineksid asjaolud, nagu tema raske majanduslik

seisund, mis annaks aluse tagasiulatuvat elatist PKS § 108 mõttes vähendada. Kostjal oli

seega kohustus tasuda hagejale elatist PKS § 101 sätestatud ulatuses, välja arvatud nende 39

päeva eest perioodil 18. maist 2024 kuni 18. maini 2025, kui hageja viibis kostjaga ning

kostja andis hagejale ülalpidamist vahetult.

Maakohus mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatisena 18. maist 2024 kuni 31. märtsini 2025

kokku 3044 eurot 26 senti. Igakuine elatis tol perioodil oli 287 eurot 72 senti = 272,76 eurot

(baassumma) + 54,96 eurot (3% brutokuupalgast) – 40 eurot (pool lapsetoetusest ehk 80/2).

Elatis on arvutatud kümne kuu ja 18 päeva eest 3044 eurot 26 senti = 10 × 287,72 + (287,72

÷ 31 × 18) eurot. Aluseks on baassumma, keskmine brutopalk ja lapsetoetus sel perioodil PKS

§ 101 lg-te 3–5 ja PHS § 17 lg 6 mõttes.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatisena 1. aprillist 2025 kuni

18. maini 2025 kokku 476 eurot 94 senti. Tol perioodil oli igakuine elatis PKS §-s 101

sätestatud määras 301 eurot 74 senti = 282,31 eurot (baassumma) + 59,43 eurot (3%

brutokuupalgast) – 40 eurot (pool lapsetoetusest ehk 80 ÷ 2). Elatis on selles osas arvutatud

ühe kuu ja 18 päeva eest 476 eurot 94 senti = 301,74 + (301,74 / 31 × 18) eurot. Aluseks on

baassumma, keskmine brutopalk ja lapsetoetus sel perioodil PKS § 101 lg-te 3–5 ja PHS § 17

lg 6 mõttes. Kostjal oli perioodil 18. maist 2024 kuni 18. maini 2025 kohustus tasuda hagejale

elatist 3521 eurot 20 senti (3044,26 + 476,94). Nimetatud summast tuleb maha arvata 268

eurot 48 senti, mille ulatuses kostja on ülalpidamiskohustuse täitnud. Pooled kinnitasid

kohtuistungil, et nad ei vaidle selle üle, et kostja on oma ema vahendusel andnud hagejale

ülalpidamist vähemalt 268 eurot 48 senti. Kostja on selle tõendamiseks esitanud ka N. P.S

maksekorraldused ja kviitungid, mille kohaselt on N. P.S ostnud erinevatest riidepoodidest

asju vaidlusalusel perioodil. Tagasiulatuv elatis on seega 3252 eurot 72 eurot senti (3521,20 –

268,48).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles kostja palub tühistada

maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud nii

menetlusnorme kui ka materiaalõigust, jättes arvestamata asja lahendamisel olulise asjaoluna

poolte vahel 2023. aastal sõlmitud suulise kokkuleppe, mille kohaselt viibib laps vaheldumisi

mõlema vanema juures; kumbki vanem ei nõua elatist selle aja eest, mil laps viibib tema

juures; juhul kui laps viibib pikema aja jooksul ühe vanema juures rohkem, tasaarvestatakse

see tulevikus. Kokkuleppe kehtib kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Leping võib olla sõlmitud ka konkludentsete tahteavalduste kaudu. Poolte käitumine kinnitab

kokkuleppe olemasolu: 2023. aastal viibis laps üksnes isa juures, hageja ema ei nõudnud

elatist; 2024. aastal pidi laps elama vaheldumisi mõlema vanema juures ning laps viibis isa

juures 128 päeva, hageja ema ei nõudnud elatist; 2025. aastal viibis laps isa juures 92 päeva.

Tagasiulatuv elatisenõue on vastuolus poolte vahel sõlmitud kokkuleppega. Kuna 2023. aastal

viibis laps isa juures, täitis isa vastavalt kokkuleppele ka ema ülalpidamiskohustust. Sellest

tulenevalt oli isa kokkuleppe alusel vabastatud elatise tasumisest 2024. aastal. Lisaks, isegi

kui kokkulepet mitte arvestada, viibis laps 2024. aastal isa juures 128 päeva (keskmiselt ca 10

päeva kuus). Kuna isa ei pidanud kokkuleppe kohaselt 2024. aastal elatist maksma, kuid

tegelikult osales lapse ülalpidamises 128 päeva ulatuses, tuleb see täitmine kokkuleppe alusel

arvestada järgmisesse perioodi. Lisaks viibis laps 2025. aastal isa juures 92 päeva. Seega

kokku 220 päeva. Arvestades, et aasta keskmine päevade arv on 365 ning pool sellest on

182,5 päeva, ületas isa poolt täidetud ülalpidamiskohustus selle määra 37,5 päeva võrra (220-

182,5=37,5 päeva). Sellest tulenevalt täitis isa 2025. aasta ülalpidamiskohustuse täies ulatuses

ja ülejääk (37,5 päeva) kandub edasi 2026. aastasse. Seetõttu ei ole põhjendatud elatise nõue

ka ajavahemiku 1. jaanuarist kuni 28. veebruarini 2026.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja väited kokkuleppe kohta hageja

vahelduva elukoha osas ei vasta tegelikkusele. Kohus on tuvastanud, et vaidlusalusel perioodil

viibis laps isa juures keskmiselt ca 3 päeva kuus (kokku 39 päeva). Kostja ei ole esitanud

ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. 2023. aastal oli vanemate vahel kokkulepe lapse

suhtlemise osas, kuid see ei tähendanud vahelduvat elukorraldust. Laps elas alates 2023.

aastast peamiselt emaga Eestis, isa viibis lapsega üksnes periooditi (peamiselt vaheaegadel ja

episoodiliselt). Kostja väide, et laps viibis 2023. aastal ainult tema juures, ei vasta

tegelikkusele. Käesolevas menetluses ei nõuta elatist 2023. aasta eest.

Lapse viibimist ema juures on võimalik objektiivselt tõendada lasteaia arvete ja kohaloleku

andmete alusel. Kostja püüab tugineda 2023. aastale, et vältida 2024. aasta elatise maksmist.

Kostja ei ole esitanud ühtegi uut ega asjakohast tõendit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

7. Hageja kui kostja alaealine laps esitas kostja vastu nõude igakuise edasiulatuva elatise

seadusjärgses määras ja aasta enne hagi esitamist tagasiulatuva elatise saamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme

ning on materiaalõigust õigesti kohaldanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega korda neid kõiki (TsMS § 654 lg 6).

8. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei ole arvestanud lapse vanemate

vahelise 2023. aastal sõlmitud suulise kokkuleppega lapse ülalpidamisega seotud kulude

kandmise osas kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja väitel tõendab seda kokkulepet lapse

ema ja isa käitumine (apellatsioonkaebuse lk 3). Maakohus, rahuldades hageja nõude

osaliselt, mõistis kostjalt elatise välja kuni hageja täisealiseks saamiseni XXXXX (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 3). Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada täies

ulatuses, samas hõlmavad kostja apellatsioonkaebuse põhjendused üksnes osa, mis puudutab

maakohtu poolt väljamõistetud elatist kuni 28. veebruarini 2026.

9. Lapse elatisenõude puhul tuleb arvestada vanemate kokkuleppega ettenähtut PKS § 100 lg

3 teise lause järgi, seda eelkõige tagasiulatuva elatise puhul (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-

13, p 13).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus on menetluses

selgitanud tõendamiskoormist ja andnud võimaluse kostjale oma väidete tõendamiseks (dtl

134). Kohus pikendas tõendite esitamise tähtaega kostja taotlusel (dtl 140). Ringkonnakohus

leiab, et maakohus on õigesti selgitanud pooltele, et kui vanem elab lapsest lahus, tuleb

ülalpidamise kohustust täita elatise maksmise teel (dtl 131).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti pooltele selgitanud, et kuna lapsega suhtlemist

reguleerivat kohtulahendit ei ole ning juhul, kui kostja tugineb sellele, et hageja on kostjaga

vähemalt 7 päeva kuus ja selle tõttu tuleks elatist proportsionaalselt vähendada, tuleb kostjal

tõendada, et hageja viibis kostjaga vähemalt 7 päeva kuus (dtl 134).

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus oleks hageja edasiulatuva

elatisenõude eelduste kontrollimisel hinnanud valesti hageja elukorraldusega seotud vajadusi.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja vanemate vahel oli

kokkuleppe lapse ülalpidamisega seonduvate kulude kandmiseks enne hagi esitamist

tagasiulatuva elatise suhtes.

10. Maakohus on hinnanud menetluses esitatud tõendeid lapse viibimise kohta kostja juures

(maakohtu otsuse p 11). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milliseid tõendeid on

maakohus jätnud hindamata või milliseid konkreetseid tõendeid ei ole maakohus õigesti

hinnanud. Kostja nõustus kohtuistungil, et tõendid, mis puudutavad ajavahemikku enne 2024.

a maikuud, ei ole asjassepuutuvad (dtl 132, 136). Kostja ei ole ka apellatsioonkaebusele

lisanud tõendeid või esitanud koos apellatsioonkaebusega taotlust tõendite kogumiseks. Seega

on paljasõnalised apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hageja kostja juures veedetud

aega.

Ringkonnakohus märgib, et vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise

lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. See kokkulepe jääb

vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe

alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe

järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt

RKTKo 19.06.2020, 2-18-6499, p 11).

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1). Hageja ei ole hüvitamisele kuuluvate menetluskulude nimekirja esitanud.

Seega hüvitavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)