3-25-1448/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-1448

Haldusasi

Solar Light OÜ kaebus Rakvere Vallavalitsuse 26. märtsi

2025. a ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks ja Rakvere

valla kohustamiseks esitada kohtutäiturile täitemenetluse

lõpetamise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. novembri 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Solar Light OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Solar Light OÜ

esindaja vandeadvokaat Taimar Ehrlich

Vastustaja Rakvere vald

esindaja Tuulikki Laesson

RESOLUTSIOON

1. Jätta Solar Light OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. novembri 2025. a otsuse resolutsiooni punkt 10.

Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2026.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Solar Light OÜ on Rakvere vallas Tõrremäe külas asuva Papiniidu kinnistu (katastritunnus

66201:001:0779) omanik. Rakvere Vallavalitsus andis 9. novembril 2023 Solar Light OÜ

taotluse alusel ehitusloa nr 12271/09217 nimetatud kinnistul Papiniidu päikeseelektrijaama 2

ehitamiseks (olemasoleva päikeseelektrijaama laiendamiseks).

2. Rakvere Vallavalitsus tegi 26. märtsil 2025 Solar Light OÜ-le ettekirjutus-hoiatuse nr 7-

4/55-1.

Vallavalitsus tuvastas 26. märtsil 2025 paikvaatluse käigus, et Papiniidu kinnistul toimub

ehitusloata ehitustegevus. Kohalviibinud töödejuhataja sõnul rajati päikesepaneelidest piirdeaeda.

Päikesepaneelide paigaldamine on ehitusseadustiku kohaselt elektritootmisrajatise ehitamine,

milleks on nõutav ehitusprojekt ja ehitusluba.

Vallavalitsus kohustas kaebaja peatama kohe Papiniidu kinnistul ehitustegevuse kuni ehitusloa

saamiseni (ettekirjutuse punkt 4.1) ning ettekirjutuse kättesaamisel asuma seadustama Papiniidu

kinnistul õigusliku aluseta ehitise püstitamist, milleks tuli esitada ehitisregistris vallavalitsusele

menetlemiseks ehitusloa taotlus (ettekirjutuse punkt 4.2). Ettekirjutuse punkti 5 kohaselt tuli

ettekirjutuse punkt 4.1 täita kohe pärast ettekirjutuse kättesaamist ning ettekirjutuse punkti 4.2

täitmise tähtaeg oli 26. mai 2025.

Vallavalitsus esitas koos ettekirjutusega hoiatuse, et kui ettekirjutuse punktis 4 sätestatud

kohustust punktis 5 nimetatud tähtaegadeks ei täideta, võib vallavalitsus rakendada ettekirjutuse

adressaadi suhtes ehitusseadustiku (EhS) § 133 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 2 alusel ja

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg-s 2 sätestatud korras sunniraha 10 000 eurot.

3. Rakvere kohtutäitur Raigo Pärs esitas 28. aprillil 2025 Solar Light OÜ-le täitmisteate

täiteasjas nr 158/2025/373. Täitmisteate kohaselt on täitedokumendiks Rakvere Vallavalitsuse

26. märtsi 2025. a ettekirjutus nr 7-4/55-1 ning nõude sisuks on 10 000 eurot. Nõude summale

lisandub täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri tasu vastavalt täitmisteatele lisatud 28.

aprilli 2025. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusele. Kohtutäitur tegi Solar Light OÜ-le

ettepaneku täita täitedokument 30 päeva jooksul vabatahtlikult.

Kohtutäituri 2. mai 2025. a avalduse alusel seati 5. mail 2025 kinnistusraamatusse Papiniidu

kinnistule Rakvere valla kasuks kinnisasja käsutamise keelumärge.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Rakvere Vallavalitsuse

26. märtsi 2025. a ettekirjutus-hoiatuse nr 7-4/55-1, keelata Rakvere Vallavalitsusel

rakendada ettekirjutuse alusel sunniraha ning kohustada Rakvere Vallavalitsust esitama

Rakvere kohtutäitur Raigo Pärsi täiteasjas nr 158/2025/373 täitemenetluse lõpetamise

avalduse.

Kaebaja leidis, et ettekirjutus on õigusvastane, sest kaebajat ei kuulatud ettekirjutuse tegemisel

ära.

Vaatamata sellele, et ümber ehitatud piirdeaed koosneks osaliselt päikesepaneelidest, ei kujuta

piirdeaed endast elektritootmisrajatist. Seni kuni vertikaalselt paigaldatud päikesepaneele ei ole

asutud elektritootmiseks kasutama, tuleb lähtuda ehitusseadustiku lisas 1 sätestatud nõuetest

piirdeaia ehitustöödele. Kaebaja piirdeaia ümberehitamisega ei kaasne kaevetöid. Seega ei tule

piirdeaia ümberehitamisel esitada ehitusteatist, rääkimata ehitusloast.

Isegi kui piirdeaia ümberehitamiseks oleks ehitusluba nõutav, ei ole vaja ehitustegevust ehitise

seadustamiseks kohe peatada. Ehitustegevust ei pruugi olla võimalik kohe peatada. Selline

kohustus on ebaselguse ja vastuolulisuse tõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 3 p 5

alusel tühine.

Sunniraha 10 000 eurot on ebaproportsionaalselt suur.

Sunniraha rakendamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja lõpetas 26. märtsil 2025 pärast vaide

esitamist hädavajalikud tööd ja peatas piirdeaia ümberehituse. Ettekirjutuse punkti 4.2 täitmise

tähtajaks oli 26. mai 2025.

5. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 30. novembri 2025. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni

punkt 5), kohustas Rakvere valda esitama Rakvere kohtutäitur Raigo Pärsile täiteasjas nr

158/2025/373 täitemenetluse lõpetamise avalduse (resolutsiooni punkt 6) ja jättis ülejäänud

osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni punkt 7), mõistis Rakvere vallalt kaebaja kasuks

välja menetluskulud 3244,50 eurot ja jättis muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda (resolutsiooni punkt 8). Lisaks muutis halduskohus 26. mai 2025. a määrusega

kohaldatud esialgset õiguskaitset ja tühistas esialgse õiguskaitse osas, milles kohus peatas

Rakvere Vallavalitsuse 26. märtsi 2025. a ettekirjutus-hoiatuse nr 7-4/55-1 täitmise

(sealhulgas nimetatud ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamise) (resolutsiooni punkt 9) ning

märkis, et otsuse resolutsiooni punkt 9 jõustub selle teatavakstegemisel (resolutsiooni punkt

10). Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse vastustaja 27. oktoobril 2025

esitatud Keskkonnaameti 24. oktoobri 2025. a kirja asja juurde võtmiseks (resolutsiooni punkt

2).

7. Halduskohus leidis, et Keskkonnaameti 24. oktoobri 2025. a kiri ei ole tõend, vaid arvamus

rajatise olemuse kohta. Kuna vastustajal on õigus esitada asja arutamisel tekkinud küsimuste

kohta seletusi ja põhjendusi (HKMS § 27 lg 1 p 5) ning kiri puudutab praeguse vaidluse eset,

ei ole tegemist asjassepuutumatu teabega. Sel põhjusel otsustas halduskohus mitte tagastada

kirja vastustajale, kuid jätta see tõendina arvestamata (HKMS § 62 lg-d 2 ja 6).

8. EhS § 38 lg 2 sätestab, et ehitusluba on nõutav seadustiku lisas 1 nimetatud juhul.

Ehitusseadustiku lisaks 1 olevast tabelist nähtub, et elektritootmisrajatise rajamiseks on vaja

ehitusluba.

Ettekirjutuse esemeks olev piirdeaed on elektritootmisrajatis. Piirdeaia konstruktsioonis kasutati

päikesepaneele, millega saab elektrit toota. Kaebaja ei ole väitnud, et päikesepaneelidest koosneva

piirdeaia ainus või peamine funktsioon on kinnistule juurdepääsu piiramine.

Kohus märkis 4. novembri 2025. a määruses, et kohtule arusaadavalt on kaebaja eesmärk kasutada

piirdeaia osaks olevaid päikesepaneele elektri tootmiseks (dtl 195). Kaebaja ei väitnud 18.

novembri 2025. a avalduses, et tal sellist kavatsust pole. Ta möönis, et piirdeaia kasutuselevõtt

elektrienergia tootmiseks võib osutuda tulevikus võimalikuks, kui selleks tehakse täiendavad

toimingud, mh rajatakse kaabelühendused (dtl 216). Elektrienergia tootmise eesmärki kinnitab

2025. a aprillikuises päikeseelektrijaama laienduse eelprojektis märgitu.

Seega leiti ettekirjutuses õigesti, et Papiniidu kinnistul rajati päikesepaneelidest piirdeaeda, s.o

elektritootmisrajatist, ilma selliseks tegevuseks nõutava ehitusloata.

9. Vastustaja ei ole ettekirjutuse proportsionaalsust nõuetekohaselt põhjendanud, kuid seda

saab siiski kontrollida ettekirjutuse tegemise asjaolude põhjal. Ehitusloata ehitamine on

korrarikkumine, mitte korrarikkumise oht. Võttes ka arvesse, et ehitusluba on nõutav üksnes

isikute subjektiivseid õigusi ja avalikku huvi kõige enam mõjutatavate ehitiste puhul, ei ole

alust pidada ehitustegevuse viivitamatu peatamise korraldust ebavajalikuks. Kaebaja ei

toonud kaebuses esile, et tal oli ehitustegevuse viivituseta peatamisel takistusi. Korraldus

esitada õigusliku aluseta rajatava ehitise rajamise lubatavuse kontrollimiseks ehitusloa taotlus

on ehitiste õiguspärasuse tagamiseks sobilik ja vajalik meede.

10. Ettekirjutus on ärakuulamiskohustust puudutavas osas puudulik. See menetluslik viga ei

tingi aga ettekirjutuse tühistamist. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ära kuulamata

jätmine oleks mõjutanud ettekirjutuse sisu.

11. Kaebaja taotleb vastustaja 23. aprilli 2025. a täitmisavalduse kohtutäiturile esitamisega

põhjustatud tagajärgede heastamist. Täitmisavalduse alusel alustas Rakvere kohtutäitur

täitemenetluse ning esitas kaebajale 28. aprilli 2025. a täitmisteate täiteasjas nr 158/2025/373.

Ettekirjutusega tehtud sunniraha hoiatus on õigusvastane. Kaebajale pandi kaks kohustust, kuid

sunniraha on määratud ühtsena. Vastustaja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse ajal, mil

ettekirjutuse punkti 4.2 vabatahtliku täitmise tähtaeg ei olnud veel saabunud. Vastustaja ei ole

ümber lükanud kaebaja väidet, et vastustaja ei teavitanud teda enne täitmisteate saamist sunniraha

rakendamisest. Ei nähtu, et vastustaja oleks enne täitmisavalduse esitamist kaalunud rakendatava

sunniraha suurust.

Kokkuvõtvalt tuleb järeldada, et vastustaja esitas kohtutäiturile 23. aprilli 2025. a täitmisavalduse

26. märtsi 2025. a ettekirjutuse täitmiseks õigusvastaselt ja kohustas vastustajat lõpetama

kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, esitades selleks kohtutäiturile täitemenetluse

lõpetamise avalduse.

12. Kuna vastustaja 26. märtsi 2025. a ettekirjutus on õiguspärane, ning päikesepaneelidest

koosneva piirdeaia võimalikult kiiresti seadustamise tagamiseks peab olema võimalik nõuda

ettekirjutuse täitmist, tuleb esialgne õiguskaitse tühistada osas, milles 26. mai 2025. a

määrusega on peatatud vastustaja 26. märtsi 2025. a ettekirjutus-hoiatuse nr 7-4/55-1 täitmine

(sealhulgas nimetatud ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamine). Ülejäänud osas jääb

esialgne õiguskaitse kehtima.

Halduskohus märkis, et esialgse õiguskaitse muutmise osas jõustub otsus selle teatavakstegemisel,

kui kohus ei määra teisiti (HKMS § 252 lg 3) ning, et ta ei määra teisiti.

13. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades (kohus jättis rahuldamata

tühistamiskaebuse ning rahuldas heastamiskaebuse) on põhjendatud mõista kaebaja kasuks

välja pool tema menetluskuludest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

otsuse resolutsiooni punktide nr 2, 5, 7, 8, 9 ja 10 osas ning uue otsuse tegemist, millega

rahuldada kaebus tervikuna, mõista vastustajalt välja kõik kaebaja menetluskulud esimeses

astmes, jätta muutmata halduskohtu 26. mai 2025. a määrusega rakendatud esialgne

õiguskaitse ja rahuldada kaebaja taotlus Keskkonnaameti 24. oktoobri 2025. a. kirja asja

materjalide juurde mittevõtmiseks.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane selle ebaselguse

tõttu, kuna sellest ei ole üheselt arusaadav, milliseks ehitustegevuse peatamiseks kaebajat

kohustatakse.

Halduskohus leidis valesti, justkui oleks ettekirjutuse esemeks päikesepaneelidest piirdeaia ehita-

mine ka mujal, kui Papiniidu kinnistul Nortsu tee katastriüksusega külgnevalt. Ettekirjutus koos

selles viidatud paikvaatluse protokolliga puudutas faktilise alusena üksnes piirdeaia rajamist

Nortsu tee katastriüksusega piirnevalt.

Piirdeaia puhul ei ole tegemist elektritootmisrajatisega. Oluline on see, kas päikesepaneele on

võimalik täiendavate tööde ja toiminguteta elektritootmiseks kasutada või mitte – juhul, kui see

võimalik pole, siis ei ole tegemist elektritootmisrajatisega. Vastustaja ei ole tõendanud, et

elektrienergia tootmine päikesepaneelidega Papiniidu päikesepargi piirdeaias on võimalik.

Papiniidu kinnistu piiril olev piirdeaed täidabki piirdeaia funktsiooni, kuigi selles on osaliselt

kasutatud päikesepaneele, ning seetõttu on ehitise funktsioonist tulenevalt tegemist piirdeaiaga.

Igal juhul on aga võimalik pärast piirdeaia päikesepaneelide abil elektrienergia tootmise

võimaluse tekkimist väljastada kasutusluba päikesepaneelidele elektritootmisrajatisena, mille

puhul saab hinnata seda, kas need funktsioneerivad elektritootmisrajatisena ja on sellisena

sihtotstarbeliselt kasutatavad.

Piirdeaia rajamiseks ei ole tehtud kaevetöid, kuna selleks ei toimunud pinnase kaevamist, vaid

piirdeaia postid rammiti maapinda.

Kuna halduskohus ebaõigesti luges piirdeaia elektritootmisrajatiseks, siis on ebaõige halduskohtu

käsitlus ka ettekirjutuse proportsionaalsuse osas. Liiati ei ole vastustaja ega halduskohus

nimetanud mingisugust subjektiivset õigust või avalikku huvi, mille kaitseks oli tingimata vajalik

ehitustegevuse kohene peatamine. Piirdeaia rajamise jätkamine oli vajalik vältimaks ohtu, mis

oleks saanud realiseerida juhul, kui varasema ja ümberehituse käigus maha võetud piirdeaia

asemele ei oleks ettekirjutuses ehitustegevuse viivitamatu peatamise nõude tõttu uut piirdeaeda

püstitatud.

Kaebajale oli väljastatud ehitusluba Papiniidu päikesepargi laiendamiseks ning päikesepargi

laiendamise ehitustöid oli alustatud; kui piirdaeda käsitleda elektritootmisrajatisena päikesepargi

koosseisus, oleks elektritootmisrajatise seadustamine saanud toimuda päikesepargi laienduse

kasutusloa menetlemise käigus.

Ettekirjutus on õigusvastane kaebaja ärakuulamata jätmise tõttu.

Kaebaja taotlus Keskkonnaameti 24. oktoobri 2025. a. kirja mittevõtmiseks asja materjalide juurde

on ebaõigesti rahuldamata jäetud.

Ettekirjutuse täitmise jätkuv peatamine esialgse õiguskaitse korras on aga vajalik, võttes arvesse

võimalust, et vastutaja asub ettekirjutuse alusel kaebajalt järjekordselt sunniraha tasumist nõudma.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et tegelikult mõistis kaebaja ettekirjutusega pandud kohustust. Ettekirjutust

tervikuna hinnates ei saa mõistlikul isikul tekkida kahtlust, et silmas on peetud piirdeaia

püstitamisega seonduvat ehitustegevust.

Arusaamatuks jääb, kuidas on kaebaja teinud järelduse, nagu käsitleks paikvaatluse protokoll ning

selle alusel koostatud ettekirjutus üksnes kitsalt Nortsu tee äärset Papiniidu kinnistu osa.

Selleks, et hinnata, kas ehitatav ehitis vajab ehitusluba või mitte, tuleb lähtuda ehitatava ehitise

peamisest funktsioonist. Kaebaja väited apellatsioonkaebuses kinnitavad, et vertikaalselt

paigaldatud päikesepaneelidega on elektritootmine võimalik ning ka realistlik.

Eluliselt usutavad ei ole kaebaja väited, et Papiniidu kinnistule vertikaalselt püstitatud

päikesepaneele kinnistu piiril ei hakata kasutama (või juba ei kasutata) elektritootmiseks.

Tegemist on kaebaja käitumismustriga, mille eesmärgiks on mööda minna õigusaktides sätestatud

nõuetest elektritootmisrajatise rajamiseks ja/või laiendamiseks. Kaebaja on sarnaselt tegutsenud

Türi vallas.

Ettekirjutus on proportsionaalne. Õigusliku aluseta rajatavate vertikaalsete päikesepaneelide näol

ei ole tegemist sellise ehitisega, mille rajamiseks vajaliku tegevuse peatamine seaks kuidagi ohtu

avalikud huvid või ehitise omaniku vara. Kaebaja ärakuulamine enne ettekirjutuse andmist ei

oleks mõjutanud ettekirjutuse sisu, pooled on jäänud jätkuvalt erinevatele seisukohtadele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on kehtivale õigusele ja

asjakohasele kohtupraktikale tuginedes selgitanud loogiliselt jälgitavalt kaebuse osalist

rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning

jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

17. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja 26. märtsi 2025. a ettekirjutus on

õigusvastane ja tuleb tühistada.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

18. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on rajanud talle kuuluvale Papiniidu kinnistule

päikeseelektrijaama 1 ja on saanud ehitusloa ka päikeseelektrijaama 2 ehitamiseks. Vaidlust ei ole

ka selles, et vastustaja poolt kontrolli teostamise ajal 26. märtsil 2025 toimusid kinnistu piiril tööd

päikesepaneelidest piirdeaia rajamiseks, mis ei ole hõlmatud kaebajale antud ehitusloaga

päikeseelektrijaama 2 rajamiseks. Menetlusosalised on eri meelt selles, kas konstruktsiooni-

elemendina päikesepaneelide kasutamise tõttu tuleb vaidlusaluse rajatise ehitamisel kohaldada

elektritootmisrajatise või piirdeaia ehitamise reegleid.

19. Kaebaja hinnangul juhul, kui päikesepaneele ei asuta kasutama elektritootmiseks, pole

tegemist elektritootmisrajatisega.

Halduskohus on asjakohaselt selgitanud, et hinnangu andmisel ei saa lähtuda sellest, kas rajatis

kontrollimise ajal on kasutatav. Kaebaja seisukohaga nõustumisel muutuks ehitusloa instituut

ainetuks, sest enne ehitamise alustamist ei saagi ehitis olla selle tulevastel funktsioonidel

kasutatav. Kasutusloa regulatsiooni kohaselt kontrollitakse kasutusloa andmisel ehitamise

vastavust ehitusloale (EhS § 50 lg 1). Kasutusloa andmisel on küll võimalik ehitise kasutamise

otstarbe muutmine algselt kavandatuga võrreldes (EhS § 50 lg 3), kuid see on lubatav üksnes EhS

lisas 1 loetletud teavitamis- või loakohustust arvestades. Seega ei ole võimalik kasutusloa

menetlusega seadustada ehitise kasutamist otstarbeks, kui selle otstarbega ehitise rajamiseks on

nõutav ehitusloa taotlemine ja seda ei ole tehtud.

20. Erinevalt vastustajast ja halduskohtust mõistab ringkonnakohus EhS regulatsiooni selliselt, et

otsustamaks selle üle, kas rajatise ehitamiseks on nõutav ehitusluba, ei ole määrav rajatise

peamine funktsioon, vaid rajatise see funktsioon, millest tulenevalt on kehtivas õiguses sätestatud

kõige rangemad nõuded ehitamiseks. Vastustajal võib olla ebamõistlikult keeruline hinnata seda,

kas kaebaja jaoks on tegemist piirdeaiaga, mis kaasuva funktsioonina on kasutatav elektri

tootmiseks või vastupidi, tegemist on elektritootmisrajatisega, mis kaasuva funktsioonina ühtlasi

piirab juurdepääsu maatükile. Vahetegu ei pruugi olla võimalik objektiivsete kriteeriumide alusel.

Väidet, et rajatise ehitamise peamine otstarve on maatükile juurdepääsu piiramine, on peaaegu

võimatu kontrollida. Teiseks tuleb tähele panna, et loakohustus ja ehitamisele kehtestatud nõuded

sõltuvad ehitise võimalikust mõjust ümbritsevale keskkonnale ja teiste isikute õigustele. Nende

riivete intensiivsus ei sõltu sellest, kas objektiivselt või kaebaja subjektiivse hinnangu kohaselt on

rajatise peamiseks funktsiooniks ehitusloa kohustust tingiv funktsioon. Kehtivas õiguses ei ole

sellist seost sätestatud. Nii on EhS § 38 lg 2 järgi ehitusluba nõutav EhS lisas 1 nimetatud juhul.

Elektritootmisrajatise ehitamiseks on ehitusluba nõutav, kui rajatise võimsus ületab 100 kw. Seega

ei sea EhS regulatsioon ehitusloa kohustuse tekkimise eelduseks seda, et elektritootmise

funktsioon oleks rajatise peamine otstarve. Elektritootmiseks kasutatava rajatise ehitamiseks tuleb

ehitusluba taotleda ka juhul, kui elektritootmine on rajatise ehitamise teisejärguline eesmärk, kuid

rajatise võimsus on suurem kui 100 kW.

21. Halduskohus selgitas asjakohaselt, et kaebaja poolt pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist

valmis ehitatud piirdeaia ühendamine kaablitorudega viitab sellele, et piirdeaiana kujundatud

päikesepaneele kavatsetakse kasutada elektri tootmiseks. Kaebaja ise on halduskohtumenetluses

läbivalt möönnud, et piirdeaia kasutuselevõtt elektrienergia tootmiseks võib osutuda tulevikus

võimalikuks, kui selleks tehakse täiendavad toimingud, mh rajatakse kaabelühendused ja

paigaldatakse inverter.

Elektritootmise kavandamisele viitab ka 2025. aprillis esitatud päikeseelektrijaama eelprojekti

seletuskiri (dtl 130-140). Selles märgitakse muu hulgas, et: „Piirdeaia maksimaalne kõrgus 2,8

meetrit, maapinna ja päikesepaneeli alumise osa vahe 0,5meetrit. Seetõttu saavad väiksemad

loomad alt läbi joosta ning ei teki ohtu et ükski loom päikeseparki peaks kinni jääma (dt 134).“;

„Päikesepaneelidest aia ehitamise eesmärk on ära kasutada maksimaalselt kinnistu tootlikkust

ning vähendada erinevate materjalide ressursikasutust (võrk, puit jms kasutus) (dtl 134)“; ja

„Arvestades olukorda kus Eesti riik loodab päikeseelektrijaama tootjatele, siis on igati mõistlik

ettevõtjate poolt kasutada ära liitumispunkti võimsust ja maksimeerida päikeseelektri tootmine

terve päeva vältel maksimaalsel võimsusel (dtl 134).“

Halduskohus tegi eelnevale tuginedes põhjendatud järelduse, et kaebaja pidas juba piirdeaeda

rajama asudes silmas võimalust kasutada aia rajamiseks kasutatavaid päikesepaneele

elektrienergia tootmiseks. Osa tõendeid ja andmeid rajatud piirdeaia kohta selgusid pärast

vaidlustatava ettekirjutuse tegemist. Seega ei saanud vastustustaja tugineda neile ettekirjutust

tehes. Viidatud tõendid kinnitavad aga seda, et lõppastmes leidis vastustaja õigesti, et kinnistu

kohapealse kontrollimise ajal oli kaebaja asunud rajama elektritootmisrajatist. Eelprojekti

kirjeldatust nähtub selgelt, et päikesepaneelide paigutus piirdeaias ei luba piirdeaial täita selle

tavapärast otstarvet, kuna võimaldab päikesepargi alale vaba juurdepääsu päikesepaneelide alt.

Juba see asjaolu näitab, et kaebaja pidas päikesepaneelidest piirdeaia rajamisel oluliseks just

elektritootmise, mitte alale juurdepääsu takistamise funktsiooni. Esitatud tõendid näitavad sedagi,

et kaebaja ei kavandanud aeda iseseisva elektritoomisrajatisena, vaid olemasoleva päikesepargi

laiendusena – sellega elektri tootmine saab toimuda läbi piirdeaia päikesepaneelide ühendamise

olemasoleva, päikeseelektrijaama teenindava alajaamaga. Seega ei olnud oluline tuvastada, kas

piirdeaias kasutatavate päikesepaneelide tootmisvõimsus iseseisvalt ületab 100 kW.

22. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda see, et päikeseelektrijaama laienduse eelprojekti

seletuskirjast võib leida põhjendusi ka selle kohta, et piirdeaiana paigaldatud päikesepaneelid

teenivad juurdepääsu tõkestamise ja piirdeaia rajamise kulude kokkuhoiu eesmärki. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on ehitusloakohustuse tekkimiseks piisav, et loakohustust

tingiv rajatise funktsioon on üks rajatise funktsioonidest, mitte peamine funktsioon.

23. Ringkonnakohtu hinnangul oli vastustaja ka vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal, s.t hiljem

selgunud tõendite ja andmeteta, õigustatud asuma seisukohale, et vaidlusalune piirdeaed on

elektritootmisrajatis. Vastustajale oli teada, et kaebaja on äriühing, mis tegutseb taastuvenergia

tootmise valdkonnas, kaebaja oli rajanud päikeseelektrijaama Papiniidu kinnistule, taotlenud

ehitusloa selle laiendamiseks ning asus püstitama piirdeaeda, kasutades päikesepaneele, millega

sarnaseid ta juba kasutas samal kinnistul elektri tootmiseks. Ainuüksi nende asjaolude pinnal saab

eeldada, et piirdeaed on samuti elektritootmisrajatis, s.t et piirdeaias päikesepaneelide kasutamise

otstarbeks on nende abil elektri tootmine.

24. Eelkõige kaebaja ise saanuks seega selgitada, kas ja miks piirdeaed siiski ei saa täita

elektritootmise funktsiooni. Seetõttu on iseenesest asjakohane kaebaja etteheide, et vastustaja ei

kuulanud kaebajat ära enne ettekirjutuse tegemist. Nagu halduskohus selgitas, oli kaebaja ära

kuulamata jätmine õigusvastane, arvestades, et vastustaja ei ole ka kohtumenetluses põhjendanud,

miks ta ei võimaldanud kaebajal esitada oma arvamust ja vastuväiteid haldusmenetluses (HMS

§ 40 lg 1). Samas tuleb halduskohtuga nõustuda selleski, et praegusel juhul ei ole kaebaja ära

kuulamata jätmine mõjutanud asja lahendamist ega tingi seetõttu ettekirjutuse tühistamist. Kaebaja

väidab küll, te ta oleks saanud haldusmenetluses selgitada vastustajale, miks rajatav piirdeaed ei

ole elektritootmisrajatis, kuid kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohad ja väited tegelikkuses

ei kinnita kaebaja väidet. Kaebaja selgitused ja põhjendused ei vii järeldusele, et piirdeaed ei ole

elektritootmisrajatis.

25. Apellatsioonkaebuses tugineb kaebaja jätkuvalt sellele, et oluline on, kas päikesepaneele on

võimalik täiendavate tööde ja toiminguteta elektritootmiseks kasutada või mitte – juhul, kui see

võimalik pole, siis ei ole tegemist elektritootmisrajatisega. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et

miks kaebaja väide ei ole põhjendatud. Kaebaja seisukohaga nõustumisel oleks enne ehitise

lõplikku valmimist ja kasutuselevõttu võimatu määrata, millist funktsiooni täitva ehitisega on

tegemist. See välistaks EhS-s sätestatud ehitusloa regulatsiooni rakendamise. Sellise olukorra

vastuolu kehtiva õigusega ilmestab hästi kaebaja seisukoht, et vaidlusalune piirdeaed ei ole

elektritootmisrajatis, kuna piirdeaia moodustavad päikesepaneelid ei ole ühendatud inverteriga ega

saa seetõttu elektrit toota. Ühenduse puudumine ei muuda päikesepaneelide otstarvet ega saa

seetõttu mõjutada hinnangut sellele, kas tegemist on elektritootmisrajatisega. Seega ei saa

ühenduste seni veel väljaehitamata jätmine mõjutada sedagi, kas ehitamiseks on nõutav ehitusluba.

26. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu veel sellele, et EhS § 38 lg 3 järgi on pädeval

asutusel põhjendatud juhul õigus anda ehitusluba või nõuda selle andmist ehitise kohta, mis ei ole

nimetatud EhS lisas 1. Toodud norm osutab, et seaduses reguleerimata või ka nn piiripealsetel

juhtudel võib ehitamisele kohaldada ehitusloa nõuet ka juhul, kui see ei tulene vahetult EhS lisast

1. Ehitusloa kohustuse otstarvet (kaaluda ehitise ohtlikkust, mõju avalikule ruumile ja isikute

õigustele) silmas pidades, võib EhS § 38 lg-s 3 nimetatud pädeva asutuse õigus olla rakendatav ka

nendes olukordades, kus ehitise liigitumine EhS lisa 1 järgi ehitusluba nõudvaks ehitiseks ei ole

selge, kuid näiteks ehitise ohtlikkus või mõju avalikule ruumile on sarnane ehitusloa kohustusega

ehitisele.

27. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et vastustaja tugines ettekirjutuse tegemisel selle

materiaalse eeldusena õigesti sellele, et kaebaja oli asunud ehitama rajatist, mille ehitamiseks oli

nõutav ehitusluba. Õige on seegi, et seetõttu ei ole asja lahendamisel vajalik hinnata, kas aia

ehitamiseks vaiade maasse rammimine kvalifitseerub kaevetööde tegemiseks või mitte.

28. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega küsimuses, kas ettekirjutus

puudutab üksnes piirdeaia Nortsu tee äärse osa ümberehitust või piirdeaia ehitamist tervikuna

(halduskohtu otsuse 26.1.), samuti kas ettekirjutus on ebaselge ja vastuoluline (halduskohtu otsuse

punkt 25). Selles osas kordab kaebaja apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud väiteid ja

põhjendusi, kuid ei selgita, miks ta peab halduskohtu seisukohta põhjendamatuks.

Ringkonnakohtu hinnangul saab kaebaja tegevusest ettekirjutuse täitmisel (eelkõige ehitusloa

taotluse esitamisest) kui ka kohtumenetluses esitatud väidetest ja põhjendustest järeldada, et

ettekirjutusest oli kaebajale mõistetav nii see, et ettekirjutus hõlmas piirdeaia ehitamist tervikuna,

kuid mitte päikeseelektrijaama laiendamist muus osas, samuti see, milline tegevus oli kaebajalt

nõutav ettekirjutuse täitmiseks. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu põhjendusi.

29. Kaebaja väidab veel, et ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus on ebaproportsionaalne ja

motiveerimata. Kaebaja hinnangul on õigusvastane ja rikub tema õigusi kohustus ehitustegevuse

viivitamatuks peatamiseks.

30. Esmalt märgib ringkonnakohus, et jagab halduskohtu seisukohta selles, et kohus saab hinnata

seda, kas ettekirjutusega pandud kohustus on kaebaja õigusi ülemäära piirav ka olukorras, kus

ettekirjutus on selles osas põhjendamispuudusega. Kohus ei saa tõesti asuda ise vastustaja asemel

kaaluma, millist meedet on vaidluse asjaoludel põhjendatud kohaldada. Samas saab kohus

kontrollida, kas vastustaja on meetme kohaldamisel jätnud arvestamata mõne asjaoluga, mis võis

mõjutada asja otsustamist.

Kaebaja toob esile, et piirdeaia rajamise jätkamine oli vajalik vältimaks ohtu, mis oleks saanud

realiseeruda juhul, kui varasema ja ümberehituse käigus maha võetud piirdeaia asemele ei oleks

uut piirdeaeda püstitatud. Seejuures vaatab kaebaja aga mööda sellest, et piirdeaed ei välista

loomade ega inimeste liikumist päikesepargi alale, sest päikesepaneelidest aed jätab maapinnale

50 sentimeetri ulatuses vaba liikumise ruumi. Seega ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et

ehitamise jätkamine oli vajalik päikesepargi alale liikumise takistamiseks. Kaebaja ei ole

selgitanud, et ehitamise viivitamatu peatamine võinuks kaebajale muul viisil kahjulikku mõju

avaldada. Ringkonnakohus nõustub, et ehituloata õigusvastaselt ehitamise fakti tuvastamisel oli

vastustaja ülesandeks korrarikkumine lõpetada. Ehitustegevuse peatamine ajutise meetmena teenib

ettekirjutuse eesmärki seadustada kinnistul toimuv ehitustegevus. Halduskohtuga saab nõustuda

selles, et olukorras, kus kaebajal puudus subjektiivne õigus vaidlusaluse rajatise ehitamiseks

ehitusloa puudumise tõttu ei ole üldjuhul vajalik põhjendada ehitustegevuse peatamist. Ehitamise

viivitamatu peatamine oleks ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi piirav juhul, kui see tooks kaasa

kahjuliku tagajärje, mida oleks võimalik ära hoida mõne leebema, kuid siiski efektiivse meetme

kohaldamisega. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud, et see praegusel juhul nii oleks.

31. Ettekirjutuse tühistamine ehitustegevuse viivitamatu peatamise osas ei oleks aga põhjendatud

ka juhul, kui nõustuda kaebajaga, et ettekirjutus on selles osas ebaproportsionaalne. Nimelt jätkas

kaebaja ehitamist ning püstitas vertikaalselt päikesepaneelid kinnistu piirile, samuti

päikeseelektrijaama olemasolevate päikesepaneelide ridade vahele ning päikeseelektrijaama

servale horisontaalselt. Paigaldatud paneelid on tuvastatavad vastustaja vastusele kaebusele

lisatud fotodelt (dtl 149-152). Kaebaja ei väida, et vastustajale esitatud päikeseelektrijaama

laienduse eelprojektis nimetatud lisanduvast 2160 päikesepaneelist oleks veel mingi osa jäänud

paigaldamata või, et praegusel ajal oleks piirdeaia rajamine pooleli ja ehitus vajaks jätkamist.

Seega on ettekirjutus ehitamise peatamise osas ammendunud, sellel ei ole enam mõju kaebaja

õigustele ja kohustustele. Seetõttu ei saaks ettekirjutuse tühistamise selles osas kaasa aidata

kaebaja õiguste kaitsele. Kaebaja küll ei täitnud talle ettekirjutusega pandud kohustust ehitamise

viivitamatuks peatamiseks, kuid kuna praeguseks ajaks on ehitamine lõpetatud, siis ei saa see

kaebaja jaoks enam kaasa tuua kahjulikku tagajärge. Sunniraha rakendamine on lubatud

ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks, kuid mitte tagantjärele karistuslikul eesmärgil ettekirjutuse

täitmata jätmise eest (ATSS § 2 lg-d 1 ja 2, § 3 lg-d 2 ja 3).

Samal põhjusel ei ole asja lahendamisel olulist kaalu kaebaja väidetel, et ta ei mõistnud ehitamise

viivitamatu peatamise kohustuse ulatust või, et ettekirjutus oli selles osas vastuoluline ja

arusaamatu. Tõenäoliseks ei saa pidada ettekirjutuse tegemiseni viinud olukorra kordumist.

Nendel asjaoludel ei ole vajalik ettekirjutuse õiguspärasusele hinnangu andmine kohtuotsuse

resolutsioonis kaebaja õiguste kaitseks preventiivsel või rehabiliteerival eesmärgil.

32. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et ülemääraseks ei saa pidada ka

ettekirjutusega kaebajale pandud kohustust asuda seadustama õigusliku aluseta ehitise püstitamist,

esitades selleks ehitusloa taotluse kahe kuu jooksul. Ehitusloakohustusliku rajatise ehitamise

tuvastamisel sai vastustaja nõuda kaebajalt rajatise lammutamist või seadustamist. Seadustamine

on ilmselt leebem meede. Seetõttu ei saa kaebaja selleks kohustamist pidada

ebaproportsionaalseks sõltumata sellest, et vastustaja ei ole meetme valikut ettekirjutuses

selgitanud.

33. Teistsugusele järeldusele ei vii kaebaja selgitus, et talle oli väljastatud ehitusluba Papiniidu

päikesepargi laiendamiseks ning päikesepargi laiendamise ehitustöid oli alustatud; kui piirdaeda

käsitleda elektritootmisrajatisena, oleks selle seadustamine saanud toimuda päikesepargi

laienduse kasutusloa menetlemise käigus.

Kaebaja ei arvesta sellega, et tema enda kinnitusel ei ole piirdeaed osaks päikesepargi laiendusest,

vaid iseseisev rajatis, millel ei ole elektritootmise funktsiooni. Seega ei saa kaebaja poolt 2023.

aastal taotletud ehitusluba päikesepargi laiendamiseks ega samal aastal antud ehitusluba hõlmata

vaidlusalust piirdeaeda elektritootmisrajatise osana. Et ehitusluba annab õiguse ehitada ehitist, mis

vastab ehitusloa andmise aluseks olevale ehitusprojektile (EhS § 38 lg 1) ja kasutusloa andmisel

kontrollitakse ehitamise vastavust ehitusloale (EhS § 50 lg 1), siis ei ole võimalik vaidlusaluse

rajatise seadustamine kasutusloa menetluses. Ettekirjutuse täitmine võib olla kohane kaebajale

väljastatud ehitusloa muutmise taotlemine piirdeaia osas täiendatud ja parandatud ehitusprojekti

alusel.

Ettekirjutust ei saa mõista selliselt, et selle punktiga 4.2 on välistatud rajatise seadustamine

varasema ehitusloa muutmise kaudu ning kohustuse täitmise ainsaks võimaluseks on esitada uus

ehitusloa taotlus.

34. Kui ringkonnakohus on kaebaja seisukohti valesti mõistnud ning piirdeaia rajamine on siiski

käsitatav osana päikesepargi laiendamisest, on kaebajal võimalik vastustajale täiendavalt

põhjendada ja selgitada, millises osas on ehitamine seeläbi väljunud ehitusloa raamest. Seejärel on

vastustajal võimalik otsustada, kas piirdeaia seadustamine on võimalik kasutusloa menetluses.

Oluline on eelkõige, et kaebaja ei jääks piirdeaia ehitamise seadustamise osas passiivseks ega

tegutseks selle eesmärgi suhtes pahauskselt. Ringkonnakohus rõhutab, et vastustajal on õigus

rakendada sunnivahendit ettekirjutusega taotletava eesmärgi, s.o rajatise ehitamise seadustamise,

saavutamiseks, mitte ettekirjutuse formaalse täitmise nõudmiseks. Seetõttu ei anna sugugi iga

kõrvalekalle kaebaja tegevuses ettekirjutusega nõutust alust kaebaja suhtes sunniraha

kohaldamiseks.

35. Kaebaja hinnangul võttis halduskohus põhjendamatult asja juurde vastustaja 27. oktoobri

2025. a menetlusdokumendi lisana esitatud Keskkonnaameti 24. oktoobri 2025 kirja nr 7-

28/25/16018-2 (dtl 180-181).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Keskkonnaameti kiri puudutab vaidluse eset

(Papiniidu kinnistule piirdeaiana rajatud päikesepaneelid) ja tegemist ei ole asjassepuutumatu

teabega. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et seeläbi on halduskohus selgitanud, miks

tegemist on tõendiga (HKMS § 56 lg 1). Sellise tõendi asja juurde võtmine ei ole keelatud. Kohus

saab asja sisulisel lahendamisel anda tõendile hinnangu ning vajadusel selle ka kõrvale jätta

(HKMS § 165 lg 2). Keskkonnaameti kiri kinnitab seda, et vastustaja on uurinud vaidlusaluse

päikesepargi seadustamise võimalusi ja/või takistusi selleks Keskkonnaameti pädevusse

kuuluvates küsimustes ja saanud selle kohta Keskkonnaameti arvamuse. Keskkonnaameti arvamus

ega faktiliste asjaolude pinnal esitatud õiguslik järeldus ei ole kohtule siduv. Halduskohtu otsusest

ei nähtugi, et kohus oleks Keskkonnaameti arvamusele tuginenud vaidlusaluse rajatise olemuse

kohta seisukohta kujundades. Seega ei ole halduskohus kirja asja juurde võttes ega ka kohtuotsust

tehes selles osas menetlusõiguse normidest kaebaja kahjuks kõrvale kaldunud.

36. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

37. Halduskohus muutis otsuse resolutsiooni punktiga 9 oma 26. mai 2025. a määrusega

kohaldatud esialgset õiguskaitset ja tühistas esialgse õiguskaitse osas, millega oli peatanud

Rakvere Vallavalitsuse 26. märtsi 2025. a ettekirjutus-hoiatuse nr 7-4/55-1 täitmise. Resolutsiooni

punktis 10 märkis halduskohus, et resolutsiooni punkt 9 jõustub selle teatavakstegemisel.

Otsuse põhjendavas osas selgitas halduskohus, et esialgse õiguskaitse muutmise osas jõustub

kohtuotsus selle teatavakstegemisel vastavalt HKMS § 252 lg-le 3, kuna kohus ei määra praeguses

asjas teisiti.

Ringkonnakohus osutab, et HKMS § 252 lg 3 ei ole kohtuotsusega esialgse õiguskaitse

tühistamise või muutmise otsuse teatavakstegemisel jõustumise õiguslikuks aluseks. HKMS § 252

lg 3 sätestab: „Esialgse õiguskaitse määrus, sealhulgas määrus, millega jäetakse esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata ja muudetakse esialgse õiguskaitse määrust või tühistatakse see,

jõustub selle teatavakstegemisel, kui määruse teinud kohus või määruse peale esitatud

määruskaebust läbivaatav kohus ei määra teisiti.“ See norm reguleerib esialgse õiguskaitse

küsimust lahendava määruse jõustumist. Esialgse õiguskaitse tühistamist menetlust lõpetava

lahendiga reguleerib HKMS § 253 lg 3, mille kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine

koos kohtuotsusega. Vastavalt HKMS § 176 lg-le 1 jõustub kohtuotsus, kui seda ei saa tähtaega

ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. HKMS ei anna kohtule õigust

otsustada kohtuotsuse jõustumine mõnes osas enne edasikaebetähtaja möödumist. Seega ei saa

kohus vaikimisi ega ka kohtuotsuse resolutsiooni kaudu määrata esialgse õiguskaitse tühistamist

või muutmist jõustuma enne HKMS § 176 lg-s 1 nimetatud tingimuse saabumist.

Otsuse põhjenduste ja resolutsiooni pinnal ei saa järeldada, et halduskohus oleks eksinud mõiste

kasutamisel ja tegelikkuses määranud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 9 viivitamatult täitmisele

(HKMS § 247). Liiati tuleks selline otsustus teha eraldi määrusega (HKMS § 247 lg 1).

38. Seega on halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 10 vastuolus seadusega. Seda vastuolu ei ole

võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluse toimingutega. Ka ringkonnakohtul ei ole volitust

otsustada kohtuotsuse jõustumine esialgse õiguskaitse küsimuses erinevalt HKMS § 176 lg-s 1

sätestatust. Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus HKMS § 199 lg 2 lg 3 alusel põhjendatuks

tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 10. Kui menetlusosalised leiavad, et vajalik on

esialgse õiguskaitse tühistamine halduskohtu otsuse resolutsiooni punktis 9 nimetatud osas enne

otsuse jõustumist, on neil õigus esitada selleks taotlus edasikaebe tähtaja jooksul ringkonnakohtule

või pärast kassatsioonkaebuse esitamist Riigikohtule1.

39. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid

vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

1 Vt RKHK 11. novembri 2019. a määrus asjas nr 3-19-681 (p 12).