2-25-20931/8 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. mai 2026

Tsiviilasja number

2-25-20931

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Kalev Kodzise

vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2131 eurot 30 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 6. jaanuari 2026. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

Vastustaja (kostja): Kalev Kodzis (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 6. jaanuari 2026. a otsus osas, millega maakohus rahuldas

Aktiva Finance Group OÜ põhivõla nõude väiksemas ulatuses kui 4449 eurot 92 senti

ning jättis Aktiva Finance Group OÜ viivise ja võla sissenõudmiskulude nõuded

täielikult rahuldamata, samuti osas, millega maakohus rahuldas Aktiva Finance Group

OÜ intressi nõude 33 eurot 55 senti ületavas osas, ning menetluskulude jaotuse ja

väljamõistetavate menetluskulude suuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Kalev Kodziselt Aktiva Finance

Group OÜ kasuks välja täiendavalt põhivõlg 539 eurot 90 senti, alates 1. septembrist

2023 kuni 28. maini 2026 põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt sissenõutavaks muutunud

viivis 1333 eurot 72 senti, võla sissenõudmiskulud 49 eurot ning viivis põhivõlalt 4449

eurolt 92 sendilt alates 29. maist 2026 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte suuremas määras kui 11,40% aastas.

Jätta Aktiva Finance Group OÜ intressi nõue 33 eurot 55 senti ületavas osas

rahuldamata.

3. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohus 60% ulatuses Kalev Kodzise kanda ja

40% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.

5. Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks

ringkonnakohtus 590 eurot. Mõista Kalev Kodziselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks

välja 60% Aktiva Finance Group OÜ ringkonnakohus kantud menetluskuludest, s.o

354 eurot, ja viivis ringkonnakohtus kantud menetluskuludelt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

6. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

6.1. Rahuldada hagi osaliselt.

6.2. Välja mõista Kalev Kodziselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 5866 eurot 19

senti, sh põhivõlg 4449 eurot 92 senti, intress 33 eurot 55 senti, alates 1. septembrist

2023 kuni 28. maini 2026 sissenõutavaks muutunud viivis 1333 eurot 72 senti ja võla

sissenõudmiskulud 49 eurot, ning viivis põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt alates 29. maist

2026 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras, kuid mitte suuremas määras kui 11,40% aastas.

6.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohus 60% ulatuses Kalev Kodzise kanda

ja 40% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.

6.4. Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks

maakohtus 1178 eurot ja ringkonnakohtus 590 eurot, kokku 1768 eurot.

6.5. Mõista Kalev Kodziselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 60% Aktiva

Finance Group OÜ maaakohtus kantud menetluskuludest, s.o 706 eurot 80 senti ja

60% Aktiva Finance Group OÜ ringkonnakohus kantud menetluskuludest, s.o 354

eurot, kokku 1060 eurot 80 senti.

6.6. Mõista Kalev Kodziselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis

menetluskuludelt 1060 eurolt 80 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6.7. Osas, millega maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, kuulub otsus

viivitamatule täitmisele.

6.8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 4. detsembril 2025 Viru Maakohtule hagi Kalev

Kodzise (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7100 eurot

98 senti, intressi 253 eurot 66 senti, haldustasu 7 eurot 50 senti, võla sissenõudmiskulud 49

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1825 eurot 28 senti ja alates 3. detsembrist 2025 kuni

põhinõude 7100 euro 98 sendi täitmiseni viivise 11,4% aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja 20.

septembril 2020 autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 10

000 eurot. Esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 9. mail 2023 kokkuleppe nr

XXXXXXXXXXXXX autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX muutmiseks.

Kokkuleppe sõlmimise hetkel oli kostja võlgnevus 7100 eurot 98 senti. Kokkuleppega nr

XXXXXXXXXXXXX muudeti maksegraafiku tingimusi. Kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 8. augustil 2023

kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. Esialgne võlausaldaja saatis 31. augustil 2023 kostjale teatise lepingu lõpetamise

kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostja oli võlas 10.

juuni, 10. juuli ja 10. augusti 2023 osamaksetega.

Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 2899 eurot 2 senti, seega on

tasumata põhiosa 7100 eurot 98 senti. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras

11,4% aastas. Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga intressivõlgnevus 253 eurot 66 senti.

Lepingu kohaselt oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu 2 eurot 50 senti kuus.

Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga haldustasu võlgnevus 7 eurot 50 senti.

Esialgne võlausaldaja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hageja võla sissenõudmiskulud on 50 eurot: 18. septembril 2023 esimese tasulise kirja

saatmine 25 eurot; 28. septembril 2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 29. detsembril

2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15

eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu

kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele

vastamine telefoni teel, e-maili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud). Peale nõude loovutamist hagejale on kostjalt laekunud 1 euro,

mille hageja arvestas vastavalt VÕS § 415 lg-le 2 võla sissenõudmisega seotud kulude

katteks. Seega on sissenõudmiskulude võlgnevus 49 eurot.

Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-test 2, 3 ja 4, mis

võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

2. Kostja ei vastanud hagile.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 6. jaanuari 2026. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 4101 eurot 94 senti (sh põhinõue 3910 eurot 2 senti ja seadusjärgne

intress 191 eurot 92 senti). Maakohus jättis rahuldamata hagi põhivõlgnevuse 2999 euro 4

sendi, intressi 61 euro 74 sendi, haldustasu 7 euro 50 sendi, sissenõudmiskulude 49 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 1825 euro 28 sendi ja viivise alates 3. detsembrist 2025 kuni

põhinõude summas 7100 eurot 98 senti täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 11,4% aastas

osas. Maakohus jättis menetluskulud 41% ulatuses kostja ja 59% ulatuses hageja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 482 eurot 98 senti ja viivise

menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et hagi kuulub TsMS § 407 lg 1 alusel rahuldamisele tagaseljaotsusega, kuid

seda osaliselt.

Kostja poolt tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda omaksvõetuks järgmised faktilised asjaolud:

1) AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 20. septembril 2020 autolaenu lepingu nr

XXXXXXXXXXXXX summale 10 000 eurot, intressimääraga 11,40% aastas, krediidi

kulukuse määr 13,02%, tagasimaksed iga kuu 10. kuupäevaks, tagasimaksete arv 72,

osamakse suurus 196 eurot 42 senti, lepingutasu 200 eurot. 9. mail 2023 sõlmisid pooled

kokkuleppe autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX muutmiseks, uueks lepingu

numbriks sai XXXXXXXXXXXXX, laenu/võlgnevuse summa 7100 eurot 98 senti,

intressimäär 11,40% aastas, krediidi kulukuse määr 13,09%, tagasimaksed iga kuu 10.

kuupäevaks, tagasimaksete arv 72, osamakse suurus 140 eurot 31 senti, lepingutasu 25 eurot;

2) füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st et vaidlusalune

laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes;

3) lepingute alusel kasutas kostja laenu kokku 10 000 eurot;

4) kostja on teinud tagasimakseid kokku 6089 eurot 2 senti (196,42 eurot x 31 tagasimakset);

4) kostja jäi lepingu suhtes tasumisega viivitusse alates juunist 2023, seda vähemalt kolme,

juuni, juuli ja augusti osamakse tasumisega;

5) kostjale saadeti 8. augustil 2023 lepingute ülesütlemise hoiatus, milles anti täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. 31. augustil 2023 saadeti kostjale teatis lepingu lõpetamise kohta;

6) krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning see lõppes 31. augustil 2023.

Maakohus viitas VÕS § 402 lg-le 1, § 4034 lg 1 p-dele 1 ja 2 ja lg-tele 2, 3, 6, 7 ja 13,

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-tele 1 ja 2, § 50 lg-tele 3 ja 4 ning

Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt

kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud.

Krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt

üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt

lepingujärgset intressi. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu, haldustasu).

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga

poolt avaldatud infole on krediidilepingu kehtivuse perioodil intressimäär alates 20.

septembrist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 0% aastas, 1. jaanuarist 2023 kuni 30. juunini

2023 2,50% aastas ja 1. juulist 2023 kuni 31. augustini 2023 4% aastas.

Lepingute alusel kasutas kostja krediiti kokku 10 000 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud

kokku 6089 eurot 2 senti, millest hageja on lugenud põhiosa katteks 2899 eurot 2 senti.

Vastavalt hagiavaldusele on leping üles öeldud 26. märtsil 2025 ning nimetatud ajast on

muutunud lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest

hageja arvestuse kohaselt tasumata 7100 eurot 98 senti. Seadusjärgne intress (alates 20.

septembrist 2020 ehk krediidi kasutusele võtmise järgnevast päevast) kuni lepingu

ülesütlemiseni 31. augustil 2023 on 191 eurot 92 senti. Koos ümberarvestustega ja VÕS § 415

lg 2 alusel on kostja seega teinud tagasimakseid põhiosa katteks 6089 eurot 2 senti, jääk on

3910 eurot 98 senti. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue 3910 eurot 98 senti ja

seadusjärgne intress 191 eurot 92 senti.

Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada

alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende

tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole andmeid, et kostjale oleks teatatud

uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Hagejal ei

ole õigust taotleda sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist.

Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatust

ja vastavalt lepingus kokku lepitule laenuhaldustasu. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne

kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna

võtta ka sissenõudekulud ja lepingu haldustasu. VÕS § 4034 lg 7 alusel tuleb jätta

rahuldamata hageja nõue sissenõudekulu 50 euro ja ka laenuhaldustasu 7 euro 50 sendi

väljamõistmiseks.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel

menetluskuludest 41% kostja ja 59% hageja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad hagi

esitamisel tasutud riigilõivust 840 eurot ja õigusabikuludest 338 eurot. Hageja õigusabikulud

on põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistis maakohus kostjalt

hageja kasuks välja 482 eurot 98 senti. Maakohus rahuldas TsMS § 177 lg 4 alusel hageja

taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub hageja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 4449 eurot 92 senti, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja seadusjärgse

intressi 33 eurot 55 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1192 eurot 48 senti ja viivise

põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt alates 7. jaanuarist 2026 kuni põhivõla tasumiseni 11,4%

aastas. Hageja palub jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja määrata

kindlaks menetluskulude rahaline suurus.

Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 436 lg-id 1–4, § 442 lg-t 8, §-i 403 ja

§-i 404. Maakohus on kohtuotsuse põhjendavas osas jõudnud ekslikule ja väärale järeldusele.

Lisaks on maakohtu otsus üllatuslik.

Hageja ei vaidlusta maakohtu seisukohta, et on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja vaidlustab summad, mille maakohus hageja nõude osalisel rahuldamisel välja mõistis.

Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei nõudnud hagejalt puuduste

kõrvaldamist ega VÕS § 4034 lg 7 alusel ümberarvestuse esitamist.

Maakohus on otsuses üllatuslikult asunud tagasimakseid välja arvestama ning välja mõistnud

põhiosa 3910 eurot 98 senti. Maakohus on arvestanud tagasimakseteks rohkem kui kostja on

tegelikult tagasi maksnud. Kostja on esialgse lepingu alusel teinud makseid kokku 5550 eurot

8 senti, mitte 6089 eurot 2 senti. Samuti on arusaamatu, kuidas jõudis maakohus intressi

summani 191 eurot 92 senti.

Hageja nõustub maakohtu järeldusega, et lepingu ülesütlemine 31. augustil 2023 on kehtiv,

kuna pärast lepingu muudatuse sõlmimist ei ole ühtegi tagasimakset tehtud. Maakohus on

otsuse p-s 21 märkinud valesti lepingu ülesütlemise kuupäevaks 26. märts 2025. Otsuse

ülesütlemine toimus 31. augustil 2023.

Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tagasimaksete arvestuse, kuna kohus ei ole seda

varem nõudnud. Hageja arvestab restruktureerimise lepingu põhiosaks 4492 eurot 92 senti

(väljastatud laen 10 000 - lepingu XXXXXXXXXXXXX tagasimaksed 5550 eurot 8 senti).

Hageja jagab 4492 eurot 92 senti võrdeliselt tagasimaksete arvuga, et lepingu pikkus jääks

samaks. Ümberarvestuse kohaselt on kostja jätkuvalt võlas ülesütlemise seisuga kolme

järjestikuse osamaksega, sest kostja ei ole peale lepingu restruktureerimist ühtegi

tagasimakset teinud. Ümberarvestuse kohaselt tuleb välja mõista põhiosa 4449 eurot 92 senti

ja VÕS § 94 lg 1 järgne intress 33 eurot 55 senti.

Juhul, kui ülesütlemine on kehtiv, siis on põhjendatud ka viivise väljamõistmine

sissenõutavaks muutunud põhiosalt 4449 eurolt 92 sendilt lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o 1. septembrist 2023 kuni otsuse tegemiseni ja sealt edasi kuni põhivõla

tasumiseni.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi ja lisanduvate tasude osas.

Viivisekokkulepe on kehtiv (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 33 ja 34).

Tasuna VÕS § 403⁴ lg 7 teise lause mõttes tuleb käsitada kõikvõimalikke krediidiga seotud

tasusid (lepingu sõlmimise tasu), aga mitte tarbijakrediidilepingus kokku lepitud leppetrahve

ja viiviseid. VÕS § 403⁴ lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust kasutada tarbija

makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist, leppetrahvi või võla

sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud. Nimetatud nõuete

näol on tegemist krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgedega, mille rahalist hüvitamist saab

tarbija kahju hüvitamisena nõuda (Võlaõigusseadus II. Komm vlj. § 4034 komm 3.3 aa) teine

lõik ja bb) esimene lõik). Viivisekokkulepe ei ole ka tühine, kuna ei ületa kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära.

Vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue.

Seega kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides

kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras, peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad sätestatud sanktsioonid, st kohustus

maksta viivist lepinguga ettenähtud määra järgi.

Juhul, kui lepingujärgne viivisemäär ei kehti, oleks maakohtul tulnud rahuldada viivisenõue

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seadusejärgses määras arvutatud viivis oleks

praegusel juhul suurem kui lepingujärgne viivis. Kuna ülesütlemine on kehtiv, on

põhjendatud ka sissenõudmiskulu 50 eurot.

5. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

menetlusõiguse normide rikkumise tõttu osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla

nõude väiksemas ulatuses kui 4449 eurot 92 senti ning jättis viivise ja võla

sissenõudmiskulude nõuded täielikult rahuldamata, samuti osas, millega maakohus rahuldas

hageja intressi nõude 33 eurot 55 senti ületavas osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja

täiendavalt põhivõla 539 eurot 90 senti, alates 1. septembrist 2023 kuni 28. maini 2026

põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt sissenõutavaks muutunud viivise 1333 eurot 72 senti, võla

sissenõudmiskulud 49 eurot ning viivise põhivõlalt 4449 eurolt 92 sendilt alates 29. maist

2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte

suuremas määras kui 11,40% aastas. Ringkonnakohus jätab hageja intressi nõude 33 eurot 55

senti ületavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja

on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu

lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega

maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit

(TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1).

8. Hageja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, mille kohaselt hageja nõue tuleneb

tarbijakrediidilepingust ning kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmides on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Krediidiandja peab ka

kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral

esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse

esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete

tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24 teine lõik).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-dest 1 ja 3

tulenevat kohustust selgitada eelmenetluses välja hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud.

Maakohus oleks pidanud selgitama hagejale vajadust esitada oma nõude ümberarvestus

juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, ja

andma TsMS § 340¹ lg 1 järgi hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus seda ei

teinud, vaid tuletas ise hagiavalduse ja selle lisade põhjal kostja tehtud tagasimaksete suuruse

ning arvutas välja seadusjärgse intressi. Hageja on esitanud nõuete ümberarvestuse koos

apellatsioonkaebusega ja selgitab apellatsioonkaebuses põhinõude suuruse kujunemist.

Ringkonnakohus peab võimalikuks maakohtu rikkumise kõrvaldada ja teha asjas uue otsuse

ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

10. Kostja ei ole pärast lepingu muudatuse sõlmimist tasunud ühtegi osamakset, seega olid ka

ümberarvestuse korral täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused tarbijakrediidilepingu

ülesütlemiseks. Seega muutus põhinõue ülesütlemisega kogu ulatuses sissenõutavaks.

Kostja sai 20. septembril 2020 sõlmitud autolaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel

laenu 10 000 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja tasunud lepingu nr

XXXXXXXXXXXXX alusel kokku 5550 eurot 8 senti. Seega on kostja põhivõla suurus

4449 eurot 92 senti.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3910 eurot 2 senti, hagi tuleb seega

rahuldada täiendavalt põhivõla 539 euro 90 sendi ulatuses.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse intressi 191 eurot 92 senti. Hageja

arvestuse kohaselt on seadusjärgne intress 33 eurot 55 senti ja hageja palub teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse intressi 33 eurot 55 senti.

Ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse TsMS § 656 lg 4 alusel osas, millega maakohus

rahuldas hageja intressinõude 33 eurot 55 senti ületavas osas.

11. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti ka materiaalõigust, jättes

hageja viivisenõude ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude täielikult rahuldamata.

Põhjendatud on hageja seisukoht, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause ei võta võlausaldajalt õigust

kasutada tarbija makseviivituse korral õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist ja võla

sissenõudmiskulude hüvitamist, kui vastavad nõude eeldused on täidetud.

Kuna leping on kehtivalt üles öeldud, on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud ja

hageja võib VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel nõuda viivist alates ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o alates 1. septembrist 2023. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt võib tarbijalt

maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Ringkonnakohus leiab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt intressi

osas tühine, siis ei saa lepinguga ettenähtud intressimäära lugeda VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel ka viivisemääraks, kui see on kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgne viivisemäär. Praegusel juhul on lepingus kokkulepitud viivisemäär (11,40%

aastas) hetkel seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, kuid on alates 1. septembrist 2023 olnud

ka seadusjärgsest viivisemäärast madalam (seadusjärgne viivis oli ajavahemikul 1. september

2023 – 31. detsember 2023 12% aastas, 1. jaanuar 2024 – 30. juuni 2024 12,50% aastas, 1.

juuli 2024 – 31. detsember 2024 12,25% aastas, 1. jaanuar 2025 – 30. juuni 2025 11,15%

aastas ja on alates 1. juulist 2025 10,15% aastas). Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis

seadusjärgses määras, kuid mitte suuremas määras kui 11,40% aastas.

TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Alates 1. septembrist 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni 28. mail 2026 on 4449 eurolt 92

sendilt sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1333 eurot 72 senti (1. september 2023 – 31.

detsember 2024 11,40% aastas, s.o 676 eurot 85 senti, 1. jaanuar 2025 – 30. juuni 2025

11,15% aastas, s.o 246 eurot 4 senti, 1. juuli 2025 – 28. mai 2026 10,15% aastas, s.o 410

eurot 83 senti; 676,85 + 246,04 + 410,83 = 1333,72).

Hageja taotleb hagis võla sissenõudmiskulude 49 euro hüvitamist kolme kostjale saadetud

meeldetuletuskirja ning muude viivitusega tekkinud kulude eest. Hagiavalduse kohaselt olid

sissenõudmiskulud kokku 50 eurot, hageja märkis, et peale nõude loovutamist hagejale on

kostjalt laekunud 1 euro, mille hageja arvestas vastavalt VÕS § 415 lg-le 2 võla

sissenõudmisega seotud kulude katteks. Ringkonnakohus leiab, et hageja võla

sissenõudmiskulude nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Hageja

nõue on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 3.

12. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, mistõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 60% ulatuses kostja kanda ja 40% ulatuses hageja

kanda (TsMS § 163 lg 1).

Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks hageja menetluskulusid 1178 eurot (sh riigilõiv

840 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta

maakohtu kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalist suurust. Arvestades

menetluskulude jaotust, tuleb hageja maakohtus kantud menetluskuludest kostjalt hageja

kasuks välja mõista 706 eurot 80 senti (1178x0,6).

13. Ringkonnakohtu menetluses koosnevad hageja menetluskulud apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõivust 350 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 338 eurot. TsMS § 175 lg 1

esimese lause järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu 2 tundi põhjendatud ja

vajalik, kuid mitteadvokaadist esindaja tunnitasu 169 eurot ei ole praeguses asjas

põhjendatud. Tegemist ei olnud keskmisest keerukama ega mahukama tsiviilasjaga.

Ringkonnakohus loeb hageja esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot. Ringkonnakohus

määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 590 eurot. Arvestades

menetluskulude jaotust, tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest kostjalt

hageja kasuks välja mõista 354 eurot (590x0,6). Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu

kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)