3-26-486/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

27. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-486

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X. X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Kristiina Lõbus

Puudutatud isik – X. X

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026.

a määruse haldusasjas nr 3-26-486 resolutsiooni punkt 2 muutmata.

2. Jõustunud määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi, tema sünniaeg

ja elukoha aadress Eestis ning temaga seotud kriminaalasja number tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 04.12.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1471-6

välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel X. X-i (sünd. XX.XX.XXXX

Ida-Saksamaal) tähtajalise elamisloa alates 04.12.2025 kehtetuks, tegi isikule ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (sundtäidetav alates 04.01.2026) ja kohaldas tema suhtes

Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks. PPA andmetel on X. X rahvuselt venelane ning

Venemaa kodanik, kuigi isik on väitnud end olevat ukrainlane ja Ukraina kodanik. Isik saabus

Eestisse esmakordselt 1987. a-l seoses sõjaväeteenistusega Nõukogude Liidu armees ning

Venemaa saatkond Eestis pidas teda 1992. a-l passi väljastamisel Venemaa kodanikuks. Kuna

isikul puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

(KMA) isikule ettekirjutuse lahkuda Eestist hiljemalt 01.06.1997 ning kohaldas tema suhtes

sissesõidukeeldu Eestisse kuni 17.12.2001. Isik lahkus Eestist 01.06.1997. KMA tegi isikule

3-26-486

11.01.1999 hoiatuse selle eest, et ta on viibinud Eestis ebaseaduslikult alates 12.07.1996. Isik

saabus taaskord Eestisse 29.12.2000 Ukrainast Ukraina passi ja Eesti väljastatud viisa alusel

ning talle on väljastatud elamisload abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks (viimati anti

17.05.2007 alaline elamisluba, mis muutus pikaajalise elaniku elamisloaks). Harju Maakohtu

26.02.2019 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati isik süüdi karistusseadustiku §

118 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel ning talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust oma endisele

abikaasale raske tervisekahjustuse tekitamise eest, mis põhjustas kannatanu surma. Isik

vabanes tingimisi enne tähtaega 2023. a kevadel. PPA tunnistas 22.08.2024 otsusega nr 15.3-

3.4/1026-1 isiku pikaajalise elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ja

väljastas talle 05.11.2024 otsusega VMS § 118 p 9 alusel tähtajalise elamisloa püsivalt

Eestisse elama asumiseks.

PPA algatas 13.10.2025 menetluse X. X-i tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, sest

isikul puudub piisav legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks ning kuna oli alust arvata, et isik

ei ela reaalselt Eestis (perioodil 21.08.2024–21.05.2025 puudus tal registreeritud elukoht

Eestis). Isiku vastuväidete kohaselt elab ta üürilepingu alusel XXX ning tal puudub töö, kuid

ta on arvel töötukassas. Isik elab toetustest ning tuttavate ja sõprade abist ning tema sugulased

elavad Venemaa poolt okupeeritud Krimmis. Isiku väitel kaotas ta Ukraina passi Tallinna

Vanglas karistust kandes ning ta on Venemaa kodakondsusest loobunud 2000. või 2001. a-l.

Isiku kodakondsuse väljaselgitamiseks tegi PPA päringu Ukraina saatkonnale Eestis, kes

vastas 31.10.2025, et X. X ei ole olemasolevate andmete kohaselt Ukraina kodanik (saatkond

palus arvestada, et kontrolli ei saa teostada okupeeritud aladel). PPA edastas Ukraina

saatkonnale ka isiku passide koopiad (kehtivusega 15.09.2000–15.09.2010 ja 21.06.2013–

21.06.2023) ning saatkond vastas 21.11.2025, et need dokumendid on kas võltsitud või siis

väljastatud praegu okupeeritud Ukraina territooriumil.

2. PPA lühendas 02.01.2026 otsusega nr 1052292789 X. X-ile 04.12.2025 otsusega

pandnud lahkumiskohustuse tähtaega ning pööras lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele alates

02.01.2026. Kuigi isik avaldas soovi lahkuda Eestist läbi Venemaa Krimmi ja taotles PPA-lt

ajutise reisidokumendi, ei lahkunud ta pärast ajutise reisidokumendi saamist Venemaale, vaid

pöördus 24.12.2025 Venemaa saatkonda Eestis, kust sai teatise tema Venemaale mitte

lubamise kohta. PPA saatis 02.01.2026 isiku Narva piiripunkti kaudu Venemaale, kuid isik

saadeti 03.01.2026 piirilt Eestisse tagasi, sest Venemaa keeldus tunnustamast isikule

väljastatud ajutist reisidokumenti. Samuti oli isikul Venemaale sisenedes kaasas Ukraina

siseriiklik pass, mida ta PPA-le varasemalt ei esitanud ning mis leiti hiljem tema asjade

hulgast. PPA pidas isiku uuesti kinni ning Tallinna Halduskohus andis 05.01.2026 määrusega

nr 3-26-10 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel PPA-le loa paigutada

isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui 05.03.2026. PPA esitas Ukraina

saatkonnale 12.02.2026 taotluse isiku dokumenteerimiseks ning saatkond väljastaski X. X-ile

tagasipöördumistunnistuse kehtivusega 12.02.2026–11.03.2026. PPA muutis 17.02.2026

otsusega oma 04.12.2025 ja 02.01.2026 otsuseid vastuvõtva riigi osas ning määras, et isik

saadetakse välja Ukrainasse. PPA teatas isikule 18.02.2026, et tema väljasaatmine Ukrainasse

on planeeritud 25.02.2026. Isik esitas PPA-le 19.02.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku

sõnul ähvardaks teda Venemaa okupeeritud Krimmi (kus elavad tema sugulased) naastes oht

sattuda võimude tagakiusamise ohvriks, samaks kui okupeerimata Ukrainasse naastes

ähvardaks teda oht saada mobiliseeritud. Tallinna Halduskohus andis 20.02.2026 määrusega

haldusasjas nr 3-26-486 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361

lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel PPA-le loa isiku KPK-s kinnipidamiseks mitte kauem kui

20.04.2026.

2(6)

3-26-486

3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 07.04.2026 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2

p-de 4, 5 ja 6 alusel X. X-i KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. PPA

rahvusvahelise kaitse nõustajad vestlesid isikuga 25.02.2026 ja isikuga peeti 30.03.2026

rahvusvahelise kaitse taotleja vestlus. PPA-l tuleb täiendavalt koguda ja analüüsida isiku

päritolumaa infot. Esineb VSS § 68 p 4 kohane isiku põgenemise oht, sest isik on toime

pannud kuriteo, mille eest talle mõisteti vangistus (vt Harju Maakohtu 26.02.2019 otsus nr X-

XX-XXXX). Lisaks esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest isik ei ole nõus

Ukrainasse naasma ning ta ei teinud ka koostööd Ukrainasse tagasipöördumiseks vajalike

dokumentide hankimisel. Isik ei saa lahkuda Krimmi ka Venemaa kaudu, sest Venemaa ei

tunnista Eesti väljastatud ajutist reisidokumenti. Isikul on KPK-s viibimise ajal võimaldatud

käia Venemaa saatkonnas, kuid ta ei ole saanud dokumente, mis võimaldaksid Venemaale

tagasi pöörduda. Ukraina saatkond on isikule väljastanud kehtiva tagasipöördumistunnistuse,

millega ta saaks Ukrainasse naasta. Isiku puhul esineb ka VSS § 68 p 7 kohane põgenemisoht,

sest ta on 1999. a-l Eestis viibinud ja 2000. a-l Eestisse sisenenud ebaseaduslikult temale

kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse ajal (kuna sissesõidukeeldude registrisse oli kantud

nimekuju X. X, siis sai isik nimekuju X. X kasutades ekslikult viisa Eestisse sisenemiseks).

PPA hinnangul on rahvusvahelise kaitse taotluse esitatud väljasaatmise takistamiseks (VRKS

§ 361 lg 2 p 5), sest isik esitas taotluse pärast seda, kui tema Ukrainasse väljasaatmine oli

muutunud aktuaalseks. Isik on ka ohuks avalikule korrale (VRKS § 361 lg 2 p 6), sest ta on

pannud toime raske esimese astme kuriteo, millega põhjustas teise isiku surma. Kuigi isiku

Venemaa kodakondsus (millele mh viitab isiku korduvalt avaldatud soov lahkuda Venemaale)

ei ole tõendatud, suurendab ka tema võimalik Venemaa kodakondsus praeguses

julgeolekuolukorras isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. Samuti saab arvestada, et isik ei

ole enam kui 30 aastat Eestis elamisele vaatamata taotlenud Eesti kodakondsust ning ei

asunud ka pärast vanglast vabanemist tööle, vaid jätkas Eesti sotsiaalhoolekande süsteemi

koormamist. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud

järelevalvemeetmeid. KPK-st vabastamise korral on tõenäoline, et isik asuks end varjama või

lahkuks mõnda teise Schengeni liikmesriiki.

4. Puudutatud isik selgitas halduskohtu 09.04.2026 istungil, et ei ole hetkel nõus

Ukrainasse naasma, kuna seal käib sõda. PPA selgitas kohtuistungil, et isikust lähtuv oht

avalikule korrale on seotud tema poolt toime pandud vägivallakuriteoga.

5. Tallinna Halduskohus pikendas 10.04.2026 määrusega PPA-le antud luba X. X-i

KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

10.08.2026 (resolutsiooni p 2). Halduskohus on varasemalt 05.01.2026 määruses nr 3-26-10

ja 20.02.2026 määruses praeguses asjas leidnud, et isik on lahkumiskohustuse täitmist

vältinud või püüdnud sellega viivitada. Isiku senine käitumine ei ole olnud õiguspärane ja

seega puudub põhjus teda usaldada. PPA 07.04.2026 taotluses toodud asjaolud ei anna alust

muuta varasemat ohuhinnangut. Halduskohus nõustub PPA-ga, et isiku puhul esineb jätkuvalt

põgenemisoht. Põgenemisohu tõttu ei saa kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

järelevalvemeetmeid. Isik ei ole varem olnud õiguskuulekas ja määravat tähtsust ei oma, et

pärast vanglakaristuse kandmist võib isik olla elanud õiguskuulekat elu. Lisaks esitas isik

rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui oli planeeritud tema väljasaatmine Ukrainasse.

Isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning ei

jääks rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks Eestisse, vaid asuks ennast varjama või liiguks

võimalusel edasi mõnda teise Schengeni ala riiki. Seetõttu on õigustatud isiku jätkuv

kinnipidamine rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks. Isikut on KPK-s kinni peetud alates 03.01.2026 (sh VRKS-i alusel alla

kahe kuu) ning seega ei saa kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi selle kestuse

tõttu. Reeglina ei võta rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamine aega üle kuue kuu ning

3(6)

3-26-486

PPA ei ole menetlusega ka viivitanud. Kuigi pikaajaline KPK-s viibimine riivab oluliselt isiku

õigusi, kaalub selle praegusel juhul üles vajadus tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise

kaitse menetluse tarbeks ning vajadus vältida isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X. X palub 14.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.04.2026 määruse

resolutsiooni p 2 ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta KPK-st.

Kinnipidamise pikendamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-tega 1 ja 4. Kohus ei hinnanud kinnipidamise

proportsionaalsust ega põhjendanud, miks leebemad järelevalvemeetmed (nt elamine

kindlaksmääratud kohas ja aruandekohustus) ei ole piisavad. Samuti puudub isiku

väljasaatmisel reaalne perspektiiv (s.o see ei ole teostatav mõistliku aja jooksul), kuna

Venemaa on keeldunud isiku vastuvõtmisest ning kuna Ukraina ei ole kinnitanud isiku

kodakondsust. Ilma väljasaatmise sihtriigita ei ole kinnipidamine lubatud. Tagasi- ja

väljasaatmise lubamatuse (non-refoulement) põhimõttest tulenevalt ei ole isikut lubatud saata

ka riiki, kus toimub relvastatud konflikt ning kus isiku elu ja tervis võivad olla ohus.

Avalikule korrale lähtuva ohu osas tugines halduskohus üksnes isiku varasemale karistatusele,

kuid ei analüüsinud, kuidas see on seotud isiku põgenemise ohuga ning kas isiku käitumine

pärast vanglast vabanemist kinnitab seda ohtu.

7. PPA palub 29.04.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Isiku kinnipidamine

on kooskõlas EIÕK art 5 lg-tega 1 ja 4 ning VRKS § 361 lg 2 p-dega 4, 5 ja 6. Isiku

põgenemise oht on tuvastatav VSS § 68 p-de 4, 6 ja 7 alusel. Tuvastatud asjaolud ei tekita

usaldust, et isik alluks leebematele järelevalvemeetmetele. Puudutatud isiku Eestist

väljasaatmise perspektiiv ei ole olematu. Kui isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükatakse

tagasi, saab PPA korraldada tema väljasaatmise Ukrainasse (sh väljastab saatkond vajadusel

uue tagasipöördumistunnistuse).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. PPA ja halduskohus on puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise pikendamisel tuginenud

VRKS § 361 lg 2 p-dele 4, 5 ja 6 ning viitasid põgenemise ohu osas VSS § 68 p-des 4, 6 ja 7

toodud asjaoludele. VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu

vajaduse korral kinni pidada muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust

omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4),

kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud

alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5) ning riigi julgeoleku või avaliku korra

kaitsmiseks (p 6). Välismaalase põgenemise ohule viitavad VSS § 68 kohaselt mh asjaolud, et

välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või pannud toime kuriteo, mille

eest on talle mõistetud vangistus (p 4), välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja

käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6), ning välismaalane on

sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul (p 7).

9. Ringkonnakohus nõustub sellega, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus

vajab väljaselgitamist ning selleks tuleb tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse

menetluse ajaks (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isik on 19.02.2026 taotluses (dtl 16–17)

rahvusvahelise kaitse vajadust põhjendanud abstraktselt viitega Ukrainas toimuvale sõjale ja

Ukrainasse naasmisel teda ähvardava mobiliseerimise ohuga. Venemaaga seoses põhjendas

isik rahvusvahelise kaitse vajadust hirmuga sattuda ukrainlasena võimude tagakiusamise

4(6)

3-26-486

ohvriks või saada mobiliseeritud sõtta Ukraina vastu. Samas on isik hiljem 31.03.2026

vestlusel (dtl 181) avaldanud valmidust naasta Venemaa poolt okupeeritud Krimmi. Kuna

lisaks on PPA hinnangul jätkuvalt ebaselge isiku kodakondsus, siis on ilmne, et

rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks tuleb koguda täiendavaid andmeid, isikuga

veelkord vestelda ning saadud teavet analüüsida ja võrrelda seda päritoluriigi (Venemaa või

Ukraina) infoga.

10. Puudutatud isiku põgenemise ohule viitavad VSS § 68 p-des 4 ja 6 märgitud asjaolud,

mis annavad kogumis muude isiku suhtes tuvastatud asjaoludega alust arvata, et isik võib

KPK-st vabastamise korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama. Puudub vaidlus, et

isik pani oma endise abikaasa suhtes vägivalda kasutades toime väga raske kuriteo, mille eest

mõisteti talle Harju Maakohtu 26.02.2019 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

karistuseks kuus aastat vangistust (VSS § 68 p 4). Isik vabanes karistuse kandmisest tingimisi

enne tähtaega 14.03.2023 (allutati käitumiskontrollile kuni 23.02.2025) ning uute süütegude

toimepanemise kohta ei ole andmeid. Sellises olukorras ei saa varasemalt toime pandud

kuriteole omistada põgenemisohu tuvastamisel määravat tähtsust. Küll aga on puudutatud

isiku põgenemise oht tuvastatav VSS § 68 p 6 alusel, sest isik on korduvalt väljendanud

soovimatust lahkuda Ukrainasse (viimati halduskohtu 09.04.2026 istungil). Kuna PPA

17.02.2026 otsusega muudeti PPA 04.12.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1471-6 isikule tehtud

lahkumisettekirjutust selliselt, et sihtriigiks määrati Venemaa asemel Ukraina, siis ei oma

tähtsust see, et isik on avaldanud valmisolekut lahkuda Venemaale või Venemaa poolt

okupeeritud Krimmi. Puudutatud isik esitas ka rahvusvahelise kaitse taotluse alles 19.02.2026

ehk pärast seda, kui PPA oli isikut 18.02.2026 teavitanud (dtl 31), et tema Ukrainasse

väljasaatmine toimub 25.02.2026. Puudutatud isik ei ole vaidlustanud PPA otsuseid tema

elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle muutmise ega ka

sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Võttes arvesse, et puudutatud isik on ka varasemalt Eestis

korduvalt pikemat aega ebaseaduslikult elanud (sh lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelu

kohaldamisele vaatamata), esineb alus arvata, et ta võib KPK-st vabastamise korral asuda

samuti ennast Eesti ametivõimude eest varjama.

11. Põgenemisohu tuvastamisel VSS § 68 p-le 7 tuginemine ei ole ringkonnakohtu

hinnangul praegusel juhul siiski põhjendatud. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et isik sisenes

29.12.2000 Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Samas ei ole

vaidlust ka selles, et isikule oli Eestisse sisenemiseks väljastatud viisa. Siinses asjas ei ole

tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et viisa väljastamist ei tinginud haldusorgani eksimus,

vaid isik saavutas viisa väljastamise pettuse teel (st muutes teadlikult oma nimekuju). Lisaks

on äärmiselt küsitav, kas aktuaalset põgenemisohtu on üldse võimalik järeldada

sissesõidukeelu kehtivusajal Eestisse sisenemisest, mis toimus rohkem kui 25 aastat tagasi.

Kuna isiku põgenemise oht on tuvastatav VSS § 68 p-de 4 ja 6 alusel, siis ei mõjuta eeltoodu

praeguse asja lahendamist.

12. Kuna puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui tema

Ukrainasse välja saatmine oli muutunud aktuaalseks ning taotlus on sisult väga üldsõnaline

(dtl 16–18), siis esineb küllaldane alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse

taotluse enda väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5).

13. Kuna isiku kinnipidamine on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel, puudub

vajadus analüüsida, kas kinnipidamine oleks põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist

ebaproportsionaalseks. Kinnipidamine piirab kahtlemata oluliselt isiku põhiõigusi, kuid

5(6)

3-26-486

selleks on olemas seaduslik alus. Isikut on peetud VSS-i alusel kinni 02.01.2026–19.02.2026

ning VRKS-i alusel alates 19.02.2026. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus tuleb üldjuhul

viia läbi kuue kuu jooksul (vt VRKS § 181 lg 1) ning VRKS §-s 361 sätestatud aluste

esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (Riigikohtu

03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11). Seega ei saa kinnipidamist lugeda

ülemääraseks ka ainuüksi selle kestuse tõttu. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et isiku

rahvusvahelise kaitse menetlus võiks kesta tavapärasest oluliselt kauem. Kuigi isikul on Eestis

elukoht ja sotsiaalsed sidemed, ei anna tema puhul tuvastatud põgenemisohule viitavad

asjaolud alust eeldada, et isik järgiks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemaid

järelevalvemeetmeid. Toimikust ei nähtu ja isik ei väida, et tal esines sellist laadi

terviseprobleeme, mis välistaksid tema KPK-s kinnipidamise. Samuti puuduvad andmed, et

isiku kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse kaalutlustega.

15. Puudutatud isiku kinnipidamist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka

väljasaatmise väidetava perspektiivituse tõttu. Ukraina saatkonna poolt väljastatud

tagasipöördumistunnistus (dtl 15) on praeguseks küll kehtivuse kaotanud, kuid puudub alus

arvata, et Ukraina keelduks isikule uue samasisulise dokumendi väljastamisest. Nagu eespool

märgitud, ei ole puudutatud isik vaidlustanud temale PPA 04.12.2025 otsusega tehtud ning

17.02.2026 otsusega muudetud lahkumisettekirjutust, mistõttu on ettekirjutus kehtiv ja sellele

ei saa esitada vastuväiteid siinses haldusasjas. Puudutatud isiku Ukrainasse väljasaatmise

lubatavust tagasisaatmise keelu (non-refoulement) põhimõttest lähtudes tuleb seetõttu

esmajoones hinnata võimaliku väljasaatmise hetke seisuga. Vaidlust ei saa olla, et Ukrainas

toimub sõjategevus, mis võib tingida VSS § 171 lg-s 1 sätestatud keelu kohaldamise. Samas

võib olukord Ukrainas muutuda ning sõjategevus ei pruugi kõigis riigi osades ohustada

tsiviilelanikke samal määral. Seetõttu ei ole alust eeldada, et kui puudutatud isiku

rahvusvahelise kaitse taotlus ei osutu edukaks, oleks tema väljasaatmine ikkagi perspektiivitu

tulenevalt Ukraina julgeolekuolukorrast.

16. Eelneva põhjal jääb X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

10.04.2026 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

17. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse

arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi (sh alternatiivne nimekuju X. X),

sünniaeg, elukoha aadress Eestis (XXX) ja temaga seotud kriminaalasja number (X-XX-

XXXX) tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)