1-25-4034/80 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-4034

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2026. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-25-4034

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Inna Ombler ja Andres

Parmas

Kriminaalasi

Igor Siyanovichi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 2. veebruari 2026. a otsus üldmentluses

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar

Prokurör

Lauri Jõgi

Süüdistatav

Igor Siyanovich

isikukood: 35903250308; asukoht: viibib vahi all Tallinna

Vanglas; elukoht vabaduses: Xxx, Tallinn; Vene

Föderatsiooni kodakondsus; keskharidus; emakeel: vene

keel; ei tööta (pensionär); kehtivad kriminaalkaristused

puuduvad;

Tõkend: vahistamine (KrMS § 217 alusel kahtlustatavana

kinni peetud 15. aprillil 2025 ja vahistatud Harju Maakohtu

17. aprilli 2025 määrusega).

Kaitsja

Vandeadvokaat Sven Sillar

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Harju Maakohtu 2. veebruari 2026. a kohtuotsus jätta muutmata ning esitatud

apellatsioonid rahuldamata.

2. Määrata AB-le Sven Sillar (reg. number 11333667) makstavaks tasuks seoses riigi

õigusabiga, mida advokaat Sven Sillar Igor Siyanovichile apellatsioonimenetluses

osutas, 415,4 eurot (nelisada viisteist eurot ja nelikümmend senti).

3. Välja mõista Igor Siyanovichilt Eesti Vabariigi kasuks 415,4 eurot (nelisada viisteist

eurot ja nelikümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a

EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS-

is (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik

viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest

tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest

arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Siyanovich on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema lõi tahtlikult 14.04.2025 enne

kella 09:18 Xxx, Tallinna asuva korteri uksel ja esikus vähemalt kuus korda terariistaga A.S-i

kaela, õla ja turja piirkonda. Noalöögiga kaela piirkonda tekitas Igor Siyanovich A.S-ile tahtlikult

neelu ulatuva torke-lõikehaava kaelal vasakul pool unearteri vigastusega, mis tüsistus ägeda

verekaotusega välimisest ja sisemisest verejooksust, vere aspiratsiooniga hingamisteedesse ja ägeda

südamepuudulikkusega. Nimetatud tervisekahjustuse tagajärjena saabus sündmuskohal A.S-i surm.

Samuti põhjustas Igor Siynaovich eelkirjeldatud tegevusega tahtlikult A.S-ile mitte-eluohtlikud

tervisekahjustused kokku viis torke-lõikehaava kaelal, lõuatsil ja seljal vasakul poolel. A.S kukkus

Igor Siyanovichi noaga korduvalt löömise tagajärjel, mille tulemusena tekkisid talle elupuhuselt

tömbi trauma tagajärjel mitte-eluohtlik tervisekahjustus pea kinnine tömp trauma, mis koosnes

verevalumist kõõlustanul vasakul pool oimu-kiirupiirkonnas ning paremal oimul ja otsmikul

vastassuunas paiknevatest ämblikvõrkkestaalustest verevalumitest.

Oma tahtliku tegevusega pani Igor Siyanovichi toime teise isiku tahtliku tapmise s.o KarS § 113 lg

1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 2. veebruari 2026. a otsusega üldmenetluses tunnistati Igor Siyanovich süüdi

KarS § 113 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise alguseks 15. aprill 2025.

Määrati, et Igor Siyanovichi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse

jõustumisel. Rahuldati kannatanu A.S tsiviilhagi osaliselt ja mõista Igor Siyanovichilt välja:

•

A.S kasuks 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks;

•

A.S kasuks 1365,10 eurot varalise kahju hüvitamise nõude katteks.

KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti musta värvi käepidemega nuga kui kuriteo toimepanemise

vahend ning määrati KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel see hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist.

Mõisteti Igor Siyanovichilt menetluskuludena riigi kasuks välja esimese astme kuriteos

süüdimõistmisega kaasnev sundraha 2215 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi teostamise kulu

1295,37 eurot, DNA ekspertiiside teostamise kulu 5180 eurot, jäljeekspertiisi teostamise kulu 502

eurot, s.o kokku 9192,37 eurot. Määrati, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest, s.o igas kuus vähemalt 766 eurot ning viimase kuu osamakse suurus on

766,37 eurot.

KrMS § 126 kohaselt lahendati asitõendite suhtes võetavad meetmed.

ESITATUD APELLATSIOONID

3. Apellatsiooni Harju Maakohtu 02.02.2026 otsusele esitas süüdistatava kaitsja Sven Sillar, kes

palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning kvalifitseerida Igor Siyanovichi tegevus KarS § 118 lg 1

p 7 järgi. Samuti tühistada Harju Maakohtu 02.02.2026 otsus osas, millega Igor Siyanovichilt

mõisteti A.S kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks.

2(10)

3.1. Maakohus leidis, et just süüdistatav põhjustas kannatanu surma, tegemist ei saa olla KarS § 118

lg 1 p 7 või KarS § 115 järgi kvalifitseeritava teoga. Tegemist ei olnud ka hädakaitsega KarS § 28

mõttes. Kaitsja sellise järeldusega ei nõustu.

Kohtuotsuse punktis 21 tuvastas kohus faktilised asjaolud paljuski tunnistaja X.J ütluste põhjal, mis

on aga vastuolus Igor Siyanovichi versiooniga juhtunust. Seega sisuliselt on toimunust 2 määrava

tähendusega isikulist tõendiallikat – tunnistaja X.J versioon ning süüdistava I. Siyanovichi oma.

I. Siyanovichi ütluste kohaselt läks ta trepist üles, koputas uksele ning A.S avas selle. Esikusse

astudes tundis ta, et astus millegi peale. Kummardudes märkas ta põrandal nuga, mille võttis üles ja

ütles, et tegemist on noaga. Enne kui ta jõudis püsti tõusta, sai ta kuklasse löögi. Süüdistatava sõnul

muutus nägemine uduseks ning ta tundis, et A.S haaras tal õlast, hoidis tugevasti kinni ja tõmbas

enda poole. Reageeris sellele instinktiivselt enesekaitseks, hakates käega vehkima – selles käes oli

nuga (otsuse p. 20). Kaitsja järeldab, et süüdistatava ütlusest nähtuvalt puudus tema teos KarS § 113

lg 1 subjektiivne koosseis, ehk siis tahtlus. Kohtualune üksnes reageeris kannatanu ründele, seda

küll noaga vehkides. Selline faktiline koosseis vastab KarS §-s 118 lg 1 p 7 kirjeldatule. Ehk siis

süüdistatav ei tahtnud kannatanut tappa, kuid ta põhjusta siiski talle sellised eluohtlikud vigastused

(KarS §118 lg 1 p 1), mis vajanuks esimesel võimalusel arsti abi. Kuna kannatanu aga sellist abi ei

saanud, siis mõni aeg pärast konfliktsituatsiooni, ta suri. Rasked kehavigastused põhjustati

kannatanule kaudse tahtlusega (möönmine), sellele järgnenud surm, aga ettevaatamatusest.

Süüdistava ütlustega võrreldes teistsuguse käsitluse juhtunust, tuvastas maakohus tunnistaja X.J

ütlustele tuginevalt. Kohtuotsuse punkti 34 kohaselt süüdistatava ütlusi teo toimepanemise

asjaolude kohta ei kinnita ka tunnistaja X.J kohtuistungil antud ütlused. X.J oli isikuks, kes viibis

kõrvaltoas rünnaku aset leidmise ajal. Uks oli suletud, seega vahetut rünnakut ta pealt ei näinud.

Tunnistaja selgitas, et viibis ühes toas pikali, tunnistaja heitis teises toas välivoodile. Uks oli vahelt

kinni. Seejärel kuulis tunnistaja koputust uksele ning läks ust avama. Umbes 15 sekundi pärast

paiskus väikese toa uks lahti ja kukkus. Tunnistaja nägi tugevat verejooksu kaelast, lausa purskas.

Tunnistaja püüdis abi osutada, kuid verejooks oli liiga tugev, ei suutnud ka t külili keerata. ütles

koriseva häälega, et ründajaks oli naaber. Tunnistajal puudus telefon ning teadmatuses, kuidas abi

kutsuda, mistõttu lahkus ta korterist. Ta ei pöördunud tagasi, kartes, et teda peetakse juhtunus

süüdlaseks. Tunnistaja hinnangul kaotas väga lühikese aja jooksul nii palju verd, et tema elu ei

olnud enam võimalik päästa – tal ninast ja suust purskas verd.

Kaitsja juhib tähelepanu, et ilmselgelt jättis X.J eluohtlikult vigastatud kannatanu ilma igasuguse

abita. Kuriteo (KarS § 124 - Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmine)

objektiivne külg on absoluutselt tuvastatud. X.J õigustused, miks ta nii tegi, on naiivsed – kartsin, et

mind peetakse juhtunus süüdlaseks. KrMS § 6 kohaselt on prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel

kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Praegusel juhul on selle nõude vastu eksitud.

Kuna X.J on ilmselgelt pannud toime kuriteotunnustega teo, siis selle võtmes tuleb ka tema

ütlustesse suhtuda. Tema huvi on oma õigusvastase tegevuse pisendamine. Tema huviks on näidata,

et kannatanu surma ei põhjustanud mitte see, et ta ei osutanud abi, vaid kohtualuse sihipärane

tegevus. Tegelikult on aga inimliku kogemuse pinnalt mõistetav, et juhul, kui tunnistaja poleks

jätnud kannatanut abita, vaid oleks pöördunud esimese korterinaabri poole ja kohale oleks kutsutud

kiirabi, jäänuks kannatanu surm tõenäoliselt saabumata.

Kaitsja järeldab, et kõike seda arvesse võttes, tuleks X.J ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tegelikult ei

ole asjas kogutud ühtegi tõendit, millega oleks ümberlükatud kohtualuse ütlus, et kannatanu teda

ründas ning enesekaitseks vehkis ta maast leitud noaga. Ümber ei ole lükatud ka Siyanovichi jutt

tapmistahtluse puudumisest. Maakohtu kvalifikatsioon ei vasta seega tuvastatud asjaoludele.

3.2. Kohtuotsusega mõisteti Igor Siyanovichilt A.S kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju

hüvitamise nõude katteks. Igor Siyanovich ise ei pidanud sellise summa väljamõistmist

põhjendatuks. Maakohtu otsusega selles osas ei nõustu ka kaitsja.

3(10)

Milles talle tekitatud moraalne kahju seisneb, seda peab tõendama hageja. Kui hageja ei oska seda

mõistlikult arusaadavalt selgitada, siis ei saa neid asjaolusid välja mõelda ka kohus. A.S ei osanud

kohtuistungil selgitada, milles ta moraalne kahju seoses täiskasvanud poja surmaga ikkagi seisnes.

Vaatamata sellele leidis maakohus, et kuigi kannatanu kohtuistungil ei osanud konkreetselt muutusi

täpsustada või anda selgitusi selle kohta, milles seisnevad tema läbielamised, ei muuda see

kannatanu üleelamisi olematuks. Seadus ei nõua, et kannatanu kirjeldaks detailselt oma tundeid.

Kaitsja leiab, et sellist maakohtu põhjendust ei saa lugeda seaduslikuks. Moraalne kahju on alati

individuaalne. Kui kohtumenetluses esitatakse hagiavaldus, siis peab hageja olema võimeline hagi

põhjendama, ehk siis selgitama, milline moraalne kahju on talle tekkinud. Praegusel juhul nähtub

kohtuistungi protokollist, et hageja ei suutnud kohtule arusaadavalt selgitada, milline moraalne

kahju üldse talle tekkis. See aga tähendab, et hagi on tõendamata, sest praegusel juhul oli selle

ainsaks tõendiks kannatanu ütlus. Ühtegi dokumentaalset tõendit ei esitatud.

Küsimuse sellest, kas inimese tapmisega põhjustatakse tapetu lähedastele moraalset kahju, lahendab

kohtupraktika. Tänane kohtupraktika ei anna tapetu lähedastele õigust nõuda moraalse kahju

hüvitamist tulenevalt lähedase isiku tapmisfaktist. Praeguses asjas ei ole põhjust välja kujunenud

praktika muutmiseks.

4. Apellatsiooni maakohtu otsusele esitas ka süüdistatav Igor Siyanovich, kes sisuliselt kordab oma

kaitseversiooni toimunust. I. Siyanovich toob välja, et ta on korduvalt otsinud abi A.S-i korteris

toimuvate joomapidude ja skandaalide vastu nii politseilt, kui ka korteri ühistult, kuid tulutult.

Proovis rääkida A.S-iga ka ise, kuid A.S ei olnud rahul, et I. Siyanovich kutsus tema korterisse

politsei. Vestlus A.S-iga oli rahumeelne.

14.04.25 hommikul otsustas uuesti rääkida, mõtles, et on õige hetk, kui A.S-i korteris viibijad on

pohmellis. Koputamise peale ukse avas A.S, kes avas ukse pärani ja pakkus sisse astuda. Korteris

oli veel keegi, keda ta ei näinud. A.S hõiskas, et „naaber tuli“. Süüdistatav tegi väikse sammu A.S-

i suunas ja mingi hetk tundis, et astus mingi kõva ja kumera asja peale. Kummardades pead veidi

ettepoole nägi, et astus noa käepideme peale (välimuselt nagu tavaline kööginuga) ja lausus, et tal

on siin maas mingi nuga, kummardas, et tõsta. Võttis noa käepidemest ja tahtis selga sirgeks ajada,

kui kohe tundis lööki kuklasse. See oli väga tugev löök. Kuid ta sai siiski selja sirgu, silmis oli kõik

udune ja ta nägi ainult fragmente ja piirjooni. A.S haaras parema käega tema vasakust õlast kinni ja

tõmbas enda peale. Oma vaba käega hakkas ta A.S-ist lahti rabelema ning kiiresti ja kontrollimatult

vehkima, tekitades lööke. Aga käes oli ju juhuslikult sinna sattunud nuga, mida ta ei osanud isegi

aimata. Ta kaitses ennast A.S-i eest. Enesealalhoiuinstinkt hakkas tööle. Püüdis A.S-i endast

eemale lükata seni kuni ta lahti lasi. Peas sumises ja silmade ees oli udune, kuid longates läks kohe

enda koju. Juba enne korterisse sisenemist hakkas mõtlema „kas ta on ikka elus?“ Kui meenutades

korteris inimese häält ja seda mida karkudega meesterahvas talle enne ütles, et korterisse jäi veel

inimesi, rahustas end mõttega, et nad osutavad talle abi.

Süüdistatav toob välja, et A.S-i ema oma esimestes ütlustes palus mitte karistada kedagi poja

surmas, sest tema sõnade kohaselt ta segas kõiki elamast. Häiris ja hirmutas pensionäre. Tema koos

abikaasaga ei tahtnud teda näha, oli kogu aeg purjus peaga. Kohtus aga tal oli teine positsioon ja ta

soovis antud juhtumist kasu lõigata. Aga ta sai juba oma kasu, kui müüs surnud poja korteri maha

enam kui 70 000 eest. Ja nagu selgus kohtus, ei ole tütrega raha jaganud.

Kohtunik, kuulutades kohtuotsust, teatas, et naabrite sõnul oli A.S järeleandlik, leplik inimene.

Vastupidiselt sellele, maakohus iseloomustas süüdistatavat isikuna, kes võtab otsuseid vastu

ainuisikuliselt, samuti, et oli tekitatud palju lööke, mis tingisid A.S-i surma saabumise. Sellest

tulenevalt ei olnud nõus maakohus tema tegevust kvalifitseerima enesekaitse ületamisena.

Süüdistatav toob välja, et tal ei jäänud midagi muud üle, kui otsida ise situatsioonile lahendust.

Kõik juhtus spontaanselt, nii tema kui tõenäoliselt ka A.S-i jaoks. Tal ei olnud muid kavatsusi kui

ainult kõik lahendada rahumeelselt. Süüdistatav leiab, et ta tegutses seaduslikult ning oli

hädakaitses.

4(10)

PROKURATUURI APELLATSIOONIVASTUS

5. Prokuratuur palub jätta apellatsioon rahuldamata, kuivõrd Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

5.1. Esitatud apellatsiooni kohaselt ei nõustu apellant enda süüdi tunnistamisega KarS § 113 lg 1

järgi, kuivõrd ta tegutses hädakaitse seisundis. Süüdistatava hinnangul on jäetud kogumata tema

kaitseversiooni kinnitavad tõendid. Nii on jäetud põhjendamatult tuvastamata karkudel olnud

meesterahvas, kes saab kinnitada tema kavatsusi lahendada A.S-i öörahu häirimisega seotud

olukord rahumeelselt; samuti ei ole kohtus ristküsitletud öörahu rikkumise väljakutsele reageerinud

politseiametnikke ning Igor Siyanovichi valduses olnud nuga on jäetud äratundmiseks esitamata.

Esmalt on oluline märkida, et nimetatud taotlused on esitatud alles süüdistatava apellatsioonis.

Sellise sisuga taotluseid ei leia kaitseaktist ning ka 24.11.2025.a kohtuistungi protokollist nähtuvalt

puudusid süüdistataval ja tema kaitsjal täiendavate tõendite kogumise osas taotlused. Millel põhineb

väide, et karkudega meesterahvas oli korterisse sisse kirjutatud, apellatsioonist ei selgu. Lisaks on

kohtueelses menetluses kontrollitud palju laiemalt A.S-i tapmisele eelnenud sündmuseid. Kuivõrd

aga mitmete eelneval õhtul korteris viibinud isikute ütlused riikliku süüdistuse vaatest täiendavat

tõendusteavet ei andnud, siis neid isikuid ka kohtusse ei kutsutud ning seda võimalust ei kasutanud

ka Igor Siyanovich. Puutuvalt noa äratundmiseks esitamisesse on esmalt oluline märkida, et Igor

Siyanovich esitas selle versiooni esimest korda alles kohtus. Süüdistatav märkis ristküsitlusel, et ta

„ei rääkinud sellest ajavahemikust (ehk kuriteo vahetust toimepanemisest) uurimise käigus, mina

kuidagi pelgasin, kartsin sellest rääkida. Mina rääkisin, et seda vahemikku ei ole minu teadvuses.“

Seega puudusid kohtueelses menetluses Igor Siyanovichi enda selgitused noa päritolu kohta. Samuti

puuduvad läbiotsimise protokolli lisaks olevast fototabelist nähtuvalt noal sellised eritunnused, mis

annaks mingi kindluse, et selgelt märkimisväärses koguses alkoholi tarvitanud isikud suudaks seda

veenvalt teistest sarnastest nugadest peaaegu aasta hiljem eristada.

5.2. Kaitsja leiab apellatsioonis, et Harju Maakohtu otsuses tuvastatu ei lükka ümber Igor

Siyanovichi ütluseid selle kohta, et tal puudus tahtlus tappa A.S ja kuritegu tuleks kvalifitseerida

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Seda tulenevalt asjaolust, et Igor Siyanovichi tekitatud tervisekahjustused

olid sellised, et õigeaegse meditsiinilise abi saamise korral oleks võimalik olnud ohvri elu päästa.

Harju Maakohus on otsuse punktis 48 ammendavalt käsitlenud Igor Siyanovichi teo subjektiivset

külge. Kohus on märkinud, et tugevate löökide järel ei kontrollinud süüdistatav enam sündmuste

käiku ega saanud ka mõjutada tagajärje saabumist. Samuti ei nähtu apellatsioonist, millised

kaalutlused said mõistlikult välistada tõenäosuse, et kolme löögi tagajärjel kaela piirkonda, kus

üldteada olevalt asuvad suured veresooned, ei kaasne kontrollimatut verejooksu. Ka sündmuste

edasine käik just seda kinnitas.

5.3. Teiseks heidetakse apellatsioonis ette Igor Siyanovichi kaitseversiooni haakumisel

tõendikogumiga X.J ütlustega arvestamist ja seda põhjusel, et tunnistaja huviks on näidata, et

kannatanu surma ei põhjustanud mitte see, et ta ei osutanud abi, vaid süüdistatava sihipärane

tegevus. Samas ei ole X.J X.J andnud ütluseid konkreetselt Igor Siyanovichi tegevuse kohta,

kuivõrd ta on ka ise kinnitanud, et sündmuste aset leidmise ajal oli esiku ja toa, kus ta viibis, vahel

olev uks kinni. Vigastuste tekitamise viisi ja sündmuste kulgemise kohta korteri esikus annavad

teavet sündmuskoha vaatlusprotokollid ja surnu kohtuarstlik ekspertiisiakt. Nendel põhinevaid

Harju Maakohtu otsuses toodud järeldusi ei ole esitatud apellatsioonis vaidlustatud.

5.4. Kolmandaks ei ole põhjendatud apellatsioonis toodud väited, et X.J ei oleks üritanud midagi

teha A.S-i päästmiseks. X.J ütlustest nähtuvalt proovis ta käega verejooksu peatada, kuid see ei

5(10)

andnud tulemusi. Seejärel läks ta vannituppa ja võttis sealt rätiku, et verejooksu sulgeda.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt leiti ohvri surnukeha juurest verine rätik, mis kinnitab

tema ütluseid. X.J ütluste kohaselt proovis ka panna A.S-i külili, kuid ka see tal ei õnnestunud.

Seda kinnitavad ka vere määrdumisjäljed X.J riietel. Liiatigi erinevalt A.S-ist ei olnud X.J X.J

tugeva kehaehitusega ning lisaks tugeva veritsuse korral on inimese liigutamine vereloigus

libisemise tõttu oluliselt raskendatud. Tunnistaja ütluste kohaselt puudus tal telefon ja ta ei teadnud,

kus asus A.S-i telefon. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti eksperdiarvamuse punktist 10 nähtuvalt

suutis A.S äärmisel juhul mõne minuti liigutada, mis viitab, et tema surma saabus kiiresti ning

peale majast väljumist ja möödakäijalt telefoni küsimist oleks olnud realistlik võimalus ohvri elu

päästa. Seda, et X.J hinnangul ei olnud peale katseid A.S-ile abi osutada tema päästmiseks enam

sisulist lootust, kinnitas tunnistaja kaitsja küsimustele vastates.

5.5. Esitatud apellatsioonis on vaidlustatud samuti kannatanu A.S tsiviilhagis esitatud mittevaralise

kahju nõude osalist rahuldamist summas 5000 eurot. Apellant on seisukohal, et kuivõrd kannatanu

ei suutnud oma üleelamisi kohtuistungil kirjeldada, siis on tema mittevaralise kahju nõue

tõendamata. Esmalt on Harju Maakohus asjakohaselt selgitanud, et tuleb arvestada ütluste andmise

kontekstiga. Üksnes ütluste protokolliline sisu on kahtlemata oluline, kuid poja surmaga seotud

üleelamiste ja mõju osas on kõnekas ka kannatanu suutmatus enam tajutut kirjeldada. Kahtlemata

oli A.S jaoks emotsionaalselt koormav taas ütluste andmise käigus läbi elada surnud poja leidmist.

Liiatigi ei olnud A.S ütlused ainus tõend, millele kohus tsiviilhagi osaliselt rahuldades tugines. A.S

sündmuskohal surnud poja avastamisega seotud vahetuid üleelamisi kajastas ka Häirekeskuse

14.04.2025 kõnesalvestis. Lisaks nähtub sündmuskohal avanenud vaatepilt peale surnukeha leidmist

sündmuskoha vaatlusprotokollist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava ja tema kaitsja

apellatsioonides toodud väidete ja põhjendustega ning prokuratuuri apellatsioonivastusega, leiab, et

apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Igor

Siyanovichi KarS § 113 lg 1 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja

põhjendatud.

7. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus süüdistuses toodud

kuriteosündmuse faktiliste asjaolude üle. Vaidlus sisuliselt taandub süüdistatava tegevusele

juriidilise hinnangu andmisele. Kaitsja põhiargumendiks on väide, et süüdistatava tegevus on

kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, kuna süüdistatava lahkumisel oli kannatanu veel elus ning

lisaks viibis korteris tunnistaja X.J, kes oleks pidanud kannatanule abi osutama, kuid ei teinud seda

ning põgenes sündmuskohalt. Süüdistatava kaitseversioon taandub sellele, et tema tegutses

hädakaitses, kuna A.S lõi teda tugevalt kuklasse. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on

sellistele süüdistatava ja tema kaitsja argumentidele oma otsuses ammendavalt vastanud, nimelt

miks on välistatud süüdistatava tegevuse kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning miks ei

viibinud I. Siyanovich hädakaitses KarS § 28 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtul puuduvad alused

maakohtu uuritud tõendikogumile antud õigusliku hinnangu muutmiseks. Kohtukolleegium märgib,

et mõlema apellandi kaebustes puuduvad mistahes faktilised või õiguslikud argumendid, mis

viitavad tõendikogumi hindamisel või süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel

maakohtu tehtud vigadele. Mõlemad apellandid sisuliselt kordavad vaid süüdistatava

kaitseversiooni toimunust.

7.1. Lisaks maakohtu otsuses toodud põhjendustele, peab kohtukolleegium vajalikuks

esmajärjekorras vastata süüdistatava kaitseversioonile, miks ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga

6(10)

ei nõustu, et ta tegutses etteheidetud kuriteosündmuse ajal hädakaitses. KarS § 28 lg 1, 2 kohaselt ei

ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat rünnet enda või teise isiku

õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab

hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt

ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset

kahju tekitab. Kriminaalasjas uuritud tõendikogumi igakülgse hindamise järgselt asus maakohus

õigele seisukohale, et praeguses asjas ei ole tuvastatud A.S-i poolset õigusvastast rünnet, mis

tingiks hädakaitse vajaduse. Kogutud tõendid ei kinnita I. Siyanovichi versiooni sellest, et A.S

oleks kuidagi konflikti alustanud või süüdistatavat löönud või teda õlast kinni hoidnud. Ei olnud

mingeid vigastusi, mis viitaks kummagi isiku mingilegi kaitsetegevusele – ei tuvastatud selliseid

vigastusi ei A.S-il ega ka I. Siyanovichil. Kohtukolleegium märgib, et sellist maakohtu järeldust

apellandid ei vaidlustagi. Kuriteosündmusest järgmisel päeval ehk 15.04.2025 toimunud

kahtlustatava isiku läbivaatamisel ei ole I. Siyanovich ühelegi vägivallale viitavale jäljele oma kehal

viidanud ning selliseid jälgi pole tuvastatud tema läbivaatuse käigus ka menetleja (Kd I lk 90-100).

Maakohus on märkinud, et kuigi I. Siyanovichi kirjelduse kohaselt võis ta ehk paar sammu

korterisse sisse astuda, kui korjas põrandal olnud nuga ja seejärel end kaitsma pidi, kuid edasi

korterisse ta ei liikunud, ütleb sündmuskoht ja verejälgede paiknemine ning asukoht sootuks midagi

muud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatava kaitseversioon oli mõnevõrra

erinev maakohtu tuvastatust.

Nimelt selgitas süüdistatav, et noa käepidemele astus ta koridoris olles, tehes kaks sammu peale

ukse avanemist korteri poole. See tähendab, et süüdistatava kaitseversiooni kohaselt ei asunud nuga

üldse korteris. Selline kaitseversioon ei ole aga eluliselt usutav. Nähtuvalt sündmuskohavaatluse ja

täiendava vaatluse protokollide lisadena olevatelt fotodelt (fototabel nr KJ-27701, foto nr 3,

fototabel nr KJ-27696, fotod nr 9-11, 13-16) on sündmuskoha ühiskoridor terves ulatuses väga hästi

valgustatud, mistõttu on sellel olevad esemed objektiivselt väga hästi näha juba ühiskoridori

välisukse juurest ehk mitme meetri kauguselt. Kuritegu on toime pandud 14.04.2025 veidi enne

kella 09:18 hommikul, kui ka loomulik valgus jõuab ühiskoridori selle välisukse trellitatud akna

kaudu. See lükkab ümber süüdistatava versiooni, et koridoris ei olnud piisavalt valgust, et näha

põrandal vedelevat nuga ning et ta sisuliselt komistas korteri ees oleva noa vastu.

Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist ning selle fototabelist

tuvastati A.S-i korteri välisukse ees koridori põrandal veretilgad (fotod 60-62). Välisukse sisekülje

pinnal on verepritsmed (fotod 56-57, 59) (Kd I lk 12, 17). Väärib eraldi märkimist, et sündmuskoha

vaatlusprotokollis on menetleja eraldi selgitanud sündmuskoha vaatlusprotokollides kasutatud

terminoloogiat ehk vere- tilga/tilkumisplekki, pritsme, ülekandmisjälje jne mõisted (Kd I lk 20), mis

võimaldab neid selgelt eristada ja mõista nende tekkimismehhanismi. Selliselt veretilkade asukoht

korteri väisukse ees koridori põrandal ning verepritsmed välisukse siseküljel, lubavad kindlalt

järeldada, et esimene noalöök A.S-ile oli süüdistatava tekitatud olukorras, kus süüdistatav ise ei

viibinud korteris, kannatanu oli aga uksel nagu süüdistuses toodud. Vastasel juhul ei saaks tekkida

verepritsmeid välisukse sisepinnale, mis avaneb korterist väljapoole koridori suunas, veretilkasid

koridori põrandale ning vere tilkumisplekke välisukse lävepakule. Ülaltoodu lubab üheselt

järeldada, et I. Siyanovich lõi esmakordselt A.S-i endaga kaasa toodud noaga otse ühiskoridoris

kohe ukse avamise järgselt ning jätkates noaga löömist juba korteri esikus, mis üheselt välistab

süüdistatava kaitseversiooni hädakaitses viibimisest. A.S-i surnukehal ekspertiisiga tuvastatud kaks

torke-lõikehaava seljal vasakul pool (Kd I lk 32-33, 44, 47) lubavad kindlalt järeldada, et A.S

vähemalt üritas I. Siyanovichi eest korterisse ära põgeneda.

7.2. Süüdistatava kaitsja eksib oma apellatsioonis, kui väidab, et maakohus tuvastas faktilised

asjaolud paljuski tunnistaja X.J ütluste põhjal, mis on aga vastuolus Igor Siyanovichi versiooniga

juhtunust. Kaitsja järeldab, et seega on toimunust sisuliselt 2 määrava tähendusega isikulist

tõendiallikat – tunnistaja X.J versioon ning süüdistava I. Siyanovichi oma. Kohtukolleegium sellise

7(10)

käsitlusega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et kriminaalasjas eksisteerib selline tõendite paljusus, et

isegi tunnistaja X.J ütluste tõendikogumist tervikuna kõrvale ja arvestamata jätmisel (milleks aga

seaduslikud alused puuduvad), ei saaks muutuda ülejäänud tõendikogumile ning I. Siyanovichi

tegevusele antav juriidiline hinnang. Märkimisväärne on seegi, et kaitsja isegi ei proovi oma

apellatsioonis vaidlustada maakohtu põhjalikult analüüsitud teiste tõendite kogumile antud

hinnangut, keskenduses üksnes X.J ütluste väidetavale ebausaldusväärsusele. Kohtukolleegium

sedastab, et X.J ei ole I. Siyanovichi ega temale inkrimineeritud tegevust üldse pealt näinudki, kuna

viibis teises toas. Samas X.J selgitas, et kogu sündmus alates välisuksele koputamisest kuni A.S-i

paiskumiseni tuppa, kus viibis tema, kestis 15 sekundit. X.J selgitus, et A.S-i haavadest kaelas

lausa purskas verd, on omakorda tõendatud nii sündmuskoha vaatluse protokolliga, kui ka A.S-i

surnukeha ekspertiisiaktiga, mille kohaselt selliste vigastuse puhul võis kannatanu elada lühikest

aega, mis on mõõdetav minutitega (Kd I lk 188 p 9). Selliselt on ainetud kaitsja etteheited

(praegusel juhul prokuratuurile), et X.J põgenes korterist, jättes kannatanu abita, seega prokuratuur

oleks pidanud alustama tema suhtes kriminaalmenetluse KarS § 124 järgi. Asjaolu, et tunnistaja

põgenes sündmuskohalt, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Vastupidi – tunnistaja X.J

selgitas 20.11.2025 kohtuistungil veenvalt, kuidas ta üritas vannitoast toodud rätikuga A.S-il ägedat

verejooksu peatada1, kuid ei saanud kannatanut tema korpulentsuse tõttu isegi keerata, oli sellest

verega koos. Tunnistaja lisas, et tal polnud telefoni, ta oli ehmunud, sest ta nägi t viimasena, lisaks

oli tal väga tugev pohmell ning tema arvas, et tema peale mõeldakse (tapmise toimepanemist) (Kd

III lk 68-72).

Uuritud tõendikogumi põhjal kohtukolleegiumil tekkinud tugeva siseveendumuse kohaselt ka

süüdistatav I. Siyanovich mõtles ilmselt tunnistaja X.Jga sarnaselt – et A.S-i tapmist mõeldakse

korteris viibinud kannatanu joomakaaslase peale. Süüdistatav selgitas endale sobivas kontekstis nii

oma ütlustes, kui ka apellatsioonis ise, et vahetult enne A.S-i korterisse minemist vestles ta sealt

väljunud karkudel mehega (mis on objektiivselt tõendatud asjas uuritud xxx turvakaamera

videosalvestusega) ning tuvastas, kes on veel korteris ja millises olekus. Samas märkis süüdistatav

nii oma ütlustes, kui ka apellatsioonis ise, et tema arvates 14.04.2025 hommik oli õige hetk A.S-iga

rääkimiseks, kuna A.S ja tema korteris viibijad olid pohmellis. Erinevalt süüdistatava

kaitseversioonist, et korteris viibijad pidid A.S-ile kutsuma kiirabi ja teda päästma, teadis I.

Siyanovich kohtukolleegiumi veendumusel kindlalt, et tapab purjus A.S-i kaasa toodud noaga otse

korteri esikus, lahkub seejärel koheselt korterist, politsei aga jääb kahtlustama toime pandud

kuriteos korterisse jäänud joomakaaslast.

7.3. X.J kahtlustamiseks A.S-i tapmises olid politseil kaalukad alused. Nimelt 15.04.2025

vormisatanud X.J isiku läbivaatuse protokolliga tuvastati tema kehal ja riietel järgmised

kuriteojäljed: isiku ninal marrastus, otsmikul marrastus ja arm, sinistel teksapükstel vasakul jalal

välisküljel verekahtlane määrdumine, sinistel teksapükstel tuhara piirkonnas verekahtlane

määrdumine, sinise-kollase-oranži triibuline kampsun, millel vaskakul pool rinnaku piirkonnas

verekahtlane määrdumine (Kd I lk 177). Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja X.J ütlustes

esinevatele väidetavatele vastuoludele pole keegi menetlusosalistest tähelepanu juhtinud. See

tähendab, et tema ütlused on olnud ajas muutumatud ning üheselt riimuvad objektiivse pildiga

sündmuskohal. Selliselt tuleb asuda seisukohale, et tunnistaja X.J ütlused on usaldusväärsed.

Kohtukolleegiumi veendumusel on X.J ütluses iseäranis oluline asjaolu, et alates uksele

koputamisest kuni üleni verise A.S-i vajumiseni põrandale tuppa, milles tema viibis, kulus kõigest

15 sekundit. Kuigi tunnistaja süüdistatavat üldse ei näinud, selgitas X.J, et põrandal lamav A.S

jõudis koriseva häälega öelda – „naaber“ (Kd III lk 70 pöördel). Ka X.J ütlused kinnitavad

süüdistusversiooni sellest, et I. Siyanovich ei viibinud hädakaitses. Tunnistaja ütluste kohaselt oli

joomakaaslaste plaaniks enne alkoholi müügi algust (kell 10.00) veidi tukkuda, mis tähendab, et

1 Mis üheselt riimub objektiivse pildiga sündmuskohal: A. Malinini surnukeha pea juures on verega tugevalt määrdunud

rätik (Kd I lk 17, digitaalse fototabeli fotod nr 41-43) .

8(10)

sooviti alkoholiga koosviibimist jätkata ning ukse avamise hetkel oli kannatanu unine ega olnud

agressiivne. X.J nimetatud äärmiselt lühike 15-sekundiline ajaperiood alates koputamisest kuni

surmavalt haavatud A.S-i vajumisest tema tuppa, välistab üheselt süüdistatava versiooni sellest, et

ukse avamise järgselt oli ründavaks pooleks mingil tuvastamata põhjusel just kannatanu.

Kriminaalasjas uuritud Linnamäe tee 22 paigaldatud turvakaamera videosalvestuselt on näha, et

13.04.2025 ehk süüdistatava ja A.S-i kuriteole eelnenud viimasel kohtumisel ajavahemikul

(kaamera aja järgi) 15.00.17- 15.00.50 toimus trepikoja ees süüdistatava ja A.S-i lühike vestlus,

millelt on näha, et just süüdistatav on pooleks, kes 15.00.22 järgneb ära minna soovivale A.S-ile

ning mõne sekundi jooksul midagi seletab talle. Seejärel suundub silmnähtavalt ebakaines olekus

tuikuv A.S trepikoja juurde, kaotades katkisest kilekotist asju (Kd III lk 215). Kohtukolleegiumi

veendumusel lükkab ka see objektiivne pilt ümber süüdistatava ütlused, et agressiivseks pooleks

temaga suhtlemisel 13.04.2025 oli A.S ning välistab versiooni, et A.S-il võis tekkida mistahes

põhjus tema ründamiseks. Nõustumisväärne on maakohtu järeldus, et saamata politseilt ja

korteriühistult reaalset abi A.S-i korteris toimuvate joomapidude vastu, otsustas I. Siyanovich

omakohtu kasuks, seades endale eesmärgiks A.S ära tappa.

7.4. Maakohus tuvastas, et I. Siyanovich pani A.S-i tapmise toime kavatsetuse vormis.

Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb toimepanija

tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuvastada

rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-34-12, p 12.2). Maakohus ongi seda

nõuetekohaselt teinud, asudes seisukohale, et korduvad löögid noaga eelkõige kaela piirkonda

viitavad ilmselgelt kannatanu tapmise soovile. Löökide asukoht ja intensiivsus, tekitatud vigastused

(mis ilmselgelt nähtusid koheselt, arvestades vigastuste iseloomu kaelal ja korteris olevad

hulgalised verepritsmed ja veri põrandal) lubavad üheselt järeldada, et süüdistatav sai aru, et see

toob endaga kaasa A.S-i surma. Need samad asjaolud välistavad kaitsja hinnangu, et süüdistatava

tegu vastab nii objektiivse, kui subjektiivse teopildi seisukohalt KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ettenähtud

kuriteo koosseisu tunnustele.

8. Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtus kannatanu A.S tsiviilhagi osalist rahuldamist ja

tema kasuks mittevaralise kahju väljamõistmist summas 5000 eurot. Kaitsja leiab kokkuvõttes, et

kannatanu ei osanud kohtule selgitada, milles seisneb temale tekitatud mittevaraline kahju ning

sellise kahju väljamõistmise eelduseks olevad erandlikud asjaolud. Kohtukolleegium apellantide

argumentidega mittevaralise kahju väljamõistmise osas ei nõustu ning märgib järgmist. Maakohus

on õigesti kohaldanud VÕS § 134 lg-t 3, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral

võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui

hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

Kriminaalasjas puudub vaidlus, et tapetu ema A.S tuli 14.04.2025 poja korterisse, kus avastas verise

A.S-i lamamas verelombis. Nähtuvalt asitõendina uuritud A.S 14.04.2025 kõnest Häirekeskuse

hädaabinumbrile palub ta kutsuda kiirabi ja vestleb meedikuga, kes palub tal mitu korda tuvastada,

kas poeg hingab, kas ta silmad on lahti, kas ta reageerib valule. A.S ei oska vastata, kas poeg

hingab, kirjeldab, et poja silmad on lahti, kuid ta vaatab eemale, ei saa aru, kas ta reageerib valule.

Helisalvestisest on kuulda, et A.S nutab ja korduvalt kutsub poega nimepidi, lootes tema

reaktsioonile (Kd I lk 1-8).

Maakohus on märkinud asjakohaselt, et kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et VÕS § 134 lg

3 mõttes ei saa olla „erandlikuks asjaoluks“ surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui

selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju

rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täielikult, et praeguses

kriminaalasjas on erandlikuna käsitatav see, et ema avastas oma poja eelkirjeldatud brutaalsetel

asjaoludel, talle abi kutsumine ning kustuv lootus, et poeg võib olla elus.

9(10)

Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju

suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning

seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu

äranägemisel (vt nt RKKKo nr 1-20-3535/66, p 18; RKTKo nr 2-21-5449/19, p 15). Kuigi

väljamõistetud mittevaralise kahju suurust keegi apellantidest otseselt ei vaidlusta, märgib

kohtukolleegium, et ei tuvastanud selles osas maakohtu otsuse põhjendustes kaalutlusvigu, mistõttu

jäävad apellantide argumendid mittevaralise kahju väljamõistmise osas tagajärjetuks.

9. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonides nimetatud rikkumist ega KrMS

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-

345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.02.2026 otsuse Igor Siyanovichi suhtes

muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

10. Süüdistatav Igor Siyanovichile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar on

taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 415,4 eurot. Kaitsja tasutaotluses on

menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni

koostamine. Ajakuluks on näidatud kokku 279 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus

on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu

süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)