2-25-11919/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.05.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-11919

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise suurendamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 02.02.2026 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 16.02.2026 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

1757,88 eurot

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): X (isikukood

XXX), seaduslik esindaja C (isikukood XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Y (isikukood

XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 02.02.2026 otsus jätta muutmata.

2. X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagi nõue, põhjendused ja menetluse käik

1.Hageja esitas 24.07.2025 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Y vastu elatise suurendamise

nõudes. Hageja esitas hagiavalduse täiendused 27.07., 13.08., 15.08. ja 30.08. Kohus jättis

hagiavalduse 12.09.2025 määrusega käiguta. Hageja esitas 23.09.2025 hagiavalduse täienduse

ja hagi tagamise taotluse. Kohus jättis hagi tagamise taotluse 25.09.2025 määrusega

rahuldamata. Hageja esitas 26.09 ja 14.10 hagiavalduse täienduse, 14.10.2025 esitas hageja

uue hagi tagamise taotluse, mille kohus jättis 15.10.2025 määrusega rahuldamata. Hageja

esitas 10.11.2025 hagiavalduse täienduse. Hagiavalduse kohaselt soovib hageja elatist

suuruses, mis vastab 62 %-le Eesti Vabariigis kehtivast brutokuupalga alammäärast kuus.

Hageja taotleb hagis kostjale langeva elatiseosa suurendamist, põhjendades seda temaga koos

elava vanema (hageja seadusliku esindaja) võimetusega elatist tasuda haigestumise ja osalise

töövõime tõttu. Hageja leiab, et kostja majanduslik olukord võimaldab tasuda suuremat

elatist.

Kostja vastuväited

2.Kostja on esitanud 01.12.2025 kirjaliku seisukoha /dtl 387-389/ millest nähtuvalt nõustub

jätkama elatise maksmist summas käesoleval ajal 354 eurot kuus, nagu on seda alates elatise

väljamõistmisest teinud. Kostja ei vaidlustanud hageja esiletoodud kulusid tema

ülalpidamiseks. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Esimese astme kohtu otsus

3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjenduste

kohaselt nõuab hageja kostjalt varasemalt välja mõistetud elatise suurendamist üle

seadusjärgse miinimumi, sealjuures muutuvas suuruses ja sidudes igakuise elatise 62%

summaga miinimumpalgast. Hageja toob suurendamise nõude alustena välja järgmised

asjaolud: hageja õde on saanud täisealiseks, mistõttu alaealisi, ülalpeetavaid lapsi on nüüd

vaid üks; hageja vajadused on kasvanud; kostja ei täida kokkulepitud hoolduspanust; kostja

maksevõime on ilmselgelt suurem. Kohus on seisukohal, et mitte ükski hageja poolt

nimetatud asjaoludest ei anna alust elatise suurendamiseks üle PKS § 101 toodud seadusjärgse

miinimumi. Seega puudub nendel asjaoludel õiguslik alus elatisenõude suurendamiseks üle

miinimummäära.

Kostja tasub hagejale elatist 354,40 eurot ulatuses, mis moodustab keskmiselt 50% hageja

keskmistest kulutustest.

Hageja taotleb hagis kostjale langeva elatiseosa suurendamist, põhjendades seda temaga koos

elava vanema (hageja seadusliku esindaja) võimetusega elatist tasuda haigestumise ja osalise

töövõime tõttu. Samas ei seo hageja oma nõuet hageja seadusliku esindaja reaalse

majandusliku olukorraga, vaid keskendub kostja majandusliku olukorra analüüsimisele, jättes

täielikult avaldamata andmed oma majandusliku seisukorra kohta. Hagejal tuleks nõude

edukaks maksmapanekuks tõendada hagejaga koos elava vanemal püsiva haigusseisundi ja

selles tuleneva osalise töövõimetuse olemasolu ning hagejaga koos elava vanema

majanduslikku olukorda, mis ei võimalda miinimumulatuses elatist anda.

Hageja on tõendanud oma põhiväidet – hageja seadusliku esindaja haigusseisundit ja sellest

tulenevat alalise osaliselt puuduva töövõime olemasolu. Hageja on esitanud tõendina

väljavõtte haigusloost /dtl 169- 176/, millest nähtuvalt on hageja seaduslikul esindajal 2022.

aastal diagnoositud sclerosis multiplex e. hulgiskleroos. Samas ei ole hageja seaduslik

esindaja tõendanud, hagejale määratud osalise töövõimetuse ulatust ja perioodi (TVTS § 5 lg

2). Selle olemasolu võib küll tuletada diagnoosist ja hageja esindaja kontoväljavõttest,

millega on tõendatud, et hageja esindaja on saanud töövõimetustoetust, kuid millisel alusel ja

milliseks perioodiks toetus määratud on, hageja tõendanud ei ole.

Isegi kui eeldada, et kohus loeks ülaltoodud kaudsete tõendite alusel hageja seadusliku

esindaja osalise töövõime tuvastatuks, on nõude edukuseks vajalik hageja ja tema seadusliku

esindaja tõesed ja selged andmed oma varandusliku olukorra kohta.

Kohus märgib, et hageja on menetlusdokumentides korduvalt välja toonud, et tema

perekonnas on lisaks talle ja tema emale täisealiseks saanud õde ning ema abikaasa. Kohus on

seisukohal, et eeltoodut arvesse võttes ei ole hageja esitatud arvestused tema tegelike

kulutuste kohta eluliselt usutavad ja majanduslikule olukorrale vastavad.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada hagi täies ulatuses.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus nii menetlusõigust kui kohaldas

valesti materiaalõigust. Maakohus jättis hageja ära kuulamata. Hagejale ei selgitatud

tõendamiskoormist. Kohus keskendus ebaõigesti otsuse tegemisel hageja seadusliku esindaja

majanduslikule olukorrale.

Vastus kaebusele

5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Asja materjalidest nähtub:

-Kostja on hageja isa.

-Kostjalt on 20.12.2018.a otsusega välja mõistetud tsiviilasjas 2-18-3341 elatis kahele

alaealisele lapsele, sh hagejale.

-Tallinna Ringkonnakohus jättis tsiviilasjas nr 2-18-3341 rahuldamata hageja kaebuse elatise

suurendamiseks.

-Kostja on elatist hagejale pidevalt tasunud, alates 01.01.2025 tasus kostja hagejale elatist

354,40 eurot kuus /dtl 97/, alates 01.04.2026 378,40 eurot.

-Hageja esitas käesolevas asjas hagivalduse elatise suurendamiseks kohtusse 24.07.2025.a

8. TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel saab elatise saamist õigustatud isik nõuda kohtus

perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on

muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud

nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud

pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või

vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma

üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd

muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS §

459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

124-15, p 11).

9.Tsiviilasjas 2-18-3341 20.12.2018.a tehtud jõustunud otsusega mõisteti kostjalt

alaealise lapse I kasuks välja elatis 200 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 80 %

perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäärast alates

01.12.2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni s.o. 23.03.2023.a. Samuti mõisteti

alaealise lapse II, st käesolevas asjas hageja, kasuks välja elatis 200 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui 80 % perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise

miinimummäärast alates 01.12.2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni s.o.

07.06.2028.a.

10.Tsiviilasjas 2-18-3341 võeti elatiste suuruse määramisel arvesse, et hageja ja tema

õe igakuine ülalpidamiskulude suurus moodustab mõlemal 440 eurot kuus (kuigi

hagejad väitsid, et kulude suurus on 550 eurot), hageja ema sissetuleku suuruseks

tuvastas kohus keskmiselt 958 eurot kuus, kostja ehk hageja isa sissetuleku suuruseks

880 eurot kuus. Maakohus arvestas kostja sissetulekute suurust, lastele makstavaid

peretoetusi, kostja otsest osalemist laste ülalpidamises 4 päeva kuus ning leidis, et

elatise tuleb välja mõista alla miinimummäära, mõistes välja igale lapsele elatise 200

eurot kuus, kuid mitte vähem kui 80 % perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud

elatise miinimummäärast kuni laste täisealiseks saamiseni.

11. Esitades elatishagi käesolevas asjas tugines hageja sellele, et kostja vanem laps on

saanud täisealiseks, mistõttu kostja temale enam elatist tasuma ei pea, hageja

ülalpidamiseks vajaminevad summad on suurenenud, samas on vähenenud, sh

tervisliku seisundi tõttu hageja ema võimalused hagejat võrdselt kostjaga ülal pidada.

12. Tsiviilasjas 2-18-3341 20.12.2018.a tehtud sundtäidetavast otsusest tulenevalt tuli kostjal

tasuda hagejale elatist 200 eurot, kuid mitte vähem kui 80% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

elatise miinimummäärast. Sundtäidetava otsuse tegemise ajal kehtis PKS § 101 lg 1, mis sidus

elatise miinimummäära Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. 1. jaanuarist

2022 kehtima hakanud PKS § 101 ei seo elatist kuupalga alammääraga, vaid kehtestab elatise

baassumma koos sellele lisanduvate komponentidega (PKS § 101 lg 3 jj). Alates 1. jaanuarist

2022 ei või alaealisele lapsele makstava igakuise elatise suurus PKS § 101 lg 1 järgi olla

väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Igakuise elatise arvutamise alus on

baassumma (PKS § 101 lg 3), millele lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta Eesti

Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (PKS § 101 lg 4) ning millest arvatakse maha pool

lapsetoetusest ja lapsele langev osa poolest lasterikka pere toetusest (PKS § 101 lg 5). Kui

laps viibib kohustatud vanema juures rohkem kui seitse päeva kuus, mil vanem annab lapsele

ülalpidamist vahetult, vähendatakse PKS § 101 lg-te 3-5 alusel arvutatud elatise summat

proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6).

13. Maakohus tuvastas ja selle üle vaidlus puudub, et perioodil 01.04.2025 kuni 30.03.2026,

arvesse võttes kohustatud vanema brutosissetulekut 2721 eurot (arvestatud netopalga suurus

2200 eurot) moodustab kostja makstava miinimumelatise suurus 323,94 eurot. Maakohus tõi

esile, et arvutuskäik on järgmine: Elatise baassumma 282,3 €, 3% kohustatud isiku

sissetulekust 2721,03 * 0,03 = 81,63 eurot, seega 81,63 + 282,31 = 363,94 eurot. Kuna hageja

eest saab lapsetoetust elatist nõudev lapsevanem, tuleb elatise summast maha arvata pool

lapsetoetuse määra: 363,94 - (80/2) = 323,94 eurot.

14. Asjas on esitatud tõend, et alates 2025 tasub kostja igakuiselt hagejale elatist 354,40 eurot

kuus (dtlk 157), seega ületab kostja tasutav elatis seadusjärgset miinimumi 354,40-

323,94=30,46 euro võrra kuus. Hageja väidetel kulub tema ülalpidamiseks keskmiselt 681-

724 eurot kuus (dtl 16-18). Seega tuvastas maakohus põhjendatult, et miinimumelatisest

suurema elatise maksmisega tasub kostja hageja ülalpidamiskulud pooles ulatuses juba

vabatahtlikult ja regulaarselt.

15.Hageja väitis maakohtu, et elatise suuruse muutmiseks annab aluse hageja ema vähenenud

sissetulek. Hageja nõudis kostjalt elatist suuruses, mis vastab 62 %-le Eesti Vabariigis

kehtivast brutokuupalga alammäärast kuus. Maakohus jättis hagi rahuldamata, põhjendades

otsust ka sellega, et hageja ei tõendanud oma ema varanduslikku olukorda ning ainuüksi

tõendatud haigestumine hageja väiteid hageja ema varandusliku olukorra muutumise kohta,

võrreldes elatise väljamõistmise ajaga, seda ei tõenda.

16. Apellatsioonkaebuses heidab hageja ette maakohtule selgituskohustuse täitmata jätmist.

Hageja seisukoha järgi sai talle alles maakohtu otsusest teatavaks, et ta peab tõendama hageja

ja hageja ema varanduslikku olukorda.

17.Ringkonnakohus toob esile 12.09.2025 puuduste kõrvaldamise määruse punktis 9 selgitas

maakohus, et: „Seega elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või

vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

muutunud. Seega peab hageja seaduslik esindaja puuduste kõrvaldamisel hagiavalduses välja

tooma, kuidas on hageja olukord võrreldes elatise välja mõistmise ajaga muutunud ning

põhjendama, miks soovitakse elatise suurendamist.“ Maakohus asus vaidlustatud otsuses

seisukohale, et selle selgitusega andis kohus võimaluse tõendada hageja varanduslikku

olukorda ja asjaolude muutumist ulatuses, mis võimaldaks kohtul PKS § 101 alusel hageja

seadusliku esindaja panust hageja ülalpidamisse alla seadusjärgse miinimumi vähendada ning

selle arvelt suurendada kostjalt välja mõistetud elatise suurust.

18.Kohtu ülesanne on pooltele, arvestades esiletoodud asjaolusid, selgeks teha, milliseid

asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

145-14, p 15), kuid hageja arvates maakohus seda menetluses piisava arusaadavusega ei

teinud. Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt selgus hageja jaoks tõendamiskoormise ulatus

alles maakohtu otsusest. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse väiteid nõudis

ringkonnakohus hagejalt hageja ema kontoväljavõtete esitamist, millest nähtub hageja ema

sissetulekute suurus. Hageja vastas, et ta ei kavatse kontoväljavõtteid esitada, kuna need

sisaldavad isikuandmeid ning nõudis teavet, mis põhjusel ringkonnakohus selliseid tõendeid

nõuab. Ringkonnakohus selgitas seejärel hagejale, et tõendite esitamine on vajalik, tulenevalt

hageja apellatsioonkaebuses sisalduvatest etteheidetest, mille järgi ei selgitanud maakohus

tõendamiskoormist ja tõendite esitamise vajadust. Ringkonnakohus tegi uuesti ettepaneku

hagejale esitada hageja ema kontoväljavõtted. Hageja määratud tähtajaks kontoväljavõtteid ei

esitanud, leides sisuliselt, et hageja ema sissetulekute suurus ei oma asjas tähtsust, heites

ringkonnakohtule ette, täiendavate tõendite esitamise nõuet.

19.Kui maakohus rikkus hageja arvates selgituskohustust, millele hageja apellatsioonkaebuses

tugines, on ringkonnakohtul on võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine

lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid

(vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9.

märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Riigikohus on esile toonud, et kohus

ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega

ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid

omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja

dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi

asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-

16-118651/31, p 15; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24; 3. juuni 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

20. Arvestades kostja poolt regulaarselt tasutava elatise suurust ning hageja nõuet tuli hagejal

TsMS § 459 lg 1 alusel mh tõendada nende asjaolude muutumist, millele tema väited või

vastuväited tuginevad, sh ka hageja seadusliku esindaja sissetulekute vähenemise. Hiljemalt

apellatsioonkaebuse esitamisel oli hageja jaoks selle asjaolu tõendamise vajadus selge, sest

apellatsioonkaebus koosnebki valdavas osas etteheidetest maakohtule tõendamiskoormise

selgituskohustuse täitmata jätmise kohta. Apellatsioonimenetluses hageja tõendeid esitada ei

soovinud ning ringkonnakohtu arvates oli see hageja valik jätta oma tõendamiskoormis

täitmata. Asjas on hageja poolt maakohtule esitatud vaid hageja ema kontoväljavõtete

filtreeritud väljavõtted, kostja on oma kontoväljavõtted esitanud täies ulatuses. Kuna hageja

ringkonnakohtus täiendavaid tõendeid ei esitanud on tõendamata hageja väide, et võrreldes

elatise otsus tegemisega 2018.a on tema ema varanduslik seisund halvenenud, sh sissetulekute

suurus vähenenud, mis ei võimalda suurenenud hageja kulutusi katta.

21. Riigikohus on selgitanud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku

ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas

või ebaregulaarses andmises (3-2-1-33-11, p 18). Käesoleval juhul pole kumbki tingimus

hageja poolt tõendatud. Hageja esitas kohtusse alusetu hagi. Seega jättis maakohus hagi

põhjendatult rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

22.TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma

menetluskulud ise. Ringkonnakohus leiab eeltoodust juhindudes, et arvestades vaidluse

olemust ja asjaolusid tuleb poolte menetluskulud ka ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/