2-26-9625/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile

Määruse tegemise aeg ja koht

27. mai 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-9625

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus K.K

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 30. aprilli 2026 ja 2. mai 2026 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

K.K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik K.K (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. aprilli 2026 ja 2. mai 2026 määrused jätta muutmata.

2. K.K määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse

seadustik (TsMS) § 543).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 30.04.2026 Harju

Maakohtule taotluse, milles palus rakendada K.K (puudutatud isik) suhtes esialgset

õiguskaitset ning ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ja lubada kohaldada tema

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest

olenematu ravi otsusest. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH

Psühhiaatriakliinikus alates 29.04.2026, kell 11.42 rakendati tema suhtes tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu

on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu ning ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

2. Taotlusele lisatud raviasutuse psühhiaatrite arvamuse kohaselt haigestus puudutatud isik

psüühiliselt 1985. aastal, mil tal diagnoositi depressiivset neuroosi. 1987. a viibis ravil

psühhoosi tõttu kahel korral Tartu Psühhiaatriakliinikus, kus diagnoositi skisoafektiivne häire,

vormistati invaliidsus, kuid ravi tulemusena seisund paranes, asus taas tööle. Seisund halvenes

taas 1999. a lõpul, hospitaliseeriti haiglaravile Tallinna Psühhiaatriakliinikusse maniakaalses

rahutuses. Järgneval kolmel aastal viibis haiglaravil seisundi halvenemiste tõttu 5. korral,

põhjuseks reeglina ravi omaalgatuslik kasutamine, sellest tulenev kõrgenenud aktiivsus,

unetus kuni psühhoosi vallandumiseni. Raviga paranes reeglina hästi, jätkas tööd. Järgnev

psüühilise seisundi halvenemine tekkis 2004. a maikuus, viibis haiglaravil samal aastal 3

korral, kokku 104 päeva. Kestva ravikuuri tulemusena meeleolu stabiliseerus, jätkas

toetusravi ambulatoorselt, käis ambulatoorsel vastuvõtul, järgneva 8 aasta vältel püsis

tööprotsessis, haiglaravi ei vajanud. 2012. a tekkis haiguse ägenemine peale omaalgatuslikku

raviannuste vähendamist, kuna leidis, et ravi muudab teda uimaseks. Vallandusid unehäired,

kõrgenenud aktiivsus, sihitu sekeldav käitumine. Kuna ei tulnud enam tööülesannetega toime,

siis nõustus haiglaraviga, kus viibis lühiaegselt 20.11.-05.12.2012. Haiglaravilt lahkudes

kasutas ravimeid ebakorrapäraselt, psüühiline seisund halvenes koheselt taas. Vallandusid

unehäired, luulutajuelamused (arvas, et käes viimane päev tema ja lähedaste elus), tõmbas

välja elektririistad, läks füüsiliselt kallale emale ja õele, mistõttu toimetati haiglasse

kiirabikorras politsei kaasabi, viibis tahtest olenematul ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus

12.01.-21.02.2013. Puudutatud isik oli pretensioonikas ravimi isu tõstva kõrvaltoime suhtes,

mistõttu raviskeemi haiglaravi ajal korrigeeriti. Peale haiglaravi kasutas toetusraviks määratud

ravimeid, kuid vähendas annuseid, hindas end kurvameelseks, keskendumisraskused seganud

tööga toimetulekut. Pöördus haiglaravile omaalgatuslikult 02.09.2014, soovis jääda

haiglaravile. Ravi ajal toimus järsk meeleolumuutus, muutus rahutuks, sekeldavaks,

unevajadus vähenes. Viibides subakuutosakonnas käis pesuväel ringi, võttis akna eest ära,

ründas kaashaiget ja teda korrale kutsuma tulnud turvameest. Vägivaldse käitumise tõttu

vormistati tahtest olenematu ravi otsus ja puudutatud isik toimetati edasiseks raviks

akuutosakonda, kus vajas jätkuvalt ohjeldusmeetmete rakendamist ja ravimite manustamist

süstituna, kuna keeldus ravist. Kestva 50-päevase ravikuuri toimel rahunes, määrati meeleolu

stabiliseeriv ja psühhoosivastane toetusravi. Järgnevalt kaebas pidevalt meeleolu langust,

puudutatud isiku soovil korrigeeriti taas raviskeemi, vahetati meeleolu stabiliseerivat ravimit.

Lisaks kasutas puudutatud isik hulgaliselt erinevaid toniseerivaid käsimüügiravimeid ja

vitamiine, millega väitis end tundvat paremini. 2016. a vajas haiglaravi 5 korral kui psüühiline

seisund taas süvenevalt halvenes, meeleolu tõusust ja psühhootilistest elamustest põhjustatult

käitus ebaadekvaatselt, rahutult ja agressiivselt. Koostöövalmidus raviks oli puudulik,

vaidlustas kohtumäärused tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohta.

Ambulatoorsele ravile lubati koheselt ohtlikkuse taandudes kui haigustaju polnud välja

kujunenud ja seisund stabiliseerunud. Puudutatud isik oli rahulolematu kõigile temale

määratud ravimitega, kaebas erinevate kõrvaltoimete esinemist, ravimeid ettenähtud korras ei

kasutanud. Haiguspildis esines meelepettelisi- ja luulutajuelamusi, paranoidseid- ja

suurusluulumõtteid, vaenulikkust meditsiinitöötajate ja lähedaste suhtes. Ägedas haigusfaasis

psühhootilistest elamustest mõjutatult peksis kodumajas puruks kõik aknad ja kogu sisutuse.

Päästeteenistusel ust ei avanud, toimetati haiglaravile raskustega. Viimati vajas patsient

haiglaravi PERH Psühhiaatriakliinikus 26.01.-09.03.2017 psüühilise seisundi halvenemisega

raviskeemi korrigeerimiseks. Tookord nõustus raviga üldistel alustel. Järgenvalt olnud

käesolevani psühhiaatri ambulatoorsel jälgimisel Confido psühhiaatriakeskuses, haigus

püsinud haiglaravi vajava ägenemiseta. Arsti sissekanded digiloos nähtavad pole.

2.1. Puudutatud isik elab üski, on olnud igapäevaselt lähedastega tihedas suhtluses, töötab

apteegis klienditeenindaja - konsultandina. Viimati käis tööl eelmisel nädalal, selle nädala

esmaspäeval otsustas tööle mitte minna, sellest tööandjale teada ei andnud. Eile ei saanud

lähedased puudutatud isikuga enam kontakti, mistõttu läksid tema korteri juurde ja nägid

aknast, et puudutatud isik seisab keset tuba, hoiab midagi käes. Ta ei reageerinud uksekellale

ega rõdult kontakti otsimisele. Lähedased teavitasid häirekeskust. Ka päästele puudutatud isik

ust ei avanud, päästjad sisenesid korterisse akna kaudu. Puudutatud isik jalutas korteris ringi

raadio käes, selgitas, et püüab raadiolained. Ta oli äraoleva olekuga, koostööd ei teinud.

Mingil hetkel viskas enda käes olnud eseme politsei suunas. Lähedaste ja kiirabi veenmisest

hoolimata keeldus haiglasse tulemast, rakendati sundtoomist. Kehalise seisundi hindamiseks

viidi esmalt erakorralise meditsiini osakonda, kus vajas läbivaatuse ja analüüside tegemiseks

mehaanilist ohjeldamist ja ravimiga sedeerimist. Uuringud akuutset kehalist haigust esile ei

toonud ning patsient toimetati politsei abiga PERH Psühhiaatriakliinikusse, kuhu

hospitaliseeriti tema tahtest olenematult 29.04.2026 kell 11.42. Vastuvõtul haiglasse oli

tõrksa, umbusaldava olekuga. Valvetoas palus tõmmata kardinad alla, keeldus istumast ja

liikus ruumis ringi. Vältis otsa vaatamisest, vaatas ruumis ringi. Küsimustele vastas üleolevalt

küsimustega. Oli toimunu osas normaliseeriv, eitas, et oleks käitunud kummaliselt, pidas

ennast täiesti terveks. Olevat ravimid ära jätnud ja võtnud "tunde järgi". Haiglaraviga ei

nõustunud, protestis, nõudis advokaati. Osakonda paigutatult keeldus koostööst, riideid

haiglariiete vastu vahetamast, ei andnud ära oma väärtasju. Peale rahustava ravimi

manustamist leebus, allus korrale. Käesolevalt käitub puudutatud isik rahulikult, hoiab

omaette, kuid on vestlusel jätkuvalt tõrges, pinges. Uurimisel oma käitumist arusaadavalt ei

selgita, normaliseerib toimunut, süüdistab võimuorganeid enda suhtes vägivalla kasutamises.

Ta ei soostu võtma haigla poolt antud ravimit, nõuab koju.

2.2. Puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), mis

on ägenenud. Tema käitumine on haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu

(varasematel haiguse ägenemiste episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt) ja

ohtlik (mh töötab apteegis klienditeenindajana). Oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psüühilisest seisundist ja varasemast

ravikogemustest nähtuvalt pole tõenäoline tema seisundi paranemine ja tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotleb avaldaja

kohtult luba puudutatud isikule tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

(antipsühhootiline, rahustav, meeleolu stabiliseeriv) jätkamiseks ja temale psühhoosivastase,

rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva

vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

3. Kohus määras 30.04.2026 määrusega puudutatud isikule esindaja, kes ei esitanud

avaldusele vastuväiteid.

4. Puudutatud isiku raviarst selgitas 30.04.2026 ärakuulamisel, et puudutatud isiku seisund ei

ole muutunud. Oletatavasti ei ole ta ravimeid võtnud, kuigi väidab neid võtvat. Puudutatud

isik on muidu igapäevases kontaktis lähedastega, kuid järsku ei võtnud enam ühendust.

5. Puudutatud isik oli 30.04.2026 ärakuulamisel veidi pidurdunud, targutav ja nõudlik. Leidis,

et haiglasse ei ole vajadust jääda. Tema oli rahulikult kodus, kuulas raadiot ja luges veidi. Siis

tungiti tuppa sisse. Talle helistasid küll enne tütar ja õde, aga ta ei tahtnud kõne vastu võtta, ta

oli parasjagu raamatu lugemisega hõivatud ja telefoni oli hääletu peal. Uksekell helises ka,

aga see oli palju hiljem. Siis oli ta ka hõivatud. Ta ei ole midagi politsei suunas visanud, ta

väänati hoopis voodile, suruti kõhule, pandi käerauad, mis kindlasti olid liiga väikesed. Ta ei

ole püüdnud raadiolaineid, ta kuulas lihtsalt Vikerraadiot. Tööandja teda ei otsinud. Ta pidi

küll esmaspäeval tööle minema, aga oli veidi väsinud. Mõtles võtta haiguslehe, aga ei

jõudnud, toodi haiglasse ära (maakohtu märkus- toodi mitte esmaspäeval, vaid kolmapäeval).

Võtab korralikult ravimeid ja koguseid ei ole ise vähendanud. Kui puudutatud isikule

selgitatakse menetluse edasist käiku ja võimalust esitada määruskaebust, soovib ta pikalt

arutleda teemal, et mis siis saab, kui ta pole oma advokaadiga ühel meelel.

Harju Maakohtu 30.04.2026 määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rakendas 30.04.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 29.04.2026 kella 11.42-st kuni 03.05.2026

kell 11.42. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu

stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

6.1. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534

lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Taotlusest nähtub, et puudutatud isiku tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi on kohaldatud valvearsti poolt 29.04.2026 kell 11.42 otsusega.

Käesolevaks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud ja ta ei suuda

otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja

asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire- segatüüpi skisoafektiivne häire

(F25.2), mis on ägenenud. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal

esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega

korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik

muutnud omaalgatuslikult raviskeemi. On haiguse ägenedes rünnanud füüsiliselt oma ema ja

õde. Haiglaravil viibides on rünnanud kaashaiget ja teda korrale kutsuma tulnud turvameest.

Puudutatud isikul on esinenud meelepettelisi- ja luulutajuelamusi, paranoidseid- ja

suurusluulumõtteid, vaenulikkust meditsiinitöötajate ja lähedaste suhtes. Ägedas haigusfaasis

psühhootilistest elamustest mõjutatult peksis kodumajas puruks kõik aknad ja kogu sisutuse.

Päästeteenistusel ust ei avanud, toimetati haiglaravile raskustega. 29.04.2026 ei saanud

lähedased puudutatud isikuga enam kontakti, mistõttu läksid tema korteri juurde ja nägid

aknast, et patsient seisab keset tuba, hoiab midagi käes. Ta ei reageerinud uksekellale ega

rõdult kontakti otsimisele. Ka päästele patsient ust ei avanud, päästjad sisenesid korterisse

akna kaudu. Puudutatud isik jalutas korteris ringi raadio käes, selgitas, et püüab raadiolained.

Ta oli äraoleva olekuga, koostööd ei teinud. Mingil hetkel viskas enda käes olnud eseme

politsei suunas. Lähedaste ja kiirabi veenmisest hoolimata keeldus haiglasse tulemast,

rakendati sundtoomist. Kehalise seisundi hindamiseks viidi esmalt erakorralise meditsiini

osakonda, kus vajas läbivaatuse ja analüüside tegemiseks mehaanilist ohjeldamist ja ravimiga

sedeerimist. Vastuvõtul haiglasse oli tõrksa, umbusaldava olekuga. Valvetoas palus tõmmata

kardinad alla, keeldus istumast ja liikus ruumis ringi. Küsimustele vastas üleolevalt

küsimustega. Oli toimunu osas normaliseeriv, eitas, et oleks käitunud kummaliselt, pidas

ennast täiesti terveks. Olevat ravimid ära jätnud ja võtnud "tunde järgi". Haiglaraviga ei

nõustunud, protestis, nõudis advokaati. Osakonda paigutatult keeldus koostööst, riideid

haiglariiete vastu vahetamast, ei andnud ära oma väärtasju. Peale rahustava ravimi

manustamist leebus, allus korrale. Käesolevalt käitub patsient rahulikult, hoiab omaette, kuid

on vestlusel jätkuvalt tõrges, pinges. Uurimisel oma käitumist arusaadavalt ei selgita,

normaliseerib toimunut, süüdistab võimuorganeid enda suhtes vägivalla kasutamises. Ta ei

soostu võtma haigla poolt antud ravimit, nõuab koju.

6.2. Kohus leidis, et võttes arvesse puudutatud isiku seisundit ei ole ta suuteline mõistma

ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on

haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu (varasematel haiguse ägenemiste episoodidel

käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt) ja ohtlik ( mh. töötab apteegis

klienditeenindajana). Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik

puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kuna taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite

manustamist, tuleb anda avaldajale luba puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastase,

rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks ja muu vajaliku ravi manustamiseks

ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluse vahepealne käik

7. Avaldaja esitas 02.05.2026 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei olnud puudutatud

isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Harju Maakohtu 2. mai 2026 määrus ja põhjendused

8. Harju Maakohus pikendas 02.05.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

29.04.2026 kell 11.42-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus

andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus

märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb

lugeda lõpetatuks 7. juunil 2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda.

9. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et

arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on alust pikendada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ning

pikendada seda 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivne häire, mis on

ägenenud. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast

psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima

oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik muutnud

omaalgatuslikult raviskeemi. Puudutatud isiku seisundit arvestades pole tõenäoline tema

seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-

päevase ravi järgselt. Tema käitumine on haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu

(varasematel haiguse ägenemiste episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt) ja

ohtlik (mh töötab apteegis klienditeenindajana). Kohus leidis, et puuduliku haiguskriitika tõttu

ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja

ravimite manustamist, mistõttu tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

10. Puudutatud isik esitas Harju Maakohtu 30.04.2026 ja 02.05.2026 määruste peale

määruskaebuse, milles palub määrused tühistada ning jätta avaldaja 30.04.2026 esialgse

õiguskaitse taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

rahuldamata.

10.1. Määruskaebuse kohaselt külastas puudutatud isikule määratud esindaja puudutatud

isikut psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik avaldas, et soovib esmalt võtta vastutusele

politseitöötajad, kes kasutasid tema suhtes vägivalda ja tekitasid talle kehavigastusi, tal on

verevalumid. Puudutatud isik leiab, et talle kohaldatud ravi ei tulene tema tervislikust

vajadusest, vaid on seotud politseipoolse vägivallaga. Ta ei olnud vägivaldne, ega andnud

oma käitumisega põhjust arvamuseks, et vajab tahtest olenematut ravi. Ta tervis on korras, ei

suhelnud lähedastega ega läinud tööle seepärast, et oli liigsest töökoormusest väsinud ja vajas

sellest puhkust, oleks võtnud selleks haiguslehe. Kasutas ravimeid vastavalt vajadusele.

Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole kuidagi ohtlik ei endale ega teistele ega vaja

haiglaravi ning tahtevastase ravi kohaldamine ei ole sellest tulenevalt põhjendatud ega

seaduslik.

Menetluse edasine käik

11. Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna puudutatud isiku

suhtes on täidetud PsAS § 11 lg-st 1 tulenevalt eeldused tahtest olenemata ravi

kohaldamiseks.

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebuse väited ei anna alust määruste tühistamiseks.

14. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast

isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema

astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse

asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.

15. PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõlema määruse puhul nõuetekohaselt välja

selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines

maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul

diagnoositud raske psüühikahäire, segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), mis oli ägenenud.

Sealjuures on raviarstid toonud esile, et puudutatud isik käitus oma seisundist tulenevalt

ebaadekvaatselt, ta ei suutnud oma käitumist kontrollida ega mõistnud ravivajadust.

Määruskaebusele esitatud vastuses on avaldaja kirjeldanud, et puudutatud isikul diagnoositud

haiguse ägenemisel häirub tema meeleolu ning ta muutub akuutselt psühhootiliseks, millega

kaob reaalsustaju, esinevad meelepettelised elamused ja luulumõtted ning avaldub agressiivne

käitumine. Haiguse ägenemise tõttu on puudutatud isik vajanud psühhiaatrilist haiglaravi

kokku 17-l korral. Samuti tõi avaldaja välja, et puudutatud isiku käitumisavaldused on

samalaadsed eelmistele psüühilise seisundi dekompensatsiooni episoodidele. Eeltoodust

tulenevalt tuvastas maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11

lg 1 p 1).

17. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võis puudutatud isik oma

käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli pigem kindel kui

tõenäoline. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus

tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (RKTKm

07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st

olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine tema haigusest

tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu ja ohtlik. Sealjuures on esile toodud, et puudutatud isik

on varasemalt haiguse ägenemise episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt, ta

on peksnud puruks oma kodu ning on rünnanud teda ümbritsevaid inimesi. Käesolevale

hospitaliseerimisele eelnevalt lõpetas puudutatud isik ootamatult kontakti oma lähedastega, ta

ei läinud tööle ega teavitanud sellest tööandjat ning ei avanud ust oma lähedastele ega

päästjatele. Päästjad sisenesid tema korterisse akna kaudu ning nende ilmudes oli

puudututatud isik äraoleva olekuga, jalutas korteris ringi raadio käes ja selgitas et püüab

raadiolaineid. Ta viskas enda käes olnud eseme politsei suunas ega olnud nõus tegema

koostööd. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudus oma

seisundi suhtes kriitika, leidis maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et haiglaravita

jäädes oli puudutatud isiku ohtlikkus temale endale ning ümbritsevale pigem kindel kui

tõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku enda arvamus, et ta ei olnud ohtlik, ei

saa olla PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel määrav.

18. Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Taotlusest ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamusest

nähtuvalt eitas puudutatud isik haiguse ägenemist, tema ravisoostumus oli puudulik ning ta

avaldas raviarstile, et ta jättis ravile saabumisele eelnevalt omaalgatuslikult ravimid ära ja

võttis neid „tunde järgi“. Määruskaebusele esitatud vastuses on avaldaja toonud esile, et

puudutatud isik keeldus ravikoostööst ning tema turvalisuse tagamiseks vajaliku kestva

psühhoosivastase ravikuuri läbiviimine oli võimalik üksnes tugevalt kontrollitud

ravikeskkonnas. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei

nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite

manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.

19. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad

tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil

kaalutlustel jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.04.2026 ja 02.05.2026 määrused

muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

20. Avaldaja on kohtule teatanud, et puudutatud isiku suhtes lõpetati tema seisundi

paranemise tõttu tahtest olenematu ravi 21.05.2026, s.o enne 40 päeva möödumist.

21. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.

22. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)