2-23-15289/234 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

22.05.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-15289

Kohtuasi

T.U hagi O.W vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.03.2026 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

O.W apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja T.U (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maive

Jürisoo

Kostja O.W (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast O.W apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

20.03.2026 otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud O.W kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-23-15289

1. T.U (hageja) esitas 30.10.2023 (täpsustatud 13.11.2023) Harju Maakohtule O.W (kostja)

vastu hagi, milles palus muuta kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatise suurust ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja elatis perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 arvutatud ja muutuvas

miinimumsuuruses, s.o hagi esitamise hetkel 260,33 eurot kuus, kuni hageja täisealiseks

saamiseni.

Pärnu Maakohtu 30.12.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-42214 on kostjalt hageja kasuks

välja mõistetud elatis 20 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja igakuised

vajadused on suurenenud. Hageja seaduslik esindaja on pöördunud kostja poole elatise

suurendamiseks 200 euroni, kuid kostja ei ole nõustunud maksma hageja ülalpidamiseks 200

eurot kuus.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Arvestades kostja majanduslikku seisu ei ole tal

võimalik maksta elatist rohkem kui 88 eurot kuus, s.o väljamõistetud elatisele 20 eurole lisaks

68 eurot. Kostja on üksi elav vanaduspensionär, kes saab aeg-ajalt toimetulekutoetust. Kostja

elab vanas lagunenud majas, mille ostis laenuga ja mida remondib. Majas puuduvad ahjud,

kostja peab kasutama kallist elektrikütet. Varasematel külmadel talvedel on kulunud kütteks

ca 550 eurot. Kostjal on kohustus tasuda majal lasuv võlg. Kostjal on laenukohustus

Saksamaal asuva isiku ees. Kostja soovib maksta elatist ainult vabatahtlikult.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 20.03.2026 otsusega hagi osaliselt. Maakohus muutis hageja

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks

ajavahemiku 30.10.2023–24.07.2025 eest elatise kokku 160,71 eurot. Ülejäänud osas jättis

maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, välja arvatud

riigi õigusabi kulud, mis jäid riigi kanda.

3.1. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et kostja on hageja isa ning Pärnu

Maakohtu 30.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-42214 on mõistetud kostjalt hageja

kasuks välja elatis 20 eurot kuus alates 01.01.2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni

(24.07.2025).

3.2. Hageja nõude rahuldamise eeldusena tuleb kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 459 kohaselt tuvastada, kas maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud (mille

alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend) on oluliselt muutunud ning kas hagi esitamise

aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks

võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema

väited või vastuväited tuginevad.

3.3. Kostja varaliste vahendite piiratus oli tuvastatud juba varasema lahendi tegemise ajal.

30.12.2015 otsusega mõisteti kostjalt välja elatis alla seadusjärgset miinimummäära tulenevalt

kostja varaliste vahendite piiratusest ja kohustusest anda ülalpidamist mitmele alaealisele

lapsele. Asjaolu, et kostjal on jäänud ülalpidamiskohustus vaid ühe alaealise lapse (hageja)

suhtes, on tekkinud pärast varasema lahendi tegemist ja eelduslikult on kostjal võimalik anda

hagejale ülalpidamist suuremas määras. Muutunud asjaoluks saab lugeda ka selle, et hageja

vajadused on võrreldes aastaga 2015 suurenenud. Hageja on tõendanud, et hagejal on lisaks

tavapärastele kuludele veel täiendavad kulud tasulise õppe ja sportimisega. Kostja ei ole

2-23-15289

esitanud vastuväiteid sellele, et hageja vajadused on suurenenud. Kohtu hinnangul tuleb

lugeda ka üldtuntud asjaoluks, et võrreldes aastaga 2015 oli aastal 2023 elukallidus oluliselt

tõusnud. Kuna kostja ei asunud vabatahtlikult maksma elatist vähemalt miinimummääras, oli

hageja seega õigustatud pöörduma kohtusse elatise suurendamise nõudega.

3.4. Elatise suurendamine eeldab kohustatud isiku võimet anda nõutud ulatuses ülalpidamist.

Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg-s 1 on sätestatud, et isik

vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese

tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses

lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1

nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

3.5. Kostja on välja toonud, et ta on vanaduspensionär, kel puudub muu sissetulek peale

vanaduspensioni. Kostja väiteid kinnitab kohtu kogutud teave kostja varalise seisnudi kohta.

Swedbank AS-i päringu vastusest nähtub, et ajavahemikus 30.10.2023–24.07.2025 laekus

kostja arvelduskontole kokku 13 395,23 eurot ning seisuga 24.07.2025 oli arvelduskontol

51,38 eurot. Sissetuleku moodustasid Sotsiaalkindlustusameti pensionimaksed kokku summas

12 745,28 eurot, s.o keskmiselt 606,92 eurot kuus. Sellele lisandus vallalt toimetulekutoetus,

millega kohus ei arvesta, kuna toetus on määratud üksnes kostjale tema esmavajaduste

rahuldamiseks, mitte elatise tasumiseks. Arvelduskontolt nähtuvad väikeses summas

laekumised ka kolmandalt isikult (H) kokku 150 eurot ning tagastused T OÜ-lt kokku 82,40

eurot, mida maakohus samuti sissetulekuna ei arvestanud. Arvestades kostja vanust (70 aastat)

ning seda, et Maksu- ja Tolliameti andmebaasis puuduvad pika aja jooksul muud laekumised

peale Sotsiaalkindlustusameti maksete, ei saa kostjalt eeldada lisasissetuleku teenimist. Lisaks

nähtub asja materjalidest, et kostja vajab oma igakuiseks toimetulekuks talvekuudel ka

toimetulekutoetust. Maakohus ei tuvastanud kostjal muud vara, mille arvelt oleks võimalik

elatise miinimummääras väljamõistmine. Praegusel juhul ei saa eeldada, et kostja võõrandaks

talle kuuluva kinnisasja, et anda elatist kinnisasja müügist saadud summa arvelt. Kodu

võõrandamise tulemusel tekiks kostjal vajadus endale uus eluase üürida ning sellisel juhul

halveneks kostja majanduslik seis veelgi.

3.6. PKS § 101 kohases miinimummääras elatis on olnud nõude perioodil järgmine:

ajavahemikus 30.10.2023–31.03.2024 260,33 eurot kuus, 01.04.2024–31.03.2025 287,72

eurot kuus ning 01.04.2025–24.07.2025 301,74 eurot kuus. Kohtule esitatud tõenditest ei

nähtu, et kui kostja annaks hagejale elatist miinimummääras, siis jääks kostjale üle piisavalt

vahendeid enda ülalpidamiseks. Põhja-Pärnumaa Vallavalitsuse toimetulekutoetuse

määramise otsustest nähtub, et kostja eluaseme üldkuluna tuvastati 2023. a veebruaris 349,94

eurot, 2023. a detsembris 288,43 eurot, 2024. a jaanuaris 383,58 eurot ja 2024. a veebruaris

371,21 eurot. Kostja esitatud elektriarvetest nähtuvalt olid need kostjal 30.09.2021 371,95

eurot, 30.11.2021 210,96 eurot ja 31.12.2021 364,41 eurot. Kuigi kostja esitatud tõendid ei

kajasta elektrikulu vaidlusalusel perioodil, siis leidis maakohus, et ei ole põhjendatud arvata,

et elektrikulu oleks ajas vähenenud, kui on teada üldtuntud asjaolu, et elektri hind on

viimastel aastatel võrreldes varasemaga tõusnud. Üldtuntud asjaoludena on igal inimesel

toidukulu, rõivaste ja jalanõude soetamise kulu, eluasemekulu, tervisega seotud kulu,

2-23-15289

sidekulu, esmatarbevahendite kulu jne. Tervisega seotud kulud on vanuse suurenedes üha

suuremad.

3.7. Kostja on ise pidanud võimalikuks maksta elatist 88 eurot kuus. See jätab temale endale

igakuiseks kasutamiseks nõude perioodil keskmiselt (606,92–88) 518,92 eurot kuus. On

ilmne, et vähemalt talvekuudel ei ole sellest piisanud kostja enda ülalpidamiseks ning ta on

vajanud toimetulekutoetust. Maakohus leidis, et elatise väljamõistmine ei tohi asetada inimest

olukorda, kus tema toimetulek ei ole enam inimväärne. Täisealisel inimesel ei ole võimalik

eeldada, et tema ootamatud kulud katab keegi teine. Elatise suuruse määramisel tuleb

arvestada asjaoluga, et kohustatud vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Maakohtu

arvates ei ole võimalust tuvastada põhjendatud elatise tasumise kohustusena enam kui 88

eurot kuus, mis tähendab varasema elatise suurendamist 68 euro võrra.

3.8. Kui arvestada igakuise elatise suuruseks 88 eurot, siis kuulus perioodi 30.10.2023–

24.07.2025 eest maksmisele kokku elatis 1834 eurot (maakohus oli kompromissiettepanekus

lähtunud ekslikult väiksemast kuude arvust). Hageja kinnitusel ja lähtudes hageja esitatud

tõenditest on kostja maksnud hagejale elatist ajavahemiku 30.10.2023–24.07.2025 eest kokku

summas 823,48 eurot. Hageja ei ole väitnud, et kostja on jätnud tasumata väljamõistetud

elatise 20 eurot oktoobri 2023 eest, mistõttu saab lugeda, et oktoobri 2023 kahe päeva eest

(30.-31.10.2023) on samuti tasutud elatis summas (20 / 31 x 2) 1,29 eurot. Kokkuvõtlikult

saab lugeda, et kostja on varasema lahendi alusel ja vabatahtlikult tasunud enne kohtu

kompromissiettepanekut (24.10.2025) elatist selle perioodi eest (1,29 + 823,48) 824,77 eurot.

Pärast kohtu kompromissiettepanekut on kostja maksnud elatist hagejale sama perioodi eest

täiendavalt 848,52 eurot. Kokku on kostja tasunud hagejale perioodi 30.10.2023–24.07.2025

eest elatist 1673,29 eurot. Seega on kostjal tasumata veel elatis (1834 – 1673,29) 160,71

eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 20.03.2026 otsus

tervikuna ja jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt teha uus otsus, millega tuvastada, et

elatise suuruse muutmise eeldused puudusid.

4.1. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et kostja pidas võimalikuks maksta hagejale elatist

lisaks 20 eurole 68 eurot, s.o 88 eurot kuus. 20 eurot ei olnud kostja vabatahtlik makse, vaid

tegemist on olnud kostja pensionist tehtud kinnipidamisega enne pensionijäägi kandmist

kostja arvelduskontole. 68 eurot ei ole ka olnud kostja pakkumine, vaid 68 eurot oli seatud

kohaliku omavalitsuse poolt elatisraha piirmääraks toimetulekutoetuse arvestamisel.

Maakohus on jätnud selgelt ja põhjendatult tuvastamata, kas Pärnu Maakohtu 30.12.2015

otsus on üldse kostja suhtes kehtiv ja siduv, mistõttu on elatise muutmise eeldused jäänud

nõuetekohaselt kontrollimata. Maakohus ei ole taganud, et kostjale oleksid olnud

menetlusdokumendid kättesaadavad viisil, mis vastaksid kostja tehnilisele võimekusele

(elektrivarustus ja seadmete töökindlus) ning oskustele.

4.2. Kostja on enne Harju Maakohtu 20.03.2026 otsuse jõustumist tasunud vabatahtlikult

täiendava elatisraha summas 160,71 eurot. Kostja tegi makse eesmärgiga vältida edasist

kohtuvaidlust poolte vahel ja välistada olukorda, kus jätkuv kohtumenetlus võiks negatiivselt

mõjutada lapse (hageja) hingelist, vaimset ja sellest tulenevalt ka majanduslikku arengut.

Kostja rõhutas, et tegemist ei ole olnud kohtulahendi õigsuse tunnistamisega ega

nõustumisega maakohtu faktiliste ja õiguslike järeldustega, vaid teadliku ja vabatahtliku

sammuga vältimaks edasist perekondlikku vastasseisu. Käesoleval ajal puudub sisuliselt

2-23-15289

täitmata rahaline vaidlus ning vaidlus puudutab üksnes otsuse õiguslikku põhjendatust ja

menetluslikku korrektsust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

6. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata (s.o osas,

milles maakohus hageja hagi elatise suurendamise nõudes ei rahuldanud). Maakohtu otsus on

osas, milles seda vaidlustatud ei ole TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata

jõustunud.

7. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193, p

10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse

väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

8. Kolleegium saab aru, et praegusel juhul ei vaidlusta kostja iseenesest maakohtu otsust,

millega on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatis 160,71 eurot. Kaebuse kohaselt on

kostja maakohtu otsuse täitnud ja pooltel puudub sisuline vaidlus täitmata rahalise

elatisenõude üle. Kostja rõhutas kaebuses, et vaidlus puudutab vaid maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi ja menetluslikku korrektsust. Apellatsioonkaebuses esitatud väidetest

saab ringkonnakohus aru, et kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse eelkõige seetõttu, et

kostja ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega.

9. Kuigi kostja on kaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu otsuse, millega hagi osaliselt

rahuldati ja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, siis on kostja kaebuses

märkinud, et on maakohtu otsuse temalt välja mõistetud elatise 160,71 euro nõudes, täitnud.

Kostja on märkinud, et tasus elatise eesmärgiga vältida edasist kohtuvaidlust oma tütre

(hageja) ja kostja vahel. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas ei saaks

apellatsioonimenetlus toimuda ilma hagejata, s.o ilma vaidluseta hageja ja kostja vahel.

Kostja ei saa vaidlustada maakohtu otsust hageja nõude osas, milles see rahuldati,

apellatsioonimenetluses, kui ta on maakohtu otsuse peale selle tegemist täitnud, vaid seetõttu,

et kostja ei nõustu otsuse põhjendustega. Vastasel juhul peaks ringkonnakohus hageja nõuet

apellatsioonimenetluses edasi menetlema ka juhul, kui hagejal endal selleks enam põhjust ei

ole (hageja nõue on täidetud). Põhjendamatu oleks jätkata menetlust kostja nõudmisel vaid

selleks, et jätta uue otsusega hagi osas, milles see rahuldati, rahuldamata, sest hageja nõue on

rahuldatud ulatuses peale maakohtu otsuse tegemist, kuid enne otsuse jõustumist, täidetud.

10. Praegusel juhul ei saaks ringkonnakohus teha ka kostja taotlusel uut otsust, millega

tuvastada, et elatise suuruse muutmise eeldused puudusid. Hagimenetluses saab iga

menetlusosaline ise käsutada oma menetlusõigusi. Hageja saab otsustada, kas, kelle vastu ja

mis nõudes ta hagi esitab. Kostja ei saa esitada apellatsioonkaebust, millega vaidlustada ja

2-23-15289

esitada hageja eest nõudeid. Kostja ei ole esitanud tuvastusnõudeid, neid ei ole ka menetlusse

võetud, mistõttu ei saaks ringkonnakohus kostja taotlusel sellist nõuet rahuldada. Praegusel

juhul oleks selline tuvastusnõue ka põhjendamatu, sest asjaolud selle kohta, kas elatise

suuruse muutmine on põhjendatud või mitte, saab tuvastada elatise suuruse muutmise nõude

sisulisel läbivaatamisel (s.o otsuse põhjendustes).

11. Kostja esitas kaebuses väited, milles ta ei nõustu maakohtu otsuse õiguslike põhjenduste

ja menetluse läbiviimisega. Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle

resolutsioonist ning tsiviilkohtumenetluse eesmärgiks pole apellatsioonimenetluses üle

kontrollida iga maakohtu antud põhjendust ja iga menetluslikku minetust, kui hageja ja kostja

vahel on vaidlus sisuliselt lõppenud. Otsuse põhjendav osa ei mõjuta iseseisvalt poolte õigusi

ja kohustusi.

12. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Maakohus tuvastas kostjalt juba väljamõistetud elatise muutmiseks muutunud

asjaolud võrreldes tsiviilasjas nr 2-12-42214 tehtud kohtulahendi aluseks olevate asjaoludega

TsMS § 459 lg 1 ja TsMS § 497 alusel. Maakohus hindas kostja võimet anda hagejale

ülalpidamist ja tuvastas kooskõlas PKS §-ga 102, et kostja varaline seisund võimaldab tal

anda hagejale ülalpidamist 88 eurot kuus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et ta ei

suuda hageja ülalpidamiseks maksta 88 eurot kuus. Kostja apellatsioonkaebuses esile toodust

ei ole võimalik järeldada, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks põhjendamatult välja

elatise ajavahemiku 30.10.2023–24.07.2025 kokku 160,71 eurot.

13. Lähtudes eeltoodust ja menetlusökonoomiast tuleb jätta apellatsioonkaebus menetlusse

võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada

kulusid, mis tuleb kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil.

14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Kuna hagejal ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

15. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb õigusliku perspektiivituse tõttu menetlusse

võtmata, jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse riigi õigusabi

saamiseks läbi vaatamata.

16. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt

esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)