3-26-1036/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

22.05.2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-26-1036

Haldusasi

P.H kaebus Saare maakonna jahindusnõukogu

09.02.2026 otsuse ning 12.03.2026 vaideotsuse

tühistamiseks ning Saare maakonna jahindusnõukogu

kohustamiseks tegema uut otsust

Menetlusosalised

Kaebaja – P.H

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada P.H kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. P.H (kaebaja) esitas Saare maakonna jahindusnõukogule ettepaneku Muhu Jahiseltsi

jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks seoses 2024-2025 jahiaastal täitmata

jäänud metssea ja metskitse küttimiskohustustega.

2. Kaebaja ettepanekut arutati Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 koosolekul, kus

lepiti kokku, et jahindusnõukogu ei tee Keskkonnaametile (KeA) ettepanekut Liiva ega

Tamse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks (vt 09.02.2026 koosoleku

protokolli p 4; dtl 34).

3. Kaebaja esitas 01.03.2026 vaide jahindusnõukogu 09.02.2026 otsusele. Saare maakonna

jahindusnõukogu vastas 12.03.2026 e-kirjaga (dtl 25-26) vaide esitajale, et jahindusnõukogu

09.02.2026 otsus jätta tegemata ettepanek Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutusõiguse loa

tühistamiseks jääb kehtima. Kaebajale selgitati, et tagasiulatuvalt minimaalsetele

küttimismahtude mittetäitmine ei anna alust teha ettepanekut kasutusõiguse loa tühistamiseks,

eriti arvestades, et Muhu jahipiirkondade 2025. jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirve

ja metssea) minimaalsed küttimismahud on täidetud. Jahipiirkonna kasutusloa tühistamine on

kaalukas meede, mida jahindusnõukogu ei pea põhjendatuks rakendada üksikute vaidluste

lahendamiseks maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel, eriti kui seadus näeb ette

esmased ning proportsionaalsemad lahendused ulukikahjustuste ennetamiseks ja

heastamiseks.

4. P.H esitas 07.04.2026 (täiendatud 10.05.2026) Tallinna Halduskohtule kaebuse Saare

maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 otsuse ja 12.03.2026 vaideotsuse tühistamiseks ning

Saare maakonna jahindusnõukogu kohustamiseks tegema uut otsust.

Kaebusest nähtuvalt on kaebaja maaomanik, kelle kinnistud asuvad Liiva ja Tamse

jahipiirkondades Muhu saarel. Kaebaja on ka Rõttu Kinnisvara OÜ juhatuse liige, kellele

kuuluvatel kinnistutel on samuti tuvastatud ulatuslikke ulukikahjustusi. Kaebaja esitas

jahindusnõukogule 04.02.2026 kirjas Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt pärinevad andmed,

mis tõendavad küttimismahtude süstemaatilist mittetäitmist alates 2019. a. Jahindusnõukogu

ei ole neid andmeid hinnanud. 2024/2025 küttimata jäänud sead koos järelkasvuga on

tekitanud kaebaja ja Rõttu Kinnisvara OÜ kinnistutel suure kahju. Jahiseaduses (JahiS)

sätestatud ulukikahjude hüvitamise kord kehtib olukorras, kus puudub jahipiirkonna kasutaja

tegevuse seos ulukikahjuga. Käesolevas asjas on kahju tekkinud jahipiirkonna kasutaja

tegevusetuse ja aktiivsete piirangute tagajärjel. Sellises olukorras võib tekkida riigi vastutus

JahiS-st tulenevate kohustuste rikkumise eest, mida jahindusnõukogu on haldusorganina

kohustatud hindama.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub

asjas ilmselgelt kaebeõigus.

6. Praeguses asjas vaidlustab kaebaja Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026

koosolekul saavutatud konsensuslikku kokkulepet mitte teha kaebaja taotluse alusel KeA-le

ettepanekut Muhu Jahiseltsi jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja

taotleb, et kohus tühistaks jahindusnõukogu otsuse ja kohustaks teda uue põhjendatud otsuse

tegemiseks. Kohtu hinnangul puudub kaebajal alljärgnevatel põhjustel sellise kaebuse

esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus.

6.1 Jahiseaduse (JahiS) § 9 lg 1 kohaselt moodustatakse jahindusnõukogu regionaalse

jahindustegevuse korraldamiseks võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike

esindajatest. Jahindusnõukokku nimetatakse ka riigi esindaja. Jahindusnõukogu tööpiirkond ei

tohi olla suurem kui maakond. Jahindusnõukogu pädevuses on mh ettepanekute tegemine

jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamiseks, kui on rikutud JahiS § 22 lg 1 alusel kokkulepitut (JahiS § 9 lg 3 p 3).

Jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmine ja kehtetuks tunnistamine on KeA pädevuses. Mh

tunnistab KeA jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks juhtudel, kui jahindusnõukogu on

selleks esitanud põhjendatud ettepaneku (JahiS § 20 lg 2 p 3) või kui maaomanikud, kellele

kuulub vähemalt 51 protsenti jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51 protsenti

jahimaa pindalast, on selleks esitanud ühise taotluse (JahiS § 20 lg 2 p 2). Seega on seaduses

tagatud eraldi võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine nii

jahindusnõukogule kui ka maaomanikele.

6.2 Praegusel juhul ei ole kaebaja kasutanud JahiS § 6 p-s 4 maaomanikele ettenähtud

võimalust algatada Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamine, vaid on

sisuliselt taotlenud jahipiirkondade kasutaja väljavahetamist jahindusnõukogu vahendusel (st

taotledes, et jahindusnõukogu teeks sellekohase ettepaneku KeA-le). Jahindusnõukogu arutas

kaebaja taotlust 09.02.2026 koosolekul, kuid ei pidanud selles toodud asjaoludel põhjendatuks

2(4)

ettepaneku tegemist Muhu Jahiseltsi kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Seejuures on

jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokollis ja 12.03.2026 vastuses kaebaja vaidele

selgitanud, et Muhu jahipiirkondade 2025 jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirve ja

metssea) minimaalsed küttimismahud on täidetud ning tagasiulatuvalt minimaalsete

küttimismahtude mittetäitmine või üksikud vaidlused maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja

vahel ei anna nõukogu hinnangul alust kasutusõiguse loa tühistamiseks.

Kohus selgitab, et seadus näeb jahindusnõukogule ette võimaluse teha KeA-le ettepanek

jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui rikutakse jahindusnõukogu poolt kokku lepitud

uluksõraliste küttimismahtu (vt JahiS § 9 lg 3 p 3). Sellest ei tulene aga üksikutele

maaomanikule subjektiivset õigust nõuda jahindusnõukogult neile meelepärase ettepaneku

tegemist. Kui jahindusnõukogu leiab kollegiaalse organina konsensuslikult, et jahipiirkonna

kasutaja ei ole nende otsuseid (nt kokkulepitud uluksõraliste küttimismahtu) rikkunud või ei

too võimalik rikkumine tingimata kaasa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist kui kõige

rangema meetme kohaldamist, ei ole jahindusnõukogul kohustust KeA-le sellist ettepanekut

esitada. Jahindusnõukogu poolt kaebaja taotluse alusel KeA-le ettepaneku tegemata jätmise

näol ei ole tegemist haldusorgani poolt haldusmenetluse tulemusel antud haldusaktiga, mille

tühistamist kaebaja saaks nõuda ega ka haldusakti andmisega lõppevas menetluses tehtava

menetlustoiminguga, mille peale kaebaja saaks HKMS § 45 lõikes 3 sätestatud tingimustel

esitada kaebuse. Kaebaja on ekslikult käsitlenud regionaalsel tasandil jahinduslike

küsimustega tegelevat jahindusnõukogu riiki esindava haldusorganina. Jahindusnõukogu on

kollektiivne organ, kes otsustab üksnes konkreetse piirkonna jahinduslikke küsimusi (sh

suursõraliste küttimismahtu) ning teeb riigile oma pädevuse piires ettepanekuid piirkonda

jäävate jahimaade jaotamise ja kasutamisega seonduvalt.

6.3 Jahindusnõukogu poolt kaebaja soovitud ettepaneku tegemata jätmine ei võta kaebajalt

võimalust teiste maaomanikega ühiselt taotleda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist, st

kasutada JahiS-s maaomanikele selleks ettenähtud võimalust. Asjaolu, et konkreetsete

jahipiirkondade osas ei pruugi osutuda võimalikuks JahiS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele

vastava maaomanike ühise taotluse esitamine, ei anna üksikule maaomanikule õigust nõuda

jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist seaduses jahindusnõukogule ettenähtud mehhanismide

kaudu. Kaebajal ei ole maaomanikuna subjektiivset õigust nõuda ega jahindusnõukogul ka

kohustust realiseerida temale JahiS § 9 lg 2 p-s 3 antud õigust teha jahindusnõukogus

kokkulepitud küttimismahu rikkumise korral KeA-le põhjendatud ettepanek jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Eeltoodu ei tähenda samas, et kaebajal poleks

võimalik pöörduda KeA poole järelevalve algatamise taotlusega, kui kaebaja arvates on

jahipiirkonna kasutaja mh tema õigusi kahjustaval viisil rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse

loaga kaasnevaid kohustusi. Kaebuse p-st 4.3 nähtuvalt on kaebaja järelevalve teostamiseks

KeA-le taotluse ka esitanud.

7. Kohus selgitab täiendavalt sedagi, et isegi kui jahindusnõukogu oleks kaebaja taotluses

toodud asjaoludel teinud KeA-le ettepaneku Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja

väljavahetamiseks, ei oleks sellele automaatselt järgnenud KeA poolt kasutusõiguse loa

kehtetuks tunnistamist. JahiS § 20 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtetuks tunnistamise eelduseks on jahindusnõukogu põhjendatud ettepanek. Seega tuleb

KeA-l hinnata talle esitatud ettepaneku sisulist põhjendatust ning sõltuvalt sellest otsustada

kas kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või kehtima jätmine. Seevastu, kui

jahipiirkonna maaomanike enamus esitab KeA-le taotluse jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamiseks, puudub KeA-l vastava otsuse tegemise osas kaalutlusõigus (st piisab, kui

ühise taotluse on esitanud maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa

kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast). Seega on maaomanikele endile tagatud

3(4)

tõhus võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine, kui viimane ei vasta

maaomanike ootustele.

Ühtlasi on kaebajal sõltumata sellest, milline jahiselts on jahipiirkonna kasutaja ja kas on

algatatud tema väljavahetamine, taotleda ulukite tekitatud kahju hüvitamist vastavalt JahiS 6.

peatükis (vt § 43 jj) sätestatule. Maaomanikele ulukite tekitatud kahju hüvitamisega ei tegele

jahindusnõukogu. Niisamuti ei ole ulukite tekitatud kahju eest hüvitise nõudmise eelduseks

see, et jahindusnõukogu annaks oma hinnangu jahipiirkonna kasutaja tegevusele

küttimismahtude täitmisel. Jahindusnõukogu poolt KeA-le jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamiseks ettepaneku tegemata jätmine ei takista kaebajal nõuda ulukite tekitatud

kahju hüvitamist selleks õigusaktides ettenähtud korras ja tingimustel.

8. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja ei saa kohtus vaidlustada Saare maakonna

jahindusnõukogu poolt KeA-le tema soovitud ettepaneku tegemata jätmist, sh nõuda sellise

ettepaneku tegemist. Ka ei too jahindusnõukogu keeldumine kaebaja soovitud ettepaneku

tegemisest kohtu hinnangul kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sh ei takista

kaebajal kasutada jahiseaduses maaomanikele ettenähtud võimalusi jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamiseks ega ulukite tekitatud kahjude hüvitamiseks.

9. Eeltoodud põhjustel kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

10. HKMS § 121 lõikes 2 toodud alusel kaebuse tagastamise korral puudub alus kaebajale

asjas tasutud riigilõivu tagastamiseks (HKMS § 104 lg 5 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.06.2026 KOHTUMÄÄRUSEGA.

4(4)