3-25-1827/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1827

Haldusasi

F.A kaebus Eesti Vabariigi Suursaatkond Abu Dhabis

06.02.2025 viisast keeldumise otsuse (taotlus nr 2025-619-

12), 22.03.2025 otsuse nr 2025/ABU/28/35 ja

Välisministeeriumi 16.05.2025 otsuse nr 2025/TLN/28/65

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust

uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – F.A, esindaja Ero Liivik

Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Hanna Maria

Kokla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.A kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

KOHTU SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22.06.2026

(HKMS § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega

ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.A esitas 15.01.2025 Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Abu Dhabis pikaajalise

viisa (D-viisa) taotluse nr 2025-619-12 (dtl 35 jj), mis jäeti 06.02.2025 otsusega (dtl

10–11) rahuldamata. Otsuses on märgitud, et see tehti järgmistel põhjustel: „4.

Puuduvad piisavad elatusvahendid, arvestades Eestis viibimise kestust ja olemust, või

3-25-1827

päritoluriiki või transiidiriiki naasmiseks vajalikud vahendid“ ning „7. On põhjendatud

alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, tema

avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa

kehtivusaja lõppu.“

2. F.A esitas 07.03.2025 Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Abu Dhabis avalduse

06.02.2025 otsuse vaidlustamiseks, mis jäeti 22.03.2025 otsusega nr 2025/ABU/28/35

(dtl 17) rahuldamata.

3. F.A esitas 21.04.2025 ja 23.04.2025 Välisministeeriumile avalduse Eesti

Vabariigi Suursaatkonna Abu Dhabis 06.02.2025 otsuse peale, mille

Välisministeerium jättis 16.05.2025 otsusega nr 2025/TLN/28/65 (dtl 8 ja 9)

rahuldamata.

4. F.A esitas Tallinna Halduskohtule 20.05.2024 kaebuse, mille kohus võttis

menetlusse nõuetega tühistada Eesti Vabariigi Suursaatkond Abu Dhabis 06.02.2025

viisast keeldumise otsus ja 22.03.2024 otsus ning Välisministeeriumi 16.05.2025 otsus

ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebuse põhjendused on järgmised.

1)

Vastustaja oleks pidanud viisa andmisest keeldumise otsust põhjendama. Saatkonna

06.02.2025 vastuskirja kohaselt puuduvat kaebajal piisavad elatusvahendid, lisaks väljendati

kahtlust kaebaja dokumentide ehtsuses. Mingeid täiendavaid selgitusi keeldumise põhjenduste

osas saatkond ei esitanud. Vaidlustamise avalduses selgitas kaebaja, et tal on olemas piisavad

elatusvahendid, kuna temale on kindlustatud töötasu: töötamiseks Eesti Vabariigis tasub

kutsuja Magadh Invest OÜ kaebajale töötasu 1850 eurot kuus (sõlmitud on tööleping). Samuti

selgitas kaebaja, et puuduvad mistahes kahtlused dokumentide õigsuse suhtes. Samuti on

kaebajal lubatud töötada Eesti Vabariigis 365 päeva ajavahemikul 28.12.2024 kuni

27.03.2026. Politsei- ja Piirivalveamet on registreerinud kaebaja lühiajalise töötamise Eestis,

mis kinnitab töösuhte seaduslikkust ja tööandja vastavust nõuetele. Sisulisi põhjendusi ei

esitatud ei selle vaidlustamise avalduse lahendamisel ega ka Välisministeeriumile esitatud

vaidlustamise avalduse lahendamisel.

2)

Kaebaja soovib töötada Eestis ausa töötegijana, panustades kohalikku majandusse ja

kokaametis rikastada Eesti toidukultuuri oma rahvusvahelise kogemusega.

3)

Vastustaja põhjendamata otsus on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-ga 1

ja hea halduse tavaga. Haldusorgan on kohustatud oma otsuseid põhjendama. Kaebajal ei ole

teada, millisel alusel viisa andmisest keelduti, mistõttu puudub tal võimalus neid asjaolusid

ümber lükata. Selline menetlus rikub õigust tõhusale õiguskaitsele. Kaebajal on õigus eeldada,

et riigilt saadavad teave ja juhised ei ole eksitavad ega väärad.

4)

Vastustaja on teinud kaalutlusvigu. Vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja on täitnud

kõik vajalikud eeldused, et talle väljastataks pikaajaline viisa. Vastustaja ei ole kordagi kogu

haldusmenetluse jooksul küsinud kaebajalt mingeid täiendavaid küsimusi või dokumente, et

kaebajal oleks võimalik vastustajal tekkinud kahtlused kõrvaldada. Kaebajalt on korduvalt

nõutud uute avalduste esitamist, ilma et oleks antud sisulisi selgitusi varasemate keeldumiste

põhjuste kohta.

2. Välisministeerium palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

2(6)

3-25-1827

1)

Riikidel on suveräänne õigus kindlaks määrata, millistele tingimustele vastavaid

välismaalasi nad oma territooriumile lubavad. Välismaalaste seaduse (VMS) seletuskiri1 toob

välja, et oma olemuselt on välismaalastega seotud erimenetlused (st ka viisamenetlused)

ennetava iseloomuga – haldusorgani tegevuse eesmärk on võimaliku välismaalasest tuleneva

ohu ärahoidmine, võimaldades samas riiki elama asuda neil välismaalastel, kelle riiki

saabumine on avalikes huvides vastavalt erinevatele poliitikatele. Viisa andmisel hinnatakse

viisamenetluses ilmnenud asjaolusid kogumis. Eestisse saabumise menetlustes on

välismaalane kohustatud tõendama Eestis ajutise viibimise seadusliku aluse andmisel tähtsust

omavaid asjaolusid, mis tähendab mh ka isiku poolt tõendite esitamise kohustust (VMS § 19).

Kohtupraktika kohaselt peavad viisa andmist otsustav konsul ja kooskõlastusi andvad

asutused lähtuma mitte üksikasjaoludest, vaid tervikpildist, mille kujunemise aluseks on kõik

asjaolud kogumis ning asjaomaste asutuste varasem kogemus sarnaste viisataotlejatega. Seega

ei oma tähtsust see, et viisataotleja tegevuses kahtlust äratanud asjaolud isoleeritult hinnates

võivad leida selgituse või õigustuse – oluline on hinnata asjaolusid kogumis (TlnRnKo 3-21-

1903, p 14). Kaebajal ei ole subjektiivset õigust viisale. Põhiseaduse kaitse ei laiene isikutele,

kellel puudub Eestiga igasugune seos. Viisamenetluses hinnatakse asjaolusid kogumis ning

ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui see ei ole välistatud.

2)

Viisa andmisest on õiguspäraselt keeldutud. Viisamenetluse eesmärk on tagada avalik

kord ja julgeolek (VMS § 13 lg 1).

3)

Keeldumise otsus on vormistatud ja põhjendatud nõuetekohaselt. Kaebajat on teavitatud

viisa andmisest keeldumise alustest. Viisa andmisest keeldumise põhjust ei avaldata ning

otsust ei põhjendata. Haldusakti põhjendamise nõuded ei kohaldu. Kaebaja ei ole selgitanud,

milles seisneb hea halduse tava rikkumine.

4)

Kaebajalt ei küsitud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, sest viisamenetleja ei pidanud

asjaolusid kogumis kaaludes täiendavate kirjalike tõendite esitamist tekkinud kahtluse

kõrvaldamiseks vajalikuks, vaid viis läbi intervjuu kaebajaga suuliste tõendite kogumiseks

vastavalt VMS § 19 lg-le 2. Intervjuu käigus ei suutnud kaebaja tekkinud kahtlusi kõrvaldada.

5)

Viisamenetluses järgiti menetlusnõudeid. Praegusel juhul on viisa taotluse menetluses

viisa taotlus asjaomase asutusega kooskõlastatud ja menetluse läbiviimisel teatavaks saanud

asjaolusid arvesse võetud viisa andmisest keeldumisel. Viisa andmisest keeldumise otsuse

aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ning sellega seonduv teave on esitatud

vastuse juurdepääsupiiranguga lisades 6–12.

6)

Viisa andmisest keeldumise kohtulik kontroll on avara kaalutlusruumi tõttu piiratud.

Kuigi pikaajalise ja lühiajalise viisa menetluse alused on erinevad, põhistab ka Euroopa Kohtu

praktika lühiajalise viisa menetluse puhul riigiasutuste ulatuslikku kaalutlusruumi

viisaeeskirjas ette nähtud keeldumispõhjuste kohaldamise tingimuste ja asjasse puutuvate

asjaolude hindamise küsimuses (vt 19.12.2013 kohtuotsus Koushkaki, C-84/12, p 60, ning

13.12.2017 kohtuotsus El Hassani, C-403/16, p 36). Kohtulik kontroll sellise kaalutlusruumi

üle piirdub kontrolliga, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel ning

tuleb veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu (vt analoogia alusel 04.04.2017 kohtuotsus

Fahimian, C-544/15, p-d 45 ja 46, ning 24.11.2020 kohtuotsus Minister van Buitenlandse

Zaken, C-225/19 ja C-226/19, p 49). Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi

tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks. Minister van Buitenlandse Zaken kohtusasjas

selgitas ka kohtujurist P. Pikamäe, et kuna viisataotlejal on piiratud õigused (üksnes

menetluslikud) ja seetõttu suhteliselt nõrk positsioon, mõjutab see ka liikmesriigi

ametiasutuste kaalutlus- ja hindamisruumi ulatust ning piirab vastavalt ka kohtuliku kontrolli

1 Välismaalaste seadus 537 SE. Seletuskiri „Välismaalaste seaduse“ eelnõu juurde.

3(6)

3-25-1827

ulatust (p 88). Kohtuasjas Koushkaki tehtud otsusest ilmneb, et viisataotleja individuaalse

olukorra hindamine, tegemaks kindlaks, kas tema taotlust ei takista rahuldamast mõni

keeldumispõhjus, eeldab keerukaid hindamisi, mis on keskendatud eelkõige selle taotleja

isikule, tema integratsioonile oma elukohariigis, selle riigi poliitilisele, sotsiaalsele ja

majanduslikule olukorrale ning võimalikule ohule, mida kujutab endast selle taotleja riiki

sisenemine mõne riigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele

suhetele. Euroopa Kohtu sõnul sisaldab selline keeruline hindamine taotleja eeldatava

käitumise prognoosimist ja peab põhinema eelkõige põhjalikel teadmistel tema elukohariigist

ning erinevate selliste dokumentide analüüsil, mille sisu ehtsust ja õigsust tuleb kontrollida,

samuti taotleja avaldustel, mille usaldusväärsust tuleb hinnata, nagu on ette nähtud

viisaeeskirja art 21 lõikes 7 (p 66). Liikmesriikide konstitutsiooniline kord annab täidesaatvale

võimule eesõigused välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Viisaasjades tehtud otsuse

kohtulik kontroll peaks seetõttu olema piiratum (p-d 94-96). Kontrolli eesmärk on vältida

meelevaldseid otsuseid. Selline kontroll eeldab oma definitsiooni poolest, et haldusotsuse

õigusvastasuse tuvastamiseks on seatud üsna kõrge lävi. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et

haldusotsus on meelevaldne, kui see on tehtud ilma, et esineks ühtegi faktilist asjaolu, mis

seda õigustaks (p 99). Keeldumisotsuse sisu kohtuliku kontrolli puhul peab olema ette nähtud

kohtu võimalus kontrollida, ega haldusasutuse kaalutlusruumi piire selle kindlaks tegemisel,

kas taotlejale võib viisa anda, ei ole ületatud. Seejuures peab kohus analüüsima, kas olulised

tingimused, millest kaalutlusõiguse kasutamine sõltub, on täidetud. Kui haldusasutus pole

ilmset hindamisviga teinud, peab kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on

õiguspärane (p 102).

7)

Kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Nii Tallinna Halduskohtu

20.02.2023 otsuses 3-22-1150 (p 6) kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsuses

haldusasjas 3-21-1903 (p-d 9, 12, 13) on selgitatud, et viisaasjades piirdub kohtulik kontroll

riigiasutuse kaalutlusruumi üle sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb

piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu. Kui

haldusasutus pole ilmset hindamisviga teinud, peab kohus järeldama, et viisa andmisest

keeldumise otsus on õiguspärane.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus leiab, et kaebajale keelduti viisa andmisest õiguspäraselt ning

vaidlustatud saatkonna ja Välisministeeriumi otsuste tühistamiseks ei ole alust.

4. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et halduskohus peab viisa andmisest

keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud

oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel faktidel põhinevate

hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid vigu ning kas

järgitud on menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses põhjendatud.

Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada

taotleja kasuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p-d 9-13;

Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2025 määrus nr 3-23-2200, p 16). Viisamenetluses

hinnatakse tulevikku suunatult kaebaja ajutise Eestis viibimise lubatavust

viisataotluses märgitud eesmärgil ja ajavahemikul (vt Tallinna Ringkonnakohtu

30.04.2025 otsus nr 3-22-1954, p 24).

5. Viisa andmisest keeldumiseks ei pea seega esinema väga kaalukaid põhjusi

ning sisuliselt piirdub viisamenetluses kohtulik kontroll menetluslike normide

järgimise kontrolliga ja meelevaldsete otsuste välistamisega.

4(6)

3-25-1827

6. Kaebaja leiab kokkuvõttes, et vastustaja oleks pidanud viisa andmisest

keeldumist põhjendama ning et viisa andmisest keeldumisel on tehtud kaalumisviga.

7. Viisa andmise või andmisest keeldumise Eesti välisesinduses otsustab

konsulaarametnik (VMS § 81), kellel tuleb viisa andmine kooskõlastada valdkonna

eest vastutava ministri määratud Siseministeeriumi valitsemisala asutusega (VMS § 82

lg 1, siseministri 04.12.2015 määruse nr 69 § 2 lg 1). Kui valdkonna eest vastutava

ministri määratud asutus ei kooskõlasta viisa andmist, peab konsulaarametnik viisa

andmisel oma otsust viisaregistris põhjendama (VMS § 82 lg 2). Viisamenetluses peab

konsulaarametnik otsuse tegemisel seega arvestama ka kaasatud haldusorgani

arvamusega, olemata sellega siiski seotud. Vastustaja vastusest nähtuvalt kooskõlastati

kaebaja viisa taotlus asjaomase asutusega ja otsustamisel hinnati menetluse

läbiviimisel teatavaks saanud asjaolusid. Seega arvestati vastavaid põhjendusi

kaebajale viisa andmisest keeldumisel.

8. Tuleb arvestada, et VMS § 12 lg 2 järgi ei kohaldata VMS-s sätestatud

viisamenetlusele HMS sätteid, kui VMS ei sätesta teisiti. Seega ei pea viisamenetluse

otsused vastama HMS-s sätestatud põhjendamise nõuetele. Otsuse põhjendamise

kohustus on täpsemalt reguleeritud VMS § 66 lg-tes 1 ja 2, mille kohaselt teavitatakse

välismaalast viisa andmisest keeldumise korral üksnes keeldumise õiguslikust alusest

ning talle ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet.

9. Eesti Vabariigi Suursaatkonna Abu Dhabis 06.02.2025 viisast keeldumise otsus

on vormistatud ja põhjendatud VMS §-s 66 ettenähtud ulatuses. Siinsel juhul keelduti

kaebajale pikaajalise viisa andmisest järgmistel alustel: 1) puuduvad piisavad

elatusvahendid, arvestades Eestis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki või

transiidiriiki naasmiseks vajalikud vahendid; 2) põhjendatud alus kahelda esitatud

täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, avalduste usaldusväärsuses,

taotleja lahkumise kavatsuses enne viisa kehtivusaja lõppu. Selliselt on otsuse

põhjendused märgitud ka viisa andmisest keeldumise otsuse vormil. Viisa andmisest

keeldumise õiguslikud alused (vastavalt VMS § 65 lg 2 p-d 4 ja 7) on otsusest seega

sisuliselt arusaadavad, kuigi nimetatud sätetele ei ole konkreetselt viidatud. Niisiis olid

kaebajale teada viisa andmisest keeldumise konkreetsed alused. Kaebajale oli tagatud

võimalus nende aluste osas soovi korral oma seisukoht esitada. Kaebaja on nende

põhjenduste osas vaidlustamisel enda seisukoha ka esitanud.

10. Kaebaja selgitas, et piisavad elatusvahendid on talle tagatud sõlmitud

töölepingute kaudu (kaebaja on seejuures viidanud nii asutusega Intercontinental

Fujairam Resort sõlmitud olemasolevale töölepingule kui ka Eesti Vabariigis Magadh

Invest OÜ-ga sõlmitud töölepingust tulevikus saadavale töötasule). Siseministri

18.12.2015 määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja

viibimisaja pikendamise kord, tähtajad, piisavate rahaliste vahendite ja

tervisekindlustuslepingu kindlustussumma määr ning pikaajalise viisa ja viibimisaja

pikendamise taotlemise vormid“ § 15 lg 4 kohaselt, kui välismaalane taotleb viisat

lühiajaliseks Eestis töötamiseks, on piisavate rahaliste vahendite määr kuuekordne

sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lg 3 alusel kehtestatud toimetulekupiir (2025. a

seisuga 200 eurot kuus). Haldusmenetluses on kaebaja esitanud olemasoleva tööandja

kinnituse igakuise töötasu (2100 Araabia Ühendemiraatide dirhamit, mis

konverteerituna on alla 500 euro) maksmise kohta. Samas ei kinnita kaebaja poolt

haldusmenetluses esitatud pangakonto väljavõte piisavate elatusvahendite olemasolu

(10.01.2025 seisuga esitatud väljavõttelt dtl-del 55-56 nähtub kontojääk 5.30

rahaühikut, eelduslikult on tegu Araabia Ühendemiraatide dirhemitega, seega oleks

5(6)

3-25-1827

summaks veidi üle 1 euro). Piisavate elatusvahendite olemasolu ei tõenda ka üksnes

tulevasel töökohal edaspidi saadava töötasu suurus. Vastustaja poolt nendele

asjaoludele tuginemine piisavate elatusvahendite hindamisel oli iseenesest

põhjendatud. Küll aga sisaldub haldusmenetluse materjalide hulgas kaebaja tulevase

tööandja kinnituskiri selle kohta, et kaebaja majutus ja selle eest tasumine on tulevase

tööandja poolt tagatud (dtl 69). Viisa andmisest keeldumise kohtulik kontroll on avara

kaalutlusruumi tõttu küll piiratud, kuid praegusel juhul ei nähtu kohtule, et

elatusvahendite piisavuse hindamisel oleks tööandja vastavat kinnitust üldse arvesse

võetud ja hinnatud, kas kavandatava viibimisega seonduvad kulud võivad olla seeläbi

kaetud. Seega on vastustaja teinud VMS § 65 lg 2 p-le 4 tuginemisel hindamisvea.

11. Vaidlustatud otsuse ning vastustaja menetlusdokumentides esitatud selgituste

põhjal nähtub, et kaebajale viisa andmisest keeldumise põhjendused seondusid

eelnevale lisaks ka VMS § 65 lg 2 p-s 7 nimetatud alusega – oli põhjendatud alus

kahelda kaebaja esitatud dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses ning tema

avalduste usaldusväärsuses. Kaebaja vaidlustab ka sellise kahtluse esinemise. Kaebaja

etteheide, et vastustaja ei ole temalt kordagi kogu haldusmenetluse jooksul küsinud

mingeid täiendavaid küsimusi või dokumente, et kaebajal oleks võimalik tekkinud

kahtlused kõrvaldada, ei ole siiski põhjendatud. Vastustaja selgitab, et kaebajalt ei

küsitud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, sest viisamenetleja ei pidanud

asjaolusid kogumis kaaludes täiendavate kirjalike tõendite esitamist tekkinud kahtluse

kõrvaldamiseks vajalikuks, vaid viis kaebajaga läbi intervjuu vastavalt VMS § 19 lg-le

2, kuid intervjuu käigus ei suutnud kaebaja tekkinud kahtlusi kõrvaldada. Arvestades

dtl-l 137 esitatud viisaintervjuu kirjeldust, ei ole kohtu hinnangul meelevaldne

vastustaja järeldus, et esines põhjendatud alus kahelda kaebaja esitatud dokumentide

ehtsuses või nende sisu õigsuses ning kaebaja avalduste usaldusväärsuses. Seega on

vastustaja VMS § 65 lg 2 p-le 7 tuginemisel arvestanud oluliste asjaoludega ning

puudub alus tehtud otsust selles osas meelevaldseks pidada. Erinevalt kaebaja

etteheitest ei nähtu kohtule, et kaebajale oleks antud vastustaja poolt eksitavaid või

väärasid juhendeid.

12. Kuna pikaajalise viisa andmisest keeldumiseks piisab vähemalt ühe VMS § 65

lg-s 2 loetletud aluse esinemisest, on Eesti Vabariigi Suursaatkond Abu Dhabis

06.02.2025 viisast keeldumise otsus eelnevat arvestades kokkuvõttes õiguspärane ning

selle tühistamiseks puudub alus. Kuivõrd 22.03.2025 otsus nr 2025/ABU/28/35 ning

Välisministeeriumi 16.05.2025 otsus nr 2025/TLN/28/65 ei riku iseseisvalt kaebaja

õigusi, pole alust ka nende tühistamiseks ega vastusaja kohustamiseks.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108

lg 1 alusel tema enda kanda.

14. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta kohtule andmeid esitanud,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti

tema endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)