2-25-2281/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Vallo Kariler, Priit Palmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.05.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-2281

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.09.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7200 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXX)

Hageja seaduslik esindaja: C (isikukood XXX)

Hageja lepingulised esindajad: Andrei

Vesterinen ja Olga Väina-Kesler

Kostja: Y (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kohtuistung 16.04.2026

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22.09.2025 otsus muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-25-2281

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (laps, hageja) isa C (lapse isa) esitas Harju Maakohtule hagi Y (kostja, lapse ema)

vastu, milles nõudis kostjalt elatist alates 11.02.2025 200 eurot kuus ning tagasiulatuvat

elatise võlga ajavahemiku eest 12.07.2024 kuni 10.02.2025 summas 1400,46 eurot.

Hageja sündis XX.XX.XXXX ja on alaealine laps. Hageja asus 12.07.2024 elama püsivalt isa

juurde ning isa korraldas alates sellest kuupäevast lapse igapäevaelu ja kandis

ülalpidamiskulud. Lapse kogukulud on umbes 1050 eurot kuus. Hageja taotles elatise tasumist

iga kuu 10. kuupäevaks isa pangakontole ning pidas vajalikuks tagada lapse igapäevaste

vajaduste katmine.

Kostja vastuväited

2-25-2281

2. Kostja vaidles hagile vastu. Lapse isa viis lapse ära 08.07.2024 ning sellest ajast alates ei

ole kostja last näinud. Kostja sissetulek on töötutoetus 575,96 eurot kuus ja sotsiaaltoetus 42

eurot kuus. Igakuine elektrikulu oli 51,05 eurot ning korteri halduskulud 159,72 eurot.

Sidekulud olid 70,32 eurot ja televisiooniteenus 13,11 eurot kuus. Ravimitele kulus 121,38

eurot kuus.

Kostja esitas 11.10.2022 tehtud Sotsiaalkindlustusameti otsuse, mille kohaselt talle määrati

keskmine puue kuni 15.10.2025. Alates 16.10.2025 määras Sotsiaalkindlustusamet töövõime

puuduvaks kuni 15.10.2030. Kostja selgitas, et tal on autoimmuunhaigused ja

liikumisraskused. Nende tõttu ei saa ta töötada ega püsivat sissetulekut teenida. Kostja

selgitas, et tal ei ole kinnisvara ega sääste. Kostja osaleb äriühingutes, kuid ei teeni sealt

püsivat tulu ning teeb tööd vähesel määral või tasuta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 200 eurot kuus

alates 11.02.2025 kuni 11.04.2042. Maakohus jättis rahuldamata tagasiulatuva nõude 1400,46

eurot ja jättis menetluskulud poolte kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja on alaealine laps, kelle vanemad on hageja isa ja kostja.

Maakohus tuvastas, et hageja elab alates 12.07.2024 isa juures ning isa korraldab lapse

igapäevaelu. Kostja ei ela lapsega koos ega kata igapäevaselt lapse vajadusi.

3.2. Maakohus leidis, et perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 kohaselt alaealisel lapsel on

õigus saada ülalpidamist mõlemalt vanemalt. Maakohus tuvastas, et lapse igakuised kulud

ületasid miinimumelatise määra. Maakohus lähtus PKS § 101 regulatsioonist ja leidis, et

miinimumelatise puhul ei ole kulude detailne tõendamine vajalik.

3.3. Maakohus hindas hageja esitatud kulusid ja leidis, et lapse vajadused ületavad

miinimumelatise taset. Maakohus arvestas, et seaduslik miinimumelatis PKS § 101 lg 1 järgi

ulatus 2025. aastal ligikaudu 300 euroni kuus, kuid hageja taotles väiksemat summat.

Maakohus tuvastas, et isa teenis üüritulu ligikaudu 1200 eurot kuus ning maaklerituluna 1500

kuni 2000 eurot kuus. Isa sai isapalka umbes 1080 eurot ja lapsetoetust 80 eurot kuus. Isale

kuulus mitu kinnistut ja äriühingut ning varaline seis oli hea.

3.4. Maakohus analüüsis kostja majanduslikku seisundit. Maakohus tuvastas, et kostja

igakuine sissetulek on 678,17 eurot. Maakohus lahutas sellest kulud summas 415,58 eurot

ning leidis, et alles jäi ligikaudu 262,89 eurot. Maakohus arvestas, et kostjal oli keskmine

puue ning osaline töövõime. Kostja väited tasustamata tegevuse kohta ei olnud eluliselt

usutavad.

3.5. Maakohus võrdles vanemate varalist seisundit ja leidis, et isa seis oli oluliselt parem.

Maakohus otsustas jaotada lapse ülalpidamiskohustuse proportsionaalselt vanemate

võimalustega. Maakohus leidis, et kostja osa lapse kuludest moodustas 240 eurot kuus, millest

40 eurot kattis lapsetoetus. Maakohus määras kostja kanda 200 eurot kuus.

3.6. Maakohus analüüsis tagasiulatuva elatise nõuet ajavahemiku eest 12.07.2024 kuni

10.02.2025. Maakohus leidis, et puudusid tõendid järjepideva nõude esitamise kohta ning

tagasiulatuv nõue koormaks kostjat ebamõistlikult.

Apellatsioonkaebus

2-25-2281

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus

või saata asi uueks arutamiseks maakohtule, alternatiivselt teha vaheotsus, millega jätta hagi

rahuldamata põhjendamatuse tõttu.

4.1. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille alusel laps alates 2024. aasta suvest isa

juurde elama asus. Otsuses ei ole käsitletud 08.07.2024 toimunud lapse äraviimist ega

10.07.2024 järgnenud sündmusi, kuigi need sündmused määrasid sisuliselt lapse elukoha ja

elukorralduse muutuse. Otsuses ei ole arvestatud, et pärast 2024. aasta juulit puudus emal

tegelik võimalus lapse elus osaleda. Kohtuotsus lähtub eeldusest, et vanem ei osale lapse

kasvatamises vabatahtlikult, kuigi jäeti selgitamata, kas lapse emal oli objektiivne võimalus

lapsega suhelda, kulusid kanda või lapse igapäevaelus osaleda.

4.2. Otsuses ei ole sisuliselt hinnatud lapse isale makstud vanemahüvitise, perehüvitiste ja

lapsetoetuse kogumõju, kuigi need toetused olid lapse isa käsutuses perioodil, mil laps tema

juures viibis. Kohtu arutlus elatise suuruse üle ei näita, kuidas riiklike toetuste olemasolu

mõjutas lapse ülalpidamise tegelikku vajadust ega seda, millises osas olid lapse kulud juba

kaetud avalikest vahenditest.

4.3. Otsuses ei ole arvestatud kohtuistungil 28.08.2025 antud ütlusi, mille kohaselt ei olnud

hagi esitajal rahalist vajadust elatise järele ning elatisnõue ei olnud seotud lapse

esmavajaduste katmisega.

4.4. Otsus tugineb järeldusele, et tegemist on osalise töövõimega isikuga, viidates

Sotsiaalkindlustusameti 11.10.2022 otsusele. Samas jäeti arvestamata asjaolu, et 16.10.2025

algas uus töövõime hindamise periood, mil töövõime ulatus määrati puuduvaks kuni

15.10.2030. Otsuses ei ole hinnatud, kuidas puuduv töövõime mõjutab pikaajalist elatise

maksmise võimet, ega võrreldud töövõime muutust varasema perioodiga.

4.5. Maakohus asus seisukohale, et kostja tegutseb ettevõtluses ning teenib sissetulekut, kuigi

otsuses ei ole tuvastatud reaalseid väljamakseid, dividenditulu ega regulaarset tasu. Otsuses ei

ole eristatud juhuslikku ja ebaregulaarset tasustamata tegevust püsivast sissetulekust. Samuti

ei ole hinnatud majandusaasta aruannete puudumise tähendust ega kontrollitud, kas

äriühingutel oli faktiline majandustegevus.

4.6. Otsuses on märgitud, et kostjale kuulub kolmetoaline korter Tallinnas aadressil Vabriku

tn 31. Samas jäeti arvestamata esitatud tõendid, mille kohaselt kostjal puudub kinnisvara ning

nimetatud eluruum ei vasta ei omandisuhetele ega korteri kirjeldatud suurusele. Selline

ebatäpne faktituvastus mõjutas otseselt varalise seisundi hindamist ja elatise maksevõime

arvestust.

4.7. Otsuses ei ole põhjendatuks loetud koeraga seotud kulutusi ega taksoteenuse kasutamist.

Samas ei ole hinnatud, kas nimetatud kulutused olid seotud terviseseisundiga või vältimatud

eluks. Otsuses piirduti üldiste eeldustega Tallinna tasuta ühistranspordi kohta, arvestamata

liikumispiiranguid ega tervislikke takistusi.

4.8. Kohtuotsuses aktsepteeriti lapse kulude summasid hüpoteetiliselt, ilma arvete, kviitungite

või muude tõenditeta. Samas nõuti kostjalt detailset kulude tõendamist ja see kajastus elatise

suuruse määramises ebavõrdselt. Otsuses märgiti, et osa väidetest ei oma tähtsust, kuid ei

selgitatud, millistel kaalutlustel need kõrvale jäeti. Otsusest ei nähtu, et oleks hinnatud varem

esitatud politseiteateid, kriminaalmenetluse olemasolu ega nendega seotud mõju vaidlusele.

2-25-2281

Vastustajate seisukohad

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta poolte endi kanda.

7. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled elatisenõude suuruse ning menetluskulude jaotuse

üle. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata

tagasiulatuva elatise nõude.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust tõendite hindamisel ja kohtuotsuse

põhjendamisel (TsMS § 232 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8). Maakohtu järeldused on arusaadavad ja

seostatavad tuvastatud asjaoludega. Maakohus tuvastas otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille

üle ei ole vaidlust ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab asja

lahendamisel aluseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS §

654 lg 6).

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10. Kostja peamise väite järgi ei ole pärast elatise tasumist talle tagatud tegelik toimetulek.

Kohtupraktikas on puuduse kohta selgitatud, et puuduse (ehk millal on isikul õigus riigilt

midagi nõuda) on seadusandja defineerinud peamiselt toimetulekupiiri kaudu: kui inimese või

perekonna sissetulek jääb alla igaks aastaks kehtestatud toimetulekupiiri, siis ei piisa sellest

minimaalsete esmavajaduste rahuldamiseks ja nad kannatavad materiaalset puudust (SHS §

131 lõiked 1-3). Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna

minimaalsed tarbimiskulud toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja

teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131). Orientiiriks toimetulekupiiri

võrdlemisel põhiseadusliku puuduse piiriga saab pidada Statistikaametis arvutatavat

arvestuslikku elatusmiinimumi (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1, p 21).

10.1. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et elatise vähendamisel alla PKS § 101 alusel arvutatud

elatise tuleb arvestada sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise

eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid

tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt

lapsega (RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215/85, p 14).

10.2. Siinsel juhul on maakohus eelnimetatud põhimõtteid õigesti rakendanud. Maakohtu

määratud elatise tasumisel on kostjale tagatud toimetulek üle põhiseadusliku puuduse

orienteeruva piiri ning lapse ja vanemate ühetaoline kohtlemine. Isegi jättes kõrvale

võimaluse, et kostja teenib iluteenuseid osutades lisasissetulekut, on tema toetustest koosnev

sissetulek vähemalt 678,17 eurot Pärast elatise tasumist 200 eurot jääb seega kostjale kätte

478,17 eurot kuus, mis ületab elatusmiinimumi 361,40 eurot.

11. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei analüüsinud lapse ja ema suhtlemise

katkemise asjaolusid. Elatise maksmise kohustus tuleneb PKS §-dest 96 ja 97 ning ei sõltu

sellest, millistel asjaoludel laps ühe vanema juurde elama asus. Kui kostja leiab, et tema

2-25-2281

suhtlusõigust on piiratud või rikutud, tuleb tal selle kaitseks kasutada eraldi

õiguskaitsevahendeid.

12. Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et otsuses ei ole sisuliselt hinnatud lapse isale makstud

vanemahüvitise, perehüvitiste ja lapsetoetuse kogumõju ja lapse kulude summasid on

arvestatud hüpoteetiliselt. Maakohus ei pidanud lapse vajadusi täiendavalt kindlaks tegema,

sest hageja nõudis elatist summas, mis jäi alla PKS § 101 alusel arvutatava miinimumelatise.

13. Asjakohane ei ole kostja etteheide, et maakohus eksis, kui leidis, et kostjale kuulub

kolmetoaline korter Tallinnas aadressil XXX ja tegelikult kuulub korter kostja emale. Korteri

suurus ja kuuluvus ei mõjutanud maakohtu järeldusi. Kui maakohus selles küsimuses eksis, ei

toonud see kaasa ebaõiget lahendit.

Menetluskulude jaotus

14. Kolleegium jätab ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 164 lg 1 järgi poolte enda kanda

(RKTKo 31.03.2025, 2-17-6713, p 48).

(allkirjastatud digitaalselt)