2-25-16166/11 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

T A R T U M A A K O H U S

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Avalikult teatavakstegemine

21. mai 2026 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

Tsiviilasi

nr 2-25-16166;

AB Fjord Bank hagi X.R vastu

võlgnevuse ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks;

tsiviilasja hind 6083,72 eurot

Kohtunik

Kalev Kuningas

Hageja

AB Fjord Bank (registrikood 304493038)

Hageja esindaja

Georgi Žordania (e-post XXX)

Kostja

X.R (isikukood XXX; aadress XXX-i; e-post XXX)

Asja lahendamine

kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista X.R-ilt AB Fjord Bank kasuks põhivõlgnevus

3906,68 eurot ja viivis 268,34 eurot; välja mõista X.R-ilt AB Fjord Bank Group kasuks välja

viivis põhinõudelt (3906,68 eurot) alates 22.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

2.Seoses ülalmärgituga:

2.1 jaotada menetluskulud ning jätta kostja kanda 80% ja hageja kanda 20%;

2.2 välja mõista X.R-ilt AB Fjord Bank kasuks menetluskulu 504 eurot;

2.3 välja mõista X.R-ilt AB Fjord Bank kasuks viivis menetluskuludelt (s.o 504 eurot) alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku

viivist menetluskuludelt mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses;

2.4 toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

3. Selgitada:

3.1 menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2);

3.2 riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus

menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole

lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul; TsMS § 179 lg 9 kohaselt

kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude, mis ei

ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses;

3.3 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630);

3.4 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest;

3.5 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil;

3.6 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagi sisu

1. Kostja esitas 13.04.2023 hagejale laenutaotluse summas 6500 eurot. Taotlus sisaldas

taotletavat laenuperioodi pikkust 60 kuud. Kuna kostja krediidivõimelisuse hinnangu kohaselt

oli kostja maksevõime piisav 6500 euro suuruse laenu tagasimaksmiseks, siis esitas hageja

samuti oma kodulehe iseteeninduse kaudu püsival andmekandjal ja kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis kostja kontole tutvumiseks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe koos hageja poolt pakutavate lepingutingimustega 6500 euro saamiseks, mis

sisaldas ka viidet lepingule kohalduvatele tüüptingimustele. Kuna kostjale lepingu tingimused

sobisid, siis sõlmisid pooled hageja veebilehe iseteeninduses 13.04.2023 docobit.com

veebisaidi kaudu, digitaalselt allkirjastades tarbijakrediidilepingu nr 132757, mille alusel

andis hageja kostjale laenu 6500 eurot, intressiga 5,90 %/aastas, mis tuli tagastada 60 kuu

jooksul igakuiste maksetena summas 151,37 eurot jooksva kuu 15-ks kuupäevaks al

15.05.2023 vastavalt maksegraafikule. Hageja kandis 14.04.2023 laenu summas 6500 eurot

kostja pangakontole. Kostjal oli ülesütlemisavalduse esitamise kuupäeva s.o 01.09.2025

seisuga, al 15.05.2023, kohustus tasuda 28 kuu osamakse eest kokku 4238,36 eurot (28 x

151,37 eurot), kuid kostja oli teinud makseid täies ulatuses vaid 17 osamakse eest

kogusummas 2593,32 eurot (see hõlmab kõiki hagejale seni laekunud makseid). Kuna kostja

jäi viivitusse vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse kohase tasumisega ja ei tasunud

võlgnevust ka vaatamata esitatud pretensioonidele, siis esitas hageja 01.09.2025 kostja e-

postile lepingu ülesütlemisavalduse, paludes tasuda võlgnevuse hiljemalt 15.09.2025,

pakkudes ühtlasi võimalust pidada läbirääkimisi, et jõuda võla osas mõlemaid pooli

rahuldavale kokkuleppele ja hoiatades, et kui võlgnevust ei ole täiendavaks tähtajaks täielikult

tasutud ning ei ole saavutatud ka kokkulepet võlgnevuse tasumiseks, siis loetakse kostjaga

sõlmitud leping 16.09.2025 automaatselt üles öelduks ilma selle kohta täiendavat teadet

saatmata ja et lepingu ülesütlemise jõustumisel on kostja kohustatud tasuma hagejale kogu

tagastamata laenu, ülesütlemise hetkeks kogunenud intressi ja perioodilise haldustasu ning ka

muud lepingus sätestatud kohustused ja et kohustuste täitmata jätmisel on hagejal õigus

pöörduda inkassoettevõtte või kohtu poole ning avaldada kohustuste rikkumise andmed

maksehäireregistris. Kostja avas e-posti teel esitatud ülesütlemisavalduse 02.09.2025.

Avaldust avades sai ta teadlikuks ka selle sisust, seega saab avalduse lugeda kostjale kätte

toimetatuks 02.09.2025. Hageja esitab kostja vastu põhisumma 4869,96 eurot, intressi

summas 120,25 eurot (2025 märtsi võlgnevus 19,82 eurot, 2025 aprilli võlgnevus 21,39 eurot,

2025 mai võlgnevus 20,21 eurot, 2025 juuni võlgnevus 20,35 eurot, 2025 juuli võlgnevus

19,19 eurot ja 2025 augusti võlgnevus 19,29 eurot), haldustasu summas 180,40 eurot (2025

veebruari võlgnevuse jääk 24,40 eurot ja 2025 märtsi kuni 2025 augusti võlgnevus 26

eurot/kuu), perioodil 17.09.2025 kuni 26.09.2025 lepingulises määras sissenõutavaks

muutunud viivise summas 24,35 eurot ja ka lepingulises määras jooksva viivise, tasumise

nõuded.

Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt

menetluskuluna riigilõiv 630 eurot.

2. Hageja täiendavalt lisab, et hageja täitis laenulepingu sõlmimisel seadusest tuleneva

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustuse, sh kontrollis kostja

krediidivõimelisust ja regulaarseid sissetulekuid ning kohustusi laenu andmise hetkel. Kostja

viidatud puuduv töövõime on tekkinud pärast laenulepingu sõlmimist, mistõttu ei saa seda

pidada panga hooletuseks, ega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiseks. Laenu

andmise ajal (13.04.2023) ei olnud kostjal tuvastatud töövõime puudust ega kaotust.

Töövõimetoetus puuduva töövõime tõttu määrati kostjale tema 27.04.2024 taotluse alusel

15.05.2024 otsusega, seega rohkem kui aasta pärast laenulepingu sõlmimist. Laenu taotlemise

ajal (13.04.2023) sai kostja sissetulekuid nii X.R OÜ-st, kui ka Töötukassast, viimasest

töövõimetustoetust (edaspidi TVT). Hageja arvestas laenuotsuse tegemisel nende mõlemaga,

kui kostja tegelike igakuiste sissetulekutega. Kostja on ekslikult väitnud, et TVT esinemine

pangaväljavõttes viitab kõrgendatud riskile. Hageja leiab, et see väide on põhjendamatu, sest

seadus ega Finantsinspektsiooni juhised ei sätesta, et TVT saamine välistaks laenamise või

muudaks kliendi automaatselt kõrge riskiga kliendiks. Hageja arvestas TVT-d koos töötasuga

reaalse igakuise sissetuleku osana, mis peegeldas kostja tegelikku maksevõimet. Olukorras,

kus kostjale laekus igakuiselt nii regulaarne töötasu, kui ka TVT, oli igati põhjendatud hageja

hinnang, et TVT on kostja stabiilne igakuine sissetulek, mida võib arvestada maksevõime

hindamisel. Töövõimetustoetus ei välista töö tegemist, vaid on mõeldud osalise töövõime

kompenseerimiseks, mistõttu selle laekumine koos töötasuga viitas, et kostja omas lisaks

töötasule püsivat ja regulaarset sissetulekut ka TVT näol. Sellises olukorras ei saanud hageja

eeldada, et TVT tähendaks püsivat makseriski. Hageja hindas laenu väljastamisel kostja

maksevõimet kõrgendatud riskiteadlikkusega, kuna hageja arvutatud DSTI (laenusumma

põhiosa ja intressimakse ning kostja sissetuleku suhe) sisaldas lisaks põhiosale ja intressile ka

haldustasu, mis suurendas arvestuslikku maksekoormust protsentuaalselt. Kostja valis ise

laenuperioodiks 60 kuud, kuigi hageja maksimaalne võimalik tagasimakseperiood oli 84

kuud, mis oleks vähendanud kuumakset ja DSTI-d. Seega oli lühema ja seetõttu kõrgema

igakuise makse valik kostja enda otsus, mitte hageja seatud tingimus. Olenemata eeltoodust

oli kostja DSTI 41,89%, s.t alla 45%, mis vastas Finantsinspektsiooni juhistes sätestatud

vastutustundliku laenamise piirmääradele ja näitab, et hageja hindas kostja maksevõimelisust

konservatiivselt ja vastutustundlikult, mitte maksimaalse lubatud riski piiril. Kõigest eelnevast

tulenevalt on hageja seisukohal, et ta järgis kostjale laenu andmisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja täitis kõik krediidiandjale pandud hoolsuskohustused. Eelnevast

tulenevalt järeldas hageja, et kostja krediidivõime on piisav ja laenutingimused (summa 6500

eurot, intressimäär 5,90%, krediidi kulukuse määr 14,98%) proportsioonis kostja

majandusliku olukorraga. Kostja oli laenu võtmise ajal X.R OÜ juhatuse liige ja tegelik

kasusaaja, st majanduslikult aktiivne isik, kes oli teadlik oma finantskohustustest ja

vastutusest. Keegi ei sundinud kostjat laenu võtma ja ta pidi mõistma, et laen on lepinguline

kohustus, mis tuleb täita sõltumata hilisematest elusündmustest või muutustest tema

tervislikus seisundis. Seetõttu on alusetu kostja väide, nagu oleks ta olnud kaitsetus või

heauskses positsioonis, vastupidi, kostja oli täiesti teadlik nii oma tervislikust seisundist, kui

ka laenukohustuse täitmisega seotud riskidest. Hageja mõistab kostja keerulist olukorda, kuid

rõhutab, et töövõime kaotus, mis tekkis hiljem, ei mõjuta tagasiulatuvalt laenulepingu

kehtivust, ega panga kohustusi. Laenuleping sõlmiti ajal, mil kostjal oli saadud laenu

teenindamiseks piisav sissetulek ja maksevõime, pealegi täitis kostja kuni töövõime kaotuseni

oma maksekohustusi korrektselt. Seega ei saa töövõime hilisem vähenemine olla alus nõude

rahuldamata jätmiseks, ega lepingu tühistamiseks. Kostja taotlus menetluse lõpetamiseks

põhineb tema isiklikul soovil ja majanduslikul olukorral, mitte õiguslikul alusel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt ei ole majanduslik raskus, ega töövõime

puudumine alus nõude rahuldamata jätmiseks, ega menetluse lõpetamiseks. Samas on kostja

ise kinnitanud, et hageja tegutses heauskselt, mis välistab igasuguse aluse väite hageja

pahatahtlikkusest. Hageja leiab, et menetluse lõpetamiseks puuduvad õiguslikud alused ja

palub kohtul jätta kostja taotlus rahuldamata. Hageja märgib, et kostja ei ole oma vastuses

esitanud vastuväiteid hageja nõuete suuruste kohta. Kostja vastuväited puudutavad üksnes

laenulepingu sõlmimise asjaolusid ja tema isiklikku majanduslikku olukorda, mitte aga nõuete

suurust. Kuna nõuete suurusi ei ole vaidlustatud, võib kohus lugeda hageja esitatud nõuded

õigeks ja käsitada neid vaidlustamata asjaoludena TsMS § 231 lg 2 mõttes.

Kostja põhjendused

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et laenuandja, olles teadlik kliendi

olemasolevatest kõrge riskiga finantskohustustest, juba tekkinud töövõimetusest, andis

teadvalt laenu vastutustundetu laenuandmise põhimõtet rikkudes kuna kliendi maksevõime oli

selgelt ajas kahaneva iseloomuga. Pank ei ole piisavalt hoolikalt prognoosinud võimalike

probleemide teket. Kostja ei olnud pahausklik kuna laenude maksmine toimus alguses

korralikult plaanipäraselt kõrge hoolsusega. Mõjutas hoopis töökaotus ja töövõimetus.

Varjatud risk ühel hetkel raha tagasi mitte saada oli liiga kõrge, sest kostja on juba 2017

aastast osaliselt töövõimetu ja seda, et kostja sa töövõimetustoetust on näha ka panga

väljavõttelt. Kostja ei tunnusta tema vastu esitatud nõudeid ja soovib menetlust erandkorras

lõpetada oma raske majandusliku olukorra, vanuse ja tekkinud terviseprobleemide tõttu.

Kostja on 100% töövõimetu. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja leiab, et hageja ei hinnanud kostja krediidivõimelisust piisavalt, sest muidu oleks

hageja näinud, et laenu andmine on kõrgendatud riskiga. Konto väljavõttelt on näha, et kostjal

oli võetud Swedbankist laen detsembris 2022 aastal 12000 eurot ja ka Coop panga

krediitkaart. Panga väljavõttelt on näha, et kostja sissetulek oli töötukassast 1684,76 ja X.R

OÜ-st 7239 eurot. X.R OÜ ei olnud isegi käibemaksu kohuslane ja seda analüüsides oleks

pidanud kostja nägema laenu andmisel riske. Riskifaktor oli ka see, et kostja oli juba osaliselt

töövõimetu. Kostja ei olnud laenu võttes pahatahtlik, vaid lootis laenu korralikult tagasi

maksta. Kostja on täiendavalt esitanud oma pangakonto väljavõtte ajavahemikust 1.10.2022-

31.03.2023 (dtl 304-311).

Kohtu põhjendused

5. Hageja on esitanud kostja vastu nõue tulenevalt kostja ja hageja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr 132757 (dtl 85-98), mille alusel sai kostja 14.04.2023 laenu 6500

eurot (dtl 234). Leping on üles öeldud 16.09.2025 (dtl 99-101).

6. Kostja ei tunnusta tema vastu esitatud nõudeid ja soovib menetlust erandkorras lõpetada

oma raske majandusliku olukorra, vanuse ja tekkinud terviseprobleemide tõttu. Kohus

nõustub hageja seisukohaga, et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt ei ole majanduslik

raskus ega töövõime puudumine alus nõude rahuldamata jätmiseks ega menetluse

lõpetamiseks. Kostja vastuväited puudutavad üksnes laenulepingu sõlmimise asjaolusid ja

tema isiklikku majanduslikku olukorda, mitte aga nõuete suurust.

7. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis

ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Poolte vahel ei ole

vaidlust selles, et laenuandja ütles lepingu üles 16.09.2025. Vaidlust ei ole, et kostja on

saanud laenu summas 6500 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud

lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise

kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

8. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Hagiavalduse kohaselt tegi hageja

enne laenamist kindlaks kostja vastavuse

vastutustundliku laenamise põhimõttele. Pangakonto väljavõtte analüüsi tulemusena ilmnes,

et laenu andmise ajal oli kostja keskmiseks sissetulekuks oli 1457,99 eurot kuus,

finantskohustuseks 459,35 eurot kuus ja keskmiseks majapidamiskuluks 338,23 eurot kuus.

Kavandatava laenu kuumakseks kujunes 151,37 eurot. Lisaks eelnevale teostas hageja

päringud ka rahvastikuregistrisse ja maksehäireregistritesse. Rahvastikuregistri andmetel oli

kostja abielus ja ülalpeetavaid tal ei olnud, ning maksehäireregistrite (AS Creditinfo Eesti ja

Krediidiregister OÜ) põhjal kostjal kehtivaid maksehäireid ei tuvastatud. Kogutud andmete

põhjal arvutas hageja DSTI suhtarvuks 41,89%, mis jäi alla nii Finantsinspektsiooni

käsiraamatu maksimaalsele soovituslikule määrale (< 50%), kui ka hageja

sisekorraeeskirjades sätestatud piirile (< 45%). Laenu andmise otsus tugines objektiivsetel ja

nõuetekohaselt arvutatud näitajatel, mis kinnitasid kostja suutlikkust võetud kohustust täita.

Arvestades sissetulekute ja kohustuste suhet, jäi kostjale pärast laenukohustuste ja

majapidamiskulude katmist kätte 509,04 eurot kuus, mis tagas hageja hinnangul laenu

jätkusuutliku teenindamise. Seega kogus ja analüüsis hageja kostja kohta piisavat,

kontrollitavat ja asjakohast teavet ning hindas maksevõimet kooskõlas seadusest ja

järelevalveasutuste juhistest tulenevate nõuetega.

10. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta piisaval määral. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole

piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus. Lisaks

finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda

ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija

regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4. Seega on hageja

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui

tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle

tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud

nõutud andmed esitamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega põhjendusi selle kohta, et

krediidiandjad oleks tegelikult välja selgitanud ja kontrollinud kostja majandamiskulusid ja

finantskohustusi. Kostja pangakonto väljavõtte põhjal pidi olema selge, et kostja

väljaminekud ületavad tema sissetulekuid. Lisaks nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et

väljamakseid on tehtud erinevatele krediidiandjatele. See viitab sellele, et kostjal oli

laenukohustusi vahetult enne laenutaotluse esitamist, mis oleks pidanud tekitama mõistlikus

laenuandjas kahtluse, et kostja püsivalt ei suuda oma sissetulekute arvel katta oma

väljaminekuid, vaid peab võtma selleks laene. Laenuandja ei omandanud piisavalt teavet

laenutaotleja sissetulekute ja muude kohustuste kohta. Hoolas laenuandja oleks pidanud

kostjalt tema pangakonto väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste kohta vähemalt

selgitusi küsima. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks kostjalt tema

pangakonto väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste kohta küsinud või palunud kostjal

selgitada vastuolusid pangakonto väljavõttelt nähtuva teabe ja laenutaotluses märgitu vahel.

Samuti nähtub, et on sõlmitud lepingud ja/või sooritatud maksed krediidiandjatega ja

eraisikutega. Ajavahemikus 15.10.2022-13.04.2023 on kostjale antud laenu lisaks eelnevatele

laenukohustustele (Coop Finants AS) krediidiandja AS Swedbank poolt 12 000 eurot

9.12.2022. Samuti ilmnevad pangakonto väljavõtetelt eraisikute ülekanded, mis viitavad

sellele, et kostja võib vajada rahalist toetust kolmandatelt isikutelt. Kostja väljaminekute

struktuur ei viita stabiilsele majanduslikule seisundile, kuna kulutused on ebaregulaarsed ning

kohati oluliselt suuremad kui sissetulekud. Igakuiselt ilmnevad kontol suured

sularahaväljamaksed ja ülekanded, mille otstarve ei ole teada. Kohtupraktika kohaselt on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalik, et laenuandja nõuaks laenutaotlejalt

tema pangakonto väljavõtet piisavalt pika ajavahemiku kohta, et võimaldada objektiivset

hinnangut krediidivõimele. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta

oleks analüüsinud kostja majanduslikku käitumist tervikuna (dtl 119-133).

11. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS

§ 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja

muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu

jne).

12. Seoses eeltooduga saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise

tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist. Hagiavalduse kohaselt väljastati kostjale

krediiti kokku 6500 eurot ja kostja on teostanud makseid kokku 2593,32 eurot. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3906,68 eurot.

13.Juhul kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on selle rikkumise

tagajärjeks, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi kostjalt põhivõla koos

VÕS §-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt rahuldada. Kui tarbija on tühise

intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema eriõigusjärglasele raha, tuleb

see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4,

RKTKm, 2-21-13098/50, p-d 25 ja 26). Seega on õigus nõuda kostjalt intressi üksnes

seadusjärgses madalamas määras. Samas ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest

lausest hagejale muid tasusid. Seadusjärgse intressi võlgnevus perioodi 17.09.2025–

21.05.2026 eest on kostjal viivis 268,34 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

14. Muude nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

16. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 80% ulatuses kostja ja 20%

ulatuses hageja kanda.

17. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt

koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 630 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule

andmeid, et ta oleks menetluskulusid käesolevas menetluses kandnud.

18. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb

kostjal hüvitada hagejale menetluskuluna 630 x 80% = 504 eurot.

19. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul

on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (504

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

20. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kalev Kuningas

Kohtunik