2-24-101891/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Merit Helm

Kohtujurist

Kelly-Tonili Hiiemäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-101891

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi V. K. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

634,22 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ,

registrikood 11542046)

Hageja lepinguline esindaja: Anzhela Ternikova, e-post: XXX

Kostja: V. K. (isikukood XXX), registrijärgne elukoht XXX,

tegelik elu- või viibimiskoht teadmata, e-post: XXX

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista V. K.-lt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlgnevus 259,63 eurot.

3. Jätta B2 Impact OÜ hagi V. K. vastu rahuldamata põhivõlgnevuse 173,77 eurot, intressi

57,09 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 118,73 eurot ja sissenõudmiskulude 25 eurot

osas.

4. Jätta menetluskulud V. K. kanda.

5. Välja mõista V. K.-lt B2 Impact OÜ kasuks menetluskuluna 235 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva

jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli B2 Impact OÜ hagi V. K. vastu võla nõudes. Kohus lõpetas

nimetatud kohtuasjas menetluse 30.04.2026 otsusega, millega rahuldas hagi osaliselt. Hageja

teatas kohtule apellatsioonikaebuse esitamise soovist.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

2. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 433,40 eurot, intressi 57,09

eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 118,73 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

3. Kostja ja XXX AS sõlmisid 26.08.2021 krediidikontolepingu nr XXX, mille alusel on kostja

kasutanud limiiti kuni 500. Krediidikontolepingu aastane intressimäär oli 44,52% aastas ja

krediidikulukuse määr 55,77% aastas. Lepingutingimuste kohaselt on viivisemäär võrdne

lepingus kokku lepitud intressimääraga. Krediidiandja tegi kostjale lepingu kehtivuse ajal

väljamakseid 1550 eurot. Lepingu kehtivuse ajal on kostja teinud tagasimakseid krediidisumma

katteks 1116,60 eurot.

4. XXX AS ütles lepingu 16.10.2023 üles ja loovutas nõude hagejale.

Kostja seisukoht

5. Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

6. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

7. Laenuandja XXX AS ja kostja sõlmisid 26.08.2021 krediidikonto lepingu (dtl 54-83), mille

alusel võimaldati kostjale laenulimiiti kuni 500 eurot. 26.08.2021 lepingu ja kohaselt on

krediidikulukuse määr 55,77% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

8. Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 433,40 eurot, intress

57,09 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot, 27.05.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised

118,73 eurot.

9. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja XXX AS sõlmisid 26.08.2021 tarbijakrediidilepingu (dtl

54-83). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale kokku väljastanud krediiti 1550 eurot.

10. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XXX AS loovutas oma

nõude hagejale, millest teavitati kostjat 25.09.2023 teatisega (dtl 101). Seega on hagejal alus

nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

11. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

2 / 7

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS

§ 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika,

võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad:

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta

olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika,

mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi

muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

12. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid,

3 / 7

mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-

des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

13. Kohus kohustas hagejat 22.04.2026 kohtunõudega (dtl 135-139) esitama detailsed andmed ning

neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe

andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste

andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava

selgusega. Kohus märkis 22.04.2026 kohtunõudes, et kui hageja jätab tähtaegselt esitamata

andmeid selle kohta, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, võib kohus jätta hagi rahuldamata.

14. Hageja esitas 28.04.2026 menetlusdokumendis kohtule nõude ümberarvestuse vastavalt

22.04.2026 kohtunõudele. Hagiavalduses tõi hageja esile, et krediidivõimekuse hindamiseks

analüüsis krediidiandja kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtet perioodi 28.04.2021 –

24.08.2021 eest. Krediidiandja tuvastas, et kostja keskmine sissetulek on 516 eurot.

Finantskohustusi tuvastatud ei ole. Krediidiandja arvestas majapidamiskulude hulka 200 eurot

KAVS § 49 lg 1 p 4 alusel. Tagasimakse XXX-le on 80,81 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes

hinnanguliselt 235,19 eurot, mis on 46% sissetulekust (minimaalselt nõutav 0 eurot).

Arvestades kostja sissetulekut ja muid kohustusi oli tõenäoline, et kostja suudab võetud krediiti

tagasi maksta. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Andmete

kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab

täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.

15. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja

oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime

kontrollimisel. Esmalt märgib kohus, et hageja ei ole esitanud kostja pangakonto väljavõtet,

4 / 7

mida on enne laenuandmist analüüsitud. Kohtule on esitatud pangakonto väljavõtte analüüsi

koonddokument, mille sisu ei ole kohtul võimalik ilma aluseks oleva pangakonto väljavõtteta

kontrollida. Hageja esitatud analüüsist nähtub, et analüüsiperioodi keskmine sissetulek oli 378

eurot kuus. Sissetuleku hulka on arvestatud analüüsiperioodi keskmine palk 233,33 eurot kuus,

tagastatud (ebaõnnestunud) maksed keskmiselt 139,46 eurot kuus ja isiklikud kanded

keskmiselt 5 eurot kuus. Igakuised väljaminekud olid analüüsi kohaselt 421 eurot. Kui võtta

arvesse analüüsist nähtuvat, siis ületavad kostja keskmises sissetulekud (mille hulka on

arvestatud ka tagastatud maksed) väiksemad kui igakuised väljaminekud. Kui arvestame

sissetulekuna ainult palka, siis ületavad väljaminekud keskmist palka pea kahekordselt. Kohus

tegi 22.04.2026 kohtunõudes hagejale ettepaneku esitada kohtule pangakonto väljavõte, mille

alusel on analüüs koostatud, kuid hageja seda kohtule ei esitanud. Kohus leiab, et eeltoodut

arvesse võttes ei olnud kostja 26.08.2021 krediidilepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS §

4034 lg 1 tähenduses. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3

ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise

osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude

alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

andmete kogumis analüüsi teostanud.

16. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja

oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja

oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

17. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest

tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega

viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

18. Kohus nõustub hageja poolt esile tooduga, kuivõrd tegemist oli tähtajatu lepinguga, siis saab

hagi põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv,

tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu.

Ümberarvestuse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu täitmist ning kostja ei ole käesoleva

tsiviilasja menetluses hageja nõuetele vastu vaielnud, seega ei hinda kohus lepingu ülesütlemise

kehtivust ümberarvestuse alusel. Toodud seisukohta kinnitab ka Tartu Ringkonnakohus

19.12.2025 kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas nr 2-22-130825 mille kohaselt, hagi saab põhivõla

osas rahuldada olukorras, kus kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui leping on

tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv.

19. Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud tagasimakseid 1290,37 eurot, millest põhiosa katteks

arvestas krediidiandja 1116,60 eurot, intresside katteks 172,85 eurot ja viiviste katteks 0,92

eurot.

20. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

5 / 7

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja ei ole kohtule ümberarvestuses intressinõude

ümberarvestust esitanud, seega jätab kohus intressinõude 57,09 eurot rahuldamata.

21. Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale väljamakseid kogusummas 1550 eurot. Hageja

selgituste kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku summas 1290,37 eurot. Kuivõrd

kohus on tuvastanud, et krediidileping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 259,63 eurot (1550-1290,37).

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 173,77 euro ulatuses.

22. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 25 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib

pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1)

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Ümberarvestuses on hageja esile toonud, et ei

esita seisukohta, kas alternatiivse arvestuse puhul on mõju krediidilepingu ülesütlemisele, kuna

kohus saab hagi rahuldada ülalpool mainitud põhjendusega. Eeltoodud põhjendustel ei ole

kohtul võimalik hinnata lepingu ülesütlemise kehtivust ning seetõttu ei ole võimalik kontrollida

ka seda, kas meeldetuletuskirjad on kostjale saadetud peale lepingu lõppemist või lepingu

kehtivuse ajal. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulude nõude 25 eurot

rahuldamata.

23. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni 118,73 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6

tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuna kohtul ei ole hageja

poolt esitatud andmete põhjal võimalik tuvastada lepingu lõppemise kuupäeva ning hageja ei

ole ümberarvestuses esitanud viivisearvestust, siis jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud

viivisenõude rahuldamata. Kohus selgitas hagejale 22.04.2026 kohtunõudes, et kuigi kohus

kohaldab õigust, siis ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet.

24. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 259,63 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 173,77 eurot,

intressi 57,09 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 118,73 eurot ja sissenõudmiskulude 25

eurot osas.

25. TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 634,22 eurot.

Menetluskulud

26. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

menetluskulud kostja kanda.

6 / 7

27. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv 175 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja

kohtutäituri tasu 40 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste

kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas

riigilõiv. TsMS § 144 p 51 kohaselt on kohtuvälised kulud kohtutäituri tasu

menetlusdokumentide kättetoimetamise eest.

28. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 175 eurot.

29. TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse

lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus on seisukohal, et hageja maksekäsu kiirmenetluses kulu on

TsMS § 4842 alusel põhjendatud 20 eurot.

30. TsMS § 144 p 51 alusel on kohtu hinnangul kohtutäituri tasu 40 eurot põhjendatud kulu.

31. Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid 235 eurot (175+20+40).

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 235 eurot.

32. Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

33. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merit Helm

kohtunik

7 / 7