3-24-1328/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Orion, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.05.2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-1328

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses tema tervise kahjustamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja/apellant – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2015. a otsus

muutmata.

2. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X.-i nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o 21.05.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X.X. esitas 09.02.2024 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses sellega, et vangla tegevuse tulemusena nakatus ta

sügelistesse ning seeläbi sai kahjustada tema tervis.

2. Tartu Vangla jättis 10.05.2024. a otsusega nr 1-13/24/57-3 X.X.-i kahju hüvitamise nõude

rahuldamata. Vangla leidis, et kuigi kaebajal diagnoositi sügelised, ei ole nendesse

nakatumise tee tõsikindlalt teada.

3. X.X. esitas 02.05.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses tema tervise kahjustamisega. Kaebaja

põhjendas kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

3.1. Vangla paigutas kaebaja 2023. a detsembri alguses samasse kambrisse kinnipeetavaga,

kes korduvalt teavitas vanglat asjaolust, et tal võivad olla jätkuvalt sügelised.

Vanglaametnikud kinnipeetava väiteid ei uskunud, kuigi tal olid varasemalt sügelised

diagnoositud. Kaebaja pidi koos nakkushaige isikuga ühes kambris viibima kuni 22.12.2023.

Eeltoodu tõttu nakatus ka kaebaja sügelistesse.

3.2. Vastustaja pidi arvestama võimalusega, et kaebaja kokku paigutamisel selle isikuga võib

kaebaja samuti nakatuda. Teisel kinnipeetaval olid esimese ravikuuri järel ikka

nahaprobleemid ning sügelistest tingitud sümptomid. Tal olid nahaprobleemid mitu kuud,

kuid ta sai alati erineva diagnoosi. Vangla ei saanud olla kindel, et mingit nakkusohtu ei esine.

Kaebajaga koos kambris olnud isik sai abi alles pärast sügeliste ravi. Seega paigutati kaebaja

samasse kambrisse nakkusohtliku isikuga. Kaaskinnipeetav oli ainus isik, kellega kaebaja sel

ajavahemikul pidevalt lävis.

3.3. Tartu Vangla ei teinud midagi haiguse leviku piiramiseks. Kaebaja teatas vanglale 2024.

a jaanuari alguses, et tal võivad olla sügelised, aga vangla sellele ei reageerinud.

Kinnipeetaval, kellega kaebaja ühes kambris viibis, diagnoositi sügelised 2024. a jaanuari

lõpus.

3.4. Kaebaja ei nõudnud enda ümberpaigutamist 26.12.2023, sest siis viibis ta kambris üksi.

Kambrikaaslase valimise tahe ei ole vaidluse lahendamisel relevantne ning ei ole seotud

nakkushaiguse saamisega.

4. Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Vangla ei olnud kaebaja teise kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamisel teadlik, et

kaaskinnipeetav oli nakatunud sügelistesse. Tõele vastab see, et kaaskinnipeetaval olid

nahaprobleemid. Kaaskinnipeetav läbis ravikuuri.

4.2. Sügelised nakkavad kas otsesel kokkupuutel nahaga või nakatunu ihu vastu puutuvate

riiete kaudu. Seega ainuüksi ühes ruumis viibimine ei tähenda automaatselt nakatumist.

Kaebaja viibis osakonnas, kus tal oli kokkupuuteid ka teiste kinnipeetavatega.

4.3. Kaebaja väidete usaldusväärsust vähendab asjaolu, et kaebaja on varasemalt olnud

kambrikaaslaste suhtes valiv. Seega on pigem usutav, et kaebaja otsib erinevaid ettekäändeid

endale ebameeldivate paigutuste vältimiseks ning seda mitte saades püüab leida vangla süüd.

4.4. Patsiendil tuleb endal esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1

vastavalt tõendada, et tema kambrikaaslasel sügeliste mittediagnoosimine oli raviviga. Kui

selline asjaolu ei ole tõendatud, langeb ära küsimus asutuse õigusvastasest käitumisest ning

ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 31.10.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu

Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 150 eurot. Halduskohus leidis, et vangla ei olnud

piisavalt hoolas, selle tulemusena nakatus kaebaja sügelistesse ning sai tervisekahjustuse.

Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Varasema kohtupraktika ja Terviseameti kodulehel1 esitatud andmete pinnalt saab

vaidluse lahendamisel võtta aluseks, et sügelislestad levivad inimeselt inimesele tiheda

kontakti kaudu parasiitide poolt kahjustatud nahaga. Sügelislest võib säilida elavana inimesest

eemal kuni kaks päeva, seetõttu on nakatumine voodipesu, riiete ja esemete kaudu võimalik.

Esmakordselt nakatunud isikul on peiteperiood 2–6 nädalat enne sügelemise teket. Eelnevalt

sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1–4 päeva pärast.

Enamikul juhtudest diagnoositakse sügelisi tüüpilise nahalööbe ja kaebuste järgi (vt Tartu

Halduskohtu 20.02.2023. a otsus asjas nr 3-22-759, p-d 51–52; Tallinna Ringkonnakohtu

31.05.2016. a otsus asjas nr 3-15-676, p 13).

5.2. Kinnipeetavate samasse kambrisse paigutamisel lasub vanglal kohustus tagada, et kamber

vastab tingimustele ning kohustus võtta meetmed nakkushaiguste leviku vähendamiseks.

Kaebajaga samas kambris viibinud isikul ei olnud paigutamise hetkel tuvastatud sügelisi. Küll

1 https://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/sugelised

aga oli vanglale teada, et kaaskinnipeetaval esinesid nahaprobleemid, sh ärritus ja lööve nahal

ning et tal olid varasemalt esinenud sügelised. Seega oli vangla teadlik, et kaaskinnipeetava

terviseseisundis esines selliseid sümptomeid, mis on iseloomulikud ka sügelistega

kaasnevatele tagajärgedele.

5.3. Isikud viibisid enamuse ajast samas kambris (välja arvatud osakonnas liikumiseks,

jalutuskäikudel käimiseks ning hügieentoiminguteks) ja kasutasid selles olevat inventari. Kui

samas kambris viibinud kahel kinnipeetaval tuvastatakse peiteperioodi lõppemisel mõlemal

sügelised, siis on oluliselt suurem tõenäosus, et kaebaja sai nakkuse kambris, kus viibis

nahaprobleemidega kinnipeetav, kui et ta sai selle avatud osakonnast kelleltki teiselt. Kui

kaebaja oleks saanud sügelised avatud osakonnast, siis oleks tõenäoliselt esinenud nakatumist

ka seal viibinud teistel isikutel, kuid selle esinemise kohta pole vangla tõendeid esitanud.

5.4. Kuna peiteperioodil nahk ei sügele, siis ei oma määravat tähtsust see, et kaebaja ei

viidanud kambris viibimise ajal naha sügelemisele, vaid muudele probleemidele (rahutus

jms).

5.5. Kambrikaaslasel diagnoositi kroonilised sügelised 23.01.2024 ning kaebajal 26.01.2024.

Arvestades kaebaja sügelistesse nakatumise diagnoosimise hetke (26.01.2024), samas kambris

viibitud ajavahemikku (07.–22.12.2023), sügelistesse nakatumise peiteaega (2–6 nädalat) ning

kambrikaaslasel esinenud nahaprobleeme, on tõenäoline, et kaebaja nakatus just selles

kambris viibides.

5.6. Vangla rõhus kahjunõude lahendamise otsuses sellele, et kuna kambrikaaslasel olid

varasemalt olnud sügelised, siis oleks temal peiteaeg pidanud olema kaebajaga võrreldes

oluliselt lühem, kuid mõlemal diagnoositi sügelised üsna samal ajal. Vangla ei ole piisavalt

arvestanud sellega, et kaaskinnipeetav ongi kaebajaga võrreldes oluliselt varem

nahaprobleemidega seoses tervishoiutöötajate poole pöördunud (nt 25.12.2023 ja 03.012024).

5.7. See, kas kaaskinnipeetaval sügeliste tuvastamisel tegi vangla meditsiiniosakond mõne

ravivea või mitte, ei oma käesoleva kahjunõude lahendamisel olulist tähtsust. Vanglale

etteheidetavaks teoks on kaebaja paigutamine kokku kinnipeetavaga, kellel esinesid

nahaprobleemid, ning kaebaja hilisem sügelistesse nakatumine kambris.

5.8. Olles teadlik, et kaaskinnipeetaval on varasemalt olnud sügelised ning kaebaja kambrisse

paigutamise hetkel esines kaaskinnipeetaval endiselt nahaärritus, võttis vangla isikute samasse

kambrisse paigutamisel riski, et võib esineda ka nakkusoht. Sellises olukorras lasus just

vanglal kohustus võtta piisavad meetmed kaaskinnipeetava terviseseisundi hindamiseks ning

võimaliku nakkusohu leevendamiseks. Vangla tegevus on õigusvastane ning põhjuslikus

seoses kaebaja nakatumisega. Nakkushaiguse saamisega kaasnenud terviseprobleemid on

käsitatavad tervisekahjuna.

5.9. Haigusesse nakatumisega kaebajale kaasnenud tagajärjed ei olnud väga intensiivsed,

kaebaja haigusperiood ei olnud pikk ning pärast ravi püsivate tervisekahjustuste tekkimist

esitatud materjalist ei nähtu. Hüvitis 150 eurot vastab kohtupraktikas sarnases olukorras välja

mõistetud hüvitiste suurusele ning kohus arvestab seejuures elukalliduse suurenemisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas

halduskohtu otsuse hüvitise suurust puudutavas osas.

6.1. Kaebaja soovib algselt küsitud hüvitise (2000 eurot) väljamõistmist, kuna ta haigestus

vangla ebapädevuse tõttu ja põdes sügelisi poolteist kuud. Kuna tervis läheb kehalise

mõjutamise alla, mis omakorda on seotud eraelu puutumatusega, siis on tegemist olulise

põhiõiguse riivega. Kuna nakkushaigus nõrgendab tervist, siis on raske või pea võimatu

eelnevat seisundit taastada.

6.2. Halduskohus ei arvestanud asjakohase kohtupraktikaga. Kohus põhjendas hüvitise

suurust 2016. a lahendiga. Inflatsiooni tõttu peaks väljamõistetud summa olema suurem.

6.3. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) määras 2000 euro suuruse hüvitise isikule, kes

paigutati aidsihaigega ühte kambrisse. Selles asjas polnud isegi nakatumist, vaid üksnes

nakkushaige inimesega ühte kambrisse paigutamine. Seega ei saa kaebajale välja mõista palju

väiksemat hüvitist kui EIK mõistis ilma nakatumiseta.

6.4. EIK lahend nr 49072/11 asjas Gorelov vs Venemaa on analoogne praeguse juhtumiga

ning seal mõisteti kaebajale välja 20 000 eurot. Samamoodi jääb kaebajale see haigus terveks

eluks ning 150 euro suurune hüvitis on liiga vähe.

7. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsuse kaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus

tervikuna rahuldamata.

7.1. Halduskohtu otsuse põhjendused ei ole tervikuna jälgitavad, mistõttu on kohus eksinud

põhjendamiskohustuse vastu.

7.2. Vastustaja ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Halduskohus eksis, leides, et vangla oleks

pidanud kaebaja kambrikaaslase nahaprobleemides kahtlustama jätkuvalt sügelisi. Sügelised

on küll ebamugav, kuid tõhusalt ravitav parasiithaigus. Kambrikaaslane sai varasemal

sügelistesse nakatumisel ravi. Seega ei olnud vanglal põhjust kahtlustada, et ravitud isikul on

jätkuvalt sügelised.

7.3. Eluliselt usutava kindlusega pole tõendatud, et kaebaja sai nakkuse seetõttu, et tema

kambrikaaslasel ei olnud sügelised välja ravitud. Ainuüksi nahaprobleemi olemasolu ei oleks

lubanud kaebaja kambrikaaslast jätta kõrvale tavapärastest olmetingimustest, sh teda eraldi

hoida. Arvestades teisi halduskohtu tuvastatud asjaolusid, sh nakkuse avastamist kaebajal ja

tema kambrikaaslasel, liikumisvõimalusi jms, ei saa välistada, et tegemist oli osakonnas uue

nakatumisega.

7.4. Menetluse keskne küsimus on selles, kas kaebaja kambrikaaslasel olid nende ühte

kambrisse paigutamise ajaks eelmisest korrast sügelised välja ravitud ning kas vangla

meditsiiniteenistus käsitles kaebaja kambrikaaslase nahaprobleeme keskmise

asjatundlikkusega. Kui vastus ükskõik kummale küsimusele on jaatav, siis lõhuks see

põhjuslikkuse seose ahela ning vanglale ei saaks ette heita ka hooletust selles, et kaebaja

paigutati selle kinnipeetavaga kokku. Kaebajal 2024. a jaanuari lõpus avaldunud sügelisi

oleks tulnud käsitada kui paratamatut riski, mis kaasneb viibimisega kohas, kus paikneb palju

inimesi, kellel võib olla omavahel kehaline kontakt (nt kätlemine).

8. Kaebaja palus jätta vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja kambrikaaslane oli

terves üksuses ainus, kel olid diagnoositud sügelised. Tema nahaprobleemid jätkusid pärast

sügeliste ravi 2023. a sügisel, mis viitab sellele, et sügelised ei olnud tõenäoliselt välja

ravitud. Korduva ravikuuri asemel pakuti huupi diagnoose ning ravi, mis ei aidanud. On selge,

et sügelised tulid just sellest kambrist, sest kuskilt mujalt polnud kaebajal võimalik neid

saada. Ühelgi teisel inimesel seda nakkushaigust tol perioodil diagnoositud polnud.

Vaatamata sellele, kas vangla teadis või ei teadnud, poleks kaebajat üldse tohtinud haige

inimese kambrisse paigutada. Kaebaja pöördus korduvalt nii meditsiinitöötajate kui ka

valvurite poole, kuid tulemuseta. Kui kaebaja kahtlustas hiljem ka endal sügelisi, siis keelduti

talle algul ravi andmast, kuna ta pidavat sümptomeid ette kujutama.

9. Vastustaja palus jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hüvitise suurendamiseks ei

ole alust. Sügelised on võrreldes paljude teiste nakkushaigustega vähemohtliku kuluga ning

alluvad kergesti ravile. Sisuliselt kaasneb nakkusega tavapäraselt ainult mõningane

ebamugavus. Sügelistega nakatumist ei ole võimalik täielikult vältida ka väljaspool vanglat –

see võib levida tavaliste olmekontaktide kaudu. Halduskohtu välja mõistetud hüvitist ei saa

pidada selliseks, mis ilmselgelt oleks tehtud kaalutlusõigust rikkudes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ega ka kaebaja apellatsioonkaebused ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel

märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid

ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata, vastates üksnes

apellatsioonkaebuse väidetele.

11. Alusetud on vastustaja väited selle kohta, et halduskohtu otsuse põhjendused ei ole

jälgitavad, mistõttu on kohus eksinud põhjendamiskohustuse vastu. Ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohtu vaidlustatud otsuses välja toodud põhjendused, miks kohus sellise

lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda väitega, et halduskohus

rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Vastustaja mittenõustumine kohtuotsuse kõigi

järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga esitatud

hüvitamiskaebusele ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt

analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud.

11.1 Õige ei ole ka vastustaja väide, et Tartu Vangla pole hoolsuskohustust rikkunud, kuna

vanglal puudus alus kahtlustada, et kinnipeetaval, kelle kambrisse kaebaja 07.12.2023 pandi,

on jätkuvalt sügelised, kuigi ta sai sama aasta sügisele selle nakkushaiguse vastu ravi.

Vangistusseadus ei sisalda tõesti sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist

nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Küll aga sätestavad NETS § 17 lg 3 p-d 1 ja 2, et

Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud

tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti

võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega oli Tartu Vanglal

üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kambrikaaslasel, kellega ta viibis ühes kambris perioodil

07.12.2023-22.12.2023, oli ravitud sügelisi 2023. a sügisel. Samas väidab kaebaja, et tema

kambrikaaslasel ei olnud sügeliste sümptomid (lööve, sügelus) ka pärast ravikuuri läbimist

kadunud ning need esinesid jätkuvalt ka 2023. a detsembris ning tema kambrikaaslane käis

seetõttu oma olukorra üle pidevalt vangla meditsiiniosakonnas kurtmas, kuid teda ei võetud

tõsiselt ega seostatud sümptomeid sisuliselt enne 2024. aasta jaanuari sügelistega, kuigi

kambrikaaslane oli seda nakkushaigust alles paar kuud tagasi põdenud. Seda, et kaebaja

kambrikaaslane kurtis ka perioodil, kui kaebaja temaga koos kambris oli, so vähemalt

15.12.2023 ja 21.12.2023, et tal on endiselt nahaga probleemid – lööve ja sügelus, kinnitab

kaebaja kambrikaaslase tervisekaardi väljavõte. Kaaskinnipeetava tervisekaardi väljavõttest

nähtub, et tal diagnoositi sügelised uuesti 23.01.2024 ja lisaks nähtub tervisekaardi sama

kuupäeva kannetest, et kaebajaga samas kambris olnud kinnipeetaval oli mitu kuud sügelev

nahalööve ja oli ka varem kahtlus sügelistele, mistõttu ta sai vastavat ravi, kuid küsimus on,

kui korralikult see ravi on tehtud. Samas märgitakse veel, et eelnevalt olid sügelised tema

kongikaaslasel.

Seda, et kaebaja kambrikaaslasel, kellele 2023. a septembris määrati sügeliste tõttu ravi, oli

tookord ka kambrikaaslane, kellel samuti diagnoositi samal ajal sügelised, väitis ka kaebaja

21.05.2024 halduskohtule esitatud täiendavas selgituses.

Eeltoodust on võimalik järeldada, et kaebaja kambrikaaslasel pärast 2023. a sügisel tehtud

sügeliste ravi sümptomid tegelikult ei kadunud ja kuna ta käis oma vaevusi vangla

meditsiiniosakonnas pidevalt kurtmas, siis pidi vangla olema teadlik vähemalt kaebaja

kambrikaaslase jätkuvast nahaprobleemist ka ajal, kui kaebaja temaga samasse kambrisse

pandi. Kuna kaebaja kambrikaaslasele oli varem tehtud sügeliste ravi, kuid tema probleemid

vaatamata sellele jätkusid 2023. a detsembris ja nagu tema tervisekaardi kandest selgub, siis

toimus ka 2023. a sügisel sügelistesse nakatumine tookord samas kambris olnud

kinnipeetavatel, siis sellise info olemasolul pidi vangla 2023. a detsembris väga hoolikalt

kontrollima, kas tegemist ei või olla varasema sügeliste probleemi jätkumisega ja

nakkusohuga juhul, kui kaebaja paigutatakse sügelisi põdenud ja endiselt sarnaste

sümptomitega kinnipeetavaga samasse kambrisse. Asja materjalidest nähtuvalt vastustaja seda

aga ei teinud ja ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tartu Vangla tegevust käsitada vähemalt

hooletusena VÕS § 104 lg 3 tähenduses, sest kahju tekkimise võimalus pidi sellises

olukorras olema vastustajale mõistlikult ettenähtav. Kuna kaebaja kambrikaaslase

nahaprobleemid jätkusid olenemata sellest, et ta oli 2023. a sügisel saanud sügeliste vastu

ravi, ei ole põhjendatud vastustaja väide, et kuna isik ravi sai, siis puudus vanglal igasugune

alus kahtlustada, et tal on jätkuvalt sügelised.

11.2. Nõustuda ei saa vastustaja väidetega, mille kohaselt pole usutava kindlusega tõendatud,

et kaebaja sai nakkuse seetõttu, et tema kambrikaaslasel ei olnud sügelised tegelikult välja

ravitud ning arvestades kinnipeetavate liikumisvõimalusi jms, ei saa välistada, et tegemist oli

uue nakatumisega.

Seda, et kaebaja kambrikaaslase nahaprobleemid jätkusid ning selle põhjuseks peeti olukorda,

et 2023. a ravi ei pruukinud olla korralikult tehtud, kinnitavad eelpoolviidatud kaebaja

kambrikaaslase tervisekaardi väljavõtted. Kaebaja väitis, et esimesed sümptomid tekkisid tal

2023. a detsembri lõpus - 2024. a jaanuari algul ning kaebaja tervisekaardist nähtuvalt

pöördus ta vangla meditsiiniosakonna poole esimest korda 09.01.2024.

Kuna kaebaja kambrikaaslasel diagnoositi kroonilised sügelised 23.01.2024 ning kaebajal

diagnoositi sügelised esmakordselt 26.01.2024, siis arvestades kaebaja sügelistesse

nakatumise diagnoosimise hetke, samas kambris viibitud ajavahemikku (07.–22.12.2023) ja

sügelistesse nakatumise peiteaega (2–6 nädalat) ning kambrikaaslasel esinenud pidevaid

nahaprobleeme, nõustub ringkonnakohus halduskohtu arvamusega, et on tõenäoline, et

kaebaja nakatus sügelistesse just selles kambris viibides ja seetõttu, et temaga koos viibis

samas kambris isik, kelle varasem haigus ei olnud tegelikult lõplikult välja ravitud. Kuigi

kaebaja võis liikuda ka väljaspool elukambrit, ei ole vastustaja ümber lükanud kaebaja väidet,

et ühelgi teisel kinnipeetaval, kellega ta 2023. a detsembris või 2024. a jaanuaris väljaspool

kambrit kokku puutus, ei ole vanglas sügelisi diagnoositud. Seega ei ole veenev vangla

arvamus, et X.X. võis nakatuda avatud osakonnas viibimise ajal. Sellisel juhul oleks olnud

võimalik tuvastada samas osakonnas ka teisi nakatunuid, sest sügelised on väga nakkavad,

kuid vangla pole sellekohaseid andmeid kohtule esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega Tartu Vangla usutavalt välistanud võimalust, et

kaebaja nakatus sügelistesse just seetõttu, et ta paigutati 07.12.2023 samasse kambrisse

kinnipeetavaga, kellel esinesid jätkuvalt nahaprobleemid, mis osutusid lõpuks välja ravimata

sügelisteks.

11.3. Kuna kaebaja kambrikaaslase tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tal diagnoositi

sügelised uuesti 23.01.2024 ja lisaks nähtub tervisekaardi kannetest, et kinnipeetaval oli juba

mitu kuud endiselt sügelev nahalööve ning ka varem oli esinenud kahtlus sügelistele, mistõttu

ta sai vastavat ravi, kuid püstitati ka küsimus, kui korralikult see ravi on tehtud, siis ei ole

ringkonnakohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, et kaebaja kambrikaaslane oli 2023. a

detsembris terve ja ta ei saanud enam sügelisi põdeda ega ka kaebajat sama haigusega

nakatada. Sügelised on teatavasti nahahaigus, mille nakkusallikaks on haigust põdev teine

inimene ning pole teada, et kaebaja oleks viibinud 2023. a detsembris või 2024. a jaanuaris

väljaspool kambrit või mõnes teises kambris koos teise isikuga, kellel oleks samuti

diagnoositud sügelised.

Seega pole alust vastustaja väitel, et vanglale ei saa ette heita hooletust selles, et kaebaja

paigutati 2023. a detsembris teise kinnipeetavaga, kellel olid nahaprobleemid, kokku ja ta

haigestus 2024. a jaanuaris sügelistesse. Kuna vastustaja pole kuidagi tõendanud, et kaebaja

nakatus mitte kambris, vaid avatud osakonnas viibimise ajal, siis on asjakohatu ka väide,

mille kohaselt tuleks kaebajal 2024. a jaanuaris avaldunud sügelisi käsitleda kui paratamatut

riski, mis kaasneb viibimisega kohas, kus paikneb palju inimesi, kellel võib olla ka omavahel

kehaline kontakt (nt kätlemine).

12. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ehk väljamõistetud hüvitisesumma

suurendamiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti alust.

12.1. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike

proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki

olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p

12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul on kaebaja õigusi rikutud

määral, mis eeldab rahalise hüvitise väljamõistmist. Kuna sügelised on võrreldes paljude

teiste nakkushaigustega (nt kaebaja poolt viidatud HIV) oluliselt vähemohtliku kuluga ning on

väljaravitavad ja vastavat ravi kaebaja Tartu Vanglas ka sai, siis ei ole põhjendatud kaebaja

väide, et kuna see haigus jääb talle terveks eluks, siis tuleks kaebuses toodud hüvitamisnõue

rahuldada kogu ulatuses ja mõista talle 150 euro asemel välja 2000 eurot.

12.2. Põhjendatud ei ole ka väide, et halduskohus ei arvestanud asjakohase kohtupraktikaga,

kui põhjendas hüvitise suurust 2016. a lahendiga, sest vahepealse inflatsiooni tõttu peaks

väljamõistetud summa olema suurem.

Halduskohus viitas Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016. a otsusele haldusasjas nr 3-15-676,

millega mõisteti Tallinna Vangla kinnipeetava kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 100

eurot. Samuti selgitas halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s 22 piisavalt seda, miks ta mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks välja just 150 eurot. Muuhulgas selgitas halduskohus ka seda, et

150 eurot välja mõistes arvestab ta võrreldes viidatud 2016. a lahendiga vahepeal suurenenud

elukallidusega ning sellega, et sarnase sisuga asjas välja mõistetud 100 eurot hõlmas

2016. aastal lisaks isiku sügelistesse nakatumisele ka teisi mittenõuetekohases kambris

viibimisest tulenenud tagajärgi, mida käesolevas asjas ei esine. Seega ongi halduskohus

mõistnud kaebajale välja suurema hüvitisesumma, kui mõisteti analoogses asjas 2016. aastal,

arvestades mh vahepealset inflatsiooni.

12.3. Kaebaja viited EIK-i lahenditele, mis on tehtud seoses HIV-i levikuga Vene

Föderatsiooni vanglates ja HIV-viirusega nakatunud isikuga ühte kambrisse paigutamisega, ei

ole samuti aluseks halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitisesumma

suurendamiseks, kuna käesoleval juhul pole tegemist analoogse juhtumiga.

12.4. Samuti ei ole alust arvata, et käesolevas asjas väljamõistetud hüvitis ei oleks kooskõlas

kohtupraktikaga, sh EIK-i praktikaga.

Riigikohus on küll korduvalt viidanud sellele, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult

väike võrreldes EIK-i praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega, kuid märkinud ka

seda, et hüvitise määramisel saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone

ja elatustaset, kuna ka EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus

jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole EIK-i määratud

hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas

menetluses ja mõistliku aja jooksul (RKHK 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416/43, p 33). EIK

aktsepteerib seega tõhusa õiguskaitsevahendina ka selliseid hüvitisi, mille suurus jääb

allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kuid mis siiski arvestab riigisisest

kohtupraktikat ja elatustaset.

13. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja

apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a otsuse muutmata.

14. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)