3-24-875/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-875

Haldusasi

S.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti keeldumise

peale anda talle Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus

Menetlusosalised

Kaebaja – S.F , esindaja Jelena Karžetskaja

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja

Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.02.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.F-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.02.2025

otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.06.2026.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-875

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsioonis (VF) elav VF-i kodanik S.F esitas 16.08.2023 Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 19.02.2024 otsusega nr 15.2-9/13-1 S.F-ile Eesti

kodaniku passi ja isikutunnistust välja andmast.

Kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle

sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. S.F soovis Eesti

kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa VV p S.F-i, isaema T A t I ja isaema isa EAA p

I kaudu. Ta esitas dokumendid, millega soovis tõendada, et tema vanavanaisa EAI sai Eesti

kodakondsuse optsiooni teel Tartu rahulepingu alusel. Eesti ja Venemaa vahel 02.02.1920

sõlmitud ning 13.02.1920 ratifitseeritud rahulepingu artiklist IV tulenevalt oli Venemaa

territooriumil elava Eesti soost inimese Eesti kodakondsuse saamine seotud tingimusega, et ta

lahkub ühe aasta jooksul Venemaalt ja asub Eestisse. Arhiivides ei ole andmeid, et EAA p I,

tema abikaasa MI või tütar TI oleks elanud Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920–1940. S.F-i

esitatud

VF arhiividokumentidest nähtub, et EAA p I ei saabunud pärast

kodakondsustunnistuse kättesaamist 05.08.1920 Eestisse, vaid ta jäi Venemaale elama. 1937.

a novembris koostatud süüdistuskokkuvõttest nähtub, et teda süüdistati luuretegevuses Eesti

kasuks ning seetõttu langes ta repressioonide ohvriks. Sellest tulenevalt ei saanud ta

opteerimist lõpule viia ega realiseerida oma õigust Eesti kodakondsusele. Seega ei

omandanud ta Eesti kodakondsust ning sellest tulenevalt ei ole ka tema järeltulijad, sh S.F ,

Eesti kodanikud. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 12 lg 1, § 19 p 1 ja § 21 lg 1 alusel

tuleb keelduda S.F-ile taotletud dokumentide väljaandmisest.

3. S.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 19.02.2024 otsus nr 15.2-9/13-1

ja kohustada PPA-d taotlust uuesti läbi vaatama.

Arhiividokumendid tõendavad, et kaebaja esivanem EAA p I ei lahkunud Venemaalt Eestisse

temast olenematul põhjusel. Ülekuulamise protokollist selgub, et ta suhtles regulaarselt Eesti

konsulaadiga Leningradis eesmärgiga saada dokumendid Eestisse tulekuks; EAA p I tegeles

luuretegevusega Eesti huvides ning dokumentide vormistamise menetlus lükati edasi; tema

tegevust juhendas esimene konsul VK, kellega ta kohtus korduvalt. EAA p I hukati

09.12.1937 süüdistusega luuretegevuses. Seega saab järeldada, et tal oli püsiv soov naasta

Eestisse, kuid riigiametnik esimese konsuli VK isikus takistas dokumentide vormistamist

eesmärgiga kasutada isikut luuretegevuses. PPA pidanuks oma otsuses kaaluma kõiki

asjaolusid, mis mõjutasid esivanema võimalust kasutada oma õigust naasta Eestisse, eriti

olukorras, kui on leidnud kinnitust, et tal oli soov naasta ning ta astus selleks mõistlikke

samme.

4. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 28.02.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus nõustus PPA otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2).

Riigikohus leidis 02.03.2018 otsuses asjas nr 3-16-1810 (p 12), et Tartu rahulepingu art IV

nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine,

millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaalt Eestisse sõitmine. Siinses asjas ei

ole vaidlust, et kaebaja esivanemad ei tulnud 1920. a-l Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise

tunnistuse saamise järel ühe aasta jooksul Eestisse, vaid jäid Venemaale elama. Seega ei

omandanud nad Eesti kodakondsust.

2(5)

3-24-875

Kaebaja väidab, et tema esivanema tulekut Eestisse takistas Eesti riik oma konsulaarametniku

VK kaudu, kes oli soovinud teda kasutada luuretegevuses. See pole kohtule usutav, sest

nendevaheline väidetav suhtlus toimus 1934. a-l. Seetõttu polnud esivanemal 1920. a-l Eesti

kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saamise järel takistust tulla soovi korral ühe aasta

jooksul Eestisse. Põhjendatult on alust kahelda, kas stalinistlike massirepressioonide ajajärgul

nõukogude repressiivorgani koostatud dokumentides väidetud üles tunnistatud

nõukogudevastane luuretegevus, millele kaebus tugineb, tegelikkuses üldse toimus. Esiteks on

üldteada, milliste meetoditega nõukogude repressiivorganid „ülestunnistused“ saavutasid.

Teiseks, kaebaja esivanem on hiljem nõukogude kohtuvõimu poolt kuriteokoosseisu

puudumise tõttu postuumselt rehabiliteeritud (vt Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunali

XX.XX.1962 tõend, dtl 55; tõlge dtl 63). Samuti nõustub kohus vastustajaga, et pole eluliselt

usutav, et kaebaja esivanem oli alates 1920. a-st kuni tema arreteerimise ning tapmiseni

nõukogude võimu poolt (1937) ilma kodakondsuse ja dokumentideta. Seetõttu on

eelkirjeldatud asjaoludel võimalik asuda seisukohale, et kaebaja esivanem langetas valiku

oma elukohajärgse riigi kodakondsuse kasuks, nagu nähtub ka praeguse asja juurde võetud

arhiividokumentidest (NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi oblasti riikliku

julgeoleku valitsuse XX.XX.1937 ülekuulamisprotokoll ja [kuupäevata] süüdistusakt, dtl 44

ja 51; tõlked dtl 58 ja 60). Selline valik polnud erandlik. Ajaloolistel andmetel1 jäid Eesti

kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse saanud inimestest (opteerujatest) suur osa

Nõukogude Venemaale.

Õige pole kaebaja etteheide, et vastustaja pole juhindunud uurimispõhimõttest. Siinsel juhul

pole oluline, mis põhjusel kaebaja esivanemad 1920. a-l Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise

tunnistuse saamise järel Eestisse ei tulnud. Oluline on, et kaebaja esivanemad ei tulnud

Eestisse ega omandanud seetõttu ka Eesti kodakondsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. S.F palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

Kohtuotsus pole piisavalt põhjendatud ning osa kaebaja väidetest on jäänud käsitlemata.

Rahvusvaheline õigus tunnustab õigust kodakondsusele inimõigusena. Riigil oli kohustus

võtta meetmeid selleks, et opteerimist ja õigust lahkuda Eestisse saaks vabalt ning

põhjendamatute takistusteta kasutada. Kaebaja esitas arhiividokumendid, mis tõendavad, et

EAA p I ei lahkunud Venemaalt Eestisse temast olenematul põhjusel. Kohus jättis need

tõendid arvestamata. Kaebaja taotluse läbivaatamisel pidi PPA kaaluma asjaolusid, mis

põhjusel esivanem ei saanud oma õigust realiseerida. Iseäranis olukorras, kus on tõendatud, et

tal oli soov naasta ning ta astus selleks mõistlikke samme. Kohus leidis Nõukogude Venemaal

kaebaja esivanema vastu esitatud ülekuulamisprotokolli ja süüdistuse kohta, et on kaheldav,

kas kaebaja esivanem tegelikult osales luuretegevuses, kuid vastuoluliselt tugines samadele

dokumentidele, kui tuvastas, et kaebaja ilmselt võttis elukohajärgse riigi kodakondsuse.

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. PPA otsus ei ole kaalutlusotsus. Seetõttu pole

oluline, millisel põhjusel kaebaja esivanemad Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse

saamise järel Eestisse ei tulnud.

1 Aastatel 1918–1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja

halduspraktika analüüs, Tartu Ülikool, 2018, lk 54. Kättesaadav Siseministeeriumi veebilehel: Aastatel 1918-

1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs

2018.pdf

3(5)

3-24-875

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega

korda neid (HKMS § 201 lg 4).

9. Riigikohus leidis 02.03.2018 otsuses nr 3-18-1610 (p 12), et Tartu rahulepingu art-t IV

tuleb selle eesmärkidest lähtuvalt tõlgendada viisil, et opteerumine kujutas endast sisuliselt

protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega.

Opteerujatel tuli Eesti kodakondsuse saamiseks täita ka teine tingimus ehk lahkuda Venemaa

piiridest. Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis opteerujatele üksnes kindluse,

et pärast seda, kui nad on saabunud Eestisse, loetakse nad Eesti kodanikeks. Tartu

rahulepingu art IV tõlgendamist on hiljem põhjalikult käsitletud ka Tallinna Ringkonnakohtu

30.06.2021 otsuses nr 3-20-1455, milles leiti, et ka täiendavad allikad (sh õiguskirjanduses

avaldatud uuemad käsitused) ei anna põhjust muuta haldusasjas nr 3-16-1810 võetud

seisukohti. Ringkonnakohus on jäänud samale seisukohale ka hiljem (hiljutistest otsused

asjades nr 3-23-3006, 3-23-963, 3-22-2066). Siinses asjas ei ole toodud välja ühtegi asjaolu

või uut tõendit, mis annaks põhjust tõlgendada Tartu rahulepingu art-t IV senisest

kohtupraktikast erinevalt.

10. Riigikohus on otsuses nr 3-16-1810 (p-d 14 ja 16) selgitanud sedagi, et Tartu rahulepingu

art IV tõlgendamisel ei saa lähtuda sellest, kas opteerujatel võis esineda objektiivseid

takistusi, mis ei võimaldanud neil Eestisse elama asuda. Erinevatel praktilistel ja õiguslikel

kaalutlustel võis riik tollal aktsepteerida Eesti kodanikuna ka neid optante, kes asusid Eestisse

hiljem kui Tartu rahulepingus ette nähtud üks aasta lepingu ratifitseerimisest. Oluline oli

siiski, et mõistliku aja jooksul asuti Eestisse ümber.

11. Kaebaja esivanem EAA p I aga ei asunud Eestisse. Ta jäi Venemaale ning hukati seal

1937. a-l Nõukogude võimu repressioonide käigus. Halduskohus leidis õigesti, et asja

lahendamisel ei oma tähtsust, mis põhjusel kaebaja esivanem jättis Eestisse asumata.

Asjaolud, millele kaebaja tugineb (Eesti konsul kaasas kaebaja esivanema koostööle NSVL-i

vastaseks luuretegevuseks ning väidetavalt takistas tema Eestisse asumist), on isegi NSVL-i

repressiivaparaadi osaks olnud Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunal tunnistanud oma

XX.XX.1962 otsusega alusetuks. EAA p I 1937. a süüdimõistev otsus vaadati ümber, asi

lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu ja isik rehabiliteeriti surmajärgselt (dtl 63).

Järelikult pidas sõjatribunal isiku süüdimõistmise aluseks olnud dokumente tõele

mittevastavateks. Nii puuduvad asjas mistahes usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks kaebaja

hüpoteesi, et Eesti riik takistas õigusvastaselt kaebaja esivanema Eestisse ümberasumist.

Samas tuleb märkida, et isegi XX.XX.1937 ülekuulamise protokolli (dtl 59) kohaselt, milles

EAA p I väidetavalt tunnistas üles, et Eesti konsul kaasas ta luuretegevusse, on juttu sellest, et

värbamine toimus 1934. a-l. Sellest dokumendist ei nähtu, miks oli takistatud varem Eestisse

asumine. See, kas EAA p I sai Nõukogude Venemaa (NSVL) kodakondsuse, nagu on

märgitud süüdimõistmise materjalides, ei oma praeguses asjas lõppkokkuvõttes tähtsust.

12. PPA on seega asjaolud õigesti kindlaks teinud ja ei ole rikkunud uurimiskohustust. PPA-le

ei ole alust ette heita, et ta ei asunud koguma tõendeid kaebaja hüpoteesi kohta, mis tugineb

ainuüksi stalinistlike repressioonide ajal saadud isiku „ülestunnistusele“, mille NSVL-i kohus

on ise hiljem alusetuks tunnistanud ja isiku rehabiliteerinud. Ei ole mistahes alust pidada

üldtuntud ajalooliseks faktiks, et Eesti konsulitel Venemaal oleks olnud õigusvastane praktika

takistada optante Eestisse asumast ja sundida neid Eestisse asumise hõlbustamise asemel

4(5)

3-24-875

luuretegevuseks NSVL-i vastu. Ajaloouurimuses2 tuuakse välja, et Venemaal võeti 1920.

aasta maist 1922. aasta jaanuarini Eesti kodakondsusesse vastu 81 027 inimest, neist Eestisse

asus aastatel 1920–1923 ligi 37 600 kodanikku (hiljem oli ümberasumiste arv marginaalne).

Palju oli eestlasi, kes olid taotlenud kodakondsust otsese kavatsuseta lähemal ajal Eestisse

ümber asuda. Neid ajendas Eesti kodakondsust taotlema eelkõige lootus, et välismaalastena

Nõukogude Venemaal edasi elades pääsevad nad varade rekvireerimisest (ka

mobilisatsioonist jms). Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et suure tõenäosusega jäi kaebaja

esivanemal Eestisse ümber asumata samadel põhjustel mis ülejäänutel kümnetel tuhandetel

eestlastel, mitte Eesti riigi toonase õigusvastase tegevuse tõttu. Vastupidiseid tõendeid ei ole.

13. PPA otsus ei riku kaebaja inimõigusi. Kaebaja on VF-i kodanik ega jää PPA otsuse

tulemusel kodakondsuseta isikuks. Eesti ei ole ratifitseerinud Euroopa Nõukogu

kodakondsuse Euroopa konventsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 10.10.2024 otsuses

nr 29295/22 (Elmi Abo vs. Eesti), et kaebajaga osaliselt sarnases olukorras olnud inimese (kes

oli küll 1998. a-l Eestisse elama asunud) kohta, et ta ei ole tõendanud, et Eesti ametiasutuste

keeldumine teda Eesti kodanikuna tunnustamast mõjutas tema era- või perekonnaelu niivõrd

tõsiselt, et selle alusel saaks tõstatada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 8 rikkumise küsimuse (p 81). Samuti leidis Euroopa Inimõiguste Kohus

(samas, p-d 96 ja 97), et Eesti halduspraktikas tõlgendati Tartu rahulepingu artiklit IV kuni

2015. a-ni optantide järeltulijatele soodsamalt, kuid halduspraktika muudatus ei too kaasa

konventsiooni art 14 (diskrimineerimise keeld) rikkumist.

14. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

2 Aastatel 1918-1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja

halduspraktika analüüs 2018.pdf, lk 23.

5(5)