2-25-19897/5 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Kaire Pullerits

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2026, Rakvere

Tsiviilasja number

2-25-19897

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi X vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

5272,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank AS, registrikood: 10060701, asukoht:

Liivalaia tn 34, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond

Hageja lepinguline esindaja: Külli Reinfeld, e-posti aadress:

xxx

Kostja: X, isikukood: XXX; elukoht: xxx

Kostja seaduslik esindaja: Y, isikukood: XXX, elukoht: xxx;

e-posti aadress: xxx

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega.

2. Välja mõista Xlt Swedbank AS kasuks välja laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev

põhivõlgnevus 4471,12 eurot, intress 195,75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 118,28 eurot

ning edasiulatuv viivis põhinõudelt 4471,12 eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni

põhinõude täitmiseni.

3. Jätta menetluskulud X kanda.

4. Välja mõista Xlt Swedbank AS kasuks menetluskulud 595 eurot ning menetluskuludelt 595

eurolt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täitmiseni.

5. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2).

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Viru Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale

kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui

tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest

alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning

kajalt tuleb tasuda riigilõivu summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem

kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Riigilõiv tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr

EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohtuotsuse põhjendused

Viru Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-25-19897, Swedbank AS (hageja) hagi X (kostja) vastu

võlgnevuse nõudes. Menetlusse võtmise määrus ja hagiavaldus on kostja seaduslikule esindajale

kätte toimetatud KÄPO vahendusel 24.11.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks

15.12.2025 ega käesolevaks ajaks hagile vastust esitanud. Hageja palub rahuldada hagi

tagaseljaotsusega, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt

vastanud. Hageja palub tagaseljaotsuse tegemisel kohtul lahendisse märkida, et on analüüsinud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses,

kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi

toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse võib

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 444 lg kohaselt

tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 19.09.2023 hageja ja Q (laenusaaja) laenulepingu nr 23- 067261-AL,

mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 9000 eurot. Laenusaaja suri 20.11.2024.

Laenusaaja pärijaks on X (kostja). Seega on pärimisseaduse kohaselt laenusaaja õigused ja

kohustused üle läinud kostjale, kes ei ole hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid

kohustusi täitnud. Arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks

08.09.2025, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Hageja palub kostjalt välja mõista

hageja kasuks laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev võlgnevus kokku 4785,15 eurot, millest

põhiosa 4471,12 eurot, intress 195,75 eurot ja viivis 118,28 eurot ning viivis põhinõudelt 4471,12

eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja ja Q (laenusaaja) vahel sõlmitud laenuleping. Hageja

(krediidiandja) on sõlminud laenusaajaga leping oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjast ei

nähtu, et laenusaajaga oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib

füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse VÕS § 1 lg 5

tähenduses.

Riigikohus on selgitanud tagaseljaotsuse tegemist tarbijakrediidilepingute puhul, et TsMS § 407 lg 1

järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. See tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta

hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping

kehtib (vt ka käesoleva määruse p 13; vt ka Euroopa Kohtu 4. juuni 2020. a otsus kohtuasjas nr

C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p 52). Selleks saab kohus vajaduse korral anda

krediidiandjale võimaluse esitada krediidi kulukuse määra või vastutustundliku laenamise põhimõtte

täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui kohus leiab, et nõude aluseks olev tarbijakrediidileping on nt

liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu VÕS § 406² lg 1 alusel tühine, ei saa sellist hagi

tagaseljaotsusega muus kui algse maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja

sellelt arvestatud seadusjärgse intressi osas rahuldada, sest see ei ole õiguslikult põhjendatud. Kui

hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses

(v.a VÕS § 403⁴ lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha

tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Silmas tuleb

pidada, et tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu

hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata

(RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16) (24.11.2023, 2-21-13098/50, p 26).

Kuivõrd esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidisuhtest, on kohtul kohustus kontrollida lepingu

kehtivust omal algatusel, sõltumata vastaspoole vastuväidetest (sh krediidikulukuse määra,

laenusumma väljamaksmist, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist krediidi andmisel,

lepingu ülesütlemise põhjendatust jms).

Krediidikulukuse määr

Kohus kontrollis hagis märgitud krediidi andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra

(11,640%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates

alates 31.05.2023.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,72%.

19.09.2023 sõlmitud lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr on 11,640%. Nimetatud määr ei

ületa Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra

kolmekordset taset (16,72 % × 3 = 50,16 %) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on

seaduslik, vastab VÕS § 406² lg-le 1 ega ole tühine.

Laenusumma väljamaksmine

Kui laenusaaja sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama, tuleb hagejal lisaks välja tuua asjaolud,

millest nähtub, et kostja sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Hageja ja

laenusaaja sõlmisid 19.09.2023 laenulepingu nr 23-067261-AL, mille kohaselt andis hageja

laenusaajale laenu summas 9000 eurot. Hagile on lisatud makse väljavõte, mille kohaselt kandis

hageja 19.09.2023 laenusumma 9000 eurot laenusaaja arvelduskontole (dtl. 20). Seega on

krediidiandja esitanud kohtule tõendid, mis kinnitavad, et rahasumma anti laenusaaja käsutusse.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine krediidi andmisel

VÕS § 403-4 lg 1 näeb ette, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi

krediidivõimelisus) ja tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403-4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja

toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3

punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude

täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete

kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised

tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas

finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava

tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus.

Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

1. lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS §

4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet

mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja

hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg

13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja.

Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55

osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks

nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas

nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid

andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv“.

Hageja on selgitanud kohtule, et laenu taotlemise ajal oli laenusaaja kuue kuu keskmine sissetulek

~4445 eurot kuus (lisa 8), nelja väiksema sissetulekuga kuul keskmiselt ~2552 eurot kuus. Laenu

taotlemise ajal laenusaajal krediidikohustused puudusid ning 01.08.2023 kanne summas 8000 eurot

oli tehtud seoses korteri ostuga. Vaidlusaluse lepingu kuumakse oli 302,11 eurot, mis moodustas

laenusaaja keskmisest sissetulekust seega ~6,80-11,84% ning laenusaajale jäi muude (sh

majapidamiskulude kandmiseks ~2 249-4142 eurot. Hageja arvestas laenusaaja regulaarseteks

majapidamiskuludeks 1050 eurot kuus, mis ei ole väiksem kui Statistikaameti 2023.a arvestuslik

elatusmiinimum 338,23 eurot, mis teeb kahe ülalpeetavaga (laenusaaja oli oma ülalpeetavana

avaldanud ka elukaaslase) arvestuslikuks elatusmiinimumiks 744,11 eurot. Seega piisas laenusaaja

igakuisest sissetulekust nii krediidikohustuste kui ka regulaarsete majapidamiskulude kandmiseks

ning laenusaajale jäi veel vabu vahendeid. Laenusaajal puudusid lepingu sõlmimise ajal Creditinfos

aktiivsed maksehäired (lisa 9). Hageja selgitusele on lisatud laenusaaja pangakonto väljavõte

ajavahemiku 19.03.2023 - 18.09.2023 eest ja maksehäireregistri raport krediidiasutustele (dtl. 37-43,

45).

Kohus, kontrollides kostja pangakonto väljavõtteid ning hageja esitatud muid andmeid, leiab, et need

vastavad hageja poolt arvestatud andmetele: 14.04.2023 töötasu - 423 eurot; 15.05.2023 töötasu –

3378 eurot; 15.06.2023 töötasu – 7469 eurot; 14.07.2023 töötasu – 8989 eurot; 15.08.2023 töötasu

2708 eurot ja 15.09.2023 töötasu 3700 eurot. Töötasu kogusumma oli 26 667 eurot ning keskmine

töötasu kuus 4444,50 eurot ja nelja väiksema sissetulekuga kuul keskmiselt 2552 eurot kuus.

Pangakonto väljavõttes puuduvad andmed krediidikohustuste kohta teiste krediidiandjate ees.

Pangakonto väljavõte on esitatud piisavalt pika ajavahemiku kohta (19.03.2023-18.09.2023), s.o

kuue kuu eest, mis on kohtu hinnangul piisav, et adekvaatselt hinnata laenusaaja krediidivõimet.

Kohus nõustub krediidiandja arvestusega, et laenusaaja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks on 2552

eurot, mis laekub regulaarsete maksetena (töötasu), ning laenusaaja kohustusteks koos

majapidamiskuludega on 1050 eurot, mis ei ole väiksem kui Statistikaameti 2023.a arvestuslik

elatusmiinimum 338,23 eurot, mis teeb kahe ülalpeetavaga (laenusaaja oli oma ülalpeetavana

avaldanud ka elukaaslase) arvestuslikuks elatusmiinimumiks 744,11 eurot. Lisaks teostas hageja

päringud maksehäireregistrisse, et kontrollida laenusaaja varasemat maksekäitumist. Maksehäirete

päringute tulemusel tuvastas hageja, et laenusaajal puudusid laenulepingu sõlmimise ajal kehtivad

maksehäired. Ka laenusaaja pangakonto väljavõttes puudusid andmed krediidikohustuste kohta teiste

krediidiandjate ees.

Laenusaaja krediidivõimekuse arvutus laenulepingu sõlmimisel oli: 2552 eurot (sissetulek) - 1050

eurot (kohustused ja majapidamiskulud) -302,11 eurot (taotleva laenu osamakse) = 1199,89 eurot.

See tähendab, et laenusaaja krediidivõimekuse kontroll kinnitas laenusaaja krediidivõimelisust

igakuise reserviga 1199,89 eurot.

Kohus selgitab, et krediidiandjad peavad arvestama, et pärast laenumaksete tasumist jääks tarbijale

kätte piisav summa igapäevasteks kuludeks (toit, eluasemekulud, laste ülalpidamine).

Võlaõigusseaduse kohaselt ei ole tarbijakrediidi andmiseks ega vastutustundlikuks laenamiseks

fikseeritud riiklikult kehtestatud „minimaalset protsenti“ sellest, kui suur osa võla- ja

maksekohustustest tohib jääda võrreldes krediidivõtja sissetulekuga. Seadus nõuab krediidiandjalt

krediidivõime hindamist ja vastutustundlikku laenamist, kuid ei anna ühtset numbrilist piiri;

praktikas ja juhendites kasutatakse laenukoormuse hindamisel enamasti 30-40% netosissetulekust

kui orientiiri.

Laenusaaja

kogulaenukoormus

koos muu kohustuste ja majapidamiskuludega

(1050+302,11,=1352,11) moodustab ligikaudu 53% tema keskmisest netosissetulekust (2552). Aga

tuleb arvestada, et nimetatud summas on juba arvesse võetud ka majapidamiskulud, mistõttu

laenusaaja tegelik krediidikoormus moodustab netosissetulekust ligikaudu 11,84% (2525/302,11).

Kohus järeldab, et laenusaaja laenukoormus on vastutustundliku laenamise piirides. Kohus nõustub

hageja esitatud krediidivõimekuse arvutusega ning leiab, et laenusaaja krediidivõimekuse kontroll

kinnitas tema suutlikkust täita lepingust tulenevaid kohustusi.

Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et tegi laenusaaja maksevõime ja sissetulekute

kontrollimiseks päringuid, võttis arvesse kliendilt saadud infot tema finantskohustuste ja

sissetulekute kohta ning kliendi varasemat maksekäitumist. Kohtu hinnangul nõudis hageja

laenutaotlejalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (19.03.2023-

18.09.2023), s.o kuue kuu eest, mis on kohtu hinnangul piisav, et adekvaatselt hinnata laenusaaja

krediidivõimet. Hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et laenusaaja on

krediidivõimeline. Hageja järeldus ei ole meelevaldne. Krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7), sh omandanud

teabe, mis võimaldab tarbija krediidivõimelisust hinnata ja hinnanud tarbija krediidivõimelisust,

täites võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 4034 tulenevaid kohustusi.

Lepingu ülesütlemise põhjendatus

VÕS § 416 lg 1 sätestab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud. Krediidiandja võib osadena

tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul,

kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise

korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos VÕS § 416 lõikes 1 nimetatud

tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.

Hagiavalduse kohaselt kuna kostja/kostja seaduslik esindaja (laenusaaja pärija) ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi, saatis hageja 06.08.2025 kostja seaduslikule esindajale kirjalikult posti teel ja

e-kirja teel lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja

kogunenud võlgnevuse tasumiseks (lisa 6). Hageja hoiatas nimetatud teatises, et täiendavaks

tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks.

Arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja

poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks 08.09.2025, mille

tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks.

Kohus tuvastas, et hagiavalduse punkti 1.1.14. kohaselt tekkis põhivõlgnevus alates 17.05.2025.

Ülesütlemise teatise väljastamise hetkeks olid täielikult tasumata 17.05.2025, 17.06.2025 ja

17.07.2025 põhiosa maksed kogusummas 789,65 eurot. Hagile on lisatud 06.08.2025 teatis

pärandvaral lasuvate kohustuste kohta ning lepingu ülesütlemise tahteavaldus, mille kohaselt on

võlgnevus 06.08.2025 seisuga alljärgnev: leping nr 23-067261-AL võlgnevus 923,94 eurot (s.h.

põhiosa 789,65 eurot, põhiosa viivis 11,44 eurot, intress 122,85 eurot). Hageja palub tasuda

võlgnevuse hageja arvelduskontole hiljemalt 01.09.2025 (täiendav tähtaeg). Hageja andis kostjale

tähtaja võlgnevuste tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks. Hageja selgitas kostjale, et juhul, kui

kostja võlgnevust ülalnimetatud kuupäevaks ei tasu, loeb hageja lepingu üles öelduks ning nõuab

kogu võlgnevuse kohest tasumist täies ulatuses. Kuna kostja seaduslik esindaja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu

ühepoolselt ülesöelduks 08.09.2025, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Teatis

edastati kostja seadusliku esindaja rahvastikuregistrisse kantud aadressile.

Kohus järeldab, et hageja on esitatud tõenditega piisavalt tõendanud, et kostja oli täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega ning talle anti pärast seda edutult

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos hoiatusavaldusega, et

tähtaja jooksul maksmata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Samuti

on hageja tõendanud, et kostjale pakuti võimalust pidada läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks.

Seega leiab kohus, et hageja on järginud VÕS § 416 lõigetes 1 ja 2 sätestatud lepingu ülesütlemise

tingimusi ning lepingu ülesütlemine oli põhjendatud.

Hagi nõuded

Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev võlgnevus

kokku 4785,15 eurot, millest põhiosa 4471,12 eurot, intress 195,75 eurot ja viivis 118,28 eurot ning

viivis põhinõudelt 4471,12 eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja (laenusaaja pärija) ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ega esitanud

vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle.

Pärimisseaduse (PärS) § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik

pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud

pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. PärS § 130 lg 3

kohaselt on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused.

Laenusaaja suri 20.11.2024. Laenusaaja pärijaks on kostja (laenusaaja alaealine laps) (dtl. 31).

Kohtuinfosüsteemis (KIS) puuduvad andmed, et kostja (alaealine laps) oleks esitanud kohtule

avalduse kohtu nõusoleku saamiseks pärandist loobumiseks.

VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §

76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui

kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta

kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 101

lg 1 p 1 ja 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on

ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega

esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle

välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus on seisukohal, et hagiavaldus on õiguslikult põhjendatud ja kohus rahuldab hagi TsMS § 407

lg 1 alusel tagaseljaotsusega.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev põhivõlgnevus

4471,12 eurot, intress 195,75 eurot ja viivis 118,28 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõudelt 4471,12

eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Asja

menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1).

Kohus rahuldas hagi ja TsMS § 162 lg 1 tulenevalt jäävad menetluskulud kostja kanda.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuluna tasutud riigilõiv 595 eurot. Teisi menetluskulusid

hageja märkinud ei ole. Kohtu hinnangul puuduvad hagejal lepingulise esindaja kulud, kuna hagejat

esindas hageja töötaja volituse alusel. Kohus on seisukohal, et hagi esitamisel tasutud riigilõiv 595

eurot on põhjendatud menetluskulu.

Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud

täies ulatuses, s.o 595 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 595

eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud

taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.

TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kuulub käesolev kohtuotsus viivitamatule täitmisele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pullerits

Kohtunik