2-24-123035/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18. mai 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-123035

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi N.J Lambi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2428,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja N.J (isikukood XXX), seaduslik esindaja

(eestkostja) T.U

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi N.J

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista N.J Aktiva Finance Group OÜ kasuks 1239 eurot, s.o põhinõue.

3. Välja mõista N.J Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude (1239 eurot)

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

27. märtsist 2024 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta ülejäänud osas Aktiva Finance Group OÜ hagi N.J vastu rahuldamata.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 59% ulatuses N.J kanda ja 41% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

6. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

7. Välja mõista N.J Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 519,20 eurot, s.o

riigilõiv 206,50 eurot ja lepingulise esindaja kulu 312,70 eurot.

8. Välja mõista N.J Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 519,20

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1 (12)

9. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus 645,80 eurot väljamõistmiseks N.J.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14.06.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

N.J Lambi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas hagi 25.09.2024 ja hagi täpsustuse 21.11.2024. Hageja palub kostjalt välja

mõista lepingu nr L89014235785 alusel põhivõla 1239 eurot, intressi 108,66 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 99,12 eurot ning viivise määraga 16% aastas alates

26.09.2024 põhinõudelt 1239 eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja

mõista lepingu nr L89014236551 alusel põhivõla 649,85 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 77,98 eurot ning viivise määraga 24% aastas alates 26.09.2024 põhinõudelt 649,85

eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS (laenuandja) ja kostja

järelmaksulepingu nr L89014235785, mille alusel sai kostja kauba ostmiseks laenu 1239

eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel (05.12.2023–05.11.2026), kuid

ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Lepingust tulenevalt on intressimäär 16% aastas ja krediidi

kulukuse määr 32,68% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o alates

05.12.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o kuni 26.03.2024 summas 108,66 eurot. Lepingus

on viivisemääraks kokku lepitud 16% aastas. Kostja hilines kolme üksteisele järgneva

maksega: 51,56 euro suuruse osamakse maksetähtpäev oli 05.12.2023; 51,56 euro suuruse

osamakse maksetähtpäev oli 05.01.2024 ja 51,56 euro suuruse osamakse maksetähtpäev oli

05.02.2024. Krediidiandja saatis kostjale 07.03.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse ja andis

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna võlgnevust ei tasutud, saatis krediidiandja

26.03.2024 lepingu ülesütlemise teatise. Leping loeti üles öelduks 26.03.2024. Pärast lepingu

lõppemist ei ole kostja tagasimakseid teinud.

1.2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS (laenuandja) ja kostja Slice

makseviisi teenuslepingu nr L89014236551, mille alusel sai kostja kauba ostmiseks 649,85

2 (12)

eurot, tasumisega kolmes võrdse osamaksega iga kuu 8. kuupäeval. 21.11.2024 vastuses

selgitas hageja, et tegemist ei ole krediidilepinguga ning klient seda ei allkirjasta. Kostja ei

ole ühtegi makset teinud ning leping öeldi üles 26.03.2024. Lepingu alusel intressi ei

arvestata. Sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 25.09.2024 on 77,98 eurot. Lepingus on

viivisemääraks kokku lepitud 24% aastas. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale 07.03.2024

ülesütlemise hoiatuse, milles anti täiendav tähtaeg võla tasumiseks. 26.03.2024 saatis

krediidiandja teatise lepingute lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul.

1.3. Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi

kohta laenutaotluses esitatud andmete ning maksehäireregistri ja muude avalike andmebaaside

(mh creditinfo.ee, taust.ee) päringute alusel. Kostja avaldas oma sissetulekuks 1200 eurot

kuus ja muude finantskohustuste suuruseks 145 eurot kuus. Taotluse esitamise ajal kostjal

maksehäireid ei tuvastatud. Tagasimaksete suuruseks arvestati lepingute alusel 51,56 eurot ja

216,62 eurot kuus (kokku 268,18 eurot). Vaba raha jäägiks kujunes 786,82 eurot kuus, mida

võlausaldaja pidas kostjale kohustuste täitmiseks piisavaks.

1.4. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

Kostja vastuväited

2. Kostja tõi oma vastuses välja, et ta on nõus võla tasuma, kui kohus teisti ei otsusta. Kostja

käis politseis avaldust tegemas rahakoti varguse kohta. Kostja pangakaarti koos koodidega ja

ID-kaardiga on kasutatud kostja teadmata ja nõusolekuta. Kostjal ei ole e-postiaadressi.

Alustatud on menetlus, kuid kostja pole kindel, et need menetlused on omavahel seotud.

Eeldatavasti on need erinevad menetlused.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

3 (12)

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi

tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija on teinud

krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 2 kohase sisuga tahteavalduse. VÕS § 408 lg 3

sätestab, et VÕS § 405 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks,

kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus.

5.1. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 08.11.2023

sõlmitud järelmaksulepingu nr L89014235785 (dtl 32–36). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 1239 eurot. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi ja lepingutasu 15 eurot. Kostja

kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 51,56 eurot, viimase

osamakse suurus 51,19 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 5. kuupäevaks,

esimene osamakse tuli teha 05.12.2023 ja viimane osamakse 05.11.2026 (dtl 34). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.

Vastuses hagile tõi kostja välja, et tema rahakott varastati ja kostja ID-kaarti ning PIN-koode

on kasutatud kostja teadmata ja nõusolekuta.

Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja

PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades

tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kostja peab tõendama oma

väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, p

10; RKTKo 16.12.2019, p 22).

Kohus selgitas eeltoodut kostjale 05.04.2026 (dtl 99). Kohus määras kostjale tähtaja asjaolude

välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Kostjal tuli mh välja tuua järgmine: mis kuupäeval

kostja rahakott koos ID-kaardi ja PIN-koodidega varastati; mis kuupäeval kostja Politsei- ja

Piirivalveametisse ID-kaardi ja PIN-koodide vargusest teatas; et menetlus kriminaalasjas nr

24278050332 on algatatud ka Inbank Finance AS-i ja kostja vahel 08.11.2023 sõlmitud

lepingutega nr L89014235785 ja L89014236551 seonduvalt. Kostja asjaolusid välja ei toonud

ja tõendeid kohtule ei esitanud. Kostja esitas kohtule teatise kriminaalmenetluse alustamise

kohta, kuid sellest ei nähtu, et menetlus kriminaalasjas nr 24278050332 on algatatud ka AS-i

Inbank Finance ja kostja vahel 08.11.2023 sõlmitud lepingutega nr L89014235785 ja

L89014236551 seonduvalt. Kohus on kostjale selgitanud ka võimalust taotleda riigi õigusabi

(dtl 90).

5.2. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 08.11.2023

sõlmitud lepingu nr L89014236551, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga (dtl 37–38).

Leping on allkirjastamata. 21.11.2024 vastuses selgitas hageja, et tegemist ei ole

4 (12)

krediidilepinguga ning klient seda ei allkirjasta. Kohus tuvastab, et lepingu nr L89014236551

osas on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §-de 401, 402 ja 405 järgi. Sellise lepingu

puhul antakse kaup kohe üle, kuid tasumine toimub hiljem osamaksetena. Kostjale (tarbijale)

võimaldati maksetähtpäeva edasilükkamist (ost kohe, tasumine hiljem). Ka intressita krediit

on krediit.

Kostja avaldas, et ta ei ole lepinguid sõlminud ja kaupa saanud (dtl 108). Kohus selgitas

hagejale, et hagejal tuleb tõendada: millal, millisel viisil ja mis sisuga tahteavalduse kostja

lepingu nr L89014236551 sõlmimiseks tegi ning millal ja mis viisil krediidiandja tarbijale

lepingudokumendid püsival andmekandjal esitas ja millal anti kostjale kaup üle. Hagejal tuli

tõendada, et kostjale (kostjale isiklikult) anti kaup üle. Lepingu sõlmimise tõendamise

koormis lasub võlausaldajal.

Hageja selgitas, et müüjaks oli OÜ Rademar ja tellimus anti kullerfirmale Omniva üle

13.11.2023. Pakk toimetati Omniva Puhja Coop Konsumi pakiautomaati Elva vallas (dtl 111,

115–117). Hageja ei ole tõendanud, et kaup anti kostjale üle. Kauba pakiautomaati

toimetamine ei tõenda kauba üleandmist konkreetsele isikule. Hageja ei ole tõendanud, et

kostja tegi tahteavalduse lepingu nr L89014236551 sõlmimiseks. Kohus jätab lepingu nr

L89014236551 alusel kostja vastu esitatud hageja nõuded rahuldamata.

Krediidi kulukuse määr

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus nr L89014235785 toodud krediidi kulukuse määr on

kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024 , p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023 ,

p-d 14-15).

Lepingust nr L89014235785 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 32,68% aastas.

Lepingutasu oli 15 eurot, intressimäär oli 16% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 36

osamaksega (dtl 33, 34). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda

aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 08.11.2023

lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu

keskmine krediidi kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023

väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,16%. Finantsinspektsiooni

hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse

määra suuruseks 17,07%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu nr L89014235785

krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära

ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

7. Sõlmitud leping nr L89014235785 on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

5 (12)

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 13 ja 17).

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr, p 23).

6 (12)

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise

vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48

põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014 , p 35).

8.2. Hageja leiab, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi kohta

laenutaotluses esitatud andmete ning maksehäireregistri ja muude avalike andmebaaside (mh

creditinfo.ee, taust.ee) päringute alusel. Kostja avaldas sissetulekuks 1200 eurot kuus ja muud

finantskohustused 145 eurot kuus. Taotluse esitamise ajal kostjal maksehäireid ei tuvastatud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse (dtl

41) pinnalt. Hageja pole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema

varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku), sh kostja varaliste kohustuste ja

regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka kostja

varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud

teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja

kui palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja esitatud taust.ee väljavõttest nähtub, et see on tehtud 25.09.2024, s.o

hagi esitamise päeval, mitte enne lepingu sõlmimist (dtl 51).

Krediidiandja ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija sissetulekute,

kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud

andmeteta tarbija sissetulekute, kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

7 (12)

täitmise kohta ei võimalda laenutaotluse andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija

krediidivõimelisuse kohta.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu nr L89014235785

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause

kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle

tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei

võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe

teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt

nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o

õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu nr

L89014235785

ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

9.1. Hageja esitas ümberarvestuse (dtl 71, 72). Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla

1239 eurot. Hageja tõi välja, et kostja ei ole lepingu alusel tagasimakseid teinud ja pooled

8 (12)

selle asjaolu üle menetluses ei vaidle. Lepingu nr L89014235785 osas tekkisid kostjal põhiosa

maksete võlgnevused perioodil 05.12.2023–05.03.2024, s.o nelja osamakse võlg. Lepingust

nähtub, et 05.12.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 11,17 eurot; 05.01.2024 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 22,67 eurot; 05.02.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

23,20 eurot; 05.03.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 25,54 eurot (dtl 34).

Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 07.03.2024, milles teatas, et kui

kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 21.03.2024, siis on krediidiandjal

õigus lepingud üles öelda (dtl 45). Krediidiandja ütles kostjaga sõlmitud lepingud üles

26.03.2024 (dtl 47). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 26.03.2024. Kohus leiab, et

lepingu nr L89014235785 erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu

ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja

krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist.

Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda

kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu nr L89014235785 põhivõla

1239 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1239 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

10. Hageja palub ümberarvestuses kostjalt välja mõista viivise alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o alates 27.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras (dtl 72).

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja ümberarvestuse järgne viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja

viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (1239 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 27.03.2024 kuni

põhinõude täitmiseni.

11. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista kokku 1888,85 eurot, kuid

kohus rahuldas hageja põhinõude 1239 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

649,85 euro ulatuses. Hageja intressinõue 108,66 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses.

Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõuded 99,12 eurot (leping nr L89014235785) ja

77,98 eurot (leping nr L89014236551) jäävad rahuldamata. Hageja lepingujärgne viivisenõue

alates 26.09.2024 (16% aastas põhinõudelt 1239 eurot ja 24% aastas põhinõudelt 649,85

eurot) jääb rahuldamata. Rahuldatud on üksnes viivis alates 27.03.2024 põhinõudelt 1239

eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

9 (12)

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

13. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja

hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 14.06.2024. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 14.06.2024. Hagi

esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Hagi esitamise ajal

(14.06.2024) oli hagihinnaks 2428,16 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus

menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 1427,31

eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 59% ulatuses ning jättis rahuldamata

41% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 59% ulatuses kostja kanda ja 41% ulatuses hageja

kanda.

13.1. Hagilt hinnaga 2428,16 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 350 eurot.

Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Hageja on tasunud riigilõivu 35 eurot

ettenähtust enam. Hagejal on võimalik esitada kohtule avaldus riigilõivu tagastamiseks enam

tasutud osas. Kostjalt ei ole põhjendatud enam tasutud osas riigilõivu väljamõistmine hageja

kasuks. Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 59% ulatuses kostja kanda ja 41% ulatuses

hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 206,50 eurot.

13.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 780,50 eurot (ilma

käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses.

Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses

määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks

vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja

asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm

21.06.2021, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 3 tundi;

06.04.2026 kohtumäärusega tutvumisele, seisukoha koostamisele ja dokumentide kohtule

esitamisele 1 tund; menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi.

Kohus ei pea kogu esitatud ajakulu põhjendatuks ning vähendab ajakulu 4 tunni ja 15

minutini. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele kui esmastele

menetlustoimingutele kulub tavapäraselt rohkem aega kui hilisematele menetlustoimingutele,

10 (12)

mistõttu peab kohus põhjendatuks esialgsete toimingute suuremat ajakulu. Menetluskulude

nimekiri oli kohtule juba varem esitatud ning selle lõplik vormistamine ei vajanud olulist

täiendamist, mistõttu vähendab kohus menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega

15 minuti võrra.

13.3. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu

suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, p 18; RKTKm 11.02.201, p

14).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta

peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et

tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et

hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma

käibemaksuta).

Hageja on märkinud, et arvestades raha väärtuse vähenemist inflatsiooni tõttu ja üldist

elukalliduse tõusu, ei saa praegusel ajal nimetatud tunnitasu määra 169 eurot pidada

ebamõistlikult suureks. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei olnud tegemist mahuka ega

õiguslikult keeruka vaidlusega, mis õigustaks kõrgema tunnitasu kohaldamist. Asja

lahendamine ei eeldanud eriteadmisi ega ulatuslikku õigusalast analüüsi ning

menetlustoimingud olid tavapärased. Seetõttu ei anna pelgalt viide üldisele hinnatõusule ja

inflatsioonile alust pidada kõrgemat tunnitasu käesolevas asjas põhjendatuks ja vajalikuks

TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik

tunnitasu käesolevas asjas on madalam kui hageja esitatud 169 eurot tunnis ning kõrgema

tunnitasu kohaldamine ei ole õigustatud.

Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toimingud olid põhjendatud 4 tunni 15

minuti ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 510 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot

on põhjendatud lepingulise esindaja kulu (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 59% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja

kasuks lepingulise esindaja kuluna välja mõista 312,70 eurot.

14. Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 1165 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 519,20 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 645,80 euro osas.

15. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

11 (12)

16. Kuna kostjal ei ole menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata, siis kostjal

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)