2-25-21114/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 16. mai 2026

Tartu kohtumaja (Kalevi 1, 51010, Tartu, e-post

tartumk.info@kohus.ee)

Tsiviilasja number

2-25-21114

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi P.Y vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6513 eurot 77 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479, asukoht XXX-i ),

volitatud esindaja Sigrid Rahkema (e-post XXX)

Kostja P.Y (isikukood XXX, elukoht XXX

XXX-i , e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 05.12.2025 hagi P.Y vastu 4239 euro 8

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks osaliselt.

2. Mõista P.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 3639 eurot 10

senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ning edasiulatuv viivis 21,9% aastas põhivõlalt

(3639 eurot 10 senti) alates 11.02.2026 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Jätta menetluskuludest 70% P.Y kanda ning 30% Aktiva Finance Group OÜ

kanda. Mõista P.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 581

eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivis menetluskuludelt alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 05.12.2025 hagi P.Y (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4239 eurot 8 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt AS

Inbank Finance (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 29.01.2024 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr

L89014988650 (leping), mille järgi kostja sai krediiti 5000 eurot. Lepingu järgi oli fikseeritud

intressimäär 21,9% aastas, lepingutasu 100 eurot, igakuine lepingu haldustasu 3 eurot 90

senti, krediidikulukuse määr oli kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1 28,91 % aastas. Osamakse

suurus oli 270 eurot 71 senti, krediit tuli tagastada 24 osamaksega perioodil 10.03.2024–

10.02.2026.

Hageja selgituste kohaselt järgis krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet nõuetekohase hoolsusega (dtl 5–7), kui ta hindas kostja krediidivõimelisust

põhjalikult ning jõudis positiivse otsuseni enne lepingu sõlmimist. Kostja finantsolukorda

analüüsiti ja krediidivõimelisust hinnati kostja esitatud laenutaotluse alusel (dtl 29).

Krediidiandja kontrollis kosja esitatud teavet avalikest andmebaasidest ning tuvastas, et

lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal maksehäireid (dtl 30). Kostja sissetulekuid kontrolliti

Maksu- ja Tolliametilt (dtl 6). Krediidiandja leidis, et kostja on võimeline täitma lepingust

tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel, tuginedes kosja esitatud andmetele ja kostja

aktiivsete maksehäirete puudumisele.

Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis 10.08.2024, 10.09.2024, 10.10.2024 kolm järjestikust

osamakset tasumata. Krediidiandja andis kostjale 05.11.2024 lepingurikkumise tõttu

täiendava tähtaja 14 päeva, et tasuda hiljemalt 19.11.2024 võlgnev 837 eurot 66 senti ning

hoiatas kostjat, et kui kostja võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingu VÕS § 416 lg 1 järgi üles.

Krediidiandja edastas teate kostja lepingujärgsele aadressile XXX 4–21, XXX.

Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja täiendava tähtaja möödumisel kostjaga

sõlmitud lepingu üles 26.11.2024 ning loovutas 27.11.2024 oma lepingust tulenevad nõuded

kostja vastu hagejale. Kostjat teavitati nõude loovutamisest hagejale, saates teatise kostja

lepingujärgsele aadressile kui ka e-kirja teel 28.11.2024. Hageja edastas kostja e-posti

aadressile 28.11.2024 nõudekirja ning 16.01.2025 ja 25.02.2025 korduvad meeldetuletused.

Hageja palub kostjalt välja mõista:



põhivõlg 4239 eurot 8 senti



intress 329 eurot 72 senti



haldustasu 15 eurot 60 senti



sissenõudmiskulud 50 eurot



sissenõutavaks muutunud viivis 951 eurot 1 sent perioodil 27.11.2024–05.12.2025



edasiulatuv lepingujärgne viivis 21,9% aastas põhivõlalt alates 06.12.2025 kuni

põhinõude täitmiseni.

Hageja selgitas, et põhivõlg on 4239 eurot 8 senti, sest kostja on tasunud lepingujärgseid

osamakseid, millest 760 eurot 92 senti on arvestatud põhivõla katteks (5000 – 760,92). Intress

on 329 eurot 72 senti perioodi 10.08.2024–26.11.2024 eest, laenuhaldustasu nõutakse kuni

lepingu ülesütlemiseni perioodi 10.08.2024–10.11.2024 eest 15 eurot 60 senti (4 × 3,9).

Sissenõudmiskulusid 50 eurot nõutakse VÕS 1132 lg 2 ja üldtingimuste p 4.7 järgi, mis

hõlmavad kolme tasulise kirja saatmist 28.11.2024, 16.01.2025 ja 25.02.2025 (25+5+5),

millele lisanduvad muud makseviivitusega tekkinud kulud summas 15 eurot (nt andmete

töötlemine, kontaktide päringu kulu, kõned). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda

ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 630 eurot ja hageja õigusabikulud 338 eurot

ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 16.12.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 05.03.2026, jättes dokumendid TsMS § 326 järgi

kostja elukoha aadressil postkasti. Kohus helistas eelnevalt kostja elukohana märgitud (XXX

4–21, XXX-i, 48304, XXX) korteriomandi omanikule, kes avaldas kohtule, et kostja elab

antud aadressil. Eelnevalt saadeti kohtudokumendid ka kostja erinevatele e-posti aadressidele.

Kostjal oli võimalik esitada hagile vastus hiljemalt 26.03.2026. Kostja tähtaegselt hagile ei

vastanud.

3. Tartu Maakohus andis 06.05.2026 hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite ning

nõude ümberarvutuse esitamiseks VÕS § 4034 lg 7 mõttes, mis sätestab, et kui krediidiandja

rikub tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes ning muid tasusid (sh

lepingutasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

4. Hageja esitas oma täiendused kohtule 07.05.2026 kohtule. Hageja leidis, et krediidiandja

järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja

kogutud teave oli piisavalt selge. Hageja esitas ümberarvutuse (dtl 74–75), juhuks kui kohus

peaks asuma seisukohale, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid

rikkunud, millega hageja ei nõustu.

Hageja selgitas, et krediidiandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja

krediiditaotluses esitatud teavet, andmeid koguti ka Creditinfost ja Krediidiregistrist, vastused

on salvestatud logifailidena, krediidiandja kontrollis, et kostjal ei olnud maksehäireid. Kostja

sissetulekuna arvestati Maksu- ja Tolliameti andmeid aluseks võttes 701 eurot 52 senti kuus,

kostja finantskohustused olid 94 eurot kuus Kostja ise märkis enda sissetulekuks taotluses

1600 eurot. Laenutaotluse kohaselt kostjal ülalpeetavaid ei olnud. Enne laenu väljastamist on

näha, et kostja keskmised finantskohustused moodustasid vaid ca 13% tema sissetulekust ning

kostjale jäi kätte rohkem kui 600 eurot igapäevasteks majandamiskulude katteks. Pärast

krediidi andmist moodustasid finantskohustused 52% kostja sissetulekust ja kostjale jäi kätte

ligikaudu 336 eurot 81 senti kuus enda jaoks, mis on 48% sissetulekust. Seega järgiti lepingu

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 71–73).

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool

kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et kõigi osamaksete

tasumise tähtaeg on saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I) ning

seejärel põhivõla suurust, intressi ja muid kulusid, menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja

esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kui ta ei küsinud vastuolus Riigikohtu praktikaga kostjalt lepingu sõlmimisel

arvelduskonto väljavõtet ega saanud selle tõttu nõuetekohaselt hinnata kostja

finantskohustusi. Hageja ei tõendanud, et krediidiandja oleks saanud krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega hinnata muu teabe alusel. Kohus tuvastab, et krediidiandja tugines

kostja krediidivõimelisuse hindamisel peamiselt kostja enda esitatud andmetele, sissetuleku

hindamisel lähtuti küll Maksu- ja Tolliameti andmetest, kuid kohustusi hinnatu kostja

avaldatu alusel (dtl 6, 29), lisaks on maksehäirete kontrollimist tõendav dokument koostatud

hagi esitamise päeval peaaegu kaks aastat pärast lepingu sõlmimist, see ei saanud olla kostja

krediidivõimelisuse hindamise alus lepingu sõlmimise ajal. Kohus andis hagejale täiendava

võimaluse vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist põhjendada (dtl 67–69), kuid

hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud, vaid kordas enda varasemaid seisukohti (dtl 71–73).

8. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärg, et kõik kostja tasutud maksed loetakse tasutuks põhivõla (ja seadusjärgse

intressi) katteks ning muid tasusid (sh lepingutasu) kostja krediidiandjale ega hagejale ei

võlgne. Hageja esitatud alternatiivne nõue piirdub vaid põhivõla, seadusjärgse intressi,

sissenõudmiskulude ning lepingujärgse viivisega. Hageja esitas kohtule ka nõude

ümberarvutuse (dtl 73–75).

II

8. Kohus märgib, et hageja on ümberarvutuses välja toonud, et kostja sai lepingu järgi krediiti

5000 eurot ning on tagasi maksnud 1360 eurot 90 senti (dtl 50–52). Kui arvutada kõik

tagasimaksed põhiosa katteks, on põhivõlg 3639 eurot 10 senti. Tegemist oli tähtajalise

lepinguga, mis lõppes 10.02.2026. Hageja hinnangul tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

ka lepingujärgsed viivised 21,9% aastas põhivõlalt alates lepingu lõppemisele järgnevast

päevast 11.02.2026 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja on lisaks palunud välja mõista 50 eurot

sissenõudmiskulud, seadusjärgse intressi nõuet hageja kohtule ei esitanud (dtl 73–75).

9. Kohus leiab, et kuna tegemist oli tähtajalise lepinguga, mis lõppes 10.02.2026 ning

nimetatud kuupäev on saabunud, on kogu põhivõlg muutunud sissenõutavaks alates lepingu

lõppemise päevast (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Kohus tuvastab, et kostja sai

5000 eurot krediiti, kuid on seni tagasi maksnud 1360 eurot 90 senti (dtl 50–52), mistõttu

tuleb hagi rahuldada põhivõla osas ja kostjalt hageja kasuks nimetatud ulatuses välja mõista

põhivõlg. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS 1132 lg 2 p 3 ja üldtingimuste p

4.7 järgi välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot (dtl 8). Hageja ei esitanud seadusjärgset

intressinõuet.

Kohus leiab, et kostjalt tuleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi välja mõista viivis

põhivõlalt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, lähtudes lepingujärgsest

viivisemäärast. Riigikohus on selgitanud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta

viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 33;

RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista edasiulatuv viivis 21,9% aastas alates 11.02.2026 kuni põhivõla tasumiseni.

Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt hageja kasuks

välja mõista:



põhivõlg 3639 eurot 10 senti,



sissenõudmiskulud 50 eurot



edasiulatuv viivis 21,9% aastas alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast

11.02.2026 põhivõlalt (3639 eurot 10 senti) kuni põhivõla tasumiseni.

10. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1

kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses kostja kanda. Kohus rahuldas haginõuded u

70% ulatuses. Seega jäävad hageja kuludest 70% kostja kanda ning hageja kanda 30% kostja

kuludest. Kostjal menetluskulud puudusid.

11. Hageja esitas kohtule koos hagiavaldusega 05.12.2025 menetluskulude nimekirja, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv on 630 eurot ja lepingulise

esindaja kulud 338 eurot (km-ta) kahe tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot

(dtl 49). Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista

käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi

arvestada. Hageja kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses

käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Hageja palus märkida menetluskulude

kindlaksmääramisel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast viivist.

11.1. Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada

osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 630 eurot. Riigilõiv on

menetluskulu, tasumise kohustus tuleneb TsMS § 138 lg 2 järgi seadusest.

11.2. Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja vajalikus ja

põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1

kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kohus lähtub Riigikohtu juhistest, et

menetluskulude kindlaksmääramisel ei pea kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid

tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Kohus

peab menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu

lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu

tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab

kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust,

dokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa

sarnase õigusteenuse hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm

29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).

11.3 Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu

arvestades on põhjendatud ajakulu 2 tundi aega ning põhjendatud juristi tunnitasu määr

tüüphagi eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud

100–120 eurot. Menetlusdokumendi sisu ja ülesehitust arvestades on aru saada, et tegemist on

etteantud vormiga, kus on täidetud vajalikud kohad. Kohus arvestab, et tegemist on

tüüphagiga ning sarnase teenuse turuhind on tavapäraselt olnud kindlaks määratud summana

85–100 eurot. Seega on hageja vajalikuks ning põhjendatud õigusabikuluks 200 eurot (ilma

km-ta).

Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 830 eurot (630 + 200). Kuna hageja

kantud menetluskulud jäid hagi osalise rahuldamise tõttu kostja kanda 70% ulatuses, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 581 eurot.

11.4. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 581

eurot. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks

välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse

TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagatiseta viivitamata täidetavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin