2-25-6764/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anastassia Stalmeister

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 15. mai 2026

Tsiviilasja nr

2-25-6764

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi Z.F-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Hagi hind

9117 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank AS (registrikood 10060701, aadress

Liivalaia 8, 15040 Tallinn; e-post: , lepinguline esindaja

Marjel Mõis

Kostja:

Z.F

(isikukood

XXX;

elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, Soome; e-post

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega.

2. Mõista Z.F-ilt Swedbank AS kasuks välja 8. aprillil 2019 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr 19-033184-RK tulenev põhivõlgnevus 6995 eurot 90 senti,

intress 742 eurot 5 senti, kindlustusvõlgnevus 115 eurot 33 senti, käesoleva otsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt (6995 eurot 90 senti)

1175 eurot 85 senti ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses põhinõudelt (6995 eurot 90 senti) alates 16. maist 2026 kuni põhinõude

täitmiseni.

3. Jätta menetluskulud Z.F-i kanda.

4. Mõista kostjalt Z.F-ilt hageja Swedbank AS kasuks menetluskulud 770 eurot ja viivis

tasumata menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt

teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kaja

esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte

rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229

AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is, nr EE221700017003510302

Luminor Bank AS-is või nr EE567700771003819792 AS-is LHV Pank. Koos kajaga tuleb

esitada andmed riigilõivu tasumise kohta.

Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja

nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule.

Hageja võib esitada Tartu Ringkonnakohtule tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178).

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Swedbank AS (hageja) esitas 2. mail 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Z.F-i (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hageja palus mõista kostjalt välja kokku 8282 eurot 45 senti, s.o põhivõlg 6995 eurot 90 senti,

intress 742 eurot 5 senti, kindlustusvõlgnevus 115 eurot 33 senti ja viivis 429 eurot 17 senti, ja

tulevikus sissenõutava viivise võlaõigusseaduse (VÕS) 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

2. Hageja nõuete aluseks on hageja ja kostja vahel 8. aprillil 2019 sõlmitud krediitkaardi

kasutamise leping nr 19-033184-RK, mille alusel hageja andis kostja kasutusse krediitkaardi

krediidilimiidiga 2850 eurot intressimääraga 18% aastas. Lepingu sõlmimisel oli krediidi

kulukuse määr 24,930% aastas.

Hageja ja kostja leppisid kokku krediidilimiidi suurendamises kolmel korral:

- 16. juulil 2019 4000 eurole, intressimäär ja igakuise tagasimakse kuupäev jäid samaks, krediidi

kulukuse määr 23,130% aastas;

- 2. augustil 2019 4850 eurole intressimäär ja igakuise tagasimakse kuupäev jäid samaks,

krediidi kulukuse määr 22,800% aastas;

- 7. jaanuaril 2020 7000 eurole, igakuise tagasimakse kuupäev jäi samaks, kuid lepiti kokku uues

intressimääras 17% aastas, krediidi kulukuse määr 20,440% aastas.

Lisaks sõlmisid hageja ja kostja 29. aprillil 2019 krediitkaardi kindlustusleppe nr

NK0000204904, mille alusel tasus hageja kindlustusandjale kindlustusmakseid, mille kostja

hagejale hüvitas igakuiste maksetena, kindlustusmakse määr oli 0,55%.

Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja 25. septembril 2024

kostjale postiga ning e-postiga lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja

andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja tagasimakseid

täiendava tähtaja jooksul ei teinud, ütles hageja lepingu 21. oktoobril 2024 üles. Lepingu

lõppedes oli kostja kasutanud krediiti summas 6995 eurot 90 senti ning kostjal olid tasumata

intressimaksed perioodil 6. aprill 2024 kuni 22. oktoober 2024.

3. Kostja sai hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse 6. juunil 2025 kätte. Kostja hagile

vastanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ning kuulub tagaseljaotsusega

rahuldamisele (TsMS § 407 lg 1).

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud,

isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale e-postiga kätte toimetatud 6. juunil 2025.

Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks

esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile

vastanud.

6. Kohus leiab, et sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1

mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13).

Hageja ja kostja sõlmisid 8. aprillil 2019 lepingu nr 19-033184-RK seega kehtis selle sõlmimise

ajal Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,01%. Kuivõrd

lepingu nr 19-033184-RK krediidi kulukuse määr oli 24,930% aastas, siis ei ületanud see VÕS §

4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

16. juulil 2019 ja 2. augustil 2019 krediidilimiidi suurendamise kokkulepete sõlmimise ajal

kehtis Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37% ja 7.

jaanuaril 2020 sõlmitud krediidilimiidi suurendamise kokkuleppe sõlmimise ajal 20,61%.

Kuivõrd 16. juulil 2019 sõlmitud kokkuleppe alusel oli krediidi kulukuse määr 23,130% aastas,

2. augustil 2019 sõlmitud kokkuleppe alusel 22,800% aastas ja 7. jaanuaril 2020 sõlmitud

kokkuleppe alusel 22,800% aastas, siis ei ületanud krediidi kulukuse määr ka krediidilimiidi

suurendamise kokkulepete sõlmimisel VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

7. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtted. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija

krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus

osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel

tingimustel.

VÕS § 4034 lg 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab

krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi

kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–

3 ja lg-s 7 sätestatust.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud

näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1

p-d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm

24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika

tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja

sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 25.3;

RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 19–22).

8. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Hageja selgituste kohaselt tegi hageja kostja krediidivõimelisuse hindamiseks konto väljavõtte

alusel kindlaks, et kostja kuue kuu keskmine sissetulek oli 2900 eurot 18 senti ning kostjal

puudusid varasemad kohustused. Majapidamiskulude osas ei lähtunud hageja konto väljavõtte

andmetest, sest hageja väidete kohaselt ei nähtunud sellelt kõiki vältimatuid majapidamiskulusid,

selle asemel arvestas hageja kostja majapidamiskuludeks 393 eurot kuus. Samuti väidab hageja, et

tegi kindlaks, et kostja kohta pole avaldatud Creditinfo maksehäireid.

Hageja kontrollis uuesti kostja krediidivõimelisust enne krediidilimiidi suurendamise kokkulepete

sõlmimist. Esimest korda suurendati krediidilimiiti 16. juulil 2019 ning hageja tegi konto

väljavõtte alusel kindlaks, et kostja viimase kuue kuu keskmine sissetulek oli 3987 eurot 23 senti

ning maksimaalselt oli kostjal finantskohustusi 349 eurot 43 senti kuus, majapidamiskohustusteks

arvestas hageja 393 eurot kuus. 2. augustil 2019 suurendati uuesti krediidilimiiti ning hageja leidis

konto väljavõtte alusel, et kostja viimase kuu keskmine sissetulek oli 2759 eurot 81 senti,

maksimaalselt kohustusi kokku 361 eurot 83 senti ning majapidamiskohutusteks arvestas hageja

393 eurot kuus. Viimane krediidilimiidi suurendamine toimus 7. jaanuaril 2020 ning konto

väljavõtte alusel oli kostja sissetulekuks 2657 eurot 45 senti, igakuiseid kohustusi oli kostjal

maksimaalselt summas 393 eurot 45 senti ning majapidamiskohustusteks arvestas 393 eurot kuus.

Lisaks kontrollis hageja enne iga krediidilimiidi suurendamise kokkuleppe sõlmimist ega kostja

kohta pole avaldatud maksehäireid.

Kohus leiab, et hageja on kostja krediidivõimelisust hinnanud piisava hoolsusega, hageja on konto

väljavõtete alusel nii lepingu sõlmimisel, kui ka hiljem krediidilimiidi suurendamisel teinud

kindlaks kostja viimase kuue kuu keskmise sissetuleku ja finantskohustused.

Majapidamiskohustusi hageja konto väljavõtte alusel eraldi kindlaks ei teinud, kuid lähtus

üldkohaldatavatest määradest, mis on kooskõlas KAVS § 49 lg 1 p-ga 4. Hageja arvestas piisavalt

suure summaga majapidamiskuludeks (393 eurot). Hageja poolt tuvastatud sissetulekud ja

kohustused on kooskõlas kostja pangakontolt nähtuva infoga. Kohus leiab, et hagis esitatud

asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Seetõttu rahuldab

kohus hagi.

9. Hageja nõuab põhivõlgnevuselt 6995 eurot 90 senti ka viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras alates 3. maist 2025 kuni põhinõude täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni.

Kohus mõistab viivise kooskõlas TsMS §-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga. Alates 3. maist

2025 kuni käesoleva otsuse tegemiseni, s.o 15. maini 2026 on lisanduv viivis kokku 746 eurot 68

senti. Kokku on käesolevaotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seega 1175

eurot 85 senti.

Eelpoolöeldust tulenevalt on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb mõista hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 6995 eurot 90 senti, intressi 742 eurot 5 senti, kindlustusvõlgnevuse

115 eurot 33 senti, 15. mai 2026. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1175 eurot 85 senti

ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 16. maist 2026 kuni

põhinõude täitmiseni.

10. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja rahalise suuruse kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1

määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

rahuldas hagiavalduse, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

11. Hageja on taotlenud hagiavalduses menetluskuludena riigilõivu 770 eurot väljamõistmist

kostjalt. Muude menetluskulude väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kostja ei ole hageja

menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud.

Kohtu hinnangul on riigilõiv summas 770 eurot menetluskuludena põhjendatud ja vajalik (TsMS

§ 174 lg 1). Seega kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 770 eurot.

12. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Anastassia Stalmeister

kohtunik