3-26-894/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

14. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-894

Haldusasi

Q.K

kaebus Tallinna Vangla põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2026. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.K

Vastustaja – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.K määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Q.K määruskaebus Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2026. a

määruse peale haldusasjas nr 3-26-894.

2. Jätta Q.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2026. a

määrus haldusasjas nr 3-26-894 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.K esitas Tallinna Vanglale 01.02.2026 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 500 eurot selle eest, et viimasel kolmel nädalal on taotleja olnud vanglas kohustatud

ravimite manustamisel avama kontrolliks suu, mille käigus on kaebaja suuõõnsust valgustatud

taskulambiga. Taotleja hinnangul on suu intiimne kehapiirkond ja selle kontroll on võrreldav

alasti läbiotsimisega. Ravimite manustamine toimub hämaras aatriumis teiste kinnipeetavate

ja vanglaametnike juuresolekul. Selline kontroll on alandav ning riivab taotleja inimväärikust

ja privaatsust. Varem võeti kinnipeetavaid ravimite manustamiseks vastu ka kontaktisiku

ruumis ühekaupa.

2. Tallinna Vangla jättis 05.03.2026 vastusega nr 1-9/1-26/40-2 taotluse rahuldamata.

Tallinna Vangla kodukorra p 19.7 kohaselt on kinnipeetavad kohustatud ravimid manustama

3-26-894

kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks

korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Kodukorras ei ole sätestatud konkreetset

kontrollitehnikat ega ammendavat loetelu kontrollivahenditest, vaid määratletud sellise

kontrolli eesmärk, milleks on võimaldada ametnikul veenduda ravimite tegelikus

manustamises. Selleks on ametnikul õigus nõuda kinnipeetava enda sooritatavaid toiminguid

ning kasutada mõistlikke abivahendeid (nt taskulampi), mis on vajalikud nähtavuse ja

kontrolli tõhususe tagamiseks. Taskulampi ei asetata kinnipeetava suhu ja seda ei viida

suuõõnde, vaid valgus suunatakse lühiajaliselt väljastpoolt nähtavuse parandamiseks.

Ravimite väärkasutus vanglas ei ohusta mitte üksnes konkreetset kinnipeetavat, vaid ka teisi

kinnipeetavaid ja laiemalt vangla sisekorda. Ravimite manustamist kontrollitakse kõigi

kinnipeetavate puhul ühtsetel alustel ning sõltumata sellest, kas ravim on tabletina või vedelal

kujul. Ravimite manustamise kontrollimine ei ole võrreldav (alasti) läbiotsimisega

vangistusseaduse (VangS) § 68 tähenduses. Tuvastatud ei ole, et taotleja puhul oleks ravimi

manustamise kontrollil kasutatud jõudu, sisenetud taotleja suuõõnde füüsiliselt või rakendatud

alandavaid võtteid. Puuduvad ka tõendid, et ravimite manustamise kontroll oleks põhjustanud

taotlejale tervisekahjustuse või see oleks talle vastunäidustatud. Kontrolli raames ei avaldata

teistele kinnipeetavatele taotleja diagnoosi, raviskeemi või ravimi nimetust. Pelgalt ravimi

võtmise fakt ei ole käsitatav terviseandmete õigusvastase avaldamisena. Vangla varasem

töökorraldus, mille raames võeti kinnipeetavaid ravimite manustamiseks vastu kontaktisiku

ruumis ühekaupa, ei muuda praegust ravimite kontrolli korda õigusvastaseks. Kuna tuvastatav

ei ole vangla õigusvastane tegevus ega taotlejale mittevaralise kahju tekitamine, siis jääb

kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

3. Q.K esitas Tallinna Halduskohtule 26.03.2026 kaebuse mõista Tallinna Vanglalt

temale tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitis 500 eurot. Kaebajale ravimite andmine

teiste vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate juuresolekul rikub kaebaja õigust terviseandmete

konfidentsiaalsusele. Kaebaja puhul toimub suu valgustamine kolm korda päevas. Kaebajal

on vasakus silmas kae ja ere valgus paneb tal pisarad jooksma. Kaebajal on proteesid ja ta ei

soovi, et temale taskulambiga suhu valgustatakse. Kuna aatrium on tolmune, satub kaebajale

ravimite manustamise käigus suhu ka tolmu. Kontrolli ja lisameetmete rakendamine oleks

põhjendatud kinnipeetavate puhul, kes ravimeid ei manusta, vaid koguvad ja äritsevad

nendega. Sellised kinnipeetavad on vanglale teada. Kaebaja on 67-aastane ja ravimid on talle

arsti poolt määratud ning haiguste tõttu vajalikud. Kaebaja ei tarvita psühhotroopseid

ravimeid. Vangla tegevus on õigusvastane ning põhjustab kaebajale mittevaralist kahju, mis

seisneb väärikuse alandamises ja tervise kahjustamises (suurenenud ärevus). Igapäevased

läbiotsimised on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-ga 3. Inimese keha on eraelu kõige intiimsem aspekt (vt Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) 22.10.2003 otsus nr 24209/94, Y.F. vs. Türgi, p 33).

4. Tallinna Halduskohus tagastas 01.04.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel läbivaatamatult, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebaja väitel on temale mittevaralist

kahju tekitatud sellega, et vanglaametnikud kasutavad kontrolli teostamisel abivahendina

taskulampi, kontrolli teostatakse ruumis, kus samal ajal viibivad ka teised kinnipeetavad ja

mitu vanglaametnikku ning kontrolli teostamise ruum on tolmune. Iseenesest riivab kohustus

avada suu ja võimaldada suuõõne vaatlust isiku kehalist puutumatust. Kaebuses kirjeldatud

asjaoludel saab kaebaja subjektiivsete õiguste riive hinnata siiski väheintensiivseks. Vaidlust

ei ole selles, et ravimi manustamisel toimuv suuõõne kontroll on lühiajaline ja üksnes

visuaalne ning see ei eelda füüsilist kontakti kinnipeetava ja vanglaametniku vahel ega ka

kontrollivahendi viimist kinnipeetava suuõõnde. Suuõõne vaatlus ei hõlma kinnipeetava keha

paljastamist ega tema muul viisil läbiotsimist. Kaebaja ei ole väitnud, et tema suuõõnt oleks

2(4)

3-26-894

visuaalselt võimalik vaadelda teistel ruumis viibivatel isikutel peale kontrolli teostavate

ametnike. Kohtupraktikas on leitud, et isiku suuõõne vaatlus ei ole intensiivne sekkumine

isiku kehalisse puutumatusse ning pärast ravimite manustamist võib vanglateenistuse ametnik

anda kinnipeetavale korralduse näidata oma suuõõnt. Kohustus avada ravimi manustamise

kontrollimiseks korralikult suu on vangla julgeoleku tagamiseks tehtav toiming, mis on

kinnipidamisega kaasnev paratamatu ebameeldivus ja mille talumine on kinnipeetava

kohustus (Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2016 otsus nr 3-14-53011, p 9; Tartu Halduskohtu

29.01.2026 määrus asjas nr 3-25-155, p 9.1). Suuõõne kontrollimine on üks kõige vähem

intensiivsetest kinnipeetava läbiotsimise viisidest (vt Riigikohtu 19.06.2025 otsus nr 3-22-

1384, p 23; 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 15). Praeguses asjas ei muuda riivet

intensiivsemaks asjaolu, et kontrolliks kasutatakse taskulampi. Suuõõne kontrollil puudub

mõte, kui kontrollijal ei ole võimalik suhu näha, mis ei pruugi ilma lisavalgustuseta olla

võimalik ka hea üldvalgustusega ruumis. Vanglaametnikul ei ole lubatud kaebajat pimestada

ja kaebaja väidetest ei nähtu, et seda oleks tahtlikult tehtud. Isegi juhul, kui ülemäärane valgus

peaks lühiajaliselt jõudma kaebaja silma, saab ta oma silmi kaitsta nende sulgemisega. Ka

piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee (CPT) 2023. a raportis ei ole Horvaatia vanglate töökorralduse osas leitud, et ravimi

manustamisel suuõõne kontrollimine ja selleks abivahendi (spaatli) kasutamine oleks

problemaatiline.

Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Ravimite korrakohase manustamise kontroll kannab

kaalukat avalikku eesmärki tagada vangla julgeolek ja see toimub mh kaebaja enda huvides.

Varasem praktika on näidanud, et ilma kontrollita võivad manustamata jäetud ravimid sattuda

vanglas ringlusesse, mis võib ohustada teiste isikute tervist. Samuti võib arsti määratud ravimi

manustamata jätmine tekitada kinnipeetavale tervisekahju. Arsti määratud ravimi

manustamise kontrollimine ei saa riivata kaebaja inimväärikust (vt Tallinna Halduskohtu

02.05.2016 otsus nr 3-16-198). Tõhususe tagamiseks peab kontroll olema ühetaoline ja pidev

ning ei saa sõltuda sellest, milline on kinnipeetava suhtumine ravimite võtmisesse. Kaebaja ei

heitnud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ette, et kontrolli teostamiseks kasutatav

ruum on tolmune, mistõttu ei saanud vangla kahjunõude lahendamisel sellele vastata. Kaebuse

eduväljavaadete üle otsustamisel ei oma see küsimus ka määravat tähendust. Kokkuvõttes on

ebatõenäoline, et ravimite manustamise kontrollimisel oleks kaebajale tekitatud mittevaralist

kahju, mida tuleks riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitada.

5. Q.K palub 22.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata kaebus

halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ravimite manustamise kontroll mõjub kaebajale

emotsionaalselt halvasti ning see mõjutab omakorda tema füüsilist tervist (südameprobleeme).

Kaebajal on selle tõttu stress, ärevus, unehäired jmt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab piisaval määral HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

7. Halduskohus tagastas Q.K kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. HKMS § 121 lg 2 p 21

kohaldamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja

kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).

3(4)

3-26-894

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et kaebaja õiguste riive ei ole

kuigi intensiivne ja kaebuse eduväljavaated on vähesed, ning ei pea vajalikuks neid kõik üle

korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Kohtupraktikas on korduvalt hinnatud, et kinnipeetava

suuõõne vaatlus ei riiva intensiivselt tema õigusi ja seda õigustab vangla legitiimne vajadus

kontrollida kinnipeetavate poolt ravimite manustamist (nt Riigikohtu 19.06.2025 otsus nr 3-

22-1384, p 23; 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 15; Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2016 otsus

nr 3-14-53011, p 9). Ainuüksi asjaolu, et suuõõne vaatluse käigus võidakse toimingu tõhususe

suurendamiseks kasutada abivahendina nt taskulampi suuõõne valgustamiseks, ei muuda

vaatlust iseenesest veel kinnipeetava õigusi intensiivsemalt riivavaks. Seda mõistagi eeldusel,

et kinnipeetava suuõõnt valgustatakse üksnes väljastpoolt suunatud valgusvihuga ning selle

käigus ei viida taskulampi kinnipeetava suhu ega põhjustata temale muid tarbetuid

ebamugavusi (nt silmade pimestamist). Pole alust arvata, et vanglaametnikud kasutaksid

taskulampi tahtlikult kaebaja pimestamiseks. Kaebaja õigusi ei saa intensiivselt riivata ka

kohustus avada suu lühiajaliseks kontrolliks, isegi kui väidetavalt on selleks kasutatav ruum

(aatrium) tolmune. Seejuures võimaldab taskulambi kasutamine ilmselt lühendada vaatluseks

kuluvat aega, sest ravimite võimalik peitmine oleks sellisel juhul kiiremini märgatav. Ka

asjaolu, et ravimite manustamine ja selle kontrollimine toimub ruumis, kus viibib lisaks teisi

kinnipeetavaid ja vanglaametnikke, ei riiva olulisel määral kaebaja õigusi, sest teised ruumis

viibijad ei osale kaebaja suuõõne vaatlusel ning neile ei saa ka teatavaks, mis ravimeid ja

milliste diagnooside tõttu kaebaja manustab. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja

kirjeldatu näol on tegu kinnipidamisega kaasneva paratamatu ebamugavusega (vt VangS § 41

lg 1). Eelnevast tulenevalt tagastas halduskohus Q.K hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel õiguspäraselt.

9. Eeltoodut arvestades jääb Q.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

01.04.2026 määrus muutmata.

10. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)