2-25-4670/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

14.05.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-4670

Kohtuasi

V.W avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.08.2025 määrus (avalduse

läbivaatamata jätmine)

Kaebuse esitaja ja liik

V.W määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (laste ema) V.W (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Jana Kitter

Puudutatud isik I (laps) P.N (isikukood XXX)

Puudutatud isik II (laps) P.E (isikukood XXX)

Puudutatud isikute I–II riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson

Puudutatud isik III (laste isa) B.X (isikukood XXX),

lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25.08.2025 määrus ja saata asi tagasi samale

maakohtule menetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada V.W määruskaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

2-25-4670

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.W (avaldaja, laste ema) esitas 25.03.2025 Harju Maakohtule avalduse B.X-i (laste isa)

vastu alaealiste laste P.N-i ja P.E (ühiselt lapsed) suhtes vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks laste igakordse viibimise (sh elukoha) määramise, tervise, hariduse

küsimustes ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale.

Avalduse kohaselt põgenes perekond (lapsed ja laste vanemad) peale 24.02.2022 Ukraina sõja

puhkemist Eestisse. Laste isa läks 2022. aastal Poola, et leida erialast tööd ja tagada pere

toimetulek Eestis. Kuni 2022. aasta novembrini saatis laste isa igakuiselt perele raha, kuid siis

seda rohkem ei teinud. Harju Maakohtu 13.06.2023 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-23-4324

on laste isalt laste kasuks välja mõistetud igakuine elatis. Laste isa tuli Eestisse tagasi, lastega

kohtus nädalavahetustel. Harju Maakohtu 12.04.2024 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-16405

lahutati laste ema ja laste isa Ukrainas 16.07.2013 sõlmitud abielu. Alates 2025. aasta

jaanuarist on laste isa väidetavalt läinud tööle Taani. Laste isa lastega seonduvaid küsimusi

seoses viibimiskoha, hariduse ja tervisega ei lahenda ning need teda ka ei huvita.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis 25.08.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse läbi

vaatamata. Maakohus jättis menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning

muud menetluskulud riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli avaldus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 1 p 13 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) alusel läbi vaatamata, kuna avalduse

lahendamine ei allu Eesti kohtule. Kuigi maakohus oli avalduse menetlusse võtnud

27.03.2025 määrusega, siis peab kohus ka menetluse käigus kontrollima Eesti kohtualluvust

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete alusel (TsMS § 75, § 70 lg 2). Eesti Vabariigi ja Ukraina

lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades (õigusabileping) art 28

kohaselt määratakse vanemate ja laste vahelised õigussuhted selle lepingupoole

seadusandlusega, kelle territooriumil neil on ühine elukoht. Kui kellelgi vanematest ja lastest

on elukoht teise lepingupoole territooriumil, määratakse nende vahelised õigussuhted selle

lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanik on laps. Sama art p 5 kohaselt käesolevas

õigussuhtes otsuste langetamiseks on pädevad selle lepingupoole kohtud, kelle seadusandlust

tuleb kohaldada nendel juhtudel. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et käesolevas asjas

tuleb esitada avaldus Ukraina pädevale kohtule ja seetõttu ei allu asja lahendamine Eesti

kohtule.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Laste ema esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätkata asja

menetlust.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud asja läbi vaatamata, leides, et asja

peab lahendama Ukraina kohus. Lapsed ja laste ema elavad alates 2022. aasta kevadest Eestis.

Laste isa ei viibi Ukrainas. Laste isa elukoht on registreeritud Eestis, mis annab talle vaba

võimaluse rännata takistamatult Euroopa Liidu riikides. Laste isal puudub soov Ukrainasse

naasta, sest seal võib tekkida olukord, kus ta saadetakse rindele. Laste emal ei ole võimalik

Ukrainasse tagasi pöörduda ja seda isegi mitte Ukraina kohtumenetluse ajaks.

4. Laste isa vaidleb määruskaebusele vastu.

2-25-4670

5. Lastele määratud esindaja ja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu)

toetavad määruskaebust.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi

tuleb saata menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.

8. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel, mis sätestab, et kohus

jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Pädevuse puudumine TsMS

§ 423 lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel

rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega (RKTKm 31.03.2015, 3-2-1-179-14, p 10).

Maakohus märkis, avaldus allub õigusabilepingu art 28 kohaselt Ukraina kohtule, ja seetõttu

mitte Eesti kohtule.

9. Maakohtu määrusest ei ole jälgitav, missugustele asjaoludele või muutunud asjaoludele

tuginedes maakohus järeldas, et asi ei allu Eesti kohtule. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et

käesoleval juhul on Eesti kohtualluvus välistatud õigusabilepingu art-le 28 tuginedes.

10. TsMS § 69 lg 1 sätestab, et kohtualluvus on isiku õigus ja kohustus kasutada oma

menetlusõigusi kindlas kohtus. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama TsMS § 70 lg 2

kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja

kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või

välislepingust ei tulene teisiti.

11. Laste ema, kes on Ukraina kodanik ja elab Eestis, esitas avalduse laste isa, kes on Ukraina

kodanik, vastu laste, kes on Ukraina kodanikud ja kes elavad koos emaga Eestis, vanemate

ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse

üleandmiseks laste emale.

12. Kuivõrd avaldaja, laste ema, kes on Ukraina kodanik ja lapsed, kelle suhtes soovib

avaldaja vanemate ühist hooldusõigust osaliselt lõpetada, on samuti Ukraina kodanikud, siis

on praegusel juhul põhjendatud kontrollida esitatud avalduse kohtualluvust Eesti Vabariigi ja

Ukraina vahel sõlmitud õigusabilepingu alusel. Õigusabilepingu art 28 reguleerib vanemate ja

laste vahelisi õigussuhteid. Art 28 p 2 järgi määratakse vanemate ja laste vahelised

õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil neil on ühine elukoht.

Art 28 p 3 kohaselt, kui kellelgi vanematest ja lastest on elukoht teise lepingupoole

territooriumil, määratakse nende vahelised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega,

kelle kodanik on laps. Art 28 p 5 kohaselt sama artikli p-des 1–4 märgitud õigussuhetes

otsuste langetamiseks on pädevad selle lepingupoole kohtud, kelle seadusandlust tuleb

kohaldada nendel juhtudel.

13. Laste isa väidete kohaselt on temal üks elukoht ja selleks on Ukraina. Laste isal puudub

Eestis elukoht, sh registreeritud elukoht. Eestis on laste isa viibinud vaid tuttavate juures.

Tema viibimist teistes riikides töö eesmärgil ei saa kuidagi seostada laste isa elukohaga. Kuna

Ukraina saatkond Eestis konsularteenuseid meessoost Ukraina kodanikele ei osuta ja laste isa

passi ei pikenda, siis laste isa on varsti sunnitud tagasi Ukrainasse pöörduma ning täitma

2-25-4670

Ukraina riigi kaitsmise kohustust. Kolleegiumi arvates tuleb mõiste „elukoht“ sisustamisel

leida ühisosa Eesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-s 1 sätestatud elukoha

mõiste ja Ukraina tsiviilseadustiku §-s 29 sätestatud füüsilise isiku elukoha mõiste (Місце

проживання фізичної особи) vahel (vt ka TsMS I komm (2017), § 79, p 3.2.2.2.a; Torga, M.

Elukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduses: tähendus rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses –

Juridica VII/2010, lk 475). Mõlema riigi sätetel on elukoha määramisel suur ühisosa: isiku

elukohaks loetakse koht (Ukrainas eluruum), kus isik alaliselt elab. Ukraina tsiviilseadustiku §

29 lg 1 järgi võib elukohaks olla ka ajutise elamise koht. Nii TsÜS § 14 lg 2 järgi kui ka

Ukraina tsiviilseadustiku § 29 lg 6 järgi võib isikul olla mitu elukohta. Kuigi laste isa sõnul

viibib ta Eestis vaid Eestit külastades, siis ei ole praegusel juhul vaidlust selles, et laste isa

Ukraina sõja tõttu siiski faktiliselt Ukrainas ei ela.

14. Õigusabilepingu art 28, mis reguleerib vanemate ja laste vahelisi õigussuhteid, ei reguleeri

kohtualluvust selleks puhuks, kui mitte kumbki vanematest faktiliselt ei ela lepingupoole

territooriumil, kelle kodanik on laps. Kolleegiumi arvates tuleb õigusabilepingu sätteid

tõlgendada lähtuvalt õigusabilepingu eesmärgist, mis on sätestatud art-s 1. Õigusabilepingu

art 1 p 1 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel teise lepingupoole territooriumil oma

isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikel.

Õigusabilepingu art 1 p 2 järgi on ühe lepingupoole kodanikel õigus vabalt ja takistamatult

pöörduda kohtute poole, kelle pädevusse kuuluvad tsiviilasjad, nad võivad seal esineda,

algatada taotlusi, esitada hagisid ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel

tingimustel nagu selle lepingupoole kodanikud. Õigusabilepingu art 1 p 3 järgi loetakse

õigusabilepingu mõttes tsiviilasjadeks ka perekonnaasjad.

15. Õigusabilepingu art-st 1 saab järeldada, et Ukraina kodanikke tuleb kohtute poole

pöördumisel käsitleda võrdsetena Eesti kodanikega. See tähendab, et kui vaidluses saaks Eesti

kodanik samas situatsioonis mõne Euroopa Liidu määruse või tsiviilkohtumenetluse

seadustiku sätte alusel pöörduda Eesti kohtu poole, peaks selline õigus olema tagatud ka

Ukraina kodanikule (M. Torga. Õigusabilepingute kohaldamine tsiviilvaidluste lahendamisel

Eesti kohtutes. Kohtute aastaraamat 2012, lk 78). Praegusel juhul oleks laste emal laste

harilikust viibimiskohast tulenevalt, mis on Eestis, võimalik pöörduda Eesti kohtu poole

nõukogu määruse (EL) 2019/1111 (Brüssel IIb), mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja

vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning

rahvusvahelisi lapserööve, art 7 kui üldnormi alusel arvestades art 10–11 erisusi. Laste ema

saaks Eesti kohtu poole pöörduda ka TsMS § 116 alusel koosmõjus TsMS §-s 110 sätestatuga.

Nimetatud sätete alusel võib kohus vanemate vahelist laste hooldusõiguse küsimust lahendada

mh juhul, kui laste vanemate ühist elukohta või nende viimast ühist elukohta ei saa kindlaks

teha.

16. Seega tõlgendades õigusabilepingu art-t 28 kooskõlas õigusabilepingu eesmärgiga, leiab

kolleegium, et õigusabilepingu art 28 mõte ei ole reguleerida kohtualluvuse

kindlaksmääramist selliselt, et vanemate ja laste õigussuhetes oleks see määratud selle

lepingupoole territooriumiga, kus kumbki vanematest ega ka laps(ed) ei ela, kuid kelle

kodanik laps on, sest vastasel juhul ei oleks Ukraina kodanikele tagatud Eesti kodanikega

võrdväärne õigus pöörduda Eesti kohtu poole.

17. Kolleegium märgib, et käesoleval juhul arvestades esiletoodud asjaolusid, saab laste isa

elukohaks hoolimata laste isa väidetest, mille kohaselt tema elukoht on vaid Ukrainas, pidada

lisaks Ukrainale ka Eestit. Olukorras, kus laste isa, kelle vastu on esitatud avaldus, praegusel

ajal Ukrainas ei ela (alates 2022. aasta kevadest ei ela), Ukrainasse plaaniks ta naasta

arvestades sõjaolukorda vaid juhul, kui Ukraina saatkond Eestis talle passi ei pikendaks, tema

2-25-4670

elukoht (ajutine elukoht) on laste emale teadaolevalt aeg-ajalt Eestis, sh viimane teadaolev

elukoht, on põhjendatud järeldada, et laste isa on peale Ukrainast lahkumist kõige rohkem

seotud Eestiga, mida saab pidada tema ajutiseks elukohaks.

18. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus on jätnud tsiviilasja ebaõigesti TsMS

§ 423 lg 1 p 13 alusel kohtualluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata.

19. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese

lause mõttes, jaotatakse menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude

jaotusest.

20. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks

tagasi maakohtule, siis ei ole ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (TsMS § 427 esimene

lause; vt ka RKTKm 21.02.2018, 2-14-7385, p 13).

(allkirjastatud digitaalselt)