2-25-10568/5 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Nele Teelahk

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mai 2026, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-25-10568

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Xi vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1237,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Brittany Tuul

Kostja: X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi Xi vastu osaliselt.

2. Mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS Inbank Finance OÜ

ja Xi vahel 4. juunil 2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89012567798

tulenev põhivõlg 859 eurot ja ajavahemikus 27. oktoober 2023 – 14. mai

2026 sissenõutavaks muutunud viivis 216,68 eurot.

3. Mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt 859

eurot alates 15. maist 2026 lepingujärgses määras 9,9% aastas kuni

põhivõla tasumiseni.

4. Jätta menetluskulud 80% ulatuses Xi kanda ja 20% ulatuses Aktiva

Finance Group OÜ kanda.

5. Mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks välja

494,40 eurot.

6. Mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt

(494,40 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras

alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

7. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta

selle menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS §

187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 3. juulil 2025 Viru Maakohtule hagi

Xi (kostja) vastu kostja ja AS Inbank Finance vahel 4. juunil 2023 sõlmitud

järelmaksulepingu nr L89012567798 alusel põhivõla 899 eurot, intressi 56,58 eurot,

haldustasu 3,60 eurot, sissenõudmiskulude 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

149,72 eurot väljamõistmiseks. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja viivise

põhivõlalt alates 3. juulist 2025 kuni põhivõla täieliku tasumiseni määraga 9,9% aastas.

Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (krediidiandja) ja kostja 4. juunil

2023 järelmaksulepingu nr L89012567798, mille alusel sai kostja kauba maksumusega

899 eurot järelmaksuga.

Leping sõlmiti krediidi kulukuse määraga 23,90% aastas ja intressimääraga 9,9% aastas.

Kostja kohustus kauba eest tasuma 24 osamaksega.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud kauba maksumust 899 eurot,

intressimäära 9,9% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 5. juuni 2025,

osamaksete arvu (24), laenulepingu sõlmimise tasu 15 eurot, igakuist lepingu haldustasu

0,90 eurot kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg-ga 21.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis krediidiandja

5. oktoobril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võla tasumiseks. 26. oktoobril 2023 saatis krediidiandja kostjale teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul.

Krediidiandja loovutas 30. oktoobril 2023 nõude hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

Hageja esitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tõenditena

laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid

ega varasemaid maksehäireid kostjal ei olnud. Kostja märkis enda igakuiseks

sissetulekuks 900 eurot ning kohustused puuduvaks. Laenumaksetega said kostja

kohustused olema 46,53 eurot kuus, st talle jäi kätte 853,47 eurot. Kostjal oli kohustus

esitada tõeseid andmeid. Krediidiandja on teabe kogunud ja seda kontrollinud

mõistlikus ulatuses. Krediidiandjal ei ole kohustust igal juhul nõuda pangakonto

väljavõtet. Laenutoode oli selline, mis eeldab, et pank teeb kiireid otsuseid.

Kostja sai kauba maksumusega 899 eurot. Kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud.

Seega on tasumata põhivõlg 899 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.

Kostjal on intressivõlg alates esimesest osamaksest, s.o 5. juuli 2023 kuni lepingu

ülesütlemiseni 26. oktoober 2023. Intressivõlg on 56,58 eurot

(13,68+13,42+12,93+12,03+4,52=56,58), mille hageja palub kostjalt välja mõista.

Kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma haldustasu 0,90 eurot kuus. 26. oktoobri

2023 lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 5. juuli 2023 kuni 5. oktoobri

2023 osamaksete haldustasud, s.o 3,60 eurot (4 × 0,90).

Krediidiandja ja hageja on kostjale saatnud korduvalt maksemeeldetuletusi. Hageja

nõuab seetõttu kostjalt sissenõudmiskulude 40 eurot väljamõistmist VÕS § 113 lg 2 ja

hinnakirja alusel.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise põhivõlalt 899 eurolt alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 27. oktoobrist 2023 kuni 2. juulil 2025

lepingujärgses viivisemääras 9,9% aastas. Sissenõutavaks muutunud viivis on 149,72

eurot. Samuti palub hageja välja mõista edasiulatuva viivise alates 3. juulist 2025 kuni

põhivõla tasumiseni TsMS § 367 alusel lepingujärgses määras.

Hageja täpsustas 1. aprilli 2026 seisukohas, et kostja on hagejale kandnud 40 eurot.

Seetõttu palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla 859 eurot. Lepingu lõpptähtaeg

saabus 5. juunil 2026, seega on lepingust tulenevad nõuded muutunud täies ulatuses

sissenõutavaks.

Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. Seega on hageja viivise

kokkulepe kehtiv. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud viivisemäär või

intressimäär (VÕS § 113 lg 1 esimene ja kolmas lause, vt ka Tallinna Ringkonnakohus

05.07.2024 asjas nr 2-23-10342 ja Tartu Ringkonnakohtu 16.05.2022 otsuse nr

2-21-109720 p-s 9). Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Hagiavalduse seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 143,06 eurot.

KOSTJA SEISUKOHT

2. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kohus leiab hagiavalduse ja hagi materjalide põhjal, et hageja nõue tuleneb

tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402 lg 1). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul

alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab

omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18,

OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

5. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas lepingu sõlmimisel ja

lepingu tingimuste muutmisel. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hageja ja krediidiandja sõlmisid 4. juunil 2023 järelmaksulepingu nr L89012567798

(dtl 18-19). Kostjal võimaldati tasuda kauba väärtusega 899 eurot eest osamaksetena.

Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga 30. november

2022 15,31% (31.05.2023 määr avaldati 22.06.2023, s.o pärast lepingu sõlmimist)

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne määr on 45,93%.

Lepingus on krediidi kulukuse määr 23,90% (dtl 18), st see ei ületanud Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

kolm korda.

Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määr on arvutatud võttes arvesse, et

laenusummat (kauba maksumust) 899 eurot, intressimäära 9,9% aastas, krediidisumma

tagastamise lõpptähtpäeva 5. juuni 2025, osamaksete arvu (24), laenulepingu sõlmimise

tasu 15 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0,90 eurot. Hageja on nõuetekohaselt

selgitanud krediidi kulukuse määra aluseks olevaid andmeid (dtl 4). Seega on krediidi

kulukuse määr kooskõlas seadusega.

6. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS §

4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et

krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2

teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub

mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

7. Hageja selgituste kohaselt analüüsis krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte hindamiseks kostja taotluses märgitud teavet. Laenutaotlusest nähtub, et

kostja on märkinud enda igakuisteks sissetulekuteks 900 eurot, kohustusteks 0 eurot.

Lisaks tegi krediidiandja päringu maksehäireregistrisse (dtl 35).

8. Krediidiandja arvestas hagiavalduse kohaselt lepingu sõlmimisel järelikult vaid

laenutaotluses märgitud sissetulekute suurusega. Hageja ei ole kohtule esitanud kostja

pangakonto väljavõtet, millest järeldub, et krediidiandja ei ole kostja laenutaotluses

esitatud andmeid kontrollinud. Samuti ei ole hageja esitanud muid tõendeid või

selgitusi, millest nähtuks, et kostja esitatud sissetulekute suurust oleks kontrollitud.

Laenutaotluses oli kostja enda kohustusteks märkinud 0 eurot. Krediidiandjal oli

kohustus kostja esitatud teavet kontrollida. Ka seda oleks saanud teha küsides kostjalt

pangakonto väljavõtte.

Samuti ei ole hageja esitanud selgitusi kas ja kui jah, siis millisena ja kuidas tuvastas

krediidiandja kostja majandamiskulud. Laenutaotluses ei ole kostjalt neid andmeid

küsitud.

Maksehäirete puudumine saab viidata asjaolule, et kostjal ei olnud tekkinud võlgnevusi,

kuid see ei tähenda, et ta oleks võimeline täiendavaid kohustusi võtma. Lisaks on

maksehäireregistri tõend loodud 2. juulil 2025 (dtl 35). Seega ei ole hageja tõendanud,

et krediidiandja kontrollis maksehäireregistrit ka laenu andmisel.

Hagiavaldusest ei nähtu, kas krediidiandja kontrollis, kas kostjal olid laenulepingu

sõlmimisel ülalpeetavad.

9. Eelnevaga on tuvastatud, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet jättes piisavalt kostja krediidivõimelisuse kohta teabe saamise kohustuse

täitmata (välja ei ole selgitatud kostja majandamiskulude suurust ja võimalikke

ülalpeetavaid) ja kostja esitatud teabe (kostja kohustuste ja majandamiskulude suurus)

kontrollimata (KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja VÕS § 4034 lg lg 3 esimene lause, lg 2

teine lause ning lg 4 teine lause).

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike

kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus

leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga

laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

11. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on kostjaga lepingu kehtivalt üles

öelnud ka võla ümberarvestuse korral.

Hageja on selgitanud 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis, et nõude ümberarvestuse

korral tuleb lugeda, et kogu nõue on muutunud sissenõutavaks, sest viimane lepingu

järgne makse tuli teha 5. juunil 2025 (dtl 19).

Kostja kohustus lepingutingimuste (dtl 18-19) järgi laenu tagastama 24 osamaksena

ajavahemikul 5. juulist 2023 kuni 5. juunini 2025. Kostja ei ole teinud lepingujärgset

ühtegi tagasimakset. Eelnevast tuleneb, et ülesütlemise alused olid täidetud ka

ümberarvestuse korral.

12. Hageja on 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis täpsustanud hagi põhinõuet

seoses sellega, et kostja on hagejale tagastanud 40 eurot. Hageja on lugenud laekumise

põhivõla makseks ning palub kostjalt välja mõista 899 euro asemel 859 eurot.

Hagiavalduse ja lepingu järgi sai kostja järelmaksulepingu alusel laenu kauba väärtuses

899 eurot ostmiseks. Kõik põhiosa maksed on muutunud sissenõutavaks lepingu

ülesütlemisega. Kostja on tagastanud 40 eurot. Seega on hageja täpsustatud põhivõla

nõue 859 eurot põhjendatud ja kuulub lepingu alusel rahuldamisele.

13. Hageja palub hagis kostjalt välja mõista intressivõla lepingujärgses

viivisemääras 9,9% aastas. Kuivõrd kohus tuvastas, et rikutud on vastutustundliku

laenamise põhimõtet, ei kehti lepingus kokku lepitud intressimäär, kuivõrd see kõrgem

seadusjärgsest määrast.

Kohus ei nõustu hagejaga, et tal on õigus nõuda lepingus kokkulepitud viivisemääras

intressi tasumist VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja VÕS § 415 lg 1 alusel. Hageja

viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuli 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-10342 p-s

12.2 ei ole kohaldatud intressimäärana lepingujärgset viivisemäära. Viidatud punktis on

ringkonnakohus arvutanud viivist. Hageja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2022

lahendis tsiviilasjas nr 2-21-109720 ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2021 lahendis

tsiviilasjas nr 2-20-117378 ei ole tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist, mistõttu ei ole need hageja viited asjakohased.

Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli VÕS § 94 järgne intressimäär

ajavahemikel 05.07.2023-30.06.2023 2,5%, 01.07.2023-31.12.2023 4%, 01.01.2024-

30.06.2024 4,5%, 01.07.2024-31.12.2024 4,25%, 01.01.2025-05.06.2025 3,15%

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega on lepingus kokkulepitud

intressimäär (aga ka viivisemäär) suurem, kui lepingu kehtivuse ajal kehtinud VÕS § 94

järgsed intressimäärad.

Hageja on viidanud õigesti Riigikohtu 24. november 2023 lahendile tsiviilasjas nr

2-21-13098 (vt p 24), milles on selgitatud, et kui krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 33

(aga ka p 34) käsitlenud aga viivisemäära (mitte intressimäära).

Kohus andis hagejale võimaluse ümberarvestuse esitamiseks vastavalt VÕS § 4034 lg-le

7, milles oleks lepingujärgne intressimäära asemel arvestatud intressi VÕS § 94 määras.

Hageja ei ole seda teinud. Seega ei ole hageja intressinõue põhjendatud ning kohus jätab

selle tervikuna rahuldamata.

14. Hageja nõuab nõude ümberarvestuses põhinõudelt viivist lepingujärgses määras.

Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on mh see,

et väljamõistetava viivise määr ei tohi ületada seadusjärgset määra. Viivis on sisult

kahju hüvitis kohustuse täitmisega viivitamise korral ning seadusjärgset määra

ületavana saab seda käsitleda muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 mõttes. Kohus leiab, et

hagejal on õigus nõuda põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgses määras osas, milles see on väiksem kui lepingujärgne viivis 9,90% aastas.

Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemise järgsest päevast 27. oktoober 2023 –

31. detsember 2023 15,38 eurot. Seadusjärgne intress oli sel perioodil 12%.

Hageja nõuab viivist alates 1. jaanuarist 2024 – 31. detsember 2024 100,42 eurot.

Seadusjärgne viivisemäär oli sel perioodil 12,5 ja 12,25% aastas.

Hageja nõuab viivist 1. jaanuar 2025 – 2. juuli 2025 143,06 eurot. Hageja

viivisearvestus jääb ebaselgeks, sest viivisemääraga 9,9% aastas oleks sel perioodil

viivis 42,06 eurot. Seadusjärgne viivisemäär oli sel perioodil 11,15% ja 10,15%.

Kuivõrd lepingujärgne viivisenõue on väiksem kui seadusjärgne viivis, rahuldab kohus

hageja viivisenõude mõistes kostjalt välja viivise lepingujärgses määras 9,9% aastas.

Kuna hageja on eksinud viivise arvutamisel (perioodil 27. oktoober 2023 – 2. juuli 2025

on põhivõlalt 859 eurot viivis määraga 9,9% aastas 114,63 eurot), kuulub viivisenõue

rahuldamisele osaliselt.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude põhivõlalt 859 eurot alates

27. oktoobrist 2026 kuni otsuse tegemiseni (14. mai 2026) 216,68 eurot.

Kohus rahuldab ka hageja taotluse mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis

859 eurolt alates 15. maist 2026 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses määras, s.o

9,9% aastas.

15. Kuivõrd hageja on laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei ole hagejal õigus nõuda lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu ja

haldustasu kui muud tasu VÕS § 4034 lg 7 tähenduses. Seega saab hageja nõuda

sissenõudmiskulu ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise

regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust

ka tõendama arvestades VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud ülempiiriga. Hageja ei ole kahju

tekkimist eraldiseisvalt põhjendanud ega tõendanud. Kohus jätab eelnevat arvestades

haldustasu ja sissenõudmiskulude nõuded rahuldamata.

16. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 859 eurot ja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 216,68 eurot.

Arvestades hageja nõudeid (hagi esitamise seisuga 1148,90 eurot) ja seda, et kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja 913,63 (hagi esitamise seisuga) eurot, rahuldab

kohus hagi ca 80% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 80% kostja kanda ja

20% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

17. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (dtl 54-55), mille juurde ta jäi 1. aprillil

2026. Selle järgi koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 280 eurot ja

esindajakuludest 507 eurot (ilma käibemaksuta).

Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 280 eurot on põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ning tuleb selles summas kindlaks määrata (TsMS § 139 lg 2,

riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1).

18. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks

hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Riigikohus on

rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse

hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (RKTKm

10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13).

Hagejat esindas kuni lepinguline esindaja Brittany Tuul tunnitasuga 169 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et esindajate tunnitasu ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

19. Hageja esindaja osutas õigusabi järgmiste toimingutena: täiendavate

alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule (3

tundi).

Kohtu hinnangul oli tsiviilasi keskmisest väiksema keerukuse ja mahukusega,

arvestades hageja nõude alust ning et kostja vastuväiteid ja tõendid puudusid. Kohus

leiab, et hageja esindaja ajakulu on seda arvestades põhjendatud osaliselt. Arvestades

esindaja võrdlemisi kõrget tunnitasu, võib oodata temalt ka tõhusamat ajakasutust. 1.

aprilli 2026 seisukohas hageja kohtunõuet sisuliselt ei täitnud. Kohus leiab, et hageja

põhjendatud esindajakulu on 2 tunni ulatuses, s.o 338 eurot.

Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku 618 eurot (280+338).

20. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 494,40 eurot (80% 618 eurost).

Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt menetluskulud välja koos lisanduva

viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)