2-25-13591/15 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Maris Möls

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. mai 2026, Narva

Tsiviilasja number

2-25-13591

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi S I vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5676,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: S I (isikukood XXX), lepinguline esindaja Urmas

Tross

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi S I vastu osaliselt.

2. Mõista S I Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja P OÜ ja S I vahel 14.03.2022

sõlmitud laenulepingust nr L3783399 tulenev põhivõlg 470,20 eurot ja viivis

perioodi 10.03.2024–13.05.2026 eest 114,55 eurot.

3. Mõista S I Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (470,20 eurot)

alates 14.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

4. Mõista S I Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja P OÜ ja S I vahel 22.03.2022

sõlmitud krediidikontolepingust nr KK3787171 ja 01.04.2022 lepingu muutmise

kokkuleppest tulenev põhivõlg 2000 eurot ja viivis perioodi 23.03.2023–

13.05.2026 eest 712,89 eurot.

5. Mõista S I Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (2000 eurot)

alates 14.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

6. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi S I vastu ülejäänud osas (intress,

lepingujärgne viivis, sissenõudmiskulud, lepingutasu) rahuldamata.

7. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

8. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt S I kasuks välja menetluskulud

(õigusabikulud) 1540 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Lihtmenetluses asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit

(TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna edasikaebamiseks luba.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta selle

menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Viru Maakohtule 20.08.2025 hagi

(täiendatud 01.10.2025 ja 15.10.2025) S I (kostja) vastu põhivõlgnevuse 2561,59 eurot,

intressi 203,07 eurot, sissenõudmiskulude 90 eurot ja viivise 2561,59 eurot väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid P OÜ (krediidiandja) ja kostja 22.03.2022

krediidikontolepingu nr KK3787171, mille alusel sai kostja kasutada krediidilimiiti 1000

eurot. 01.04.2022 sõlmisid kostja ja krediidiandja lepingu muutmise kokkuleppe, millega

krediidilimiiti suurendati 2000 euroni. Lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 40% ja

krediidi kulukuse määras 48,39%. Kostja võttis krediidi kasutusse järgmiselt: 22.03.2022 500

eurot, 01.04.2022 950 eurot, 03.04.2022 300 eurot ja 250 eurot, kokku 2000 eurot.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 406¹ lg 4 p 2 järgi tuli kostjal saadud krediit 2000 eurot tagastada

12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest

krediidi kasutusse võtmisest, esimese tagasimakse tasumise tähtpäev 22.04.2022 ja viimase

tagasimakse tasumise tähtpäev 22.03.2023.

Krediidiandja võttis lepingu sõlmimisel aluseks laenutaotluses märgitud andmed, mida

kontrollis Pensioniregistri andmete alusel. Pensioniregistri andmetel oli kostja

keskmine sissetulek 1250,46 eurot (laenutaotluses 1300 eurot). Väljaminekuteks

arvestati 434,90 eurot (liising/järelmaks 400 eurot ja laenumakse 34,90 eurot) ning

majapidamiskuludeks 225 eurot. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 53,33 eurot.

Arvestades kostja kõiki kulusid, jäi talle raha reservi vähemalt 537,23 eurot. Kehtivaid

maksehäireid kostja kohta polnud.

01.04.2022 muutmise kokkuleppe sõlmimisel arvestas krediidiandja kostja keskmise

sissetulekuga 1239,22 eurot. Väljaminekuteks arvestati 434,90 eurot ja

majapidamiskuludeks 225 eurot. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 106,67

eurot. Arvestades kõiki kostja kulusid, jäi talle raha reservi vähemalt 472,65 eurot.

Kostja ei teinud lepingu alusel ühtegi tagasimakset, jäädes võlgnevusse 10.06.2022,

10.07.2022 ja 10.08.2022 osamakse tasumisega. Krediidiandja saatis kostjale

10.08.2022 lepingu ülesütlemise teate, milles anti täiendav tähtaeg võla tasumiseks.

Kuna võlgnevust ei tasutud, luges krediidiandja 25.08.2022 lepingu üles öelduks.

Kostjal on hageja ees põhivõlg 2000 eurot, intressivõlg alates 10.06.2022 kuni

ülesütlemisele eelnenud osamakseni s.o 10.08.2022, kokku 155,56 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivise alates

26.08.2025 kuni hagi esitamiseni 19.08.2025 lepingujärgse intressimääraga 40%, s.o

2386,80 eurot. Hageja vähendab viivise summat põhisummani 2000 eurot.

3.

14.03.2022 sõlmisid kostja ja krediidiandja laenulepingu nr L3783399, mille alusel sai

kostja laenu 600 eurot. Lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 34,24% ja krediidi

kulukuse määras 49%. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt

lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 14.03.2022–09.03.2024.

Krediidiandja võttis lepingu sõlmimisel aluseks laenutaotluses märgitud andmed, mida

kontrollis Pensioniregistri andmete alusel. Laenutaotluses oli sissetulekuks märgitud

1300 eurot ning kohustustena liising/järelmaks 400 eurot kuus. Pensioniregistri

andmetel oli kostja keskmine sissetulek 1250,46 eurot. Väljaminekuteks arvestati 400

eurot ja majapidamiskuludeks 225 eurot. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes

34,90 eurot. Arvestades kostja kõiki kulusid, jäi talle raha reservi vähemalt 590,56

eurot. Kehtivaid maksehäireid kostja kohta polnud.

Kostja tegi tagasimakseid kokku 99,80 eurot, millest arvestati 38,41 eurot põhiosa

katteks, 31,39 eurot intressi katteks ja 30 eurot lepingutasu katteks. Kostja jäi

võlgnevusse 09.06.2022, 09.07.2022 ja 09.08.2022 osamaksete tasumisega.

Krediidiandja saatis kostjale 09.08.2022 lepingu ülesütlemise teate, milles anti

täiendav tähtaeg võla tasumiseks. Kuna võlgnevust ei tasutud, luges krediidiandja

24.08.2022 lepingu üles öelduks. Kostjal on hageja ees põhivõlg 561,59 eurot. Kostjal

on intressivõlg alates 4. osamaksest (09.06.2022) kuni ülesütlemisele eelnenud 6.

osamakseni (09.08.2022) kokku 47,51 eurot (16,56+15,5+15,45). Kostja intressi

tasunud ei ole. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 40

eurot ja viivise alates 25.08.2025 kuni hagi esitamiseni 19.08.2025 lepingujärgse

intressimääraga 34,34%, s.o 574,23 eurot. Hageja vähendab viivise summat

põhisummani 561,59 eurot.

4. Hageja esitas 01.10.2025 ja 15.10.2025 nõuete ümberarvestuse. Seoses lepinguga nr

KK3787171 märgib hageja, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 2000

eurot ja viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.08.2022 lepingu

intressimääraga võrdses määras s.o 40% aastas. Seoses lepinguga nr TL3783399 märgib

hageja, et kui arvestada kõik kostja maksed (99,80 eurot) põhinõude katteks, siis moodustab

kostja põhivõlg 500,20 eurot ja lepingut ei saa lugeda 24.08.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna

kostja ei olnud selleks hetkeks osamaksetega viivituses. Ümberarvestuse kohaselt on kostja

viivituses alates 7. osamaksest (09.09.2022). Seega esitab hageja alternatiivselt lepingu

täitmise nõude ja nõuab viivist alates lepingu lõppemise järgnevast päevast, s.o alates

10.03.2024 lepingu intressimääraga võrdses määras s.o 34,34% aastas.

5. Hagi ei ole aegunud. Kostjale saadeti 09.08.2022 ja 10.08.2022 lepingute ülesütlemise

hoiatused. Lepingud öeldi üles alles 24.08.2022 ja 25.08.2022, mis on ka selgelt teatistes välja

toodud. Hagi esitati 19.08.2025 ehk enne nõude aegumist.

KOSTJA SEISUKOHT

6. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja nõue on aegunud. Hagi lisade kohaselt ütles krediidiandja lepingu nr

KK3787171 üles 10.08.2022 ja lepingu nr L3783399 üles 09.08.2022. Nende teavitustega

algas hageja nõuete aegumistähtaja kulgemine. Hagi esitati 20.08.2025, seega rohkem kui

kolm aastat laenulepingute lõpetamisest.

8. Tarbijakrediidilepingutele kohaldunud krediidi kulukuse määrad ei ole seadusega

kooskõlas, mistõttu on lepingud tühised. Laenulepingu nr KK3787171 krediidi kulukuse määr

oli 48,39% ja laenulepingu nr L3783399 krediidi kulukuse määr 49%. 2022 aprillis

tarbimislaenude väljaandmisel kehtis Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määr 05.2022

seisuga 16,30%. Seega kolmekordne krediidi kulukuse määr laenu väljastamisel oli u 48,90%.

Kostjal tuleks seega maksta tagasi üksnes saadud laenude põhiosa. Laenulepingu nr

KK3787171 alusel on laekunud kostja pangakontole 2000 eurot ja laenulepingu nr L3783399

alusel 570 eurot. Hagi kohaselt on kostja tasunud lepingu nr L3783399 põhiosa tagasi 38,41

eurot. Seega tuleb kostjal tagastada kokku põhiosa 2532 eurot.

9. Krediidiandja ei järginud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hagist nähtuvalt on mõlema laenu taotlemisel info sissetuleku kohta, mis oli u

1250–1300 eurot, ja majapidamiskulude kohta, mis oli u 225 eurot, liising u 400 eurot. Muid

andmeid, nagu varalised kohustused, varasemate finantskohustuste täitmine ja sellest

tulenevad mõjud, ega ka muid andmeid andmekogudest ei kogutud. Kui töötasu oli ainult

1250–1300 eurot ja kohustusi kokku juba 625 eurot, poleks pidanud 2000 eurot laenu üldse

andma. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Seega

on lepingud ka sel alusel tühised ja hageja saab nõuda tagasi üksnes põhisummat ja

seadusjärgses määras intressi. Kokku tuleks kostjal tagastada laenu põhiosa 2532 eurot ja

tasuda intressi perioodi 09.08.2022–20.08.2025 eest 486,78 eurot, kokku 3018,78 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

11. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid P OÜ (krediidiandja) ja kostja 22.03.2022

krediidikontolepingu nr KK3787171, mille alusel sai kostja kasutada krediidilimiiti 1000

eurot. 01.04.2022 sõlmisid kostja ja krediidiandja lepingu muutmise kokkuleppe, millega

limiiti suurendati 2000 euroni. 14.03.2022 sõlmisid kostja ja krediidiandja laenulepingu nr

L3783399, mille alusel sai kostja laenu 600 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas nõuded

hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

12. Kostja leiab, et hageja nõuded on aegunud ning et lepingud on tühised krediidi

kulukuse määra vastuolu tõttu seadusega, samuti põhjusel, et krediidiandja ei järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

13. Kohus leiab, et sõlmitud lepingud vastavad tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS §

402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13).

14. Kohus leiab, et kostja avaldus lepingu sõlmimiseks on tehtud vähemalt kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis (VÕS § 404 lg 1). Kostja tahteavaldus sisaldas

kohustuslikku teavet VÕS § 404 lg 2 mõttes.

15. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et hagi on aegunud. Hagiavalduse kohaselt ütles

esialgne võlausaldaja lepingu nr KK3787171 üles 25.08.2022 ja lepingu nr TL3783399 üles

24.08.2025. Kostja leiab, et lepingud olid üles öeldud vastavalt 10.08.2022 ja 09.08.2022.

Hagiavalduse lisaks olevast lepingu nr KK3787171 ülesütlemise teatisest (dtl 34) nähtub, et

krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ning juhul, kui võlgnevust ei

tasuta, loeb lepingu üles öelduks alates 25.08.2022. Hagiavalduse lisaks olevast lepingu nr

TL3783399 ülesütlemise teatisest (dtl 35) nähtub, et krediidiandja andis kostjale täiendava

tähtaja võla tasumiseks ning juhul, kui võlgnevust ei tasuta, loeb lepingu üles öelduks alates

24.08.2022. Kuna kostja võlgnevusi ei tasunud, saab lugeda lepingud üles öelduks vastavalt

25.08.2022 ja 24.08.2022.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks

muutumisega ning nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul

on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2). Lepingud

öeldi üles 25.08.2022 ja 24.08.2022, mil muutusid lepingutest tulenevad nõuded

sissenõutavaks ja ühtlasi hakkas kulgema nõuete aegumistähtaeg. Hageja esitas

kohtusse hagiavalduse 20.08.2025, seega enne kolme aasta möödumist nõuete

sissenõutavaks muutumisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõuded aegunud.

16. Samuti ei nõustu kohus kostja vastuväitega, et tarbijakrediidilepingutele kohaldunud

krediidi kulukuse määrad ei ole seadusega kooskõlas. Lepingu nr KK3787171 sõlmimise ajal

22.03.2022 ja lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal 01.04.2022 ning lepingu nr

L3783399 sõlmimise ajal 14.03.2022 oli Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määr

16,95% (avaldatud 30.11.2021, viimati uuendatud 22.12.2021). Lepingutes märgitud krediidi

kulukuse määrad 48,39% ja 49% on väiksemad, kui lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga

avaldatud kolmekordne krediidi kulukuse määr, s.o 50,85%, ning seega VÕS § 4062 lg-ga 1

kooskõlas. Kostja viitab hagivastuses ekslikult krediidi kulukuse määrale, mis on avaldatud

alles 31.05.2022 (viimati uuendatud 22.06.2022), seega peale vaidlusaluste lepingute

sõlmimist.

17. Kohus nõustub aga kostja vastuväitega, et krediidiandja ei ole järginud laenulepingute

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on 24.11.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et

krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku,

teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta

andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1

p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Lisaks selgitas

Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot

küsida tarbijalt endalt.

18. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis 22.03.2022 lepingu ja

01.04.2022 lepingu muutmise kokkuleppe ning 14.03.2022 lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja selgituste kohaselt tuvastas krediidiandja lepingu nr KK3787171 sõlmimisel

(22.03.2022), et kostja on krediidivõimeline kokkuvõtlikult järgmiste andmete põhjal.

Pensioniregistri päringu alusel on kostja keskmine sissetulek 1250,46 eurot,

väljaminekuteks arvestati kostja märgitud 434,90 eurot (liising/järelmaks 400 eurot ja

laenumakse 34,90 eurot) ning majapidamiskuludena 225 eurot. Arvestades laenu

osamakset (53,33 eurot), jäi kostjale vaba raha 532,55 eurot. 01.04.2022 muutmise

kokkuleppe sõlmimisel arvestas krediidiandja Pensioniregistri väljavõtte alusel kostja

keskmiseks sissetulekuks 1239,22 eurot. Väljaminekuteks arvestati 434,90 eurot ja

majapidamiskuludeks 225 eurot. Arvestades laenu osamakset (106,67 eurot), jäi

kostjale vaba raha 472,65 eurot. Laenulepingu nr TL3783399 sõlmimisel (14.03.2022)

arvestas krediidiandja Pensioniregistri väljavõtte alusel kostja keskmiseks

sissetulekuks 1250,46 eurot. Väljaminekuteks arvestati 400 eurot ja

majapidamiskuludeks 225 eurot. Arvestades laenu osamakset (34,90 eurot), jäi

kostjale vaba raha 590,56 eurot.

Riigikohtu juhiste kohaselt tsiviilasjas nr 2-21-13098 tuleb üldjuhul krediidiandjal

KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtumenetluses tuleb seda tõendada hagejal.

Kohus selgitas eeltoodut hagejale ka 08.09.2025 puuduste kõrvaldamise määruses ja

andis hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks. Hageja esitas

täiendavalt laenuandja krediidianalüüsi.

Hageja ei väida, et krediidiandja oleks küsinud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks

pangakonto väljavõtet. Kohtule ei ole ka pangakonto väljavõtet esitatud. Kohtu

hinnangul ei ole hageja ka tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave oli piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja on teavet küsinud kostjalt ja

tuvastanud kostja keskmise töötasu Pensioniregistri andmete põhjal. Samuti tegi

krediidiandja päringud krediidiinfo andmebaasidesse.

Pangakonto väljavõtte (või muu krediidiandja kogutud piisava teabe) kogumise

eesmärk on täita krediidiandja teabe saamise kohustust – krediidiandja peab

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada

tarbijavõimet krediit tagasi maksta. Teabe kogumiseks ei piisa üksnes tarbija esitatud

teabe tõeseks lugemisest. Krediidiandjal on kohustus tarbija esitatud teavet kontrollida

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o teha selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4

teine lause).

Praegusel juhul pangakonto väljavõtte küsimata jätmine või muu samaväärse sisuga

teabe kogumata jätmisel jättis krediidiandja täitmata kohustuse kontrollida tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute, kohustuste ja majapidamiskulude kohta. Kostja

laenutaotluses esitatud ja avalikes registrites avaldatud andmetest lähtumine ning

maksehäirete puudumise kontrollimine ei võimalda kontrollida sama teavet, mis

nähtub pangakonto väljavõttelt – nt kui suured majandamiskulud kostjal olid ja kas

kostjal oli muid finantskohustusi. Asjaolu, et tarbijal ei ole maksehäireid, ei anna

krediidiandjale teavet tarbija kohustuste kogusumma kohta. Tarbijal võib olla suures

mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, mis aga kogumis ei ole tarbijale enam

jõukohased, seega ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega

krediiti. Kohus märgib, et majandamiskuludena arvestatud summa 225 eurot on ka

väiksem kui Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum 2022. aastal

(303,38 eurot). Kostja tegelikku majapidamiskulude suurust saanuks kontrollida kostja

pangakonto väljavõttelt nähtuvatelt andmetelt.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esitatud andmed piisavad veendumaks, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning et krediidiandja oleks

veendunud kostja krediidivõimelisuses.

19. Eelnevaga on tuvastatud, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet, jättes teabe kostja kohta kogumata ja kostja esitatud teabe kontrollimata. Selliselt

on krediidiandja jätnud tegemata mõistlikud pingutused kontrollimaks tarbija esitatud teavet

(KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

20. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna

tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise

tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu

maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsus tsiviilasjas nr

2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses käsitada

viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud

tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 05.02.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).

21. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on lepingu nr KK3787171 kehtivalt üles

öelnud. Hageja märgib 15.10.2025 menetlusdokumendis, et kostja ei teinud lepingu alusel

ühtegi tagasimakset, seega on ülesütlemine kehtiv. Hageja selgitab, et VÕS § 406¹ lg 4 p 2

järgi tuli kostjal saadud krediit 2000 eurot tagastada kaheteistkümne võrdse tagasimaksena

võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi kasutusse

võtmisest, seega esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli 22.04.2022 ja viimase

tagasimakse tasumise tähtpäev oli 22.03.2023. Hagiavalduse kohaselt oli kostja viivituses

kolme järjestikuse tagasimakse (10.06.2022, 10.07.2022 ja 10.08.2022) tasumisega. Tasuda

tuli iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 18). Eelnevalt oli krediidiandja andnud kostjale täiendava

tähtaja võla tasumiseks ning hoiatanud, et tasumata jätmise korral ütleb ta laenulepingu üles

alates 25.08.2022 (dtl 34). Hageja ei esitanud kohtule lepingust tulenevate nõuete

ümberarvestust leides, et praeguseks on saabunud kõigi osamaksete tasumise tähtpäev ja kogu

laenusumma seega sissenõutavaks muutunud. Kohus märgib, et kuna hageja ei esitanud nõude

ümberarvestust, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas lepingu erakorraline ülesütlemine on

kehtiv. Samas, kuna hageja on esile toonud, et viimase osamakse tasumise tähtaeg oli

22.03.2023, on kõik laenu osamaksed muutunud sissenõutavaks, ning hagejal on õigus nõuda

lepingust tulenevate kohustuste täitmist.

22. Hageja palub kostjalt lepingu nr KK3787171 alusel välja mõista põhivõla 2000 eurot.

Kostja on 06.04.2026 vastuses hagile nõustunud, et sai viidatud lepingu alusel laenu 2000

eurot (dtl 219). Seega tuleb kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg 2000 eurot.

23. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi 155,56 eurot. Lepinguga lepiti kokku

intressimääras 40% aastas (dtl 15). Hageja ei ole esitanud intressinõude ümberarvestust,

milles oleks arvestatud intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kuivõrd see ei ole

suurem lepinguga kokkulepitud intressimäärast (VÕS § 4034 lg 7). Seetõttu on hageja

intressinõue arvestuse puudumise tõttu ebaselge ning kohus jätab selle tervikuna rahuldamata.

24. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist intressimääraga võrdses

viivisemääras s.o 40% alates ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 26.08.2022 kuni hagi

esitamiseni. Hageja vähendab viivisenõude põhinõudeni 2000 eurot. Kuivõrd kohus tuvastas,

et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

lepingujärgne viivisemäär, sest see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Kohus leiab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on mh see, et väljamõistetava

viivise määr ei tohi ületada seadusjärgset määra. Viivis on sisult kahju hüvitis kohustuse

täitmisega viivitamise korral ning seadusjärgset määra ületavana saab seda käsitleda muu

tasuna VÕS § 4034 lg 7 mõttes. Samuti ei saa hageja viivist nõuda alates 26.08.2022. Kuna

hageja ei esitanud lepingust tulenevate nõuete ümberarvestust, ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas krediidiandja ütles lepingu 25.08.2022 kehtivalt üles. Seega tuleb lepingu

lõppemise ajaks lugeda viimase osamakse tasumise tähtpäev s.o 22.03.2022, millele

järgnevast päevast on hagejal õigus viivist nõuda.

Kohus rahuldab hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 2000 eurot perioodil 23.03.2023 kuni otsuse tegemiseni (13.05.2026) ja

mõistab kostjalt välja viivise 712,89 eurot (arvutatud viivisekalkulaator.ee abil).

Samuti kuulub rahuldamisele hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

edasiulatuvalt, s.o põhivõlalt alates otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni

seadusjärgses määras (TsMS § 367).

Eelnevat arvestades rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt.

25. Hageja palub kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Hageja tugineb

sissenõudmiskulu suuruse osas VÕS § 1132 lg 2 p-le 3. Selle eelduseks on, et leping on

lõppenud. Hageja nõuab sissenõudmiskulusid seoses 21.09.2022, 27.10.2022 ja 07.12.2022

tasuliste kirjade saatmisega. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandjal oli alus lepingu

ülesütlemiseks ka nõude ümberarvestuse korral. Seega ei ole põhjendatud ka hageja

sissenõudmiskulu pärast lepingu ülesütlemist. Kohus jätab sissenõudmiskulude osas hagi

rahuldamata.

26. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on laenulepingu nr TL3783399 kehtivalt

üles öelnud. Hageja esitas kohtule 01.10.2025 nõuete ümberarvestuse, milles märgib, et kui

arvestada kõik kostja maksed (99,80 eurot) põhinõude katteks, siis on kostja põhivõlg 500,20

eurot ja lepingut ei saa lugeda 24.08.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna kostja ei olnud selleks

hetkeks osamaksetega viivituses. Seega esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude.

Kohus märgib, et hageja esitatud maksegraafikust nähtub, et viimase osamakse tähtaeg oli

09.03.2024 (dtl 26). Seega on kõik laenu osamaksed muutunud sissenõutavaks ning hagejal

on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist.

27. Hageja palub kostjalt lepingu nr TL3783399 alusel välja mõista põhivõla 500,20 eurot.

Hageja põhivõla ümberarvestuse kohaselt on kostja lepingu alusel saanud laenu 600 eurot ja

tasunud kokku 99,80 eurot. Kostja vastuse kohaselt sai ta nimetatud lepingu alusel laenu 570

eurot (dtl 219, 255). Sama nähtub hageja esitatud laenu väljamakse maksekorraldusest (dtl

141). Lepingu järgi oli laenusumma 600 eurot, aga selles sisaldus ka lepingutasu 30 eurot (dtl

26). Seega tuleb laenusummaks lugeda 570 eurot. Kuna kostja on teinud lepingu alusel

tagasimakseid kokku 99,80 eurot, tuleb kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg

470,20 eurot (570-99,80).

28. Kohus jätab rahuldamata põhivõlana nõutud lepingutasu 30 eurot. Kuivõrd

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise tõttu kostja muid tasusid (sh

lepingutasu) hagejale ei võlgne (VÕS § 4034 lg 7 teine lause), jääb lepingutasu nõue tervikuna

rahuldamata.

29.

01.10.2025 ümberarvestuse kohaselt nõuab hageja viivist intressimääraga võrdses

viivisemääras s.o 34,34% aastas alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates

10.03.2024 (dtl 104). Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne viivisemäär, sest see on

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks on mh see, et väljamõistetava viivise määr ei tohi ületada seadusjärgset

määra. Viivis on sisult kahju hüvitis kohustuse täitmisega viivitamise korral ning

seadusjärgset määra ületavana saab seda käsitleda muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 mõttes.

Kohus rahuldab hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 470,20 eurot perioodil 10.03.2024 kuni otsuse tegemiseni (13.05.2026) ja

mõistab kostjalt välja viivise 114,55 eurot (arvutatud viivisekalkulaator.ee abil).

Samuti kuulub rahuldamisele hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

edasiulatuvalt, s.o põhivõlalt alates otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni

seadusjärgses määras (TsMS § 367).

Eelnevat arvestades rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt.

30. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise tõttu jääb VÕS § 4034 lg

7 teise lause kohaselt rahuldamata ka esialgses hagiavalduses esitatud intressinõue 47,51

eurot. Samuti jääb rahuldamata võla sissenõudmiskulude nõue 40 eurot, kuna hageja on ise

esile toonud, et nõude ümberarvestuse korral ei saanud lepingut lugeda kehtivalt üles öelduks.

Seega ei olnud kostja ka meeldetuletuskirjade saatmise ajal tasumisega viivituses, mistõttu ei

ole põhjendatud temalt nendega kaasnevate kulude väljamõistmine.

31. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla kokku

2470,20 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise kokku 827,44 eurot, samuti lisanduva

viivise. Ülejäänud osas (intressinõue, lepingujärgne viivisenõue, lepingutasu, võla

sissenõudmiskulud) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

33. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses,

nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Hageja nõudis hagis kostjalt põhivõla 2561,59 euro, intressi 203,07 euro,

sissenõudmiskulude 90 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2561,59 euro, s.o

kokku 5416,25 euro väljamõistmist. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku

3297,64 eurot.

Kostja on teinud hagejale menetluses mitu kompromissipakkumist: ettepaneku tasuda

hagejale 2997,50 eurot ühe maksena (dtl 238), samuti ettepaneku tasuda hagejale 3500

eurot (dtl 233). Kohus tegi 07.04.2026 määruses pooltele kompromissiettepaneku,

mille kohaselt kostja tasub hagejale laenulepingutest tuleneva võlgnevuse ja osaliselt

menetluskulude katteks kokku 3200 eurot ning ülejäänud menetluskulud jäävad poolte

endi kanda. Kostja nõustus kohtu ettepanekuga (dtl 245), hageja ettepanekuga ei

nõustunud ja jäi oma hagis esitatud nõuete juurde (dtl 248).

Arvestades, et kohus rahuldas kokkuvõttes hagi sarnases ulatuses (3297,64 eurot) nagu

pakkus kompromissina kostja, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta siinse asja

menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna hageja kanda. Kostja tegi korduvalt

jõupingutusi kompromissi sõlmimiseks ning ka kohus püüdis pooli suunata asja

kokkuleppel lahendamisele. Hageja ettepanekutega ei nõustunud ja omapoolse

ettepanekuna esitas sisuliselt sama nõude nagu hagiavalduses (dtl 236).

34. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

35. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks õigusabikulud 1540

eurot 14 tunni õigusabi eest tunnitasuga 110 eurot (käibemaksu ei lisandu). Hageja ei esitanud

menetluskulude nimekirja osas seisukohta.

36. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt TsMS § 174

lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete

kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu

kaalutlusotsus. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise

piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (RKTKm 10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13).

37. Kostja esindaja osutas õigusabi järgmiste toimingutena: 1) hagimaterjalidega

tutvumine, 30.11.2025 taotluse esitamine – 3 tundi 30 minutit (385 eurot); 2) 06.04.2026

hagivastuse koostamine – 5 tundi 30 minutit (605 eurot); 3) 08.04.2026 kompromissi

kooskõlastus kostjaga ja esitamine – 1 tund (110 eurot); 4) 26.04.2026 vastuse koostamine

hageja seisukohtadele – 4 tundi (440 eurot).

38. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot (ilma käibemaksuta) on

mõistlik, vastab esindaja kvalifikatsioonile ja turuhinnale ega ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

39. Kohus kontrollis toimiku materjalide põhjal kostja lepingulise esindaja

õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas

märgitud toimingud olid kostja õiguste kaitsmiseks vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades

ka käesoleva vaidluse sisu ja mahtu, samuti esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu,

põhjendatud. Seega peab kohus kostja esindajakulusid täies ulatuses, s.o 14 tunni eest

põhjendatuks. Hagejal tuleb kostjale hüvitada õigusabikulud 1540 eurot.

40. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1540

eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)