3-26-1138/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

11.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1138

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada

C.T

kinni ning paigutada ta kinni-

pidamiskeskusesse

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Alice

Kliemesch ja Rika Laarits

Puudutatud isik – C.T , riigi õigusabi korras esindaja

v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Halduskohtu 17.04.2026 määrus

C.T määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta C.T määruskaebus menetlusse.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.04.2026 määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

3. Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. C.T saabus 22.03.2026 Narva-1 piiripunkti ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse,

kuna kardab naasta oma kodumaale. Isikul puudus saabudes seaduslik alus siseneda Eestisse

ja Schengeni alale. Alates 15.10.2025 oli isik viibinud Moskvas õpingute eesmärgil, aga

edasijõudmatuse tõttu eksmatrikuleeriti ta ülikoolist. Venemaa Föderatsioon (VF) tunnistas

talle väljastatud viisa kehtetuks alates 19.03.2026 ning isik pidi VF-st lahkuma 3 päeva

jooksul. VF-s olles avaldas isik soovi läbida teenistus armees, kuid talle teatati, et Pakistani

kodanikke ei võeta lepingulisse teenistusse.

3-26-1138

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) suunas C.T elama Vao varjupaigataotlejate

majutuskeskusesse.

3. PPA pidas C.T 16.04.2026 48 tunniks kinni VRKS § 361 lg 2 p-de 3, 4, 6 alusel.

4. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 16.04.2026 taotluse anda luba

pidada C.T kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks,

kuivõrd isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning § 361 lg 2 p-des 4

ja 6 sätestatud kinnipidamise alused. Puudutatud isiku põgenemise ohtu kinnitavad

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-des 2 ja 6 nimetatud asjaolud.

C.T-ga seonduv asjaolude kogum annab alust järeldada, et esineb tema põgenemise oht. Ta ei

astunud ühtegi sammu oma päritoluriiki naasmiseks pärast seda, kui tema seaduslik

viibimisalus VF-s lõpetati. Selle asemel asus ta otsima võimalusi, kuidas vältida koduriiki

tagasipöördumist. Isik on tunnistanud, et tema tegelik eesmärk ei olnud õppimine, vaid oma

päritoluriigist lahkumine ja selleks kandideeris ta erinevatesse ülikoolidesse. Sellest järeldub,

et õpingud ei olnud tema peamine eesmärk, vaid vahend Pakistanist lahkumiseks ja sinna

tagasipöördumise vältimiseks. Isikul puuduvad dokumendid, mis kinnitaksid, et talle ei antud

VF-s võimalust taotleda rahvusvahelist kaitset ega võimalust astuda vabatahtlikult sõjaväkke.

Muude asjaolude kohta on ta esitanud korrektsed ja täielikud dokumendid. See seab kahtluse

alla isiku väidete usaldusväärsuse. Ka isiku piiriületuse asjaolud on ebaselged ning tekitavad

põhjendatud kahtluse, kuidas ja millisel õiguslikul alusel suunati isik VF-st Eestisse. Isik ei

ole esitanud usaldusväärseid ega kontrollitavaid selgitusi selle kohta, millisel viisil ja mis

eesmärgil ta ületas riigipiiri. Isiku teadlik tagasipöördumiseks vajalike toimingute vältimine,

alternatiivsete võimaluste otsimine päritoluriiki tagasipöördumise edasilükkamiseks või

vältimiseks ning selge soovimatus naasta päritoluriiki näitab valmisolekut hoiduda kontrollist

kõrvale ja vältida riigist lahkumist.

Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada riigi julgeoleku

või avaliku korra kaitsmiseks (VRKS § 361 lg 2 p 6). VF-i relvajõud paneb toime

rahvusvaheliselt hukka mõistetud agressiooni Ukraina vastu. Puudutatud isiku soov astuda

VF-i armee lepingulisse teenistusse viitab tema võimalikule samastumisele VF poliitiliste

ning sõjaliste eesmärkidega. Isiku selline soov näitab tema meelestatust ja väärtushinnanguid,

mis on vastuolus Eesti ja Euroopa Liidu julgeolekuhuvidega. Selline hoiak võib suurendada

riski, et isik toetab või õigustab VF-i agressiivset välispoliitikat või on vastuvõtlik välisriigi

huvides tegutsemisele, sh ka Eestis. Isikust lähtuda võiv oht avalikule korrale on tegelik,

hoolimata sellest, et isik rõhutab, et ei ohusta avalikku korda ega riigi julgeolekut. Kohe ja

ilma täiendava kontrollita pole võimalik järeldada, et isik ei kujuta endast ohtu avalikule

korrale või riigi julgeolekule. Isiku taust eeldab põhjalikumat ja individuaalset riskihinnangut,

seejuures on isiku sidemete kontroll piiratud, eriti arvestades isiku infotehnoloogilist haridust

ja töökogemust, mis võimaldavad neid varjata. PPA peab asjaolude väljaselgitamiseks

kontrollima isiku esitatud väiteid, tegema täiendavaid menetlustoiminguid (korduv küsitlus

jne), mille aega ja kestust ei ole võimalik täpselt ette näha. Isik peab olema PPA-le

kättesaadav menetlustoiminguteks ning välistada tuleb oht Eesti avalikule korrale. Isiku

väited, et ainsad võimalused Venemaal viibimise jätkamiseks olid ülikooli astumine või

liitumine relvajõududega, ei ole eluliselt usutavad. Isik leidis endale lühikese aja jooksul

pärast VF-i saabumist töökoha. Isik ei ole selgitanud, miks ta ei kaalunud muid seaduslikke

võimalusi nagu töökoha vahetamine või viibimisaluse pikendamine töö kaudu (elamisloa

taotlemine). Relvajõududega liitumine on vabatahtlik, kõrge riskiga ning olemuselt erandlik

meede, mida ei saa pidada tavapäraseks ega vältimatuks viisiks riigis viibimise

pikendamiseks.

2(5)

3-26-1138

Kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid arvesse võttes on tõenäoline, et KPK-st vabastamise

korral hakkaks ta end varjama ametivõimude eest ja võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise

Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Arvestades piirikontrolli puudumist liikmesriikide

vahel, ei ole omavolilise lahkumise korral isiku liikumist sisuliselt võimalik takistada.

Eeltoodust tulenevalt saab võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ära hoida vaid

liikumisvabaduse piiramisega.

5. C.T selgitas kohtuistungil, et eelistab viibida edasi Vao keskuses, mitte KPK-s. Kui ta

välja kutsutakse, tuleb kohale. VF-i armeesse astumise mõte oli viga. Pakistanis oleks

tekkinud mitmesugused probleemid, mis takistavad sinna tagasiminekut. Seepärast mõtles ta

võimalikele väljapääsudele, et mitte seda teha. Ta oli peast häiritud, et selline rumal mõte tuli.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.04.2026 määrusega PPA taotluse ning andis loa

pidada C.T kinni ja paigutada ta kinnipidamise aluse äralangemiseni KPK-sse kuni

17.06.2026 (k.a).

Taotlus tuleb VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 6 alusel rahuldada.

Esineb alus ja vältimatu vajadus C.T kinnipidamiseks tema rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude (sh Eestisse saabumise asjaolude) igakülgseks

väljaselgitamiseks ning riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise eesmärgil. PPA on

põhjendatult leidnud, et C.T soov astuda VF-i relvajõudude lepingulisse teenistusse viitab

tema võimalikule samastumisele riigi poliitiliste ja sõjaliste eesmärkidega. C.T on

kõrgharidusega isik, kes viibis VF-s alates 2025. a oktoobrist kuni 2026. a märtsini ning pidi

aru saama, mida tähendab soov astuda VF-i relvajõudude teenistusse. Relvajõududesse

asumise avaldus tähendab valmisolekut olla lojaalne VF-i valitsevale režiimile, sh

valmisolekut osaleda VF-i sõjalises agressioonis teiste riikide vastu, sh käimasolevas sõjas

Ukraina vastu. See on vastuolus Eesti riigi väärtushinnangutega ning Eesti ja Euroopa Liidu

julgeolekuhuvidega. Relvajõududega liitumine on vabatahtlik, kõrge riskiga ning olemuselt

erandlik meede, mida ei saa pidada tavapäraseks ega vältimatuks viisiks pikendada oma riigis

viibimist. Seega on seni kogutud info pinnalt võimalik, et C.T kujutab endast olulist ohtu

Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Isiku selgitused, et VF-i armeesse asumise soov oli

viga ja ta ei tea, mis oleks saanud, kui tema avaldus oleks rahuldatud, on vähemalt

kahtlustäratavad. See tähendab, et isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel on vaja

isikuga seotud olulised asjaolud välja selgitada ja seniks tuleb isikul viibida KPK-s. Isiku

hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi naasta oma päritoluriiki ning on valmis

tegutsema selle vältimiseks. Sellises olukorras saab möönda ka isiku põgenemise ohtu, s.o

valmisolekut asuda PPA eest ennast varjama nii Eestis kui ka lahkudes Schengeni alal mõnda

välisriiki.

Puudutatud isiku KPK-sse paigutamine on proportsionaalne riigi julgeoleku ja avaliku korra

kaitseks ning põgenemisohu vältimiseks. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole

eesmärgipärane.

7. C.T esitas halduskohtu 17.04.2026 määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule

määruskaebuse.

Puudutatud isik viibis 22.03.2026–16.04.2026 Vao keskuses ja järgis täielikult kõiki reegleid

ega üritanud põgeneda. Selline käitumine tõendab, et põgenemisohtu ei ole. 16.04.2026 viis

PPA puudutatud isik põhjendamatult ja üllatuslikult üle KPK-sse. Vastustaja pole selgitanud,

mis on niivõrd oluliselt muutunud, et nüüd tuleb isikut KPK-s kinni pidada. PPA ja kohus ei

ole piisavalt põhjendanud põgenemisohu esinemist ega arvestanud isiku käitumisega.

Puudutatud isikul on Pakistani isikutunnistuse originaal, mida ekslikult käsitatakse

võltsinguna, ja puudutatud isik palub seetõttu dokumendi nõuetekohast kontrollimist

3(5)

3-26-1138

(ekspertiisi) oletuste tegemise asemel. Puudutatud isikul on olemas nii isikutunnistuse kui ka

passi originaal.

Puudutatud isikut süüdistatakse soovis liituda VF-i armeega. See oli stressiolukorras tehtud

arusaamatus ega kajasta tema tegelikke veendumusi, kuna ta eitab täielikult igasugust

osalemist sõjalises konfliktis või selle toetamist. Puudutatud isik ei kujuta endast ohtu

avalikule korrale või julgeolekule, ta ei toeta ühtegi sõda, sõjaväge ega relvajõude. Avalduse

Venemaa armeesse astumise kohta tegi ta psühholoogilise stressi ja ebakindluse tingimustes

ning see ei kajasta tema tegelikke veendumusi ja kavatsusi. Ta austab täielikult rahu,

inimõiguste ning Eesti ja Euroopa Liidu õiguskorra väärtusi.

PPA ja kohus ei ole piisavalt kaalunud Vao keskuses elamist. Seda enam, et puudutatud isik

viibis saabudes seal keskuses ning täitis kõiki reegleid ja seadusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.

9. PPA tugines oma taotluses esialgu VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 6 ning puudutatud isiku

põgenemise ohu põhistamisel VSS § 68 p-dele 2 ja 6. Halduskohtu 17.04.2026 istungil

täpsustas PPA kõigepealt, et jääb põgenemisohu põhjendamisel üksnes VSS § 68 p-s 2 toodud

aluse juurde (ajamärk 00:14:07). Pärast p 2 üle toimunud arutelu loobus PPA ka sellele

alusele tuginemisest ning märkis, et tema taotlus tugineb üksnes avaliku korra kaitsmise

põhjendusele, s.o VRKS § 361 lg 2 p-le 6 (ajamärk 00:18:16). Tuginedes taotluse

rahuldamisel VRKS § 361 lg 2 p-le 4 ja puudutatud isiku põgenemise ohule, on halduskohus

seega ületanud taotluse piire. VRKS § 361 lg 2 p-s 6 toodud aluse puhul ei oma põgenemise

oht tähtsust.

10. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et puudutatud isikust lähtub oht

avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

11. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ohu tõttu avalikule korrale peavad olema

täidetud kõrgendatud nõuded. Riigikohus selgitas asjas nr 3-19-1068/39 (p 21), et VRKS §

361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku

või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik. See säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3

p-le e, mille kohaselt võib taotleja kinni pidada üksnes siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku

või avaliku korra kaitsmine. Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kaitstakse sellisel alusel isiku

kinnipidamisega avalikkust selle isiku käitumisega kaasneda võiva ohu eest (C-601/15 PPU:

J. N., p 55). Arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja

sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb

vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga (C-601/15 PPU: J. N.,

p 56). Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p

e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab

endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (C-

601/15 PPU: J. N., p 67). Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16), et selle hindamise

käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma

arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või

üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. a otsus asjas C-371/08:

Ziebell, p-d 82–83). Riigikohus on ka leidnud, et VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamiseks peab

oht avalikule korrale või julgeolekule olema märkimisväärne (määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p

12).

4(5)

3-26-1138

12. PPA ohuhinnang põhineb peaasjalikult sellel, et puudutatud isik avaldas valmisolekut

liituda VF-i armeega, mis oleks ilmselt tähendanud tema Ukraina vastasesse agressioonisõtta

saatmist. See näitab isiku meelestatust ja valmisolekut teha VF ametivõimudega koostööd.

Lisaks on ebaselged asjaolud, kuidas VF lubas puudutatud isikul ületada piiri, arvestades et tal

polnud seaduslikku alust Eestisse tulla (mh viisat). Ringkonnakohtu hinnangul on

halduskohus asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud isiku vabaduses viibimisega kaasnevat

ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub selles osas määruse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Ainuüksi

puudutatud isiku paljasõnaline väide, et ta avaldas valmisolekut liituda VF-i armeega

meeltesegaduses ja stressi tingimustes, ei kõrvalda põhjendatud kahtlust, et isiku vabalt Eesti

territooriumil liikumisega võivad kaasneda julgeolekuriskid, s.o VF-i huvides mingil viisil

tegutsemine. Kuna riigil ei saa olla isiku tausta ja VF-s temaga toimunu kohta riiki

sisenemisest möödunud lühikese aja tõttu veel piisavalt teavet, pole nõutav, et esmasel KPK-

sse paigutamiseks loa andmisel oleks PPA-l esitada ohu akuutsuse kohta rohkem tõendeid.

Riigikohus on 29.01.2015 määruses asjas nr 3-3-1-52-14 (p 14) selgitanud, et esmakordse

KPK-sse paigutamise taotluse ja antud loa puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate

asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade

puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb tegutseda, kasutades piiratud aega ning vallates

piiratud, puudulikku ja kontrollimata teavet. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda

nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega

põhjendatakse kinnipidamist. Piiratud teabe tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et

KPK-sse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. Need nõuded on siinses

asjas täidetud.

13. Puudutatud isiku kinnipidamine on kokkuvõttes järelikult proportsionaalne.

14. Eelneva põhjal tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, kuid halduskohtu määruse

põhjendusi tuleb osaliselt muuta, jättes välja tuginemise VRKS § 361 lg 2 p-le 4 ja puudutatud

isiku põgenemise ohule.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)