2-25-15022/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

11. mai 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-15022

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagi G.G vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. novembri 2025. a hagi menetlusse

võtmisest keeldumise määrus

Kaebuse esitaja ja liik

B2 Impact OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anu Volmer

Kostja: G.G (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu määruskaebusele lisatud tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 6. novembri 2025. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta määruse õiguslikku põhjendust.

3. Jätta B2 Impact OÜ määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud B2 Impact OÜ kanda. Jätta

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-15022

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 11.09.2025 Harju Maakohtule hagi G.G (kostja) vastu

paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1085,12 eurot, intressid 168,26 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 276,01 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise

põhivõlalt seadusjärgses määras alates 12.09.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Omaraha OÜ (laenuandja) ja kostja 29.12.2023

laenulepingu nr S236453753. Laen 1200 eurot, millest peeti kinni lepingutasu 24 eurot,

tagatisfondi tasu 43 eurot ja ülekandetasu 0,50 eurot, kanti kostja kontole 29.12.2023. Kostja

tegi laenuandjale tagasimakseid kokku 215,93 eurot. Kuna kostja jättis tagasimaksed

tähtaegselt tasumata, ütles laenuandja laenulepingu 06.11.2024 üles. Laenuandja loovutas

06.11.2024 nõude kostja vastu hagejale.

1.2. Hagis märgiti kostja elukohaks XXX .

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus keeldus 06.11.2025 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.

2.1. Määruse kohaselt nähtub Kohtute infosüsteemist, et Pärnu Maakohus jättis 12.08.2025

tsiviilasjas nr 2-24-146112 laenulepingu nr S236453753 alusel esitatud nõude kohtualluvuse

tõttu läbi vaatamata. Rahvastikuregistri kohaselt on kostja elukoht alates 01.11.2023 XXX,

Soome. Varasemates menetlustes on sellel aadressil menetlusdokumendid kostjale kätte

toimetatud. Kostja lisa-aadress on alates 11.12.2023 XXX Tallinn. Seega on kohus nii

käesolevas tsiviilasjas, kui ka tsiviilasjas nr 2-24-146112 tuvastanud, et kostja praegune

elukoht ei ole Eesti Vabariigis.

2.2. Laenulepingu tingimuste p-s 15.2 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas

Eesti seadustega ning on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühine (TsMS § 104 lg 1).

Praegusel juhul ei kohaldu ka TsMS § 104 lg 3 p 2, sest kostja elukoht oli juba enne

kohtualluvuse kokkulepet Soomes ja hagi esitamise ajal on kostja elukoht teada.

Kohtualluvuse määramisel tuleb seega lähtuda kostja elukohast Soomes.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule lahendamiseks.

3.1. Kaebuse kohaselt sõlmisid pooled kehtiva kohtualluvuse kokkuleppe, kuna see on kokku

lepitud juhuks, mil tarbija on asunud elama välisriiki või tema elukoht ei ole hagiavalduse

esitamise ajal teada. Kohtualluvuse kokkulepe ei ole vastuolus Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusega (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste

tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (edaspidi

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) ega Eesti õigusega.

3.2. Hageja pöördus enne hagi esitamist Soome koostööpartneri poole kostja võla

sissenõudmiseks Soome Vabariigis. Kuna kostjal puudus kehtiv elukoha aadress Soomes, ei

saanud Soome koostööpartner asja Soomes menetleda.

2-25-15022

3.3. Hageja lähtus hagi esitamisel kostja viimasest teadaolevast elukoha aadressist, mis on

kostja poolt lepingu sõlmimisel kinnitatud elukoha aadress.

4. Kostja määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Kostja ema kinnitas vestluses kohtuga, et

kostja ei ole Eestis.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663

lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21

alusel (koosmõjus §-ga 659) muutmata, kuid muuta tuleb määruse õiguslikku põhjendust.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

7. Hageja esitas määruskaebusega uued tõendid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu

ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Tõendil on tähtsus eelkõige siis, kui see kinnitab

menetlusosalise poolt kohtule esitatud väiteid (TsMS § 236 lg 1). Arvestades määruskaebuse

väiteid, võtab kohus esitatud tõendid asja materjali juurde.

8. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, leides, et kostja

elukoht on Soomes, mistõttu ei ole Eesti kohus kohtualluvuse sätete järgi pädev asja

menetlema. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et käesolevas asjas esitatud hagi

ei allu Eesti kohtule, kuid maakohtu õiguslikke põhjendusi tuleb muuta, sest maakohus jättis

rahvusvahelise kohtualluvuse hindamisel kohaldamata Euroopa Liidu õiguse. Lisaks on pärast

määruskaebuse esitamist ilmnenud uued asjaolud kostja elukoha osas.

9. TsMS § 75 lg 1 esimene lause kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 4

sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut

kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes

viidatud Euroopa Liidu määrustes. Kuna maakohus tuvastas, et kostja elukoht on Soome

Vabariigis, tuli maakohtul kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda TsMS § 70 lg 4 p-s 1 viidatud

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusest. Kuna hagiavalduse aluseks on laenuandja ja kostja

kui tarbija vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-test 17–19.

10. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada

menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja alaline elukoht hagi esitamise ajal ei olnud Eesti

Vabariigis. Määruskaebuse väite kohaselt allub asi siiski Eesti kohtule, sest laenuandja ja

kostja sõlmisid laenulepingu tingimuste p-s 15.2 kohtualluvuse kokkuleppe. Kolleegium

kaebajaga ei nõustu.

10.1. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 kohaselt võib 4. jao sätetest kõrvale

kalduda üksnes kokkuleppe alusel, (p 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, (p 2) mis

võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või (p 3) mille on

sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli

kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks

pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus

asjaomase liikmesriigi õigusega.

2-25-15022

10.2. Laenulepingu tingimuste p 15.2 kohaselt lahendab kokkuleppe mittesaavutamisel

vaidluse Harju Maakohus, kui poolte kokkuleppest või kohaldatavast õigusest ei tulene

teistsugune kohustuslik kohtualluvus. Eelnimetatud kohtualluvuse kokkulepe kehtib ka juhul,

kui kasutaja asub pärast kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist elama väljapoole Eesti

Vabariiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (dtl 62).

10.3. Maakohus tuvastas õigesti, et rahvastikuregistri andmetel on kostja elukoht alates

01.11.2023 XXX, Soome. Täiendavalt viitas maakohus tsiviilasjale nr 2-24-146112, kus

Pärnu Maakohus tuvastas, et kostja avaldas ka Eesti Maksu- ja Tolliametile enda elukohana

Soome elukoha aadressi. Töötamise registri andmetel oli viimane kanne kostja töötamise

lõpetamise kohta 28.09.2018. Maksu- ja Tolliameti andmetel sai kostja Eestis töötamisega

seonduvat maksustatavat tulu viimati septembris 2018 (Pärnu Maakohtu 12.08.2025 määrus

tsiviilasjas nr 2-24-146112, p 27). Eeltoodut kogumis arvestades leidsid kohtud õigesti, et

kostja huvide kese ja alaline elukoht oli alates 01.11.2023 Soomes. Ainuüksi asjaolu, et kostja

märkis laenulepingusse oma aadressina XXX Tallinn, eeltoodut ümber ei lükka. Arvestades,

et laenuleping sõlmiti 29.12.2023, ei ole laenulepingu tingimuste p-s 15.2 sätestatud

kohtualluvuse kokkulepe kooskõlas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 p-ga 3, sest

kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud mõlema lepingupoole alaline või peamine elukoht Eestis.

11. Kuna kohtualluvuse kokkulepe ei kehti, tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda Brüsseli I

(uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg-st 2, mille kohaselt võib teine lepingupool algatada

menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg 2 sätestab, et kui poole alaline elukoht ei ole

liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi

õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.

12. Soome koduvallaseadus (kotikuntalaki) § 4 p-st 3 tuleneb, et koduvallaseaduse alusel

määratakse nende Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma Soomes

elamise õiguse vastavalt Soome välismaalaste seadusele ja kes elavad Soomes. Eesti

Vabariigi Siseministeeriumi ja Soome rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud

rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi annab Soome rahvastikuregister Eesti

Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti rahvastikuregistrile kujul, milles

need on kantud Soome rahvastikuregistrisse (vt ka TlnRnKm 07.05.2021, 2-20-2709, p 16).

Kuna Eesti rahvastikuregistrist nähtuvad kostja Soome elukoha andmed, on kostjal Soome

rahvastikuregistri andmetel Soomes registreeritud elukoht. Kuna kostjal on Soomes

registreeritud elukoht, tuleb kostja Soome elukoht koduvallaseaduse § 4 p 3 järgi määrata

kindlaks koduvallaseaduse alusel. Koduvallaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on isiku elukoht see

vald, kus isik elab. Rahvastikuregistri andmetel elab kostja Soomes Espoos. Seega oli kostjal

Soome õiguse kohaselt Soomes elukoht. Määruskaebusega esitatud hageja Soome

koostööpartneri hinnang, et kostjal puudub Soomes kehtiv aadress, ei lükka ümber

rahvastikuregistrist nähtuvaid andmeid kostja elukoha kohta.

13. Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse esitada seisukoht maakohtu määruses ja

määruskaebuses esitatud väidete kohta. Kohus määras 05.03.2026 kostjale tähtaja

määruskaebusele seisukoha esitamiseks ning saatis määruskaebuse ja selle lisad

tähtsaadetisena aadressile XXX, Soome. Menetlusdokumente ei õnnestunud kostjale kätte

toimetada ja need tagastati kohtule (dtl-d 139 ja 140). Kohus helistas 08.04.2026 kostjale, kes

vastas isiklikult telefonile ning palus dokumendid saata aadressi XXX, kus elab kostja väidete

kohaselt tema ema ja kust kostja saab dokumendid kätte. Kostja teatas, et tal on elukoha

sissekirjutus Soomes, kuid seal ta ei ela. Elukoha aadressi kostja ei avaldanud. Kohus edastas

16.04.2026 määruskaebuse ja selle lisad tähtsaadetisena aadressile XXX. Kostjale ei

2-25-15022

õnnestunud menetlusdokumente kahel korral kätte toimetada ning need jäeti postkasti (dtl-d

142 ja 143). Kostja ringkonnakohtule oma seisukohta ei esitanud. Eeltoodud asjaoludel ei ole

kostja tegelik alaline elukoht ringkonnakohtule teada.

14. Euroopa Kohus selgitas 17.11.2011 otsuses C-327/10 (Hypoteční banka a.s. vs Udo Mike

Lindner), et kui kohus ei suuda kindlaks teha tarbijast kostja alalist elukohta hagi esitamise

koha riigis ega muus liikmesriigis selle liikmesriigi õigust kohaldades, võib kohtualluvuse

kontrollimisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast alalisest elukohast. Kohus sedastas, et

Brüsseli I määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks hagejal kohtusse

pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks määrata

kohtualluvust (otsuse p-d 39–45). Kuigi Euroopa Kohus rõhutas seda järeldust konkreetse asja

asjaolude põhjal, ei piiranud Euroopa Kohus oma eespool viidatud järeldust ainult selles asjas

tuvastatud asjaoludega (vt selle kohta RKTKm 31.03.2015, 3-2-1-179-14, p 13). Kuna

ringkonnakohtule ei ole kostja alaline elukoht teada, tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda

kostja viimasest teadaolevast alalisest elukohast. Seejuures ei saa kostja viimase alalise

elukoha määramisel lähtuda ainuüksi kostja poolt laenulepingus avaldatud aadressist, nagu

soovib hageja. Siinse määruse p-des 10.3 ja 12 toodud põhjendustel on kostja viimane

teadaolev alaline elukoht Soomes.

15. Eeltoodut arvestades ei allu asi Eesti kohtule, mistõttu keeldus maakohus hagiavalduse

menetlusse võtmisest õigesti. Maakohtu määruse resolutsioon jääb seega muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei

ole asjas hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)