3-26-560/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Janar Jäätma, Villem Lapimaa, Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

08.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-560

Haldusasi

E.I kaebus Tallinna linna tegevuse peale sotsiaalabi

andmisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja E.I

Vastustaja Tallinna linn, esindajad Kristel Tina, Marje

Paljak ja Annika Torjus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.I määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta E.I määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määruse peale

menetlusse.

2. Jätta E.I määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

3. Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas pole määrus

vaidlustatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.I esitas 02.01.2026 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale (TKV

SHO) taotluse sotsiaalhoolekande abi saamiseks.

2. Vastustaja on kaebajale pakkunud erinevat abi, nt toimetulekutoetusi ja mitmel korral

erinevaid eluruume. Kaebaja on pakutud eluruumidest erinevatel põhjendustel keeldunud.

3-26-560

3. E.I esitas 27.02.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna vastu koos esialgse

õiguskaitse taotlusega.

4. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2026 määrusega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli: 1)

esitada uuesti koostatud kaebus mitte rohkem kui 10 lehel; 2) täpsustada kaebuse nõudeid; 3)

täpsustada vastustajat ja 4) tuua välja postiaadress.

Halduskohus selgitas kaebajale, milliseid nõudeid saab kaebuses esitada ja kelle vastu. Lisaks

nõudis kohus kaebaja postiaadressi esitamist, millele saaks dokumente saata. Halduskohus tõi

välja, et kaebus on ebamõistlikult pikk ja sisaldab palju asjakohatut teavet. Kohus kohustas

kaebajat esitama faktilisi asjaolusid sisaldav lühike ja arusaadav kaebus mitte rohkem kui 10

leheküljel. Kohus soovitas kaebuse koostada ise, mitte tehisarul.

5. Kaebaja esitas seejärel täiendavad avaldused, milles kordas varasemaid nõudeid ja esitas

uusi taotlusi, sh palus hinnata haldusorgani tegevuse õiguspärasust ja „tuvastada otsuse

täitmata jätmine“.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 24.04.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1

ja 21 alusel.

Kaebajal puudub õigus esitada tuvastamiskaebust. Kohus andis kaebajale selged juhised,

millele kaebus peab vastama. Kaebajal tuli esitada kaebuses konkreetsed HKMS § 37 lg-s 2

sätestatule vastavad nõuded. Kohus selgitas tuvastamiskaebuse esitamise piiranguid. Kaebaja

esitas 01.04.2026 avalduse, milles esitas uuesti hulga asjakohatuid nõudeid (nt nõudes mingite

asjaoludega arvestamist). Kaebaja taotles 10.04.2026 avalduses, et kohus hindaks

haldusorgani tegevuse õigusvastasust ja tuvastaks, et haldusakti nr KES-20260121-00790 ei

ole täidetud. Kaebaja esitas 13.04.2026 avalduse, milles kordas 10.04.2026 esitatud nõudeid.

Kaebaja jäi tuvastamisnõude juurde. Kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse

esitamiseks. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei aita kaebaja õiguste kaitsele kuidagi kaasa.

Isegi kui kohus tuvastab, et haldusorgan on käitunud õigusvastaselt, ei kohusta see

haldusorganit kuidagi teistmoodi käituma. Seetõttu on tuvastamiskaebus ebaefektiivne

õiguskaitsevahend ja see pole praegusel juhul lubatav. Kaebajal on olemas oma õiguste

kaitseks kohasemad õiguskaitsevahendid, nt kohustamisnõue. Kohus juhtis 27.02.2026

määruses kaebaja tähelepanu sellele nõudele. Kaebaja jättis kohustamisnõude esitamata.

Isegi juhul, kui kaebusest oleks välja loetav kohustamisnõue, siis oleks see perspektiivitu.

Kaebaja mahukatest ja segastest avaldustest võib aru saada, et ta soovib Tallinna linnalt

eluruumi tagamise teenust. Kaebaja viitab Tallinna Kesklinna Valitsuse 21.01.2026 otsusele

nr KES-20260121-00790 (dtl 1228–1231) ja leiab, et Tallinna linn ei ole seda otsust tema

suhtes siiani täitnud. Tallinna linna 23.04.2026 esitatud seisukohast ja tõenditest nähtub

vastupidine. Kaebajale on pakutud kolme eluruumi, kuid kaebaja keeldus otsitud põhjendustel

nende vastuvõtmisest. Kaebaja soovib üürida linna abiga korterit vabalt turult, viidates

korduvalt korterile aadressil Liivaoja tn 4a–2, Tallinn. Sotsiaalabi sobivuse üle otsustamise

pädevus on haldusorganil. Kaebajale pakuti korduvalt kolme kõigi mugavustega korterit, kuid

kaebaja keeldus nendest, soovides üürida vabalt turult oluliselt kallima hinnaga ja suuremat

korterit, kuigi tal endal puudub raha üürikulude kandmiseks. Kaebajale pakutud eluruumid

olid sobivad ja kaebaja põhjendused nende vastu võtmata jätmise kohta ei ole asjakohased.

Ühetoalise korteri pakkumist üksi elavale kaebajale ei saa pidada põhjendamatuks. Linn

pakkus kaebajale abi eluruumi sisustamiseks. Asjakohased ei ole kaebaja selgitused, et

tegemist on kõrgemal korrusel asuva korteriga, kuhu peab sõitma liftiga, või et elumajas on

palju elanikke või et korter ei asu kaebaja soovitud piirkonnas. Linn ei pea aktsepteerima

2(6)

3-26-560

kaebaja põhjendamatuid soove üürida kallis piirkonnas kõrge üüriga korterit. Sotsiaalabiks

ette nähtud raha on piiratud ja seda tuleb kasutada mõistlikult. Ei ole põhjendatud kasutada

piiratud ressursse kaebaja luksuslike soovide täitmiseks. 21.01.2026 otsus ei ole jäänud

täitmata mitte linna tegevusetuse, vaid kaebaja enda soovimatuse tõttu. Kaebaja õigusi ei ole

intensiivselt riivatud, sest tal on jätkuvalt võimalik linna pakutud eluruum vastu võtta ja

sellega oma praeguseid elutingimusi oluliselt parandada. Järelikult jääks kaebus suure

tõenäosusega rahuldamata, mistõttu ei pea kohus selle menetlusse võtmist põhjendatuks.

Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja kasutab eluruumi. Linn on korduvalt

pakkunud paremat eluruumi, millest kaebaja on põhjendamatult keeldunud. Kaebajal endal on

võimalik elamistingimusi parandada, kui ta võtaks linna pakutud korteri vastu.

7. E.I esitas 24.04.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse.

Kohus käsitas kaebust ekslikult tuvastamiskaebusena, kuigi selle tegelik eesmärk oli

kohustada haldusorganit tagama talle eluruum, mistõttu tulnuks kaebust hinnata

kohustamisnõudena. Kohus hindas kaebust liiga formaalselt, jättes selle sisuliselt läbi

vaatamata ning tuginedes üksnes vastustaja seisukohtadele. Samuti ei nõustu kaebaja

järeldusega, et talle pakutud eluruumid olid sobivad või et ta keeldus neist põhjendamatult,

viidates oma elamistingimuste sobimatusele ja terviseriskile. Esialgse õiguskaitse rahuldamata

jätmine rikkus tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Kaebaja palub tühistada halduskohtu

määruse, võtta kaebus menetlusse, käsitada seda kohustamisnõudena ning lahendada uuesti

esialgse õiguskaitse taotlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Ringkonnakohus leiab, et

määruskaebuses esialgset õiguskaitset puudutav on käsitatav määruskaebusena halduskohtu

määruse peale, millega keelduti esialgse õiguskaitse kohaldamisest, mitte uutel, muutunud

asjaoludel esitatud uue esialgse õiguskaitse taotlusena.

9. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 21 alusel, leides ühelt poolt, et

kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks, ning teiselt poolt, et

kaebus on perspektiivitu. Ringkonnakohus nõustub nende järeldustega ega pea vajalikuks

halduskohtu põhjendusi tervikuna korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2), kuid märgib

määruskaebuse väidete kohta järgmist.

10. Kaebaja keskne etteheide seisneb selles, et halduskohus käsitles tema kaebust

tuvastamisnõudena ega arvestanud kaebuse tegelikku eesmärki, milleks oli haldusorgani

kohustamine tagada talle eluruum. Halduskohtule pole etteheidetav see, et ta lähtus kaebuses

märgitust. Esmalt on kaebaja enda kohustus märkida kaebuses nõue, mida ta soovib kohtule

esitada. Kohus selgitas kaebajale tuvastamisnõudega seonduvat ja pakkus, milline võiks olla

kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobiv nõue. Kaebaja otsustusvabadus on see, millise nõude ta

kohtule esitab. Kaebaja esitas ka pärast kohtu selgitusi kohtule tuvastusnõude.

11. Halduskohus lähtus kaebaja tegelikust eesmärgist ja hindas kaebuse lubatavust ka

kohustamisnõude aspektist lähtuvalt. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebuses toodud

asjaoludel ei saaks kohustamisnõude rahuldamist pidada tõenäoliseks (s.o nõude rahuldamise

sisuline perspektiiv kaebuses toodud asjaoludel puudub). Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et linn on korduvalt otsinud võimalusi, kuidas kaebajat abistada ning kaebaja

3(6)

3-26-560

pole pakutud abist keeldumisel viidanud objektiivsetele põhjustele, miks abi tema vajadusi ei

rahuldaks. Linn ei pea lähtuma mitte kaebaja soovist elada konkreetses piirkonnas ja kindla

mugavusega eluruumis, vaid reaalsest vajadusest (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 5 lg 1

ja § 11 p-d 1 ja 2; sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15 lg 2). Linn on kaebaja vajadusi

arvesse võttes otsinud kaebajale kõige sobivamat lahendust.

12. SHS § 15 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus selgitama välja isiku abivajaduse ning

valima sobiva abimeetme, kuid seejuures on haldusorganil ulatuslik kaalutlusruum. Seega

tuleb inimese abivajadusele läheneda terviklikult (SHS § 3 lg 1 p-d 1, 2 ja 4, § 15 lg 2).

Sellest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda konkreetset teenuse liiki või sisu. SHS § 41

lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, mille

eesmärk on tagada isikule eluruumi kasutamise võimalus, mitte aga konkreetne eluruum või

elamistingimused, mis vastaksid isiku individuaalsetele eelistustele. Riigikohus on rõhutanud,

et kohaliku omavalitsuse kohustus seisneb abi tagamises ulatuses, mis väldib inimväärikust

alandavat olukorda, mitte aga isiku soovide maksimaalses rahuldamises (vt nt RKPK otsus nr

3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49).

13. Siinses asjas nähtub toimiku materjalidest, et vastustaja on kaebajale korduvalt pakkunud

erinevaid eluasemeprobleemi lahendusi. Kaebajale on tehtud vähemalt kolm konkreetset

eluruumi pakkumist ning lisaks pakutud abi eluruumi sisustamisel ja nõustamist. Samuti on

kaebajat suunatud kasutama muid toetavaid meetmeid, sealhulgas võla- ja üürinõustamist.

Kaebaja on nendest pakkumistest keeldunud põhjendustel, mis seonduvad peamiselt eluruumi

asukoha, suuruse või hinnatasemega, eelistades vabaturul üüritavat eluruumi konkreetses

piirkonnas. Kaebaja on lähtunud eeldusest, et sotsiaalabi eesmärk on taastada tema varasem

elatustase või tagada talle elamistingimused, millega ta on harjunud enne abivajaduse

tekkimist. Selline arusaam ei tulene seadusest. Nagu eeltoodust nähtub, on sotsiaalabi

eesmärk tagada isikule minimaalne vajalik abi inimväärseks toimetulekuks, mitte säilitada või

taastada varasem elustandard.

14. Samuti nähtub toimiku materjalidest, et kaebaja ei ole teinud vastustajaga sisulist

koostööd. Kuigi kaebaja on esitanud arvukalt mahukaid pöördumisi ja pretensioone, ei sisalda

need konkreetseid ja kontrollitavaid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et pakutud

eluruumid ei olnud tema jaoks objektiivselt kasutatavad. Kaebaja ei ole üheski

menetlusetapis, sh kohtule esitanud selgeid põhjendusi, millised konkreetsed tervislikud või

muud asjaolud takistasid talle pakutud eluruumide vastuvõtmist. Mahukate, kuid sisuliselt

põhjendamata seisukohtade esitamine ei asenda asjakohaste tõendite esitamist ega loo alust

järeldada, et haldusorgan oleks oma kohustusi rikkunud.

15. Lisaks tuleb arvestada, et SHS § 43 kohaselt peab tagatav eluruum vastama teatud

miinimumnõuetele, eelkõige olema elamiskõlblik, ohutu ning võimaldama isikul kasutada

eluruumi põhilisi funktsioone. Seadus ei nõua, et eluruum vastaks isiku subjektiivsetele

eelistustele, vaid üksnes seda, et oleks tagatud elementaarsed elamistingimused. Asja

materjalidest ei nähtu, et vastustaja pakutud eluruumid ei oleks vastanud SHS § 43 nõuetele.

Kaebaja ei ole esitanud ka vastupidiseid usaldusväärseid tõendeid.

16. Kaebaja väide, et tema elamine mitteeluruumis ei ole tema enda valik, ei ole samuti

põhjendatud. Nagu halduskohus õigesti märkis, oli kaebajal võimalus võtta vastu pakutud

eluruum ning sellega oma elutingimusi parandada. Tema põhjendamatu keeldumine katkestab

põhjusliku seose haldusorgani tegevuse ja väidetava kahju vahel. Seetõttu ei saa tekkinud

olukorda pidada haldusorgani tegevusetuse tagajärjeks. Sama järeldus tuleneb ka

riigivastutuse põhimõtetest, kuna riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt eeldab kahju

4(6)

3-26-560

hüvitamine muu hulgas põhjusliku seose olemasolu haldusorgani tegevuse ja kahju vahel,

mida siinses asjas ei esine.

17. Kaebaja viited menetluslikele rikkumistele, sealhulgas väidetavale tõendite arvestamata

jätmisele, ei ole põhjendatud. Vastustaja on menetluse käigus esitanud põhistatud seisukohad

ning selgitanud pakutud lahenduste sobivust. Haldusmenetluse seaduse põhimõtetest tuleneb

kohustus kaaluda taotleja seisukohti, mida praegusel juhul on tehtud. Seetõttu ei ole alust

tuvastada menetlusõiguse rikkumist, mis annaks aluse kaebuse rahuldamiseks.

18. Õigus saada abi puuduse korral on kaalukas õigus. Samas ei tähenda see praeguses asjas

seda, et vastustaja oleks kaebaja eespool nimetatud õigust intensiivselt riivanud.

Ringkonnakohtu hinnangul saab vastustaja tegevusega kaasnevat kaebaja õiguste riivet pidada

väheintensiivseks.

Vastustaja otsustas 21.01.2026 otsusega anda kaebaja kasutusse eluruumi Muhu 9-87.

Kaebaja keeldus eluruumist põhjendusega, et korter asub 9. korrusel ja ta peab kasutama lifti

ja liikuma ühiskasutatavates trepikodades, korter on sisustamata, korteri asukoha tõttu peaks

ta kandma transpordile, sh taksosõidule lisakulu. Kaebaja avaldas soovi saada korter Liivaoja

4a, Tallinn (dtl 1269–1274).

Vastustaja otsustas 12.02.2026 kirjaga pakkuda kaebajale eluruumi aadressil Meeliku 24/4,

Tallinn. Kaebaja keeldus eluruumist põhjendusega, et vastustaja ei esitanud korterist fotosid,

detailset plaani ega kirjeldust. Kaebaja jäi jätkuvalt selle juurde, et soovib korterit aadressil

Liivaoja 4a, Tallinn, sest: korter on täielikult möbleeritud; kõik vajalik (transport, töö,

teenused) asub jalutuskäigu kaugusel; samas majas elavad tuttavad ja usaldusväärsed

inimesed; hoones on videovalve ja lift; korrusel on vähe kortereid; olemas on suur rõdu ja

vann ning eraldi magamistuba ortopeedilise madratsiga (dtl 1800–1801).

Vastustaja otsustas 14.04.2026 kirjaga pakkuda eluruumi aadressil Energia 13-320, Tallinn

(sisaldas fotosid, plaani ja muud kirjeldust). Kaebaja keeldus ka sellest eluruumist

kokkuvõtlikult põhjendusega, et see on möbleerimata ja asub linna äärealal (dtl 2006–2007).

Kuna Liivaoja 4a korter oli välja üüritud, siis avaldas kaebaja soovi saada eluruum Narva mnt

40, Tallinn (dtl 2050–2055).

Õigus puuduse korral abile ei tähenda seda, et kaebaja peaks saama säilitada enda senise

elustandardi. Õigus abile puuduse korral hõlmab minimaalset abi, mida isikul on vaja puuduse

ületamiseks (vt RKPJK 5-24-26, p 52). Praegusel juhul on kõik pakutud eluruumid vastanud

nõutava minimaalsele abi osutamise kohustusele. Pakutud eluruumid on fotode kohaselt olnud

heas korras ja tagavad selle miinimumi, mida isikul on elamiseks vaja. Lisaks on vastustaja

pakkunud kaebajale abi eluruumi sisustamisel (dtl 1397). Kaebaja soovib põhjendamatult

mugavat ja kallist elamispinda (nagu nt Liivaoja tn 4a–2, Tallinn) avalike vahendite arvelt,

mille nõudmiseks puudub alus. Niisiis on vaidlusaluseks hüveks see, kas kaebaja peaks linna

pakutud korterite asemel saama tema eelistustele vastava korteri, mitte see, et kaebaja jääb

eluruumita. Vastustaja tegevus pole seega siinse vaidluse asjaoludel kaasa toonud kaebaja

õigustele intensiivset riivet HKMS § 121 lg 2 p 21 mõttes. Seetõttu on täidetud kaebuse

tagastamise teine eeldus perspektiivituse kõrval.

19. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse kohaldamata, kuna kaebajal puudub esialgse

õiguskaitse vajadus ja kaebus on perspektiivitu. Vastustaja on korduvalt püüdnud kaebajale

eluruumi tagada. Viimane eluruumide (Energia tn 13-312, Tallinn) pakkumise tähtaeg saabus

28.04.2026, millest oli kaebajat teavitatud 23.04.2026 kirjaga nr 5-42.6/4117-65. Seetõttu ei

5(6)

3-26-560

saa järeldada, et praegune olukord oleks tekkinud haldusorgani tegevusetuse tõttu. Puuduvad

kaalukad argumendid, mis nõuaksid esialgse õiguskaitse korras kohtumenetluse ajaks

kaebajale sellise eluruumi andmist, mis vastaks just kaebaja subjektiivsetele eelistustele.

20. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.04.2026

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)