3-24-1899/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1899

Haldusasi

K.T kaebus Finantsinspektsiooni hoiatusteate

avaldamise peale

Menetlusosalised

Kaebaja K.T , esindaja advokaat Kristjan Kers

Vastustaja Finantsinspektsioon, esindajad Liisa

Nikkarinen ja Eve Kippar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.T apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 07.04.2026

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.T apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2024 otsuse resolutsiooni punkt 1 osas, milles

halduskohus jättis kaebuse osaliselt rahuldamata, ning resolutsiooni punkt 2. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada K.T kaebus täies ulatuses ning tuvastada

Finantsinspektsiooni 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise õigusvastasus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2024 otsuse resolutsiooni punkt 5. Mõista

Finantsinspektsioonilt K.T esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja

6286 eurot ja 90 senti. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Avaldada jõustunud kohtuotsus, asendades kaebaja nime ja veebilehe aadressi XXX

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 08.06.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-24-1899

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Finantsinspektsioonile (FI, vastustaja) laekus jaanuaris 2024 teave, et K.T (kaebaja) pakub

veebilehe XXX vahendusel eraisikutele laenu.

2. FI esitas kaebajale 21.02.2024 järelepärimise, milles selgitas krediidi andmisega seotud

õigusnorme, teavitas järelevalvemenetluse alustamisest ning palus esitada täpne kirjeldus

veebilehe XXX vahendusel osutatavatest teenustest koos asjakohaste dokumentidega, hinnang

teenuse kooskõla kohta krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) ja teiste

finantsvaldkonna õigusaktidega ning andmed isikute kohta, kellele on laenu väljastatud. FI

märkis, et võib Finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 543 lg 1 alusel avaldada hoiatusteate.

3. Kaebaja esitas FI-le 28.02.2024 selgituse ja laenulepingud koos lisadega.

4. FI avaldas oma kodulehel 27.03.2024 hoiatusteate, milles oli välja toodud kaebaja nimi ja

isikukood, koduleht XXX ning rikkumine või selle kahtlus: tegevusloata krediidi andmine.

5. Kaebaja esitas 23.04.2024 vaide, milles palus lõpetada hoiatusteate avaldamine.

6. FI jättis 27.05.2024 vaideotsusega vaide rahuldamata.

Hoiatusteate avaldamise õiguslik alus on FIS § 6 lg 13 ja § 543 lg 1. Tegemist on

teabetoiminguga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 tähenduses. Menetluse käigus on

tuvastatud, et kaebaja andis tegevusluba omamata krediiti eraisikutele veebilehe XXX

vahendusel. Kaebaja on krediidiandja KAVS § 5 lg 1 tähenduses. Tegemist on organiseeritud

ja reklaamitud tegevusega, kus veebikeskkonna vahendusel antakse krediiti suurele ja

määramatule hulgale eraisikutele. See on käsitatav majandustegevusena, mille eesmärk on

teenida tulu laenude andmise kaudu. Majandustegevuse ulatusel ei ole tähtsust. Tegevusloata

tegevus tekitab tarbijate huvide kahjustamise ohu, mistõttu on avalikkuse hoiatamine vajalik.

Kaebaja ei ole mõistnud oma tegevuse ohtlikkust. FI kodulehel on avaldatud suur hulk

hoiatusteateid ning võimalikest rikkumistest tuleb FI-d teavitada. Seni teadaoleva põhjal ei ole

kaebaja suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud.

7. K.T esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetega

tuvastada 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise õigusvastasus, tühistada 27.05.2024 vaideotsus

ja kohustada FI-d lõpetama 27.03.2024 hoiatusteate avaldamine.

Hoiatusteate avaldamisel puudub seaduslik alus. Vastustaja pole tõendanud, et kaebaja tegeles

tegevusloata finantsteenuse osutamisega. Kaebaja andis laenu lühikest aega (ajavahemikul

03.12.2023–28.02.2024) ja ainult seitsmele inimesele (kokku 837,67 eurot). KAVS või muud

õigusaktid ei täpsusta, millisest summast alates muutub laenu andmine loakohustuslikuks. FI

veebilehel avaldatud 15.04.2021 märgukirjas on selgitus: „Kui ka füüsilisele isikule on

tarbijakrediidi andmine muutunud tema peamiseks majandustegevuseks ja tulu teenimise

2(10)

3-24-1899

allikaks, tuleb luua äriühing ning taotleda Finantsinspektsioonilt krediidiandja tegevusluba.

Ehk krediidiandja tegevuse tunnuste olemasolu korral peab vastavalt KAVS § 10 lõike 1

kohaselt olema juriidilisel isikul tegevusluba.“ Laenu andmine ei olnud kaebaja peamine

majandustegevus ja tulu teenimise allikas. 2023. a tuludeklaratsiooni kohaselt oli kaebaja tulu

17 172,29 eurot, kuid intressitulu laenulepingutest on kaebaja saanud üksnes 400 eurot.

Vastustaja pole kaebajat enne hoiatusteate avaldamist teavitanud, et tema tegevus võiks olla

õigusvastane. Neil asjaoludel ei ole hoiatusteate avaldamine proportsionaalne. Kaebaja teab

mitmeid inimesi, kes reklaamivad oma tegevust sotsiaalmeedias ja annavad eraisikutele laenu,

kuid nende kohta ei ole avaldatud hoiatusteateid. Sellega rikub FI võrdse kohtlemise

põhimõtet.

8. FI palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

KAVS § 5 lg 1 kohaselt on krediidiandjaks ettevõtja, kelle majandus- või kutsetegevuseks on

tarbijale krediidi andmine. Seega puudub seaduses tingimus, et krediidi andmine peab olema

peamine majandustegevus ja tulu teenimise allikas. Sellele viitas FI ka vaideotsuses. Seega ei

ole tähtsust, kas kaebaja peamine majandustegevus ja tulu teenimise allikas on seotud krediidi

andmisega või mitte (vt ka KAVS-i aluseks olev hüpoteekkrediidi direktiiv1 ja tarbijakrediidi

direktiiv2; KAVS-i eelnõu 795 SE seletuskiri; Riigikohtu 30.09.2014 otsus nr 3-2-1-66-14). FI

15.04.2021 märgukiri ei ole õigusakt ning see ei anna kaebajale õigust seadust rikkuda.

Tegemist oli selgitusega juhtumite kohta, mis olid jõudnud FI-ni enne märgukirja koostamist.

Lisaks on märgikirjas rõhutatud, et tegevusloa vajadust peab hindama iga isik ise.

FI on tuvastanud kaebaja tegevuse kohta järgmised asjaolud: tarbijatele on antud krediiti

(laenu); krediidi eest on kokku lepitud intress; sõlmitud on krediidilepingud, mis vastavad

tavapärastele (professionaalsetele) krediidi andmise suhetele; kaebaja kasutab erialast

veebikeskkonda, et hõlbustada oma tegevuse turustamist ja krediidi andmist; lühikese aja

jooksul on antud laenu seitsmel korral; kaebaja teenib väljastatud krediidilt tulu; FI-le on

laekunud kaebus kaebaja tegevuse kohta. Sõlmitud laenulepingud on konkreetse laenusumma

arvestuses tulusad (nt ühel juhul oli laenu summa 200 eurot, intress 100 eurot ja lepingu tasu

20 eurot, s.o 200 euro suuruse laenu puhul on tootlus 120 eurot). Lisaks viivisele on lepingus

iga rikkumise eest ette nähtud leppetrahv 50 eurot. Lepingud on sõlmitud tarbijatega, ülimalt

tulusad ja rikuvad selgelt krediidi kulukuse määra (02.07.2024 seisuga 49,95%). Eespool

toodud asjaolud kogumis viitavad sellele, et kaebaja on KAVS § 5 lg 1 kohaselt krediidiandja

ning selliseks tegevuseks on vaja tegevusluba KAVS § 10 lg 1 tähenduses.

Hoiatusteade on proportsionaalne, sest tegevusloata tegevuse korral ei olnudki FI-l võimalik

muid meetmeid kasutada. Hoiatusteade on lakooniline ja eesmärgipärane. Kaebaja tegevus

ilmselgelt ei vasta vastutustundliku laenamise põhimõttele. Kaebaja ei ole andnud FI-le teada,

et ta on lõpetanud teenuse osutamise.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.11.2024 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p

1); jättis rahuldamata nõude tuvastada 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise õigusvastasus

(resolutsiooni p 2); kohustas vastustajat otsustama oma kodulehel kaebaja kohta 27.03.2024

hoiatusteate avaldamise lõpetamine ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest

(resolutsiooni 3); tühistas 27.05.2024 vaideotsuse (resolutsiooni p 4); mõistis vastustajalt

kaebaja menetluskulude katteks välja riigilõivu 10 eurot ja lepingulise esindaja kulud 2223,45

eurot, jättes muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 5); jättis

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.02.2014 direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr

1093/2010

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.04.2008 direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja

millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ

3(10)

3-24-1899

rahuldamata kaebaja taotluse mõista menetluskuludelt välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-

s 1 sätestatud määras (resolutsiooni p 6).

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on loonud veebikeskkonna XXX ja on pakkunud selle

vahendusel eraisikuna tasu eest laenu. Täpsemalt sõlmis kaebaja ajavahemikul 03.12.2023–

28.02.2024 laenulepingud seitsme inimesega. Laenusumma oli kokku 837,67 eurot, millelt

kaebaja teenis intressitulu. Vaieldakse selle üle, kas neil asjaoludel on kaebaja käsitatav

krediidiandjana KAVS § 5 lg 1 tähenduses, s.o isikuna, kes annab oma majandus- ja

kutsetegevuses tarbijatele krediiti. Kui vastus on jaatav, siis vajab selline tegevus KAVS § 10

lg 1 järgi tegevusluba ja hoiatusteate avaldamine oli FIS § 543 lg 2 alusel põhjendatud.

Hoiatusteate avaldamine on toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses. Kuna hoiatusteate

avaldamine riivab kaebaja õigusi, peab avaldamisel olema õiguslik alus (HMS § 107 lg 1).

Siinsel juhul oli õiguslik alus – FIS § 543 lg 2 – olemas. Riigikohtu 28.01.2021 otsuses nr 3-

19-885 välja toodud puudus on 30.06.2021 jõustunud seadusemuutusega kõrvaldatud.

Hoiatusteate sisu on tegevusloata krediidi andmine või selle kahtlus ning selle avaldamise

eesmärk on tagada, et teave jõuaks võimalikult paljude isikuteni.

KAVS § 3 kohaselt on krediidi andmine KAVS-i tähenduses võlaõigusseaduse (VÕS) § 401

lg-tes 1 ja 2 nimetatud krediidi andmine, sh krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike

toimingute tegemine oma nimel ja arvel. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping,

millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse

rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja

lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. KAVS § 5 lg 1 kohaselt on krediidiandja KAVS-i

tähenduses ettevõtja, kelle majandus- või kutsetegevuseks on tarbijatele krediidi andmine.

KAVS § 2 lg 3 järgi on tarbija VÕS § 1 lg-s 5 nimetatud isik.

Väär on kaebaja seisukoht, et KAVS § 5 lg 1 kohaselt on krediidi andja üksnes ettevõtja, kelle

peamiseks majandustegevuseks ja tulu allikaks on krediidi andmine. KAVS § 5 lg 1 sõnastus

ei sätesta sellist lisakriteeriumi. Kaebaja tõlgendust ei toeta ka KAVS eelnõu 795 SE

seletuskiri (vt lk 16) ega KAVS-ga üle võetud direktiivid. Seega ei pea krediidi andmine

olema kaebaja peamine majandustegevus, et see kvalifitseeruks krediidi andmiseks KAVS § 3

tähenduses ja kaebaja KAVS § 5 lg 1 järgi krediidi andjaks. Oluline on üksnes see, et

tarbijatele krediidi andmine oleks käsitatav kaebaja majandus- või kutsetegevusena. Asjaolu,

et FI kodulehel avaldatud märgukirja kohaselt on krediidi andmine loakohustuslik üksnes siis,

kui tarbijakrediidi andmine on muutunud isiku peamiseks majandustegevuseks ja tulu

teenimise allikaks, ei saa muuta seaduse sõnastust. Sellisel märgukirjal ei ole õiguslikku

jõudu.

Riigikohus selgitas 30.09.2014 otsuses nr 3-2-1-66-14 (p 16), mida tuleks kontrollida füüsilise

isiku poolt laenu andmisel ja selle seostamisel tarbijakrediidi direktiiviga: „ /…/ selleks, et

teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb

kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu

tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja

vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib

viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti

see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on

vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka

mahuline kriteerium. /…/ Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei

välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud

füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks

lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis

4(10)

3-24-1899

sisuliselt välistab tulu saamise.“ Kaebaja tegevus krediidi andmisel vastab neile

kriteeriumitele ning on seega käsitatav majandustegevusena.

Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja on andnud tarbijatele krediiti; krediidi eest on lepitud

kokku intress; sõlmitud on lepingud, mis vastavad laenulepingute tunnustele; kaebaja kasutab

krediidi andmiseks erialaselt loodud kodulehte, et hõlbustada oma tegevuse turustamist ja

krediidi andmist; kolme kuu jooksul on kaebaja andnud krediiti seitsmel korral ja erinevatele

isikutele, kes kohtuistungil väljendatu kohaselt ei olnud kaebaja sõbrad või tuttavad; kaebaja

teenib väljastatud krediidilt tulu. Sellega on kohtu hinnangul täidetud tingimused, mille põhjal

saab lugeda kaebaja tegevuse krediidi andmiseks tema majandustegevuses. Kaebaja on kolme

kuu jooksul sõlminud seitse lepingut tema jaoks tundmatute isikutega ning teeninud selle

tegevusega kaebaja enda väidetu kohaselt tulu 400 eurot. Kaebaja on krediidi pakkumiseks

loonud kodulehe, millel oli huvitatud isikutele avaldatud teave krediidi saamise tingimuste

kohta. Asjaolu, et kaebaja väidetavalt lõpetas tegevuse kohe pärast hoiatusteate avaldamisest

teda saamist, ei muuda hinnangut kaebaja tegevusele enne hoiatusteate avaldamist. Asjaolu, et

kaebaja väljastatud laenude maht oli üksnes 837,67 eurot, võis olla tingitud sellest, et kaebaja

sai teada hoiatusteate avaldamisest ja lõpetas krediidi andmise. Oluline ei ole krediidi

kogusumma, vaid tegevuse spetsiifika, mis viitab kaebaja tegevuse organiseeritusele ja

eesmärgile leida võimalikult palju potentsiaalseid kliente ja teenida krediidi andmisest tulu.

Ilmselt ongi kaebaja pakutavate ja kaebaja jaoks kõrge tulususega laenude sihtgrupiks isikud,

kes vajavad laenu väiksemates summades ootamatute kulutuste katmiseks ning kellel krediidi

saamine krediidiasutustelt on raskendatud või kes on oma krediidilimiidid juba ammendanud.

Seega ei ole oluline, et kaebaja väljastatud laenude kogusumma oli väike. Hoiatusteate

avaldamine on seotud hinnanguga isiku tegevusele, mitte sellega, kus isik oma tegevuse kohta

infot avaldab ja kuidas kliente leiab. Pole alust väita, et kui vastustajale oleks laekunud

kaebus kaebaja tegevuse kohta laenude andmisel sotsiaalmeedia keskkonnas, ei oleks

hoiatusteadet avaldatud. Kodulehe loomine laenude andmise hõlbustamiseks on vaid üks

kriteerium, mida vastustaja on arvestanud. FI on hoiatusteate avaldamisel õigesti arvesse

võtnud ka pakutud krediidi kõrget tulusust kaebaja jaoks ning toonud põhjendatult välja, et

rikutud on krediidi kulukuse määra. Kaebaja on väitnud, et ta oleks kõigi lepingute pealt (st

837,67 euro laenamiselt) teeninud intressitulu 400 eurot (kaebuse p 13).

Kokkuvõttes on FI õigesti tuvastanud, et kaebaja väljastas oma majandus- ja kutsetegevuses

krediiti, olles KAVS § 5 lg 1 kohaselt krediidiandja, ning vajab selleks tegevuseks

tegevusluba KAVS § 10 lg 1 tähenduses. Kaebajal puudus tegevusluba, mistõttu on FI

põhjendatult avaldanud hoiatusteate, milles hoiatas isikuid kaebaja õigusvastase tegevuse eest.

Vastustaja on valinud sisuliselt ainsa meetme, mida tal on võimalik kasutada tegevusloata

tegevuse tuvastamise korral. Arvestades eelpool kirjeldatud asjaolusid, oli avalikkuse

hoiatamine põhjendatud. Avalik huvi on kaalukam kui võimalik kahjulik mõju kaebaja

mainele. Tegevusloa olemasolu tagab kontrolli krediidi andmise, sh krediidi andmise

tingimuste üle. Kaebaja antud laenude tingimustest nähtub, et eiratud on vastutustundliku

laenamise ja krediidi kulukuse määra arvestamise põhimõtteid. See kahjustab ülemääraselt

tarbijate huve. Seega on hoiatusteate avaldamine proportsionaalne meede.

Kaebaja väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei ole asjakohane. FI-le on

seadusega antud õigus avaldada õigusrikkumise tuvastamisel hoiatusteade. Selle juures tuleb

arvestada iga juhtumi asjaolusid. Kohus ei saa konkreetsete võrreldavate näidete puudumise

tõttu hinnata, kas FI on kohelnud kaebajat halvemini kui teisi samasuguses olukorras olevaid

isikuid.

Kaebaja palub kohustada vastustajat lõpetama 27.03.2024 hoiatusteate avaldamine. Kaebaja

on kohtumenetluses väitnud, et lõpetas krediidi pakkumise veebilehe XXX vahendusel kohe,

5(10)

3-24-1899

kui sai hoiatusteatest teada. Kohus kontrollis kohtuistungil koos menetlusosalistega, et

nimetatud veebileht on jätkuvalt olemas ja seda ei ole suletud. Küll aga peab kodulehe

kasutamiseks sinna sisse logima. Seega on ebaselge, kas kaebaja on tegevusloata krediidi

andmise lõpetanud. Seda saab kontrollida vastustaja. FIS § 543 lg-s 4 nähakse ette

kaitsemeetmed isiku suhtes, kelle kohta hoiatusteade avalikustatakse ja kelle õigusi

teavitamistoiminguga riivatakse. Kui hoiatusteates esitatud asjaolud ei osutu hiljem

põhjendatuks või hoiatusteate tegemise aluseks olnud asjaolud on ära langenud, on vastustaja

kohustatud avaldama samas vormis sellekohase teate. Olukorras, kus kaebaja on

kohtumenetluses avaldanud, et ta on loakohustusliku tegevuse pärast hoiatusteate avaldamist

lõpetanud, lasub vastustajal kohustus selle asjaolu esinemist kontrollida ning kui kaebaja

väidetu vastab tõele, tuleb hoiatusteade kustutada. Olukorras, kus kaebaja on talle

etteheidetava tegevuse lõpetanud, on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne hoiatusteate

avaldamise jätkamine kuni FIS § 543 lg-s 5 toodud tähtaja lõppemiseni. Vastustajal tuleb

seega otsustada, kas hoiatusteate avaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud. Kuna

kaebaja palus vaides lõpetada 27.03.2024 hoiatusteate avaldamine, tuleb tühistada ka

vaideotsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. K.T palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 04.11.2024 otsuse

resolutsiooni p 2 ning p 5 osas, milles kohus jättis kaebaja lepingulise esindaja kulud 2223,45

eurot ületavas osas vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmata. Kaebaja palub teha uus otsus,

millega tuvastada 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise õigusvastasus ning jätta kaebaja kõik

menetluskulud vastustaja kanda.

Hoiatusteate avaldamine oli õigusvastane. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu seisukohta, mille

kohaselt ei tulene seadusest, et isiku krediidiandjaks lugemiseks peaks tema krediidi

andmisest saadav tulu moodustama peamise osa selle isiku majandus- ja kutsetegevusest

saadavast tulust. Halduskohus on siiski tõlgendanud seadust liiga kitsalt, kui leidis, et siinse

vaidluse asjaoludel on tegemist krediidi andmisega. Halduskohtu tõlgendus viib

ebaproportsionaalse tulemuseni. Vastustaja oli KAVS § 5 lg 1 kohta oma kodulehel ja

meedias korduvalt selgitanud, et loeb tegevusloakohustuslikuks sellise isiku tegevuse, kelle

jaoks on tarbijale krediidi andmine tema peamine sissetulekuallikas. Kaebaja lähtus oma

tegevuses vastustaja juhistest.

Kaebaja puhul ei olnud krediidi andmine tema peamine tulu teenimise allikas, kuna kaebaja

2023. a tulud olid kokku enam kui 17 000 eurot, kuid laenulepingult oleks ta teeninud intressi

400 eurot. Tegelikult ei teeninud kaebaja lepingute pealt midagi, sest laene ei makstud tagasi

ja kaebaja pidi algatama mitmeid kohtumenetlusi. Täidetud ei ole ka Riigikohtu 30.09.2014

otsuses nr 3-2-1-66-14 toodud kriteeriumid, sest laenu andmine ei olnud püsiv (kolme kuu

jooksul anti laenu seitsmele inimesele) ja kaebaja ei olnud n-ö piirkonnas teadaolev isik,

kellelt oli vajadusel võimalik laenu saada. Nii väikeses summas laenu andmisega ei saanud

kaebaja kuidagi ohustada inimeste heaolu. Kui laenusummad olid väikesed, siis oli mõistlik,

et intressid ja tasud kulude katteks oli suuremad. Kaebaja pidi arvestama võimalusega, et

laenusaajad ei täida oma kohustusi. Sellel, et kaebaja veebileht nägi välja professionaalne, ei

ole tähtsust.

Kaebaja lõpetas oma tegevuse (sulges kodulehe) kohe, kui sai teada hoiatusteate avaldamisest.

Vastustaja oleks saanud kaebaja tegevust suunata ka leebema meetmega, nt selgitamise ja

tähelepanu juhtimisega ilma avalikku hoiatusteadet avaldamata. Hoiatusteate avaldamine

olnuks asjakohane pärast selgitamist, kui kaebaja ei oleks oma tegevust muutnud.

11. FI palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

6(10)

3-24-1899

Hoiatusteate avaldamine oli õiguspärane. FI-l oli lai kaalutlusruum, sest hoiatusteate

avaldamine on lubatud ka rikkumise kahtluse korral. Kaebajale anti eelnevalt võimalus oma

õigusvastast käitumist põhjendada. Kaebaja andis tarbijatele krediiti tegevusloata.

Halduskohtu selgitused on õiged. Kaebaja tõlgendus tähendab, et suurema sissetulekuga

inimese puhul saaks sisuliselt välistada tegevusloa kohustuse KAVS § 5 lg 1 alusel ning see

tooks kaasa ebavõrdsuse krediidi andmise nõuete rakendamisel. Hoiatusteade oli

proportsionaalne ja ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet.

12. FI avaldas oma kodulehel 26.02.2025 teate, mille kohaselt on 27.03.2024 hoiatusteate

aluseks olnud asjaolud ära langenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise

õiguspärasus.

15. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja väljastas oma majandus- ja kutsetegevuses

krediiti ning oli seega krediidiandja KAVS § 5 lg 1 tähenduses. Krediidiandjana tegutsemise

eeldus on tegevusluba (KAVS § 10 lg 1), mida kaebajal ei olnud. Ringkonnakohus ei korda

selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele selgitab ringkonnakohus, et kohus otsustab kohaldatava õigusnormi üle iseseisvalt

(HKMS § 158 lg 1). Seega ei mõjuta kaebaja käsitamist krediidiandjana see, kuidas vastustaja

sisustas KAVS § 5 lg-t 1 oma varasemas halduspraktikas või kuidas mõistis seda sätet

kaebaja, kui asus veebilehe XXX vahendusel krediiti väljastama. Halduskohus on hinnanud

kaebaja tegevust Riigikohtu 30.09.2014 otsuse nr 3-2-1-66-14 p-s 16 toodud kriteeriumite

alusel, sh võtnud arvesse kaebaja tegevuse püsivust ja mahtu ning laenulepingute tingimusi.

Kaebaja kordab apellatsioonimenetluses seisukohti, millele halduskohus on otsuses

asjakohaselt ja piisava põhjalikkusega vastanud.

16. Tegevusloata krediidi andmise või selle kahtluse korral võib FI avaldada oma veebilehel

hoiatusteate, mis sisaldab mh FI hinnangut isiku tegevusele (FIS § 543 lg-d 1 ja 3). Seega on

vaidlusaluse hoiatusteate avaldamiseks olemas seadusest tulenev alus. Ka selles osas puudub

vajadus korrata halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

17. Eespool märgitule vaatamata on 27.03.2024 hoiatusteate avaldamine õigusvastane.

18. Asja materjalide kohaselt jõudis FI-ni jaanuaris 2024 teave, et kaebaja pakub veebilehe

XXX vahendusel eraisikutele laenu (vt dtl 9, 254). FI esitas kaebajale 21.02.2024

järelepärimise (dtl 9 jj), milles tsiteeris krediidi andmisega seotud õigusnorme, teavitas

järelevalvemenetluse alustamisest ning palus esitada täpne kirjeldus veebilehe XXX

vahendusel osutatavatest teenustest koos asjakohaste dokumentidega, hinnang teenuse

kooskõla kohta KAVS-i ja teiste finantsvaldkonna õigusaktidega ning andmed isikute kohta,

kellele on laenu väljastatud. FI märkis, et võib FIS § 543 lg 1 alusel avaldada hoiatusteate.

Kaebaja esitas FI-le 28.02.2024 selgitused ja laenulepingud (vt kaebaja e-kiri, dtl 60;

vaideotsuse p 1.3, dtl 61; FI 15.08.2024 seisukoha p 1.3; ajavahemikul 03.12.2023–

28.02.2024 sõlmitud laenulepingud, dtl 88 jj). Kuigi kaebaja möönis eraisikutele laenu

andmist, ei olnud tema hinnangul tegemist tegevusega, milleks oli vajalik KAVS § 10 lg-s 1

nimetatud tegevusluba. Seepeale avaldas FI avaldas oma kodulehel 27.03.2024 hoiatusteate,

milles olid välja toodud kaebaja nimi ja isikukood, koduleht XXX ning rikkumine või selle

kahtlus: tegevusloata krediidi andmine.

19. FI-l tuleb enne hoiatusteate avaldamist tuvastada hoiatusteate avaldamise eeldused (vt

FIS § 543 lg 1; siinsel juhul tegevusloata krediidi andmine või selle kahtlus). Kuna

hoiatusteate avaldamine riivas kaebaja õigusi, avaldades mõju tema mainele (vrd Riigikohtu

7(10)

3-24-1899

28.01.2021 otsus nr 3-19-885, p 11), tuli FI-l hinnata ka hoiatusteate avaldamise mõju

kaebajale (HMS § 107 lg 2). Samuti tuleb FI-l enne hoiatusteate avaldamist anda järelevalve

subjektile võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited, arvestades HMS § 40 lg-tes 2 ja 3

sätestatut. Ärakuulamine aitab ühelt poolt FI-l teha kaalutletud ja eesmärgipärase otsustuse

ning teiselt poolt võib motiveerida järelevalvemenetluse subjekti ise ohtu tõrjuma või

rikkumist kõrvaldama.

20. Vastustaja on kohtumenetluses kinnitanud, et 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise

aluseks oli kaebaja poolt tegevusloata krediidi andmine, mitte üksnes selle kahtlus. FI

selgituste kohaselt tuvastas ta kaebaja õigusvastase tegevuse veebilehe XXX, kaebaja

28.02.2024 vastuse ja selle lisade ning muude järelevalvemenetluse käigus kogutud tõendite

alusel. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, tegeles kaebaja krediidi andmisega ilma

nõutava tegevusloata. Kaebaja oli 28.02.2024 vastuses seisukohal, et tema tegevus ei vaja

tegevusluba, s.o FI sai eeldada, et kaebaja jätkab selle tegevusega. Seega oli FI-l põhjendatud

alus arvata, et hoiatusteate avaldamise eeldused olid 27.03.2024 seisuga jätkuvalt täidetud.

21. Hoiatusteate avaldamine oli FI hinnangul vajalik, et teave kaebaja tegevusloata krediidi

andmisest jõuaks võimalikult paljude inimesteni ning tarbijad saaksid teha kaebajalt laenu

võtmise kohta teadliku otsuse. Ringkonnakohus nõustub, et sellisel eesmärgil avalikkuse

teavitamine on FIS §-ga 543 kooskõlas (vt ka FIS täiendamise seaduse eelnõu 380 SE

seletuskiri, lk-d 1–4).

22. Asja materjalidest ei nähtu aga, et FI oleks enne 27.03.2024 hoiatusteate avaldamist

kaebaja ära kuulanud ja tema huve kaalunud. FI sai teabe kaebaja tegevuse kohta 2024. a

jaanuaris, küsis kaebajalt selgitusi 21.02.2024 ja sai päringule vastuse 28.02.2024.

Vaidlusaluse hoiatusteate avaldas FI alles 27.03.2024, kui oli kujundanud

järelevalvemenetluse käigus kogutud teabe põhjal seisukoha, et kaebaja tegevus krediidi

andmisel ei olnud seadusega kooskõlas. Järelevalvemenetluse käiku arvestades puudub

ringkonnakohtul alus arvata, et viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide

kaitseks oli FI-l vaja tegutseda viivitamata ning seetõttu võis jätta kaebaja ära kuulamata (vt

HMS § 40 lg 3 p 1). FI ei ole viidanud ka muudele HMS § 40 lg-s 3 toodud eranditele. FI

21.02.2024 järelepärimist ei saa käsitada kaebaja ärakuulamisena, sest selles on üksnes

tsiteeritud õigusnorme ja küsitud kaebajalt tema tegevuse kohta selgitusi ja tõendeid.

Sisuliselt on tegemist uurimispõhimõtte rakendamisega korrarikkumise või selle kahtluse

väljaselgitamiseks (HMS § 6).

23. Kaebaja väitel oli ta FI kodulehel avaldatud 15.01.2021 märgukirjale (dtl 23 jj)

tuginedes arvamusel, et tema tegevus ei vaja tegevusluba, sest tegemist ei ole tema peamise

majandustegevuse ja tulu teenimise allikaga. FI ei selgitanud kaebajale enne 27.03.2024

hoiatusteate avaldamist, et kaebaja on teinud 15.01.2021 märgukirjast ekslikud järeldused ja

tegevusluba on FI tuvastatud asjaoludel siiski vajalik. Seega ei andnud FI enne hoiatusteate

avaldamist kaebajale võimalust viia oma tegevus seadusega kooskõlla. Seejuures saab asja

materjalidest järeldada, et järelevalvemenetlus kaebaja tegevusloata krediidi andmise üle

lõppeski 27.03.2024 hoiatusteate avaldamisega. Kaebaja väitel sai ta hoiatusteate

avaldamisest teada alles internetist oma nime otsides (vt 05.09.2024 seisukoht, p 19). See

väide on usutav, sest FI ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et oleks kaebajat teavitanud tema

suhtes alustatud järelevalvemenetluse tulemusest või temaga pärast 21.02.2024 märgukirja

saatmist suhelnud. Ringkonnakohus leiab, et FI eespool kirjeldatud tegevus ei ole kooskõlas

hea halduse tava ja proportsionaalsuse põhimõttega (vt HMS § 107 lg 2).

24. FI 15.01.2021 märgukirjas oli mh märgitud järgmist: „Hiljuti avalikult käsitlemist

leidnud juhtumite valguses selgitab Finantsinspektsioon, et kui ka füüsilisele isikule on

tarbijakrediidi andmine muutunud tema peamiseks majandustegevuseks ja tulu teenimise

8(10)

3-24-1899

allikaks, peab isikul eelnimetatud tegevuseks olema seaduses sätestatud tegevusluba. Selle

taotlemiseks tuleb asutada äriühing, kehtestada seaduse nõuetele vastav organisatsioon ja

täita muud nõuded ning taotleda Finantsinspektsioonilt krediidiandja tegevusluba.

Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega vastavalt

seadusele. Tegevusloata tarbijakrediidi andmine võib olla käsitletav kuriteona.“ Vastustaja

märgib iseenesest õigesti, et kaebajal endal oli enne krediidi andmisega tegelema hakkamist

kohustus hinnata, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi, kas selline tegevus vajab

tegevusluba (vrd Riigikohtu 11.04.2016 otsus nr 3-3-1-75-15, p 21). Seda oli rõhutatud ka

15.01.2021 märgukirjas. Samas võib kõnealust märgukirja tõepoolest mõista selliselt, et FI

hinnangul on füüsilise isikuna laenu andes tegevusluba vajalik üksnes juhul, kui

tarbijakrediidi andmine on muutunud füüsilise isiku peamiseks majandustegevuseks ja tulu

teenimise allikaks. Kaebaja kinnitusel tõkestas ta kolmandate isikute juurdepääsu veebilehele

XXX kohe pärast hoiatusteate avaldamisest teada saamist ja lõpetas krediidi andmise.

Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaks selle väite ümber. Neil asjaoludel peab

ringkonnakohus usutavaks, et kui FI oleks juhtinud järelevalvemenetluse käigus kaebaja

tähelepanu korrarikkumisele ja andnud kaebajale võimaluse oma tegevust korrigeerida,

võinuks puududa vajadus kaebaja mainet kahjustava hoiatusteate avaldamiseks. Kui kaebaja

oleks vabatahtlikult oma tegevuse peatanud või lõpetanud, puudunuks ühtlasi oht, et tarbijad

sõlmivad teadmatusest nende jaoks väga ebasoodsatel tingimustel krediidilepingu

krediidiandjaga, kellel puudub selleks vajalik tegevusluba. Kokkuvõttes ei saa seega välistada,

et FI soovitud eesmärgi saavutamine olnuks võimalik ka kaebaja õigusi vähem riivaval viisil.

Seetõttu oli 27.03.2024 hoiatusteate avaldamine õigusvastane.

25. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu 04.11.2024 otsuse

apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning teeb tühistatud osas uue otsuse ja tuvastab

27.03.2024 hoiatusteate avaldamise õigusvastasuse. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel on

kaebus rahuldatud täies ulatuses.

26. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab

pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine

(HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

(HKMS § 109 lg 6).

27. Vastustaja menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes jäävad tema enda kanda.

28. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 4446,90

eurot (sh käibemaks). Õigusabikulude tasumise kohustuse kohta on esitatud arved.

Halduskohus leidis, et asja mahtu ja keerukust arvestades olid õigusabikulud vajalikud ja

põhjendatud. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse 50% ulatuses, mõistis ta HKMS § 108 lg 2

alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja poole menetluskuludest, st 10 + 2223,45 = 2233,45

eurot. Kuna vastustaja ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus

vajalikuks muuta halduskohtu hinnangut, et õigusabikulud olid täies ulatuses vajalikud ja

põhjendatud. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel on kaebus rahuldatud täies ulatuses,

tuleb vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks täiendavalt välja mõista

2233,45 eurot.

29. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus olid riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud

2646,60 eurot (sh käibemaks). Õigusabikulude tasumise kohustuse kohta on esitatud arved.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse käiku ning asja mahtu ja keerukust

arvestades tuleb vastustajalt väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada.

Apellatsioonimenetluses oli vaidluse all üksnes 27.03.2024 hoiatusteate avaldamise

õigusvastasus. Poolte seisukohad ringkonnakohtus kattuvad suuresti varem halduskohtule

9(10)

3-24-1899

esitatud seisukohtadega. Ka kaebaja apellatsioonkaebuse ja 31.03.2026 täiendava seisukoha

põhjendused kattuvad suures osas. Eelneva põhjal tuleb vastustajalt kaebaja

apellatsioonimenetluse kulude katteks välja mõista riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 1800

eurot (sh käibemaks), seega kokku 1820 eurot.

30. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja esimese ja teise kohtuastme kulude katteks seega välja

mõista 20 + 4446,90 + 20 + 1800 = 6286,90 eurot.

31. Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja õiguste kaitseks tuleb jõustunud

kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja veebiaadress XXX tähemärgiga (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)