3-26-1231/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

08.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1231

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada

U.U kinni ning paigutada ta kinnipidamis-keskusesse

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Sigrid

Pure

Puudutatud isik – U.U

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määrus

U.U määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse U.U määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määruse

peale.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2

ning teha asjas uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus loa

saamiseks rahuldamata. Vabastada U.U viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

4. Jätta U.U riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

5. Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on andnud U.U-le elamisloa, viimati 07.05.2025

otsusega kehtivusega 11.09.2024 kuni 11.09.2026 püsivalt Eestisse elama asumiseks. Koos

temaga elavad Eestis tema abikaasa ja nende kaks last.

2. Varssavi Śródmieście rajoonikohus mõistis 04.09.2025 otsusega U.U-le Poolas toime

pandud kuriteo eest karistuseks kolm kuud vangistust. Poola poolt PPA-le jagatud teabe

3-26-1231

kohaselt (dtl 51) sisenes U.U 01.09.2025 Varssavis toidukauplusesse, kandes suusamaski ja

hoides käes pulgakujulist eset, käsutas inglise keeles, et isikud lahkuksid kauplusest ning

karjus „Allahu Akbar“. U.U kasutas füüsilist jõudu kassapidaja suhtes ja kohale saabunud

politseipatrull pidas ta kinni. U.U selgitas, et ta kuulis peas Allahi häält, kes käskis temal

seda kõike teha. Samuti tunnistas ta kohapeale saabunud politseinikele, et ta on suitsetanud

marihuaanat.

3. Pärast karistuse kandmist peeti U.U-d alates 28.11.2025 kinni Poola välismaalaste

kinnipidamiskeskuses tema väljasaatmise eesmärgil. Poola ametiasutus tegi 29.11.2025

otsuse, millega kohustas U.U-d lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani ning keelas

kümneks aastaks sisenemise Poolasse ja mujale Schengeni alale.

4. PPA tunnistas 12.02.2026 otsusega nr 15.3-3.4/72-4 U.U tähtajalise elamisloa

välismaalaste seaduse (VMS) 135 lg 1 p 4 ning § 135 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 alusel kehtetuks

alates 26.02.2026.

5. U.U esitas 03.02.2026 Poolas rahvusvahelise kaitse taotluse. Poola esitas 18.02.2026

PPA-le U.U tagasivõtmispalve Dublini III määruse alusel, mille PPA rahuldas. 23.04.2026

saabus U.U Poolast Eestisse. Puudutatud isik selgitas temaga vestelnud PPA ametnikule, et

taotles Poolas rahvusvahelist kaitset, kuna tahtis, et teda saadetaks Eestisse, mitte Pakistani.

Samuti taotleb ta Eestis rahvusvahelist kaitset, kuna tema ei saa ega soovi Pakistani tagasi

minna.

6. PPA pidas puudutatud isiku 23.04.2026 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) alusel kinni 48 tunniks.

7. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 24.04.2026 taotluse anda luba

pidada U.U kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks,

kuivõrd isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning § 361 lg 2 p-des 4,

5 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused. U.U põgenemise ohtu kinnitab väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-s 6 nimetatud asjaolu.

Puudutatud isiku kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotlusega seotult täiendava

intervjuu korraldamiseks ja tema esitatud asjaolude kontrollimiseks. Lisaks, kuigi puudutatud

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Poolas, on PPA-l kahtlus, et isik esitas selle seal oma

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks. Isiku käitumine Poolas tekitab põhjendatud

kahtluse, et ta ei soovi minna tagasi koduriiki ja on valmis tegema kõike, et seda kohustust

vältida, kaasa arvatud põgenemine mõnda teise riiki või enda varjama asumine Eestis. U.U

on korduvalt avaldanud soovi olla koos perekonnaga ja selgitanud ka politseile, et esitas

Poolas rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna soovis Eestisse tagasi saatmist. Abikaasa koos

lastega käis isikut külastamas Poolas kinnipidamiskeskuses. Järelikult ei ole abikaasal lastega

Euroopas reisimine ka varem tekitanud probleeme. Sellest järeldab PPA, et ka nüüd

vabaduses viibides ei ole perekonnal probleemi lahkuda mujale Euroopasse, et vältida

tagasisaatmist juhul, kui peaks tulema negatiivne otsus rahvusvahelise kaitse menetluses. U.U

on selgitanud, et Prantsusmaal elab tema vend, kelle juures on ta korduvalt käinud ja kelle

juurde ta soovis minna ka enne Poolas pahandustesse sattumist. Isik on teadlikult kasutanud

võimalust päritoluriiki tagasipöördumise edasilükkamiseks või vältimiseks ja selgelt

väljendanud, et ei soovi naasta oma päritoluriiki. Abikaasadel puudub seaduslik alus Eestis

töötamiseks, seega puuduvad neil vahendid elatist teenida ja neil on olemas liikumisvahend,

et lihtsalt lahkuda.

U.U kujutab ohtu avalikule korrale. Teda karistati Poolas kolmekuulise vangistusega ning

teda kohustati Poolast lahkuma koos 10-aastase sissesõidukeeluga Poolasse ja Schengeni

alale. Poola Sisejulgeolekuameti 28.11.2025 konfidentsiaalse kirja kohaselt kujutab isiku

viibimine Poola territooriumil endast ohtu Poola riigi julgeolekule ja isikut peeti Poolas kinni

2(7)

3-26-1231

kuni tema üleandmiseni Eestile 23.04.2026. Poola riik on oma otsustes (Europoli kaudu

saadetud teavitus) hinnanud isikust tulenevat ohtu selliselt, et teda on kinni peetud. PPA ei

näe põhjust kahelda Poola riigi otsustes ja isiku ohtlikkus ei saa piirneda ainult Poola

territooriumiga. Puudutatud isiku viibimine vabaduses on ohuks Eesti avalikule korrale, kuna

ta on oma ohtlikkust juba välja näidanud ning PPA ei saa usaldada isikut vabadusse, pannes

sellega ohtu Eesti elanikud. Isikust lähtuda võiv oht avalikule korrale on endiselt tegelik,

hoolimata sellest, et isik ise korrutab, et ta ei ohusta avalikku korda ega riigi julgeolekut.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 24.04.2026 määrusega (resolutsiooni p-d 1 ja 2) PPA

taotluse ning andis loa pidada U.U kinni ja paigutada ta kinnipidamise aluse äralangemiseni

KPK-sse kuni kaheks kuuks (kuni 24.06.2026 k.a).

Taotlus tuleb VRKS § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel rahuldada. U.U andis Poola võimudele

korduvalt teada, et ei soovi naasta Pakistani ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

Poolas eesmärgiga saada Eestisse. Ta on seda kinnitanud ka Eestis toimunud vestlusel. Tal on

Eestis naine ja alaealised lapsed, kuid kuna Schengeni ala riikide vahel piirikontrolli ei ole,

esineb võimalus, et ta liigub koos perekonnaga Pakistani väljasaatmise vältimiseks mõnda

teise liikmesriiki, näiteks Prantsusmaale, kus elab tema vend. VRKS §-des 15 ja 18 ettenähtud

toimingud (täiendav küsitlus, väidete kontroll jmt) ei ole lõpule viidud ning isiku kindel

kättesaadavus on vajalik taotluse sisuliseks menetlemiseks.

Eelkõige on kinnipidamise aluseks võimalik oht avalikule korrale ja julgeolekule, mida on

eelnevalt hinnanud Poola ametivõimud, seoses puudutatud isiku toime pandud kuriteoga, mis

kohtu arusaamist mööda toimus Poolas toidukaupluses viibinud inimeste vägivallaga

ähvardamises ja sundimises. Poolas on talle määratud karistuseks vangistus (3 kuud, karistus

on kantud), tehtud lahkumisettekirjutus ning määratud 10-aastane sissesõidukeeld Schengeni

alale.

Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, kuna see

eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Isiku eelneva

käitumise põhjal ei ole sellist usaldust tekkinud.

9. U.U esitas halduskohtu 24.04.2026 määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule

määruskaebuse, milles soovib enda vabastamist KPK-st. Ühtlasi taotleb ta riigi õigusabi.

Puudutatud isik on elanud Eestis viimased 10 aastat. Ta ei ole pannud toime ühtegi kuritegu

ning kinnitab, et on valmis koostööks PPA-ga mis tahes edasise menetlustoimingu

tegemiseks. Puudutatud isiku abikaasa ning nende alaealised lapsed vajavad puudutatud isiku

igapäevast hoolt, tuge ja kohalolu. Tema eemalviibimise tõttu on pereliikmed sattunud

emotsionaalselt ning toimetuleku poolest väga keerulisse olukorda ning neil on väga raske

ilma puudutatud isikuta hakkama saada. Puudutatud isik on oma pereliikmete heaolu pärast

väga mures. Perel on alaline elukoht Tallinnas, üürileping kehtib kuni järgmise aastani ning

üürileandja on väljendanud valmidust seda pikendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse

kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning

vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

9).

3(7)

3-26-1231

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Halduskohtu määrus tuleb

tühistada, kuna puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks antud luba on ebaproportsionaalne

ega arvesta piisavalt juhtumi asjaolusid.

Põgenemisoht

12. Rahvusvahelise kaitse taotleja KPK-sse paigutamise aluseks on üldjuhul (v.a VRKS § 361

lg 2 p 6 alusel kinnipidamine) asjaolu, et esineb isiku põgenemise oht (RKHKm 3-3-1-52-14,

p 12). Ringkonnakohus leiab, et siinse juhtumi asjaolud ei anna alust piisava kindlusega väita,

et puudutatud isik võib KPK-sse paigutamata jätmise korral põgeneda ning muutuda PPA-le

kättesaamatuks.

13. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna

seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes

asjaolud, mis peavad põgenemisohu tuvastamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks

sedastamiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ning juhtumit iseloomustavaid asjaolusid

(nt RKHKm 3-20-2004, p 18.5; 3-3-1-93-16, p 13).

14. PPA tugines oma taotluses puudutatud isiku põgenemise ohu põhistamisel VSS § 68 p-le

6, mille kohaselt esineb see oht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või

Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et

ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Nimelt on U.U nii Poola kui ka Eesti ametivõimudele

väitnud, et ta ei soovi minna tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda U.U soovimatus minna Pakistani seda, et esineb

tema põgenemise oht. Tuleb arvestada, et puudutatud isik on vaidlustamata asjaolude kohaselt

elanud ligi 10 aastat Eestis seaduslikult. Ka ajal, mil ta peeti Poolas kahtlustatavana kinni, oli

tal kehtiv Eesti elamisluba ning õigus viibida Schengeni alal. Poola ametiasutus tegi

29.11.2025 otsuse, millega kohustas U.U-d lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani

ning keelas kümneks aastaks sisenemise Poolasse ja mujale Schengeni alale. See otsus ei

muutnud Eesti elamisluba automaatselt kehtetuks. Ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

Poolas 03.02.2026, mil tema Eesti elamisluba veel kehtis. Võib eeldada, et U.U uskus, et tal

on õigus Eestisse naasta. PPA piirivalvuri 23.04.2026 ettekandest (dtl 23) nähtub, et isik

esialgu ei plaaninud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, kuid tegi seda siis, kui piirivalvur

selgitas talle, et viibib Eestis seadusliku aluseta. Ta viitas sellele, et ei saa Pakistani naasta,

kuna seal on tema elu ohus. PPA ei ole väitnud ning halduskohus ei ole tuvastanud, et

puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselt põhjendamatu.

16. U.U ei ole Eestis juhuslik sisse- või läbirändaja, vaid ta on siin seaduslikult elanud pikka

aega koos oma abikaasa ja kahe lapsega. Abikaasa töötas kuni elamisloa kehtetuks

tunnistamiseni lasteaias, lapsed on väiksed ja käivad lasteaias, s.o pere on Eestis kohanenud ja

lõimunud, neil on püsiv elukoht Tallinnas. Vastasel korral poleks PPA neile andnud

elamisluba Eestisse püsivalt elama asumiseks. Ringkonnakohus peab liialdatuks PPA

argumente, et isikute põgenemise ohule viitab see, et U.U on reisinud varem Euroopas ning

abikaasa ja lapsed käisid teda Poolas kinnipidamise ajal külastamas. Omades Eesti

elamisluba, oli neil õigus Schengeni alal vabalt liikuda. Põgenemiskalduvust sellisest

reisimisest välja lugeda ei ole õige. See, et pere käis U.U-d Poolas külastamas, viitab pigem

tugevate peresidemete olemasolule. Perekond on Eestis ennast sisse seadnud, nad saavad

rahvusvahelise kaitse taotlejatena jätkata tuttavas keskkonnas elamist, sotsiaalteenuste

kasutamist, lapsed lasteaias käimist jne. Ehkki teoreetiliselt pole välistatud, et vabaduses

viibiv rahvusvahelise kaitse taotleja mingil põhjusel (teadmatusest, ekslikust lootusest jne)

jätab kogu elu Eestis seljataha ja reisib väikeste lastega illegaalselt võõrasse riiki, kus

puuduvad ametlikud toetused ja ähvardab pidev kinnipidamise oht, tuleb kaebaja ja tema

perekonnaga seotud asjaolusid kogumis arvestades pidada seda ohtu faktidega

4(7)

3-26-1231

mittepõhistatuks ja pigem siiski hüpoteetiliseks. Asjaolu, et põgenemine ei ole 100%

välistatud, ei saa põhiseaduse ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõudeid

arvestades olla inimeselt vabaduse võtmise aluseks. Põgenemisoht peab olema kindlaks tehtud

sellele viitavate tõendite alusel, mida siinses asjas pole piisavalt.

17. Seega ei VSS § 68 p 6 kohaldamise eeldused täidetud. Muudele alustele PPA ei

tuginenud. Halduskohus tsiteeris oma määruses ka VSS § 68 p-i 2, kuid ei selgitanud, kuidas

see säte võiks seonduda siinse juhtumi asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades

põgenemisohu kohta käesolevas määruses tuvastatut, ei saa asjakohane olla ka mõni muu VSS

§-s 68 loetletud alus.

Oht avalikule korrale

18. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikust lähtub teatud oht avalikule korrale, mida

kinnitab asjaolu, et tema tähtajaline elamisluba on mh sellel alusel kehtetuks tunnistatud.

19. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ohu tõttu avalikule korrale peavad aga

olema täidetud kõrgendatud nõuded. Ei piisa ainuüksi faktist, et isikut on kuriteo

toimepanemise eest karistatud. Oluline on ka kuriteo raskus või laad ning tegelik ja vahetu

oht, et isik jätkab avaliku korra rikkumist, ning see peab olema vabaduspõhiõigusest

kaalukam. Riigikohus selgitas asjas nr 3-19-1068/39 (p 21), et VRKS § 361 lg 2 p 6

võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku

korra kaitsmiseks vältimatult vajalik. See säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e, mille

kohaselt võib taotleja kinni pidada üksnes siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku

korra kaitsmine. Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kaitstakse sellisel alusel isiku

kinnipidamisega avalikkust selle isiku käitumisega kaasneda võiva ohu eest (C-601/15 PPU:

J. N., p 55). Arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja

sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb

vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga (C-601/15 PPU: J. N.,

p 56). Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p

e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab

endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (C-

601/15 PPU: J. N., p 67). Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16), et selle hindamise

käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma

arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või

üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. a otsus asjas C-371/08:

Ziebell, p-d 82–83). Riigikohus on ka leidnud, et VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamiseks peab

oht avalikule korrale või julgeolekule olema märkimisväärne (määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p

12).

20. Praeguses asjas puuduvad tõendid selle kohta, et U.U on seotud terrorismiga. Sellise ohu

kohta isiku puhul, kes on Eestis ligi 10 aastat elanud, peaksid olema ilmnenud mingidki

tõendid. PPA ei ole neid halduskohtule esitanud.

21. PPA ohuhinnang põhineb Poolas toimunud intsidendil, mille eest Poola kohus mõistis

U.U-le 3-kuulise vangistuse. Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kas see kohtuotsus on

kõrgema astme kohtusse edasi kaevatud ja mis on asja lahendamise tulemused. U.U on

väitnud PPA-le (dtl 13), et „kriminaalasja osas otsus tuleb alles 26.04.2026“. Selge on siiski

see, et tegemist oli avaliku korra rikkumisega, kuid see ei saanud olla oma olemuselt eriti

raske, arvestades karistuse väiksust. Isik on möönnud, et oli tarvitanud marihuaanat. Poola

kinnitas Eestile, et U.U tunnistati süüdi Poola karistusseadustiku art 191 p 1 alusel

(ähvardamine/sundimine), mille eest maksimumkaristus on 3 aastat vangistust (dtl 24). Jääb

selgusetuks, millel põhineb PPA väide, et Poola Vabariik on kvalifitseerinud U.U käitumise

5(7)

3-26-1231

oma territooriumil kui terrorismi. Dtl 24 olevast tõendist seda ei nähtu. Poola

karistusseadustiku art 191 ei hõlma terrorismi, see on ilmselge juba sanktsioonimäära järgi.

Asjaolud, et kaebaja karjus „Allahu Akbar“ ning et SIENA teate edastas dtl 24 märgitud

Poola ametiasutus, ei kinnita, et Poola kvalifitseerib teates toodud tegu terrorismiks. Poola

võimude otsused U.U väljasaatmise ja kinnipidamise kohta (ebakvaliteetsed automaattõlked

alates dtl 150) ei sisalda põhjendusi terrorismikahtluse kohta. Viidatakse küll

Sisejulgeolekuameti 28.11.2025 konfidentsiaalsele kirjale, kuid selle dokumendi sisu kohta

pole Poola PPA-le andmeid saatnud (dtl 120) ja sellele ei saa siinses menetluses seega

tugineda. PPA pole tuginenud ka sellele, et täpsemat infot võib olla terrorismi tõkestamisega

tegeleval Kaitsepolitseiametil.

22. PPA märkis oma 12.02.2026 otsuses: „PPA jääb seisukohale, et seal ei ole mingit

arusaamatust kui isik suitsetab narkootilist ainet mille suitsetamine Euroopa Liidu

liikmesriikides on keelatud ning sellest tekkinud luulude ajel ähvardab inimesi. Kuskil ei ole

garantiid, et isikul ei tekiks tulevikus uuesti tuju suitsetada marihuaanat ja kedagi võibolla

päriselt õhku lasta. PPA on seisukohal, et U.U elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et

tema on ohuks avalikule korrale ei ole ebaproportsionaalne, kui võtta arvesse, et teine variant

on jätta luba kehtima ja riskida võimaliku tulevikus tekkiva ohuga avalikule korrale Eesti

Vabariigi territooriumil. See on PPA prognoosotsus, kuid arvestades, et isik on seda juba

korra teinud siis on tõenäoline, et ta võib teha seda uuesti.“ Ringkonnakohus rõhutab

siinkohal veelkord, et avaliku korra kaitseks ei saa võtta meetmeid automaatselt

süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (vt RKHKo 3-3-1-2-16,

p 16). Oht Poolas avalikule korrale võis arusaadavalt ning põhjendatult tingida U.U-le

lühiajalise vangistuse mõistmise, isiku Poolast väljasaatmise ja tema sellel eesmärgil

kinnipidamise. Selles osas tuleb nõustuda PPA taotluses märgituga, et puudub alus mitte

usaldada Poola riigi hinnanguid. Lisaks võib see olla põhjendatult alus tunnistada Eesti

tähtajaline elamisluba kehtetuks. Kuid karistus on kantud ning selleks, et samadele

asjaoludele tuginedes jätkata Eestiga pikaajaliselt seotud isiku, kes on nüüdseks

rahvusvahelise kaitse taotleja, kinnipidamist, peaksid isikust lähtuvat ohtu kinnitama ka muud

tõendid. Puudutatud isikule ei ole ette heita avaliku korra ohustamise aspektist midagi muud

peale ühe korra Poolas toimunu. Pole andmeid, et U.U oleks Eestis elades toime pannud

õigusrikkumisi või saaks temaga seostada muul põhjusel kahtlusi seoses raskete kuritegudega

(sh terrorism). Ringkonnakohus on eespool kirjeldanud, et isik on Eestiga pikalt seotud olnud

ning on siin elanud tavalist pereelu. Viiteid vastupidise kohta toimikust ei nähtu. Asjaolud

kogumis ei kinnita, et U.U kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis

kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Ohu kohta, et isik jätkab Eestis narkootikumide

tarvitamist ja võib selle mõju all toime panna (raske) korrarikkumise, pole piisavalt tõendeid.

Vabadust ei ole lubatav võtta abstraktse kahtluse alusel, tuginedes pelgalt sellele, et

rikkumiste toimepanemise oht pole täielikult välistatud.

23. Puudutatud isiku kinnipidamine on kokkuvõttes järelikult ebaproportsionaalne.

24. Kui PPA-le on ilmnenud puudutatud isikust lähtuva ohu kohta täiendavaid asjaolusid ja

tõendeid, mida siinses asjas pole kohtu ette toodud, saab ta vältimatu vajaduse korral esitada

halduskohtule uue taotluse.

Kokkuvõte

25. Eelneva põhjal tuleb määruskaebus rahuldada, halduskohtu määrus tühistada ja U.U

KPK-st viivitamatult vabastada.

26. Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel tuleb riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata,

kuna isik saavutab oma eesmärgi ka riigi õigusabi saamata.

6(7)

3-26-1231

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)