3-24-3503/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. mai 2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-3503

Haldusasi

Silva Service OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 2. septembri 2024. a otsuse ja 8.

novembri 2024. a vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks rahuldada kaebaja 14. juuni 2024. a

maksetaotlus

Menetlusosalised

Kaebaja Silva Service OÜ, esindaja vandeadvokaat Tõnu

Tuulas

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet, esindaja Martina Proosa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Silva Service OÜ kaebusest loobumine kohustamisnõude osas ning

lõpetada haldusasja nr 3-24-3503 menetlus nõudes kohustada Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ametit rahuldama Silva Service OÜ 14. juuni 2024. a

maksetaotlus.

2. Rahuldada Silva Service OÜ kaebus osaliselt.

3. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2. septembri 2024. a

otsus nr 13-21.2/24/2659 osas, milles Silva Service OÜ-lt nõuti toetus tagasi summas

12 950 eurot (otsuse resolutsiooni punkt 2) ning 8. novembri 2024. a vaideotsus nr

13-21.2/24/2964-2 osas, milles Silva Service OÜ vaie jäeti toetuse tagasinõudmist

puudutavas osas rahuldamata. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

4. Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Silva Service OÜ kasuks

välja menetluskulu summas 1183,84 eurot. Jätta muus osas menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. juunil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

3-24-3503

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Silva Service OÜ esitas 2022. aasta aprillis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ametile (PRIA) maaeluministri 23. oktoobri 2015. a määruse nr 11 „Kohaliku tegevusgrupi

toetus ja LEADER-projektitoetus“ (määrus nr 11) alusel LEADER projektitoetuse taotluse nr

13-21.2/22/2806 Põlula mõisa päikesepargi rajamiseks (taotlustoimiku nr 19202101454).

MTÜ Virumaa Koostöökogu kinnitas 30. mail 2022 projektitaotluste paremusjärjestuse.

2. PRIA rahuldas 15. augusti 2022. a otsusega nr 13-21.2/22/5195 MTÜ Virumaa

Koostöökogu paremusjärjestusele tuginedes Silva Service OÜ taotluse ning määras talle

Põlula mõisa päikesepargi rajamiseks toetuse summas 14 998,69 eurot.

3. PRIA maksis 14. oktoobri 2022. a otsusega nr 13-21.2/22/6709 Silva Service OÜ esimese

maksetaotluse alusel talle välja 12 950 eurot.

4. Silva Service OÜ esitas 14. juunil 2024 ülejäänud toetussumma väljamaksmiseks teise,

lõpliku maksetaotluse.

5. PRIA tegi 2. septembril 2024 otsuse nr 13-21.2/24/2659, millega jättis Silva Service OÜ-le

toetuse välja maksmata summas 2 048,69 eurot (resolutsiooni punkt 1), nõudis toetuse tagasi

summas 12 950 eurot (resolutsiooni punkt 2) ning tunnistas PRIA 14. oktoobri 2022. a otsuse

nr 13-21.2/22/6709 Silva Service OÜ osas kehtetuks (resolutsiooni punkt 8).

Otsuse kohaselt selgus lõpliku maksetaotluse menetlemisel, et Silva Service OÜ oli rikkunud

määruse nr 11 § 27 lg-t 4, sest päikeseelektrijaama ehitamise töövõtuleping ja ettemaksu arve

olid väljastatud enne paremusjärjestuse kinnitamise kuupäeva. Seetõttu tuleb jätta toetus välja

maksmata ja nõuda juba väljamakstud toetus tagasi.

6. Silva Service OÜ esitas PRIA 2. septembri 2024. a otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 8.

novembri 2024. a vaideotsusega nr 13-21.2/24/2964-2 rahuldamata.

7. Silva Service OÜ esitas 30. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 2.

septembri 2024. a otsuse nr 13-21.2/24/2659 ja 8. novembri 2024. a vaideotsuse nr

13-21.2/24/2964-2 tühistamiseks. Samuti palus kaebaja, et kohus kohustaks PRIA-t tema 14.

juuni 2024. a maksetaotlust rahuldama.

8. Tartu Halduskohus võttis 21. jaanuari 2025. a määrusega kaebuse menetlusse.

9. PRIA esitas 25. veebruaril 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

2(10)

3-24-3503

10. Kohus otsustas 3. märtsi 2026. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning

andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide, taotluste ja vastuväidete

esitamiseks.

11. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad ja menetlusdokumendid 23. märtsil 2026 ja 30.

märtsil 2026.

12. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 25. märtsil 2023 ja 9. aprillil 2026 ning

menetluskulude nimekirja 27. märtsil 2026. Kuna PRIA oli tunnistanud 27. märtsi 2026. a

otsusega nr 13-21.5/26/1 PRIA 15. augusti 2022. a otsuse nr 13-21.2/22/5195 kehtetuks,

esitas kaebaja 9. aprilli 2026. a avalduses taotluse lubada tal kaebust muuta nii, et ta loobub

nõudest kohustada PRIA-t rahuldama tema 14. juuni 2024. a maksetaotlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

13. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

13.1. Kaebaja ei alustanud projekti või tegevusega seotud töödega enne keelatud tähtaega. Ta

taotles toetust üksnes päikesepargi rajamisel vajalike päikesepaneelide ja muude taotluses

nimetatud seadmete soetamiseks. Päikesepaneelide ja seadmete koguhinnaks oli taotluses

märgitud 57 910 eurot. PRIA 15. augusti 2022. a otsusest nähtuvalt aktsepteeris PRIA

nimetatud summat abikõlbliku kuluna. PRIA rahuldas toetuse taotluses nimetatud seadmete

ostuks. Seega toetas PRIA üksnes päikesepargile seadmete ostu, mitte päikesepargi kui

terviku rajamist. Sellest tulenevalt ei tohtinud kaebaja enne määruse nr 11 § 27 lg-s 4

nimetatud tähtaega osta ega paigaldada seadmeid. Kaebajale väljastati aga seadmete ostmise

arved pärast toetustaotluse esitamist.

13.2. PRIA leidis 2. septembri 2024. a otsuses õigusvastaselt, et päikesepargi ehitamist

puudutavat töövõtulepingut ja arvet tuleks käsitada kui PRIA toetatava tegevuse elluviimist

või investeeringu tegemist tõendavaid dokumente määruse nr 11 § 27 lg 4 tähenduses.

Kaebaja sõlmis Eesti Energia AS-ga töövõtulepingu päikeseenergiajaama ehitamiseks,

kasutusloa taotluse esitamiseks ning ehitusloa või ehitusteatise taotlemiseks. Ettemaksuarve

oli esitatud ehitusprojekti koostamise ja ehitusloa taotlemise eest. Arve oli seotud üksnes

eeltöödega, mis olid vajalikud projektitaotluse esitamise ettevalmistamiseks. Ilma nendeta ei

oleks kaebaja täitnud projektitaotluse esitamise tingimusi. MTÜ Virumaa Koostöökogu

(VIKO) strateegia 2015–2022 kohaselt olid toetuse abikõlblikkuse eeldusteks muu hulgas

projekti ja ehitusloa olemasolu. Kaebaja lähtus VIKO strateegias määratud tingimustest ning

sõlmis projekti koostamise ja ehitusloa taotlemise lepingu toetuse abikõlblikkuse

saavutamiseks. VIKO strateegia oli heaks kiitnud Maaeluministeerium (määruse nr 11 § 6 lg

1) ning LEADER-projektitaotluse taotluse hindamise kriteeriumide koostamine on VIKO

pädevuses (ELÜPS § 32 lg 2 p 1). Kaebaja täitis VIKO soovitusi ja strateegias antud juhiseid.

Ta käitus alates toetustaotluse esitamisest avatult, ei jätnud midagi avaldamata ega varjanud

tegelikke asjaolusid. Kaebaja avaldas juba toetuse taotlemisel PRIA-le, et Põlula mõisa

päikesepargile on väljastatud ehitusluba. Seega oli PRIA-le juba algusest peale teada, et

kaebaja oli teostanud enne taotluse esitamist projekteerimistöid. Sellises ebamäärases

olukorras tuleb põhiõigustest lähtudes tõlgendada normi kaebaja kasuks.

13.3. PRIA ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks töövõtulepingu alusel alustanud päikesepargi

ehitustöödega või muude abikõlblike töödega. Kaebaja oli alustanud üksnes

ettevalmistöödega. Sisuliselt oli tegemist lubade saamisega EL määruse nr 702/2014 art 2 p

25 tähenduses.

3(10)

3-24-3503

13.4. Tööleping põhines tüüptingimuste vormil ja polnud läbiräägitav. Töövõtulepingu

hindamisel tuleb eristada lepingus kokku lepitud ehitusloa taotlemise tööd. Seoses ehitusloa

taotlemisega tuli kaebajal teostada ka projekteerimistööd. Kuna kaebaja tasus enne lubatud

tähtaega üksnes projekteerimise ja ehitusloa taotlemise eest, ei rikkunud ta EL määruse nr

2022/2472 art 2 p 53 tingimusi – projekteerimist ja ehitusloa taotlemist ei saa lugeda projekti

või tegevusega seotud töödega alustamiseks. Praeguses asjas tuleb tuvastada üksnes seda, kas

kaebaja alustas enne lubatud tähtaega keelatud töödega ja võttis kohustusi, mis tegid kogu

hilisema investeeringu pöördumatuks. Projekteerimistööd ja ehitusloa taotlemine ei teinud

investeeringut pöördumatuks. Ilma töövõtulepingut sõlmimata poleks olnud võimalik taotlust

esitada. Järelikult ei saa töövõtulepingut lugeda keelatud tegevuseks.

13.5. Kaebaja ei esitanud Eesti Energia AS 16. märtsi 2023. a ettemaksu arvet toetuse

väljamaksmiseks maksedokumendina – ta ei käsitanud seda kulu toetuskõlblikuna. Tegemist

ei ole arvega, mis tõendaks toetatava tegevuse elluviimist või investeeringu tegemist määruse

nr 11 § 27 lg 4 tähenduses.

13.6. PRIA tegi 2. septembri 2024. a otsuse imperatiivselt, jättes ELÜPS § 65 lg 4 p-s 1 ja §

123 lg-s 1 ettenähtud kaalutlusõiguse kasutamata. PRIA tegi kaalutlusvea nii väljamakstud

toetuse tagasinõudmise otsustamisel kui ka viimase toetussumma väljamaksmisest

keeldumisel. Seetõttu on PRIA 2. septembri 2024. a otsus materiaalselt õigusvastane.

13.7. Vaideotsuses on jõutud õigele järeldusele, et projekteerimistööde kulusid tuleb eristada

ehitustöödest. Samuti on PRIA teinud vaideotsuses õige järelduse, et ehitusloa taotlemine ei

ole olemuslikult seotud ehitustööde tegemisega ning seetõttu ei loeta ehitusloa taotlemist

projekti või tegevusega seotud tööde alustamiseks. Nende põhjenduste alusel oleks tulnud

vaie rahuldada. PRIA asus aga arusaamatult ebaõigele seisukohale, et kaebaja toetatavaks

tegevuseks tuleb lugeda päikesepargi ehitamist, mitte eraldi seadmete soetamist. PRIA ei

pööranud vaideotsuses kaebaja kõigile vastuväidetele tähelepanu.

14. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.

14.1. Kaebaja käsitus sellest, et ta taotles toetust vaid seadmete soetamiseks, mitte

päikeseelektrijaama rajamiseks, on ekslik ega põhine asjas esitatud tõenditel. EL fondidest ei

anta toetust lihtsalt seadmete soetamiseks, vaid konkreetse projekti või investeeringu

elluviimiseks. Määruse nr 11 § 30 lg 2 p 1 sätestab, et abikõlblik on ehitise ehitamise ja

parendamise kulu. Kaebaja taotleski toetust päikesepargi ehitamiseks. Üksnes seadmete

ostmiseks poleks ta toetust saanud, sest ehitustegevus, mis ei võimalda selle elluviimise järel

ehitist sihipäraselt kasutada, ei oleks abikõlblik (määruse nr 11 § 31 lg 1 p 22). Samuti ei ole

abikõlblik ehitusmaterjali ostmise kulu ilma ehitustegevuseta (määruse nr 11 § 31 lg 1 p 222).

Päikesepargi osi, mis ei ole päikesepargi koosseisus paigaldatud, tuleb käsitada

ehitusmaterjali kuluna ilma ehitustegevuseta. Ka VIKO strateegia 2015–2022 asjakohase

meetme rakendamise peamine eesmärk on toetada nutikate energialahendust

kasutuselevõtmist, mitte üksikute seadmete soetamist. Toetatava tegevuse tervikliku

käsitamise vajadust on rõhutanud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium.

14.2. Vaidlustatud otsus tehti põhjusel, et kaebaja oli sõlminud toetatud tegevuse

elluviimiseks, s.o päikesepargi ehitamiseks (sh päikesepaneelide ja muude seadmete ostmise

ja paigaldamise kohta), siduva ja mittetingimusliku töövõtulepingu enne, kui kohalik

tegevusgrupp oli projektitaotluse PRIA e-teenuste keskkonnas kinnitanud. Kaebaja väide, et

ta pidi sõlmima töövõtulepingu enne lubatud tähtaega, sest tegemist oli tüüplepinguga, ei ole

usutav ega kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Asjaolu, et lepingu lisas lepiti kokku tööde

4(10)

3-24-3503

detailses kirjelduses, tõendab, et täpsustavad kokkulepped olid võimalikud. Ka tüüplepingus

on võimalik kokku leppida lepingu esemes, lepingu tähtajas jms. Projekteerimistööde ja

ehitusloa taotlemise tellimine ei ole ehituse töövõtulepingu sõlmimise lahutamatuteks

tingimusteks. Päikeseelektrijaama ehitusprojekti koostamist on võimalik tellida ka

eraldiseisvalt ning toetuse saaja saab ehitusluba ise taotleda. Kaebaja on sidunud

töövõtulepingu sõlmimise ehitusloa vajalikkusega meelevaldselt.

14.3. Kaebaja väide, et ta pidi toetuse saamiseks esitama toetustaotluses ehitusloa, on ekslik.

Maaelu arengu toetuse andmise tingimused sätestab minister (ELÜPS § 51). Kohalikul

tegevusrühmal puudub õigus toetuse andmise tingimusi kehtestada või neid muuta. Määruse

nr 42 lg 7 p 9 määratleb ehitusloa esitamise ajana maksetaotluse esitamise, mitte

toetustaotluse esitamise.

14.4. Kaebaja väited, et töövõtulepingu alusel esitatud esimene arve ja esimene makse on

seotud eeltöödega, ei ole asjakohased ega kooskõlas tegelikkusega. Kuna töövõtulepingu

sõlmimine tõendab toetatud tegevuse elluviimisega alustamist, ei oma tähtsust, millal eeltööde

eest arve esitati ja millal arve tasuti. Lisaks ei ole ühelgi kaebaja esitatud arvel eraldi välja

toodud projekteerimistöid ega muid ettevalmistavaid töid. Töövõtja tagantjärele esitatud

kinnitus ei saa asendada poolte vahel sõlmitud lepingut ega lepingu alusel esitatud arvete

kommentaare ja arvete sisu. 16. märtsi 2022. a arve oli ettemakse arve kõigi

päikeseelektrijaamaga seotud tööde osas. Vastustaja sai töölepingu sõlmimisest teada enne

viimase maksetaotluse esitamist.

14.5. Vastustajal puudub komisjoni määruse 640/2014 art 35 lg 1 alusel toetuskõlblikkuse

kriteeriumide mittetäitmise korral õigus kaaluda toetuse andmist, vaid toetus tuleb tagasi

nõuda. Toetus tuleb tagasi nõuda ka juhul, kui toetuskõlblikkuse kriteeriumidele

mittevastavus tuvastati maksetaotluse menetluses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Kohus lahendab esmalt kaebaja esitatud kaebusest osaliselt loobumise avalduse (I) ning

seejärel kaebuses esitatud nõuded (II). Viimasena teeb kohus asja lahendamisest kokkuvõtte

ning määrab kindlaks menetluskulude jaotuse (III).

I

16. Kaebaja teatas 9. aprilli 2026. a avalduses kohtule, et ta loobub nõudest kohustada

vastustajat rahuldama tema 14. juuni 2024. a maksetaotlust.

Kuna tegemist on liitkaebusest ühe nõude väljajätmisega, kuuluvad kohaldamisele kaebusest

loobumise sätted (HKMS § 49 lg 3 p 5 ja lg 4). Kaebajal on õigus esitada kaebusest

loobumise avaldus (HKMS § 153 lg 1). Kui kohus võtab kaebusest loobumise vastu, lõpetab

kohus asjas menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 3).

Kohtu hinnangul pole kaebuse osaliselt loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks alust. Kohus

selgitas kaebajale kaebusest osaliselt loobumise tagajärgi 29. aprilli 2026. a määruses.

Vastustaja ei ole kaebusest osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt

võtab kohus kaebusest osaliselt loobumise avalduse vastu ning lõpetab asjas menetluse nõude

osas kohustada vastustajat rahuldama kaebaja 14. juuni 2024. a maksetaotlust (HKMS § 152

lg 1 p 3).

5(10)

3-24-3503

II

17. Kohus kontrollib järgnevalt, kas PRIA 2. septembri 2024. otsuse tühistamiseks on alust.

18. PRIA 2. septembri 2024. a otsuses on õiguslike alustena märgitud ELÜPS § 65 lg 4 p 1, §

66 lg-d 2–4 ning § 123 lg-d 1 ja 4, samuti määruse nr 11 § 44 lg-d 1, 3 ja 4.

ELÜPS § 65 lg 4 p 1 kohaselt võib maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsuse

tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille puhul ei oleks taotlust

rahuldatud. ELÜPS § 66 lg 4 sätestab, et PRIA võib toetuse maksmisest keeldumise otsuse

korral taotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada. Määruse nr 11

§ 44 lg 4 kohaselt tunnistab PRIA projektitaotluse maksmisest keeldumise otsuse korral

projektitaotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks.

Hoolimata eeltoodud viidetest, nähtub PRIA 2. septembri 2024. a otsuse sisust, et PRIA ei

tunnistanud PRIA 15. augusti 2022. a otsust kaebajale toetuse määramise kohta kehtetuks.

Vastava otsuse tegi PRIA kohtumenetluse ajal, 27. märtsil 2026.

19. PRIA tegi 2. septembri 2024. a otsuse resolutsioonis järgmised otsustused: tunnistas

kaebaja osas kehtetuks PRIA 14. oktoobri 2022. a otsuse, mille alusel oli kaebajale makstud

välja esimene osa toetussummast; jättis kaebajale toetussumma ülejäänud osas välja

maksmata ning nõudis välja makstud toetuse tagasi.

Toetuse maksmise otsuse kehtetuks tunnistamine

20. PRIA tunnistas 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktiga 8 PRIA 14. oktoobri

2022. a otsuse kaebajat puudutavas osas kehtetuks. Nimetatud otsusega oli PRIA maksnud

kaebajale välja toetuse summas 12 950 eurot (dtl 146–147).

PRIA 2. septembri 2024. a otsusest ei nähtu otsuse resolutsiooni punkti 8 õiguslikku alust.

Samuti ei ole otsuse põhjendavas osas esitatud selle otsustuse kohta ühtegi põhjendust. Otsuse

põhjenduse kohaselt tegi PRIA kaks otsustust: jätta toetuse summas 2048,69 eurot välja

maksmata ning nõuda tagasi välja makstud toetuse summas 12 950 eurot. Kohtu hinnangul

pole PRIA 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktil 8 regulatiivset sisu, sest PRIA 14.

oktoobri 2022. a otsuse alusel oli toetussumma kaebajale juba välja makstud ning

väljamakstud toetussumma tagasinõudmise otsuse tegi PRIA 2. septembri 2024. a otsuse

resolutsiooni punktis 2. Seega ei ole PRIA 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktil 8

kaebaja õigustele täiendavat mõju.

21. Kaebaja õigusi ei mõjuta ka PRIA 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktid 3–7.

Kuna neil punktidel on üksnes selgitav tähendus, poleks pidanud neid haldusakti

resolutsioonis esitama (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2).

22. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus PRIA 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni

punktide 1 ja 2 õiguspärasust.

Toetuse tagasinõudmine

23. ELÜPS § 123 lg 1 näeb ette, et kui pärast toetuse maksmist selgub, et toetus on makstud

toetuse andmise ja kasutamise nõuetele mittevastavuse, nõuete rikkumise või kaitsemeetmete

6(10)

3-24-3503

kohaldamise tõttu alusetult, võib toetuse nõuda toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi

Euroopa Liidu asjakohastes õigusaktides sätestatud alustel ja tähtajal.

23.1. Kohtu hinnangul nõudis vastustaja kaebajalt toetuse tagasi õigusvastaselt. ELÜPS § 123

lg 1 kohaldamise eelduseks on toetuse maksmine alusetult. See tingimus on täidetud juhul,

kui toetuse määramise alus on ära langenud. Toetuse andmise alus langeb ära toetuse

määramise otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel või otsuse tühisuse tuvastamisel.

Seni kuni toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtib, on toetuse saajal subjektiivne õigus

toetusele. Selline õigus on toetuse saajal sõltumata sellest, kas toetustaotluse rahuldamise

otsus on õiguspärane. Olukorras, kus kehtiva haldusaktiga on isikule toetus määratud, puudub

toetuse tagasinõudmiseks alus. Vastasel juhul kehtiks kaks teineteisele vastukäivat haldusakti:

üks annab õiguse toetusele ning teine eitab õigust toetusele. Seega pidanuks PRIA selleks, et

toetuse tagasinõudmiseks oleks alus, toetuse toetustaotluse rahuldamise otsuse kehtetuks

tunnistama. Kuna PRIA 2. septembri 2024. a otsuse tegemise ajal kehtis kaebajale toetuse

määramise otsus, puudus toetuse tagasinõudmiseks alus. Asjaolu, et nüüdseks on PRIA

kaebajale toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistanud, ei mõjuta PRIA 2. septembri 2024.

a otsuse õiguspärasust, sest haldusakti õiguspärasust hinnatakse akti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2). Ka pelgalt toetuse maksmise otsuse kehtetuks tunnistamine ei muuda

toetuse maksmist alusetuks, sest selle otsusega ei muutu taotluse rahuldamise otsus

automaatselt kehtetuks (ELÜPS § 66 lg 4).

23.2. Eeltoodust tulenevalt on PRIA 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punkt 2

õigusvastane ja tuleb tühistada.

Toetuse maksmisest keeldumine

24. PRIA keeldus 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktiga 1 kaebajale toetuse

väljamaksmisest summas 2048,69 eurot.

Kohtu hinnangul on PRIA 2. septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktil 1 regulatiivne

mõju. Toetuse väljamaksmiseks esitatud maksetaotluse lahendamisel ei tuvasta PRIA üksnes

teatud asjaolude vastavust õigusaktis kindlaksmääratud tingimustele. PRIA-l on kohustus muu

hulgas kontrollida, kas taotluse rahuldamise tingimused on täidetud (ELÜPS § 66 lg-d 1 ja 3).

Seega võib PRIA asuda maksetaotluse lahendamisel vastupidisele seisukohale kui toetuse

andmise otsuses. Sellises olukorras pole põhjust pidada toetuse maksmisest keeldumist

toiminguks (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-16-1864/65, p-d 28–31). Seega on

tühistamiskaebus kohane õiguskaitsevahend.

25. Kohus kontrollib järgnevalt, kas PRIA keeldus 2. septembri 2024. a otsusega kaebajale

toetuse väljamaksmisest õiguspäraselt.

25.1. ELÜPS § 66 lg 3 kohaselt teeb PRIA toetuse maksmisest keeldumise otsuse, kui pärast

taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata

jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi.

25.2. Otsusest nähtuvalt keeldus PRIA toetust välja maksmast põhjusel, et kaebaja kogu

taotlus ei vasta määruse nr 11 § 27 lg-le 4.

Määruse nr 11 § 27 lg 4 kohaselt ei või projektitoetuse taotleja alustada toetatava tegevuse

elluviimist või investeeringu tegemist varem ja tegevuse elluviimist või investeeringu

tegemist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem kui kohaliku tegevusgrupi poolt

projektitaotluse PRIA e-teenuse keskkonnas kinnitamise päevale järgneval päeval.

7(10)

3-24-3503

PRIA asus 2. septembri 2024. a otsuses seisukohale, et kaebaja oli alustanud toetatud

tegevusega enne kohaliku tegevusgrupi pool projektitaotluse PRIA e-teenuse keskkonnas

kinnitamise päeva, s.o enne 30. maid 2022, sest päikeseelektrijaama ehitamise töövõtuleping

oli sõlmitud 2. märtsil 2022 ja ettemakse arve oli väljastatud 16. märtsil 2022.

25.3. Kaebajale toetuse maksmisest keeldumise õiguspärasus sõltub sellest, kas kaebaja rikkus

määruse nr 11 § 27 lg-s 4 sätestatud keeldu. Pooled on eri meelt ka küsimuses, mida tuleb

lugeda toetatava tegevuse elluviimiseks määruse nr 11 § 27 lg 4 tähenduses.

25.4. Kaebajale anti toetus Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme 19 „Toetus

LEADERi kohalikule arengule“ raames. LEADER-meedet rahastati valdavas osas Euroopa

Maaelu Arengu Põllumajandusfondist. Nimetatud fondist antavate maaelu arengu toetustega

seonduvat reguleeris Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1305/2013 Euroopa Maaelu

Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (EL määrus nr 1305/2013). Abi

osas, mida antakse määrusega nr 1305/2013, kuulub kohaldamisele ka komisjoni määrus (EL)

nr 702/2014 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega

teatavat liiki abi põllumajandus- ja metsandussektoris ja maapiirkondades tunnistatakse

siseturuga kokkusobivaks (EL määrus nr 702/2014; vt sama määruse art 1 lg 1 punkt a)

alapunkt ii)). Kuigi alates 1. jaanuarist 2023 kehtib EL määruse nr 702/2014 asemel EL

määrus nr 2022/2472, kohaldati EL määruses nr 702/2014 sätestatud eeskirju kuni 31.

detsembrini 2025 EL määruse nr 1305/2013 kohaselt antava abi suhtes (EL määruse nr

2022/2472 art 62 lg 2). Seega tuleb praeguses asjas kohaldada EL määruse nr 702/2014

sätteid.

25.5. Kuna vaidlus puudutab EL õiguse alusel antavat toetust, tuleb määruse nr 11 § 27 lg-t 4

tõlgendada kooskõlas EL õigusega.

EL määruse nr 702/2014 kohaselt peab abil olema ergutav mõju (art 6 lg 1). Sama määruse

põhjenduses 23 on selgitatud, et abi peab olema vajalik ning ergutama tegevuse või projekti

arendamist. Seepärast ei tohiks määrust kohaldada sellisele tegevusele või projektile antava

abi suhtes, millega abisaaja tegeleks igal juhul ka abi puudumise korral. Samas punktis on

rõhutatud, et abi ei tohiks anda tagasiulatuvalt sellisele tegevusele või projektile, millega

abisaaja on juba algust teinud. Sellest tulenevalt sätestab määruse art 6 lg 2, et abil loetakse

olevat ergutav mõju, kui abisaaja on asjaomasele liikmesriigile esitanud kirjaliku abitaotluse

enne projekti või tegevusega seotud töö alustamist.

Sama määruse art 2 p-s 25 on esitatud mõiste „projektiga seotud tööde või tegevuse alguse“

sisu: selleks on kas investeeringuga seotud tegevuse või ehitustööde alustamine või esimene

õiguslikult siduv kohustus tellida seadmeid või teenuseid või muu kohustus, mis teeb

investeeringu pöördumatuks, olenevalt sellest, kumb on varajasem. Samas sättes on

täpsustatud, et tööde või tegevuse alustamiseks ei peeta maa ostmist ja ettevalmistustöid,

näiteks lubade saamist või teostatavusuuringute teostamist.

25.6. Kaebaja taotles PRIA-lt toetust Põlula mõisa päikesepargi rajamiseks (dtl 16–26).

Projekti eelarve hõlmas päikesepaneelide, inventeri, lisaseadme ning kinnitusvahendite

soetamist (dtl 21). Võttes arvesse, et EL määruse nr 702/2014 art 2 p 25 kohaselt loetakse

projektiga alustamiseks muu hulgas esimest õiguslikult siduvat kohustust tellida seadmeid, on

praeguse asja lahendamisel määrav, millal võttis kaebaja õiguslikult siduva kohustuse tellida

8(10)

3-24-3503

seadmeid. Kui see toimus enne toetustaotluse esitamist, tuleb lugeda, et abil puudub ergutav

mõju.

Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis kaebaja 2. märtsil 2022 Eesti Energia AS-ga

töövõtulepingu nr SO2022030127917EE (leping ja lepingu lisa 1: dtl 35–40; lepingu lisa 2:

dtl 150–153). Töövõtulepingu p 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks päikeseelektrijaama ehitus,

kasutusloa taotluse esitamine ning ehitusloa või ehitusteatise taotlemine. Tööde detailne

kirjeldus on toodud lepingu lisas 1 (lepingu p 1.2). Lepingu lisaks 1 on Eesti Energia AS 1.

märtsi 2022. a päikeseenergia lahenduse hinnapakkumine kaebajale Põlula külas asuva objekti

tarbeks. Hinnapakkumine hõlmas nii päikesepaneelide, inventeri, lisaseadme ja

kinnitusvahendite müüki kui ka projektijuhtimist ja paigaldustöid (dtl 39). Lepingu lisas 1

märgitud päikesepaneelide, inventeri, lisaseadme ja kinnitusvahendite andmed ja

maksumused kattuvad kaebaja toetustaotluses märgitud andmetega (dtl 19, 21 ja 39).

Vaatamata sellele, et lepingu nimetuseks on töövõtuleping ja selle esemes ei ole kirjeldatud

seadmete müüki, nähtub lepingu lisast 1, et lepingu ese hõlmab ka päikesepaneelide,

inventeri, lisaseadmete ja kinnitusvahendite müüki. Sama kinnitab ka lepingu lisa 2, milleks

on päikeseelektrijaama töövõtulepingu üldtingimused. Üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt

sätestavad päikeseelektrijaama toovõtulepingu üldtingimused nii tellija ja töövõtja vahel

sõlmitud päikeseelektrijaama seadmete müügilepingu kui ka nende paigalduse töövõtulepingu

tingimused ning need tingimused on lepingu lahutamatuks osaks (dtl 150). Üldtingimuste

punkt 5.1 näeb ette, et leping jõustub mõlema poole poolt allkirjastamisel. Kaebaja ja Eesti

Energia AS esindajad allkirjastasid lepingu 2. märtsil 2022 (dtl 35). Lepingust ei nähtu, et

kaebaja oleks seadnud päikeseelektrijaama seadmete eest tasumise kohustuse sõltuvusse mõne

tingimuse saabumisest (nt PRIA toetuse saamisest). Eeltoodust järeldub, et kaebaja võttis 2.

märtsil 2022 päikeseelektrijaama seadmete tellimiseks tingimusteta ja õiguslikult siduva

kohustuse. Seega oli kaebaja valmis tellima päikeseelektrijaama seadmeid ka juhul, kui ta

poleks hiljem PRIA toetust saanud.

Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas LEADER-projektitoetuse taotluse 4. aprillil

2022 (dtl 16) ning VIKO kinnitas projektitaotluse paremusjärjestuse 30. mail 2022. Seega

alustas kaebaja projektiga seotud tegevusega enne abitaotluse esitamist. Kuna sellisel juhul

loetakse, et abil puudub ergutav mõju, ei ole kaebajal õigus toetust saada.

26. Seega ei olnud kaebaja tegevus kooskõlas määruse nr 11 § 27 lg-s 4 sätestatud keeluga.

Asjaolu, et kaebaja tegevus ei vastanud taotlejale esitatud nõudele, on ELÜPS § 64 lg 4 p 1

kohaselt taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kuna ELÜPS § 66 lg 3 kohustab PRIA-t

tegema sellise aluse esinemisel toetuse maksmisest keeldumise otsuse, jättis PRIA

põhjendatult kaebajale toetuse summas 20248,69 eurot välja maksmata. Seega pole PRIA 2.

septembri 2024. a otsuse resolutsiooni punkt 1 õigusvastane ning selle tühistamiseks puudub

alus.

Võttes arvesse, et vastustaja tegi 27. märtsil 2026 otsuse, millega tunnistas kehtetuks 15.

augusti 2022. a otsuse kaebajale toetuse määramise kohta (dtl 263), peab kohus vajalikuks

menetlusosalistele selgitada, et kohtu eeltoodud seisukoht puudutab üksnes PRIA 2. septembri

2024. a otsust (vt HKMS § 177 lg 1).

Vaideotsus

27. Kaebaja on esitanud ka PRIA 8. novembri 2024. a vaideotsuse tühistamise nõude.

Nimetatud vaideotsusega jättis PRIA kaebaja PRIA 2. septembri 2024. a otsuse peale esitatud

vaide rahuldamata. Kuna PRIA oleks pidanud 2. septembri 2024. a otsuse toetuse

tagasinõudmist puudutavas osas rahuldama, tühistab kohus vaideotsuse vastavas osas.

9(10)

3-24-3503

Ülejäänud osas ei ole vaideotsuse tühistamiseks alust, sest ülejäänud osas ei riku PRIA 2.

septembri 2024. a otsus kaebaja õigusi.

III

28. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab PRIA 2. septembri 2024. a

otsuse toetuse tagasinõudmist puudutavas osas ning PRIA 8. novembri 2024. a vaideotsuse

osas, milles PRIA jättis kaebaja vaide toetuse tagasinõudmist puudutavas osas rahuldamata.

Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

29.1. Kaebaja eesmärk oli saavutada kaebusega kogu toetuse väljamaksmine ja toetuse

tagasinõudest vabanemine. Kohustamiskaebus, millest kaebaja loobus, on sisuliselt hõlmatud

toetuse väljamaksmise eesmärgiga. Kohtu hinnangul saavutas kaebaja kaebuse eesmärgi

pooles ulatuses. Seepärast loeb kohus kaebuse rahuldatuks pooles ulatuses ning mõistab

kaebaja kasuks välja pool tema menetluskuludest.

29.2. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 388,50 eurot.

29.3. Kaebaja taotleb lisaks tasutud riigilõivule talle õigusabi osutanud vandeadvokaadi

kulude väljamõistmist summas 1979,17 eurot (käibemaksuta). Kaebaja esitas menetluskulude

nimekirja ja kuludokumendid kohtule tähtaegselt. Menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmab

õigusabi õigusteenuse osutamist ligikaudu 11,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 170 ja 180 eurot

(neli arvet, kokku 1979,17 eurot; dtl 163, 244–249). Vastustaja ei ole kaebaja menetluskulude

taotlusele vastu vaielnud. Arvestades asja mahukust ja keerukust, peab kohus asjas esitatud

arvete põhjal kaebaja kantud kulu vajalikuks ja põhjendatuks.

29.4. Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist mõistab kohus vastustajalt kaebaja

kasuks välja pool tema menetluskuludest, s.o 1183,84 eurot ((388,5+1979,17)÷2), ilma

käibemaksuta. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108

lg 2 ja § 109 lg-d 1 ja 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

10(10)