3-26-1347/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Määruse tegemise aeg ja koht

7. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1347

Haldusasi

V.Z’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.04.2026

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr

12603190001-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja taotlus sisuliselt läbi

Menetlustoiming

Viibimisõiguse otsustamine ja menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda V.Z-ile viibimisõiguse andmisest kohtumenetluse ajaks.

2. Võtta vastu V.Z’i kaebusest loobumine ja lõpetada haldusasja menetlus.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Määruse resolutsiooni p 1 jõustub selle teatavakstegemisest (HKMS § 252 lg 3).

Kaebaja peab saatma kinnituse menetlusdokumendi kättesaamise kohta kohtule viivitamata.

Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust

venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega

menetlemist pahatahtlikult takistavat (sh menetlusdokumentide vastuvõtmisega viivitavat) või

kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes

lugupidamatult väljendanud menetlusosalist või esindajat võib kohus trahvida (HKMS § 28 lg

2).

Kontaktandmete muutumisel on kaebaja kohustatud kohtule viivitamata edastama oma uued

kontaktandmed (e-posti ning elukoha aadressi).

Avaldatavas kohtulahendis asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD

1. V.Z (kaebaja) saabus 19.03.2026 Eestisse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas

kaebaja kinni. Kontrollimisel selgus, et Somaalia Liitvabariigi kodanikuna on kaebaja

taotlenud 27.06.2025 Lätis rahvusvahelist kaitset ja 09.02.2026 tehti tema suhtes tagasilükkav

otsus.

3-26-1347

2. PPA esitas 25.03.2026 Läti Migratsiooniametile palve taotleja tagasivõtmiseks Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) art 18 lõike 1 ap D

alusel. Läti rahuldas 01.04.2026 palve ja nõustus kaebaja tagasi võtma.

3. PPA koostas 24.04.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr

12603190001-1 ja pani kaebajale kohustuse lahkuda Eestist taotluse läbivaatamise eest

vastutavasse riiki (Läti Vabariiki). PPA organiseerib kaebaja üleandmise Lätile eelnevalt

Lätiga kokkulepitud ajal.

4. Kaebaja esitas 04.05.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.04.2026

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 12603190001-1 tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks kaebaja taotlus sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja palus ennast vabastada

riigilõivu tasumise kohustusest, kuna kaebaja ei tööta. Põhjendused:

4.1. Dublini III määruse art 17 lg 1 kohaselt võib erandina art 3 lg-st 1 iga liikmesriik

otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi

kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide

kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. Arvestades Dublini III määruse art 14 lg 1

sõnastust tekkis Eestil, kui liikmesriigil kohustus vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus sisuliselt läbi. Asjaolu, et kaebaja taotles varem Lätis ebaõnnestunult varjupaika, ei tee

olematuks Eesti kohustust.

4.2. Eesti on kaebajale turvaline koht elamiseks ja siin on tasemel meditsiiniline abi.

Praegusel juhul võib olla, et vastutava liikmesriigi (Läti) varjupaigamenetluses ja

varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused tervishoiuteenuste ja

ravi tagamises. Lätis viibides eemaldati kaebajal pimesool ja tal diagnoositi tuberkuloos.

Eestisse jõudes diagnoositi kaebajal paremas kopsus põletik. Kaebajale Lätis osutatud abi ei

olnud tasemel ega pädev, mistõttu tekkisid kaebajal tüsistused. Süsteemsete puuduste

esinemisel ei ole Eesti kohustatud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama, vaid

riigil on kohustus kaebajat vastutavale riigile mitte üle anda (vt Euroopa Kohtu 21.12.2011

otsus asjades nr C-411/10 ja C-493/10). Eeltoodu tõttu ei peaks Eesti kaebajat Lätile üle

andma, vaid võiks kaebaja taotluse ise sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus tuleb VRKS alusel ja humanitaarkaalutlustel Eestis sisuliselt läbi vaadata.

5. Kaebaja esitas 05.05.2026 teate, et ta loobub rahvusvahelise kaitse taotlemisest ja on

nõus enda üleandmisega Läti Vabariigile.

6. Kohus teavitas 06.05.2026 kaebajat, et mõistab kaebaja 05.05.2026 teadet kui kaebusest

loobumise avaldust ja teavitas kaebajat kaebusest loobumise tagajärgedest. Kaebajale

toimetati teavitus kätte 06.05.2026.

7. Kaebaja palus 07.05.2026 kohtul võtta vastu kaebusest loobumine ja lõpetada haldusasja

menetlus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Viibimisõigus

8. VRKS § 251 lg 3 p 4 ja lg 6 kohaselt, kui PPA on teinud otsuse Dublini III määruse

alusel, otsustab välismaalase õiguse üle kuni lõpliku otsuse tegemiseni Eestis viibida asja

lahendav kohus määrusega. Kuni viidatud otsuse tegemiseni on välismaalasel õigus Eesti

territooriumil viibida.

2(4)

3-26-1347

9. Kohtu hinnangul on kaebaja esitatud kaebus perspektiivitu. PPA on vaidlustatud

24.04.2026 otsuses põhjendatult tuginenud VRKS § 21 lg 1 p-le 6 ja jätnud kaebaja taotluse

läbi vaatamata. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse eest on vastutavaks

liikmesriigiks Läti Vabariik. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et Dublini III määruse art 14

lg 1 alusel on Eestil kohustus ja samuti art 17 lg 1 alusel võimalik vaadata kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi.

10. Praegusel juhul on PPA pöördunud liikmesriigi poole, kus kaebaja esitas esimesena

varjupaiga taotluse ja milline on ka läbi vaadatud. Kaebaja taotluse läbi vaadanud Läti

Vabariik on nõustunud kaebaja tagasi võtma. Seega ei saa hakata kaebaja nõudma enda

taotluse uuesti menetlemist Eesti Vabariigis. Kohtule ei ole nähtavad sellised erakorralised

asjaolud, mis tingiksid kaebaja uue taotluse läbivaatamise vajaduse Eestis.

11. Kaebaja leiab, et Läti varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad

süsteemsed puudused tervishoiuteenuste ning ravi tagamises. Kohus leiab, et kaebaja väited

on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaolust, et kaebajal diagnoositi Eestisse jõudes paremas

kopsus põletik (tüsistus), ei saa järeldada süsteemseid puudusi Läti tervishoiuteenuste ja ravi

tagamises. Kaebaja ei ole põhjendanud, et kopsupõletik tekkis halva tervishoiu ja ravi

korraldamise tõttu Läti riigis. Kohus ei pea vajalikuks ka küsida sellekohaseid täiendavaid

tõendeid, sest kohtule ei ole kaebaja väited Läti Vabariigi tervishoiuteenuste ja ravi

korraldamise süsteemsetest puudustest usutavad. Üldteadaolevalt on kaebajal võimalik saada

hädavajalikke tervishoiu ja ravi teenuseid ka Läti Vabariigis.

12. Samuti ei kohaldu praeguses vaidluses Dublini III määruse art 14. Viidatud artikli

eesmärk on reguleerida olukorda, kus rahvusvahelise kaitse taotleja on kolmandast riigist

maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri ja

seejärel taotleb teises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Kaebaja saabus Euroopa Liitu Läti

Vabariigi piiri ületades ja tema taotlus võeti seal menetlusse.

13. Riigikohus leidis 27.09.2022 määruses nr 3-22-56 (p 32), et kohus võib peatada

üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad. Kohtule ei

nähtu kaebusest kaebaja vajadust ega ülekaalukaid huve viibimisõiguse andmiseks.

14. Kohtumäärust on osas, milles see käsitleb kaebaja viibimisõigust, võimalik vaidlustada

tulenevalt HKMS § 252 lg-st 7. Seejuures ringkonnakohtu määrust enam edasi kaevata ei saa.

Käesolev määrus jõustub kaebaja viibimisõigust puudutavas osas selle teatavakstegemisest

(HKMS § 252 lg 3). Kuna kaebajal on riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei pea kohus

vajalikuks pikendada kaebaja viibimisõigust määruse vaidlustamise ajaks.

Kaebusest loobumine

15. HKMS § 153 lg 1 järgi on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud

lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. HKMS § 152 lg 1 p 3 ja lg 3 kohaselt

lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kohus võtab vastu kaebusest loobumise ja kui see

asjaolu ilmneb enne kaebuse menetlusse võtmist, siis lõpetatakse menetlus kaebust

menetlusse võtmata.

16. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul põhjused kaebusest loobumise avalduse

vastuvõtmisest keeldumiseks, seega tuleb avaldus vastu võtta ja menetlus viidatud sätte alusel

lõpetada.

3(4)

3-26-1347

17. Kohus selgitab kaebajale, et menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda

sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg

1 p 2).

18. HKMS § 108 lg 7 järgi kannab kaebaja kaebusest loobumise korral menetluskulud, sh

vastustaja menetluskulud (HKMS § 104 lg 9). Vastustajat ei ole veel menetlusse kaasatud,

mistõttu puudub vajadus tema menetluskulude üle otsustada. Kaebaja ei ole riigilõivu

tasunud, seetõttu puudub vajadus otsustada kaebajale riigilõivu tagastamise üle.

19. Kuna kohus lõpetab menetluse, siis ei ole vaja lahendada ka kaebaja menetlusabi taotlust

riigilõivust vabastamisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

4(4)