4-25-4513/40 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-25-4513

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Terviktekst

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2026, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-4513 (2317,25,007994)

Kohtunik

Kadri Väling

Sekretär

Ave Mõistlik

Väärteoasi

P M kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

19.11.2025 otsusele väärteoasjas nr 2317,25,007994

Menetlusalune isik

P M

isikukood XXX, elukoht XXX; mobiiltelefon: XX; e-

posti aadress: XXX

Kohtuvälise menetleja esindaja

PPA

Põhja

prefektuuri

operatiivbüroo

liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi eriasjade

uurija Triin Lindau

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 3 ja §-dest 133-134 maakohus

otsustas:

1. Rahuldada P M kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo

liiklusjärelevalvetalituse 19.11.2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,007994, millega

karistati P M LS § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 80 eurot.

3. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste

puudumise tõttu.

4. Asitõendiks olev DVD plaat jätta väärteoasja materjalide juurde.

Edastada kohtuotsus P Mle ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni

Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või

tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab

4-25-4513

ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse

lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus

kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis 07.05.2026. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

VÄÄRTEO ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

kohtuesindusgrupi 19.11.2025 otsusega väärteoasjas nr 2317,25,007994 karistati P M LS §

242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 80 eurot. Rahatrahv määrati tasumisele 45

päeva jooksul, s.o hiljemalt 12.01.2026.

2. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt 08.10.2025 kell 21.00 aadressil Linnu tee 70,

Tallinn (Sõpruse pst ja Varese tänava vahel, liikudes Varese tn suunas) juhtis P. M

mootorsõidukit XXX registreerimismärgiga XXX ja kasutas helisignaali ajal, mil polnud

selleks põhjust. Sellega rikkus LS § 39 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo.

3. 03.12.2025 esitas menetlusalune isik P. M 19.11.2025 kohtuvälise menetleja otsuse peale

kaebuse, milles palus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo

liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 19.11.2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,007994,

lõpetada väärteomenetlus väärteo tunnuste puudumise tõttu või alternatiivselt otstarbekuse

kaalutlusel. Kaebaja taotles asja arutamist istungimenetluses ning tunnistajate A Be ja A K

ülekuulamist.

3.1

Kaebuse põhjendustes selgitas P. M, et tema juhitud sõidukis viibis kaassõitjana

tunnistaja A. B, kes saab anda vahetuid ütlusi toimunu kohta. A. B kuulati väärteomenetluses

tunnistajana üle 29.10.2025, kuid kaebuse esemeks olevas 19.11.2025 väärteootsuses on

otsuse tegija märkinud, et tunnistaja ütlustega ta ei arvesta, kuivõrd need on ilmselges

vastuolus teiste väärteoasjas kogutud materjalidega. Kaebaja hinnangul oli selline kohtuvälise

menetleja seisukoht meelevaldne, otsusest ei selgunud, milles seisneb osundatud ilmselge

vastuolu.

3.2

Niisamuti viitas kaebaja menetluslikele puudustele seoses tunnistaja A. K

ülekuulamisega, kuna vastav protokoll puudus esialgu e-toimikust, selles ei ole märgitud

ülekuulamise kohta ja selle koostamise ajastus tekitas kahtlusi. Kaebaja leidis, et arvestades

politseiametnike tegelikku viibimist sündmuskohal, ei olnud võimalik, et väidetav

ülekuulamine toimus protokollis märgitud ajal, mistõttu tekkis kahtlus tõendi kunstlikus

loomises. Lisaks juhtis kaebaja tähelepanu, et väärteoprotokolli koopias puudus viide

nimetatud ülekuulamisele, kuigi see pidi koostajale juba teada olema. Nii pidas kaebaja

vajalikuks tunnistaja A. K ülekuulamist maakohtus, et selgitada välja tema ütlusi kajastava

protokolli koostamise tegelikud asjaolud, niisamuti tema teadmised väärteo kohta.

3.3

P. M leidis, et tema teos puuduvad väärteo tunnused. Ta selgitas, et helisignaali

andmine toimus konkreetses liiklusolukorras tekkinud ohu tõttu. 08.10.2025 kell 21.00 oli

väljas pime ja sadas vihma. Ta pööras oma juhitud sõidukiga Sõpruse pst-lt vasakule Linnu

teele. Kohe ca 20-30 m peale ristmikku oli teele peatatud/pargitud politsei alarmsõiduk,

millisel põlesid sini-punased alarmtuled. Hetkel, kui kaebaja asus mööda sõitma

patrullsõidukist, avati ootamatult selle juhiuks ja sõiduteele astus politseiametnik.

Politseiametnikust, seisvast patrullsõidukist ja peatatud sõidukist ohutuks möödumiseks pidi

kaebaja sõitma vastassuunavööndisse. Tajudes ohtu, andis ta lühikese helisignaali.

Helisignaali andmine 08.10.2025 kella 21 paiku Tallinnas Linnu teel kaebaja poolt juhitud

sõidukis oli tema veendumuse kohaselt kindlalt seotud liikluses ootamatult ilmnenud ja

tekkinud ohuga.

4-25-4513

3.4

P. M hinnangul väljendus oht esmalt selles, et Linnu teel peatunud politseisõiduki

sõidutee pool asuva juhiuks avanes ootamatult ja politseinik liikus praktiliselt tee telgjooneni.

Teiseks seisnes oht selles, et Linnu tee vastassuuna vööndiga piirneval rohumaal/põõsastikus

mitmete tulede valguses oli võimalik kellegi (sh kodu- või metslooma) ootamatu sõiduteele

liikumine. Kaebaja väitis, et ta pidi sõitma oma algselt liikumistrajektoorilt osaliselt

vastassuunavööndisse ja see tekitaski liiklusohu (LS § 2 p 3) ning lühiajalise helisignaali

kasutamise. Kaebaja leidis, et kuna helisignaali lühiajaline andmine oli seotud menetlusaluse

isiku poolt liikluses tajutud ohuga, oli see tegevus LS § 39 lg 3 kohaselt lubatav. Kaebaja oli

veendunud, et ühelegi autost eemal seisvale isikule ei avane täpselt sama pilti, kui autot

juhtivale isikule läbi auto esiklaasi. Nii rõhutas kaebaja sedagi, et autojuhi vaateväli ja

situatsiooni tajumine erineb oluliselt kõrvalseisjate omast.

3.5

P. M viitas kaebuses ka süütuse presumptsiooni põhimõttele, mille kohaselt tuleb

kõrvaldamata kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Tema hinnangul oli menetleja

väärteootsust tehes seda põhimõtet eiranud, jättes arvestamata menetlusaluse isiku seisukohad

ja tunnistaja ütlused ning tõlgendades kahtlused tema kahjuks. Nii pidas ta tehtud otsust

õigusvastaseks ja põhjendamatuks.

3.6

Alternatiivselt leidis kaebaja, et kui tema tegevuses siiski väärteotunnuste olemasolu

möönda, siis tuleks menetlus lõpetada avaliku huvi puudumise tõttu, sest etteheidetava

rikkumise näol oleks tegemist vähetähtsa väärteoga.

Kohtumenetlus

4. 25.03.2026 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebaja ja kohtuvälise menetleja

esindaja, tunnistajad A. K ja A. Be ütlused ning uuris väärteotoimikus asuvaid kirjalikke

tõendeid ja videosalvestistel talletatut.

5. Kaebaja jäi 25.03.2026 kohtuistungil kaebuse juurde. Ta leidis, et otsus pole põhjendatud

ja kuulub tühistamisele. Alternatiivselt märkis kaebaja, et võimaliku rikkumise korral oleks

tegemist vähetähtsa väärteoga, mille puhul puudub menetluse jätkamiseks avalik huvi. Ka

märkis kaebaja, et liiklusoht LS § 2 ja LS § 39 lg 3 mõttes ei ole üks ja sama. Kaebaja

selgitas, et sündmuskohal tulenes oht, millele ta reageeris lisaks sõiduteekonna muutmisele ka

helisignaaliga, politseisõidukist sõiduteele astunud politseinikust. Lisaks tundus talle, et nägi

tee ääres ka looma silmi. Tema hinnangul tingisid need asjaolud helisignaali andmise. Nii ei

ole tal midagi kahetseda, küll ta väga vabandab sellega kaasnenud asjaajamise pärast. Kaebaja

lisas, et kohtumenetluse raames ei ole kohtuväline menetleja suutnud selgitada, miks

tunnistaja A. Be ütlusi peaks pidama ebausaldusväärseteks, tema osas on põhjendamatult üles

näidatud suhtumist justkui oleks tegemist mõjutatud isikuga. See nii kindlasti ei ole.

Tunnistaja A. K osas möönis kaebaja, et ta võis politseisõidukis juhtunu ajal viibida, kuigi

kaebaja teda ei näinud.

6. Kohtuväline menetleja palus kohtul jätta väärteoasjas nr 2317,25,007994 19.11.2025 P.M

suhtes tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et

P. M on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo. Protokoll on koostatud õigesti. Alused

väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad.

6.1 Kohtuväline menetleja selgitas, et menetlusalune isik juhtis 08.10.2025 kella 21.00 ajal

mootorsõidukit Linnu tee 70, Tallinn juures, kui liiklusjärelvalvet teostanud politseipatrull

lõpetas teise liiklusrikkujaga menetlustoimingu. Videosalvestuselt on näha, et P. M jäi oma

sõidukiga rahulikult seisma politseisõiduki taha. Politseiametnik tuli sõidukist välja, nende

vahelt möödub veel lisaauto. Alles siis, kui politseiametnik on ka ukse sulgenud, liigub edasi

ja siis liigub P. M politseisõidukist mööda. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudus

4-25-4513

igasugune oht, et anda helisignaali. Tunnistaja A. K, keda on istungil ja samamoodi ütluste

andmisel hoiatatud valeütluste andmise eest, kellele ei ole menetlusalune isik tuttav, tunnistas,

et tema kuulis ja nägi P. M sõidukit möödumas politseisõidukist. Ka tunnistaja kinnitas, et

sündmuskohal puudus helisignaali andmiseks igasugune oht. Vaadates politseisõidukist välja,

ei olnud näha seal mitte midagi, ei toimunud ka mingisugust äkkpidurdust, nagu oli kaebaja

poolt kutsutud tunnistajal palutud väita. Tunnistaja tajus vahetult väärteo tehiolusid ja

kirjeldas neid. Kohtuväline menetleja hinnangul ei olnud eluliselt usutav ka menetlusaluse

isiku väide ootamatult tee poole või kuskil võsas olevast loomast ja samal ajal märgutuledega

peatuvast politseisõiduki avanevast uksest, mistõttu pidi ta tegema pidurduse ja andma

helisignaali. Politseiametnik tõesti avas ukse, seda näitas videosalvestis. Aga ta tegi seda

ohutult. Menetlusaluse isiku sõiduk oli peatunud ja peale seda, kui politseisõiduki uks oli

sulgunud, jätkas P. M rahulikult oma sõitu.

6.2 Kohtuväline menetleja märkis kokkuvõttes, et mootorsõiduki juhtimise õigus on privileeg,

mitte iseenesestmõistetav õigus ning menetlusalune isik on eksameid sooritades võtnud

kohustuse järgida liiklusseadust. Kuigi tema käitumine ei seadnud otseselt ohtu teisi liiklejaid,

peegeldus kohtuvälise menetleja arvates kaebaja poolt helisignaali andmises hoolimatu

suhtumine liiklusreeglitesse. Sellest oli kohtuvälise menetleja arvates võimalik järeldada, et ta

ei võta oma kohustusi liikluses osalemisel piisava tõsidusega, kaebaja ei ole endale piisavalt

teadvustanud, et liikluses osalemine tähendab vastutuse võtmist eeskätt oma tegude eest ning

laiemalt liikluskorra ja ohutuse tagamise eest. Olukorras, kus isik ei ole vastutust võtnud, on

õigustatud rakendada mõjutusvahendeid, mis suunavad teda edaspidi käituma

seadusekuulekalt ja vastutustundlikult.

6.3 Kohtuväline menetleja rõhutas, et karistus ei pea olema mugav, vaid eesmärgipärane.

Menetlusaluse isiku käitumises ei ole tuvastatud karistust ei kergendavaid ega raskendavaid

asjaolusid, karistusregistri andmete kohaselt ei ole menetlusalusel isikul kehtivaid karistusi.

Arvestades eeltoodut määras kohtuväline menetleja kaebajale tema hinnangul rahatrahvi

sanktsiooni keskmises määras põhjendatult. Selliselt oli võimalik mõjutada menetlusalust

isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Vähetähtsaks väärteoks menetlusaluse

isiku tegu hinnata ei ole võimalik, kuivõrd ta oma süüd ei ole tunnistanud ja kahetsust ei ole

väljendanud.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused,

muuhulgas selgitades välja kas esineb väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, kas

väärteoprotokollis kirjeldatud tegu leidis aset, kas see on õigesti kvalifitseeritud, kas karistus

on määratud kooskõlas selle kohaldamise alustega.

8. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse süüdlast teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 61 lõiked 1 ja 2 sätestavad

tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel

veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

9. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse P. Mle ette seda, et ta juhtis 08.10.2025 kell 21.00

aadressil Linnu tee 70, Tallinn, Harju maakond (Sõpruse pst ja Varese tänava vahel)

mootorsõidukit XXX registreerimismärgiga XXX ja kasutas helisignaali ajal, mil selleks

polnud põhjust. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik sellega LS § 39 lg 3

nõudeid ja tema tegu kvalifitseeriti LS § 242 lg 1 järgi.

4-25-4513

10. LS § 242 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki või trammijuhi poolt liiklusnõuete

muu rikkumine.

11. Menetlusalusele isikule heidetakse ette LS § 39 lg 3 sätestatud rikkumist, mille kohaselt

helisignaali võib juht anda asulas vaid ohu tekkimisel.

12. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et P. M möödus

väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas oma autoga tee ääres seisvast politseisõidukist ja

andis lühiajaliselt signaali. Vaidlus seisneb selles, kas menetlusalune isik kasutas asulas

helisignaali ohu tõttu või see puudus.

13. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et väärteoetteheide on väärteoprotokollis jäetud

sisustamata. Kirjeldamata on situatsioon, millest tulenevalt oli tegemist kohtuvälise menetleja

hinnangul menetlusaluse isiku poolt põhjendamatu helisignaali andmisega. Pelgalt väitega, et

oht puudus, sellist etteheidet põhjendada ei ole võimalik. Nii ei ole olnud menetlusalusel

isikul võimalik väärteoetteheite osas end kaitsta ja asjakohaseid selgitusi anda. Kohtuvälise

menetleja 19.11.2025 otsuses selgub esmakordselt, et menetlusalusele isikule on tehtud

etteheide seetõttu, et 08.10.2025 Linnu teel fikseeritud liiklusolukorras puudus

patrullpolitseiautost möödasõitu teinud P. Ml helisignaali andmise ajal LS § 2 lg 31 mõttes

liiklusoht ehk olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või

kiirust või peatuma.

14. P. M on nii kaebuses kui ka kohtuistungil järjekindlalt selgitanud, et ta ei ole toime pannud

talle etteheidetud rikkumist ja helisignaali andmine möödasõidul politseipatrullautost oli tema

hinnangul põhjendatud. Ta tajus ohtu sündmuskohal möödasõidul eelkõige politseisõidukist

sõiduteele astunud politseinikust, niisamuti pidas võimalikuks, et teele võib sattuda teeäärsest

võsast loom.

15. Menetlusalusele isikule etteheidetavat põhjuseta helisignaali andmist kirjeldavad esmalt

politseiametnikust tunnistaja A. K (K) kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt viibis ta

08.10.2025 tööl koos patrullpolitseinike K R V ja V P. Kella 21.00 ajal oli käsil oli Kristiine

kandis lühimenetluse otsuse vormistamine liiklusrikkujale, toiming oli lõpusirgel. K. R. V

viibis sõiduki juhiukse juures ja suhtles menetlusaluse isikuga, V. P asus teisel pool sõidukit

ja tunnistaja ise viibis patrullsõidukis tagumisel istmel (keskel). Protseduuridest tulenevalt

võis K. R. V tunnistaja sõnul kaks korda käia patrullautost sisse ja välja. Patrullsõiduk oli

pargitud võimalikult tee äärde, sellel võisid olla sisse lülitatud vilkurid. Ilmastikuolude

poolest leidis sündmus aset hämaras, võis põleda tänavavalgustus ja olla ka kerged sademed.

Tunnistaja mäletamist mööda ei olnud vastassuunas mööduvaid sõidukeid. Tunnistaja, istus

patrullsõidukis, tema vaateväli oli piiratud, lisaks olid sõiduki tagumised klaasid toonitud,

mistõttu ei pruukinud tema kohalolu olla väljastpoolt nähtav. Samas selgitas tunnistaja, et

auto viibides, kuulis ta helisignaali (ca 2 sekundit) ja nägi halli värvi sõidukit vasakult

möödumas, kuid ei täheldanud enda hinnangul ohtlikku olukorda ega osanud esialgu seostada

signaali konkreetse põhjusega. Tunnistaja A. K selgitas liiklussituatsioonis ohu tajumise osas,

et ohtu peaks tajuma signaali laskja, mitte kõrvalseisja, kuid antud juhul oli liiklusvoog

tavaline, ei olnud midagi eristuvat, ummikut ei olnud, oli selline aeglane liiklusjada. Ta nägi

auto juures viibinud K. R. V, kes pööras end signaaliandja poole, vaatas teravalt, lõpetas

toimingu liiklusrikkujaga, tuli autosse ja küsis tunnistaja käest, kas ta nägi sündmust. Sealt sai

tunnistaja aru, et signaal võis olla neile suunatud. Seejärel suundusid nad patrullautoga

signaali andnud autot jälitama (tunnistaja mäletas signaali lasknud sõiduki värvi, K. R. V

fikseeris sõiduki numbrimärgi) ja umbes minuti pärast said viimase kätte.

16. Kohus peab tunnistaja A. K ütluste osas oluliseks rõhutada, et kui on teada, et tunnistaja

viibis sündmuse hetkel patrullsõidukis, tema tähelepanu oli enda sõnul suunatud auto ees

pargitud liiklusrikkuja autol, ei võimalda tema ütlused mööda sõitnud P. M juhitud autost

4-25-4513

lähtuva osas teha ühest järeldust selle kohta, kas ja millisel määral võis patrullpolitseinikest

lähtuv oht olla P. Mle tajutav. See, et tunnistaja ohtu ei tajunud ei tähenda seda, et

menetlusalune isik seda ei võinud tajuda. Lisaks peab kohus vajalikuks välja tuua tunnistaja

A. K ütlustest sedagi, et tema sõnade kohaselt juhi kohal olnud patrullpolitseinik liikus

sündmuse ajal patrullsõiduki sõidutee poolsel alal kahel korral sõidukisse sisse ja välja. Seega

kinnitavad tunnistaja A. K ütlused P. M selgitusi selles osas, et sündmuse ajal liikus

patrullpolitseinik sõidukist sisse-välja ehk viibis möödasõidu ajal sõidu teel. Menetlusalune

isik pidi mootorsõiduki juhina tagama politseiametniku ohutuse. Et ta seda tegi, nähtubki

tema tegevusest.

17. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tunnistaja A. Be ütlusi tuleks

lugeda ebausaldusväärseks väidetava vastuolu ja mõjutatuse tõttu. Kohtule ei ole nende

asjaolude osas tõendeid esitatud. Võimalik erinevus kohtueelses ja kohtumenetluses antud

ütlustes patrullautost möödumisel P. M juhitud sõiduauto pidurdamise kirjeldamisel, ei

kinnita tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Täheldatav erinevus: tunnistaja poolt protokollis

kirjeldatud järsk pidurdus ja kohtusaalis öelduna pidurdamisest tajutud jõnksatus, ei ole sellise

erinevuse astmega, et muudaks neist nähtuvat kinnitust P. M tegevuse osas.

18. Nii nähtub tunnistaja A. Be ütlustest, et 08.10.2025 kella 21.00 ajal oli ta koos P. Mga

ühes autos. P. M viis teda Tehnikaülikooli spordihoonest koju (aadress Köömne 34). Teel

pöörasid nad Sõpruse puiesteelt Linnu teele. Linnu tee alguses oli parkinud politseiauto. Oli

pime ja kergelt vihmane ilm, nähtavus oli väga kehv. Patrullauto ees seisis kinnipeetud

sõiduk. Pärisuunas ei olnud võimalik neist sõidukitest mööda sõita, pidi sõitma vastassuunda.

Tunnistaja hinnangul ootas P. M sobivat hetke patrullautost möödumiseks (kuni tee tühjaks

saab ja tekkis võimalus sooritada turvaline möödasõit). Tunnistaja mäletas, et vähemalt üks

auto tuli vastu. Kui P. M alustas manöövrit, pööras ta vasakule ja siis äkki nagu võpatas ja

andis lühikese signaali. Tunnistaja selgitas nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale, et kui

P. M andis signaali, siis tundis ta sõidukis liikumise muutust (jõnksu). Tunnistaja järeldas, et

P. M midagi nägi. Tunnistaja ei olnud täie tähelepanuga liikluses. Ta ei mäletanud, et oleks

aru saanud, mis seal täpselt oli. Tunnistaja justkui nagu nägi, et keegi oli patrullsõiduki juures,

aga kinnitada seda ei suutnud. P. M ütles midagi, oh pagan või midagi sellist. Rohkem sellest

juttu neil omavahel ei olnud. Kui patrullsõiduk neid pärast Mustamäe teele keeramist kinni

pidas, siis teatas politseinik, et kinnipidamise põhjuseks oli signaali andmine. Kohtu

hinnangul kinnitavad tunnistaja ütlused fakti, et P. M ootas patrullautost möödasõidul kuni

vastassuunas liiklejaid enam ei olnud ja möödudes reageeris ootamatule olukorrale. Need

omakorda annavad aga aluse järelduseks, et P. M tajus möödasõidul patrullautost ohtu, mille

tulemust (pidurdust) tajus ka kaassõitja A. B.

19. Kohtuistungil vaadeldi kuut patrullpolitseinike vormikaamera salvestist ja linnakaamera

salvestust. VTMS § 31⁴ lg 1 kohaselt menetleja tehtud foto, film või muu teabesalvestis võib

olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui see vastab käesoleva seadustiku § 31 lõike 1¹

punktides 1–3 sätestatule. Selle sätte kohaselt peab salvestiselt nähtuma salvestise seos

väärteoasjaga; millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; väärteoasja

lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtule esitatud salvestised vastavad neile nõuetele.

20. Vormikaamera P31626 esimesest salvestisest, mis kajastab sündmust 08.10.2025 kell

21:01:58 kestvusega 1 minut 6 sekundit, nähtub menetlusaluse isiku ja teda peatanud

politseiametniku vaheline vestlus. Politseiametnik selgitab, et kinnipidamise põhjuseks on

põhjendamatu signaali andmine. Menetlusalune isik vaidleb vastu märkides, et

politseiametnik seisis tema hinnangul keset teed.

21. Vormikaamera P31626 teisest salvestisest, mis kajastab sündmust 08.10.2025 kell

21:04:25 kestvusega 3 minutit 43 sekundit nähtub, et menetlusalune isik kinnitab helisignaali

4-25-4513

andmist, kuid ei tunnista rikkumist, põhjendades seda sellega, et politseiametnik väljus

sõidukist. Samas politseiametnik selgitab, et tema hinnangul sel hetkel menetlusaluse isiku

sõiduk seisis ning olukord ei olnud ohtlik. Menetlusalune isik vaidleb vastu, et tema liikus

sõidukiga ja juhtis tähelepanu ohtlikule olukorrale. Seejuures politseiametnik viitab omakorda

võimalusele, et tegemist võis olla pahameele ja enda meelestatuse väljendamisega.

22. Järgnevad kolm vormikaamera salvestist (vormikaamerast P31626 salvestis 08.10.2025

kell 21:26:13, fail kestvusega 44 sekundit; vormikaamerast P32520 salvestised: 08.10.2025

kell 21:23:02, fail pikkusega 3 minutit 51 sekundit; 08.10.2025 kell 21:21:29, fail pikkusega 5

minutit 10 sekundit ja 08.10.2025 kell 21:35, fail pikkusega 5 minutit 27 sekundit) kajastavad

menetlusaluse isikuga teostatud menetlustoiminguid. Kuigi need salvestused annavad ülevaate

menetluse kulgemisest, ei oma need otsustavat tähendust küsimuses, kas helisignaali andmine

oli seotud ohu olemasoluga või mitte. Nii ei pea kohus vajalikuks nende sisu

üksikasjalikumalt analüüsida.

23. Linnakaamera salvestiselt (võetud välja 17.10.2025) nähtub, et sündmuse ajal olid

ilmastikuolud Tallinnas Linnu tee ja Sõpruse pst ristmikul ebasoodsad – väljas oli pime, põles

tänavavalgustus, sadas vihma ja teekate oli märg ning peegeldas. Politseisõiduk paiknes Linnu

teel tee ääres, vilkurid põlesid ning politseisõiduki ees seisis teine sõiduk. Patrullauto juures

oli näha liikumas politseiametnikke (sh ühte politseiametnikku sõidutee poolsel

politseisõiduki küljel). Menetlusaluse isiku sõiduk pööras Sõpruse puiesteelt Linnu teele,

peatus enne möödumist, andis teed vastassuunas liikunud sõidukile ning seejärel möödus

politseisõidukist. Möödumiseks tuli menetlusalusel isikul liikuda oma sõidukiga oluliselt

vasakule poole ja väljuda oma sõidurajalt vastassuunda. Salvestiselt on täheldatav P. M

juhitud sõiduki kui ka järgneva kolme sõiduki liikumise ebaühtlus, kõik on sooritanud

patrullautost möödasõidu vastassuunavööndi kaudu. See asjaolu viitab olukorra teatavale

keerukusele või sõidukijuhtide reageerimisele millelegi. Niisamuti nähtub salvestiselt, et

ristmikult vaadates on tegemist teega, kus (menetlusaluse isiku liikumisega) pärisuunas on

ristmikult üks rida, vastassuunas kaks rida. Menetlusaluse isiku sõiduk asetses enne

möödasõitu pärisuuna ühes reas ja selleks, et politseisõidukist ja tema ees olnud sõidukist

ohutult mööduda, ei saanud ta otse sirgel teel liikuda, möödumiseks tuli keerata esmalt

vasakule, siis liikuda otse ja siis tagasi oma reale manööverdada.

24. Kohtu hinnangul võimaldavad eeltoodud tõendid kinnitada menetlusaluse isiku versiooni

juhtunust, et ta tajus 08.10.2025 kella 21.00 paiku Sõpruse pst-lt Linnu teele keerates ja

sealsamas parkinud patrullautost möödasõidul patrullpolitseiniku liikumisest tee poolsel alal

ohtu ja pidi selle vältimiseks lisaks vastassuunda liikumisele kasutama helisignaali. Nii leiab

kohus, et antud situatsioonis oli P. M poolt tajutud ohtu nii LS § 39 lg 3 kui ka LS § 2 p 31

tähenduses.

25.Kohus selgitab, et LS § 39 lg 3 tähenduses „oht” on sisult laiem mõiste kui LS § 2 p-s 31

defineeritud „liiklusoht”. Kui LS § 2 p 31 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib liiklejat

ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või kiirust või peatuma, siis LS § 39 lg 3

mõttes ei eelda helisignaali kasutamise lubatavus tingimata juba sellise intensiivsusega

olukorra saabumist, vaid piisab ka olukorrast, kus oht on tekkimas või juhile vahetult tajutav

ning nõuab temalt reageerimist. Seega hõlmab LS § 39 lg 3 mõttes ohu mõiste ka selliseid

olukordi, mis ei pruugi veel kvalifitseeruda LS § 2 p 31 tähenduses liiklusohuks.

26. Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kasutas helisignaali patrullautost

möödumisel, sest nägi teel patrullpolitseiniku, tajus temast ohtu, liikus vastassuunavööndisse

ja andis ka endast helisignaaliga märku. Seega seisnes LS § 39 lg 3 mõttes oht eeskätt teel

viibinud politseiametnikus, kes paiknes patrullsõiduki sõidutee poolsel küljel ja, kelle

liikumine ja asukoht võisid menetlusaluse isiku jaoks olla möödumise hetkel raskesti

4-25-4513

etteennustatavad. Olukorra hindamist raskendas ka halb nähtavus (pime aeg, vihmasadu,

maapinnale kogunenud vesi peegeldas tänava- ja politseisõiduki vilkuvat valgust). Kohtu

hinnangul viitab kõik see liiklussituatsioonile, kus juhil võis olla keerulisem ohutult liigelda,

ohtu kergemini ennetada. Kohus rõhutab, et ohu tajumine liikluses on eeskätt seotud

mootorsõiduki juhi vahetu tajuga. Temal on parim ülevaade liiklusoludest, otsene kontroll

sõiduki üle ja kohustus teha kiireid otsuseid. Nii ei saa liikluses tekkida võiva või tekkinud

ohu olemasolu hinnata üksnes kõrvaliste isikute vaatepunktist.

27.Kohtu hinnangul ei kinnita kogutud tõendid ka kohtuvälise menetleja kirjeldatud

sündmuste käiku. Neist ei nähtu, et menetlusalune isik oleks alustanud möödasõitu

patrullautost alles pärast olukorra täielikku ohutuks muutumist. Vastupidi, linnakaamera

salvestistelt nähtub, et menetlusalune isik pidi möödumiseks muutma sõidurida, liikuma

vastassuunavööndisse (nagu märgitud tegid seda ka P. Mle järgnenud kolm sõiduautot).

Samaaegselt tuli tal ka arvestada sõiduteel viibiva politseiametniku ohutusega, mida ta enne

manöövri alustamist ei pruukinud tajuda (politseinik ei olnud liikunud tema juhitud auto

lähedusse). Nimetatud faktilised asjaolud näitavad, et menetlusalune isik sattus olukorda, mis

sundis teda muutma sõidurada ehk kohandama vastavalt tekkinud olukorrale sõiduki

liikumist. Need asjaolud kinnitavad, et P. M oli tegutsemas ka LS § 2 p 31 mõttes liiklusohu

situatsioonis.

28. Kokkuvõttes märgib kohus, et antud asjas ei ole kogutud tõendeid, mis annaks alust

järeldada, et P. M oleks käitunud ebaadekvaatselt või, et tal ei oleks olnud põhjust helisignaali

anda. Kohtumenetluse raames ei selgunud P. M tegevuses muid põhjuseid helisignaali

kasutamisel, kui liiklussituatsioonis tema poolt tajutule reageerimine. Kohus ei näe P. M poolt

lühiajalise helisignaali andmises politseiametnike suhtes mistahes meelestatuse või pahameele

väljendust.

29. Puutuvalt menetlusaluse isiku väitesse, et helisignaali andmise võis esile kutsuda

võimaliku looma nägemine tee ääres, siis seda asjaolu kogutud tõendid ei kinnita. Arvestades

asja menetluse käigus tuvastatut, ei omista kohus sellele asjaolule ka otsustatavat tähendust.

30. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kogutud tõenditega on kinnitust leidnud

menetlusaluse isiku poolt helisignaali kasutamine ohuolukorras. Seega tühistab maakohus

kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetab väärteomenetluse P. M suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel KarS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Väling

Kohtunik