3-25-2907/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. mail 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-2907

Haldusasi

Q.P kaebus Sotsiaalkindlustusameti 17. märtsi 2025. a

otsuse ja 12. juuni 2025. a vaideotsuse tühistamiseks ning

ameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Q.P

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada otsuse avaldamise korral Q.P ja W.Si nimed tähemärgiga. Jätta

avaldamata W.Si sünniaeg XXX.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 5. juunil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS

§ 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.P esitas 5. märtsil 2025 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse. Kaebaja

palus määrata endale alates 9. maist 2025 soodustingimustel vanaduspensioni põhjusel, et ta

on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast puudega last W.Sit (riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 1).

3-25-2907

2. SKA jättis 17. märtsi 2025. a otsusega nr 4013931-1 otsusega kaebaja avalduse

rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised.

2.1. RPKS § 58 lg 7 sätestab, et seaduse § 10 lg 1 tähenduses loetakse lapsinvaliidi või alla

18-aastase lapseeast invaliidi kasvatamine samaväärseks puudega lapse kasvatamisega. Laps-

invaliidsust sai tagasiulatuvalt määrata kuni puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse

(PISTS) jõustumiseni, s.o kuni 31. detsembrini 1999. Lapsinvaliidsus tugines eelkõige lapse

haigusseisundile. Seega, kui lapse haigusseisund on asjakohase perioodi osas kindlaks tehtud,

saab tagasiulatuvalt tuvastada, et ta oli lapsinvaliid.

2.2. 1. jaanuaril 2000 jõustunud PISTS-i alusel lapsinvaliidsust ei tuvastata. PISTS-i alusel

tuvastatakse puude raskusaste. Puude raskusastme tagasiulatuvat tuvastamist PISTS ette ei

näe.

2.3. W.Sil (sündinud XXX) tuvastati puude raskusaste esmakordselt 12. juunil 2013. Kaebaja

on kasvatanud puudega last seega ajavahemikul 12. juunist 2013 kuni 5. septembrini 2014:

üks aasta kaks kuud ja 24 päeva. Soodustingimusel vanaduspensioni määramiseks pole seega

alust.

3. Kaebaja esitas vaide.

3.1. Kaebaja pojal ilmnesid psüühilised ja arenguprobleemid juba varajases eas (3–7

aastaselt). Seetõttu ei saanud ta käia tavakoolis ja oli koduõppel. Ta vajas pidevat tuge ja

järelevalvet. Diagnoos pandi hilja, kuna lapse areng oli ebatüüpiline. Varajane diagnoosimine

polnud võimalik. Tegelik hooldus- ja kasvatamiskoormus lasus kaebajal juba palju varem

puude ametlikust määramisest.

3.2. W. sündis keerulise sünnituse järel. Esimestel kuudel oli lapse areng normaalne, kuid

seitsme kuu vanuselt sattus ta haiglasse kõrge palaviku ja krampide tõttu. Edaspidi haigestus

ta sageli, eriti bronhiiti ja kopsupõletikku. Nelja-aastaselt läks laps lasteaeda, kus kasvatajad

märkasid, et ta ei saa iseseisvalt tegutseda. Viieaastaselt kaotas ta lasteaias teadvuse. Kuue ja

poole aastaselt sai ta peatrauma. Seitsmeselt alustas laps kooliteed, kuid ei suutnud tempos

püsida. Õpetaja soovitusel pöördus pere psühholoogi poole ja laps viidi üle koduõppele.

Sellest ajast alates hakati lapsega regulaarselt psühhiaatri juures käima (dr Y.Y).

3.3. 2013. a-l esitas kaebaja dokumendid ja W.ile määrati raske puue. Sotsiaaltöötaja ütles

kaebajale, et piisab kui kaebaja tuleb kolm kuud enne 60. sünnipäeva ja ta saab pensioni.

Kaebaja tegigi nii, kuid talle öeldi märtsis 2025, et seadus on muutunud.

3.4. W. on nüüd 28-aastane, kuid tema arengutase on umbes kümneaastase lapse oma. Ta ei

ole võimeline iseseisvalt elama ega vastutama. Ta vajab igapäevast tuge ja järelevalvet.

4. SKA jättis 12. juuni 2025. a vaideotsusega nr 5.2-3/12134-2 vaide rahuldamata. Lisaks

varem esitatud põhjendustele märkis SKA järgmist. PISTS § 2 lg 11 kohaselt tuvastatakse

kuni 16-aastasel lapsel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest puude

raskusaste. SKA lähtub pensioniõiguse tuvastamisel sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest.

Nende andmete järgi tuvastati W.il puue 12. juunil 2013, kui laps oli 16 aasta ja üheksa kuu

vanune. Tagasiulatuvalt puude tuvastamist PISTS ette ei näe.

5. Q.P esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada SKA otsuse ja

vaideotsuse ning kohustada ametit määrama talle soodustingimustel vanaduspensioni. Lisaks

vaides esitatud põhjendustele märkis kaebaja järgmist.

5.1. 2003. a-l on W.i terviseandmetes esmakordselt fikseeritud õpi- käitumis- ja kohanemis-

raskused. 2003. kuni 2010. a-ni oli W. regulaarse psühhiaatrilise jälgimise all. Täheldati kõne

arengu hilinemist, mälu- ja tähelepanuprobleeme ja vajadust individuaalsele lähenemisele.

2011. a-l tehtud kognitiivse funktsiooni uuring näitas tõsiseid häireid: nõrk tähelepanu, mälu

2(6)

3-25-2907

vähenemine, võimetus omandada ilma toeta uusi teadmisi. 2011. ja 2012. a-l on tehtud

ambulatoorsed sissekanded diagnoosidega F70.0 (kerge vaimne alaareng) ja F90.0

(aktiivsuse- ja tähelepanuhäire). 2012. a-l välja antud gümnaasiumi lõputunnistus sisaldab

märget „Õpingute lõpetamine meditsiinilistel näidustustel“. Õppeainete loetelu oli vähendatud

ja osa hindeid formaalsed (näiteks füüsika ja eesti keel). 2016. a-l tehtud korduv kognitiivse

funktsiooni uuring kinnitas püsivaid häireid ja vajadust pideva toe järele. 2017–2019. a

ambulatoorsed sissekanded kordasid samu diagnoose ja 80% töövõime kaotust.

5.2. Juba esimeses klassis ei tulnud W. programmiga toime. Õpetaja lubas, et aitab teda,

õpetab lugema ja kirjutama. Laps viidi koduõppele. Õpetaja sai selle eest kõrgemat palka,

kuid kahe aasta jooksul ei õppinud W. lugema ega kirjutama. Kool teadis lapse tõsistest

arenguhäiretest, kuid ei võtnud meetmeid. Hiljem tuli laps viia teise kooli (Maardu

Gümnaasium), kus ta pidi uuesti alustama esimesest klassist, sest tema teadmiste tase oli null.

5.3. Kaebaja esitas Maardu Põhikoolile kaks teabenõuet (14. augustil 2025 ja hiljem), kuid

vastust ei saanud. See on vastuolus avaliku teabe seaduse § 18 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 3.

Lasteaed vastas, et arenguvestluste arhiiviandmed on hävitatud. Sellega jäi kaebaja ilma

võimalusest tõendada probleemide esinemist juba enne kooliminekut.

5.4. Kaebaja pöördus lapsega korduvalt arstide ja pedagoogide poole, kuid ükski spetsialist ei

teavitanud teda võimalusest määrata puue ega suunanud peret puude vormistamisele. Puue

määrati alles 16-aastaselt, kuigi tunnused olid dokumenteeritud varem.

5.5. SKA keeldumine on ebaõiglane, sest süü ei lasu mitte perel, vaid haridussüsteemil ja

tervishoiuasutustel, kes ei täitnud oma kohustusi. SKA keeldumine rikub usaldust riigi vastu.

5.6. Kaebaja on korduvalt SKA poole pöördunud. Kui kaebaja oli 58-aastane, kinnitati talle,

et tal on õigus soodustingimustel pensioni saada. Kaks aastat hiljem öeldi talle aga, et sellist

seadust enam ei ole ja pensioni enam ei määrata. Kaebajal on õiguspärane ootus, et riik peab

oma lubadust.

6. SKA esitas vastuse, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. Lisaks varem esitatud

põhjendustele märkis SKA järgmist.

6.1. Kaebaja vanaduspensioniiga saabub 65-aastselt (RPKS § 7 lg 1). Kaebaja sai 9. mail

2025 60-aastaseks. Kaebaja kinnitab kaebuses, et tema lapse puue tuvastati 2013. a-l.

Õigusaktid ei näe ette tagasiulatuvat puude raskusastme tuvastamist.

6.2. Puude raskusastme tuvastamiseks esitatakse taotlus SKA-le (PISTS § 22 lg 1). SKA

tuvastab puude raskusastme, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid (PISTS § 23 lg

1). Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse PISTS § 23 lg-s 6 loetletud asjaolusid.

Lisaks sätestab sotsiaalkaitseministri 12. mai 2016 määrus nr 32 „Lapse ja vanaduspensioni-

ealise inimese puude raskusastme tuvastamise taotlusele kantavate andmete loetelu“ andmete

loetelu, mis tuleb puude raskusastme tuvastamise taotlusele kanda ja mis on vajalikud puude

raskusastme hindamisel (vt § 2 p-d 4–6).

6.3. Puude raskusastme tuvastamise päevaks loetakse taotluse esitamise päev (PISTS § 22 lg 5

ja § 23 lg 10). Sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruse nr 18 „Puude raskusastme

tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 5 lg 6

kohaselt annab arstiõppe läbinud isik arvamuse lapsel või vanaduspensioniealisel inimesel

piirangute esinemise kohta sättes loetletud valdkondades ja funktsioonides. Arstiõppe läbinud

isiku arvamus lapse ja vanaduspensioniealise inimese kohta koosneb määruse nr 18 § 5 lg-s

10 loetletud andmetest. Puude raskusastme tuvastamise otsuses märgitakse määruse nr 18 lg-s

1 nimetatud asjaolud ja järeldused.

3(6)

3-25-2907

6.4. PISTS annab reeglid puude raskusastme tuvastamiseks vajalike algandmete, tuvastamist

vajavate asjaolude ja puude raskusastme kestuse, sh ka puude raskusastme tuvastamise päeva

kohta. Tulenevalt PISTS normidest ei ole võimalik tuvastada puude raskusastet

tagasiulatuvalt alates aastast 2003. Lapsinvaliidsuse puhul oli see võimalik, sest seadus jättis

selleks võimaluse. Kaebaja lapsel ei ole tuvastatud lapsinvaliidsust ega puude raskusastet

kaheksa aasta kestel enne lapse täisealiseks saamist. Seetõttu ei ole täidetud soodustingimustel

vanaduspensionile jäämise eeldus.

7. Kaebaja esitas seisukoha, milles leidis järgmist.

7.1. Vastustaja hinnang on puudulik ja vastuolus uurimispõhimõttega (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 6). SKA tugineb ainult formaalsetele kuupäevadele. Amet ei arvesta

tegelikke meditsiinilisi asjaolusid ega lapse arengu ajalugu. W.il olid tõsised ja

dokumenteeritud arenguprobleemid juba alates 2003. a-st. Need vastasid tingimustele, mis on

vajalikud puude raskusastme tuvastamiseks. W. oli pikka aega psühhiaatri ja psühhoterapeudi

jälgimisel. Üldhariduskool ei saanud lapsega hakkama. Ta vajas individuaalset õpet ja pidevat

järelevalvet. See ei ole tavaline õpiraskus, vaid viitab selgelt jätkuvale ja raskekujulisele

arenguhäirele.

7.2. Kaebaja pole süüdi, et puuet varem ei määratud. Selle põhjuseks oli ametkondade

tegemata töö. Kaebajal ei olnud õiguslike protsesside kohta teadmisi. Puude taotlemine ja

selle alused ei ole lapsevanemale iseenesestmõistetavad. Kaebaja ei ole spetsialist, kes

suudaks meditsiinilise dokumentatsiooni põhjal ise otsustada, kas ja millal tuleb puuet

taotleda. Arstid, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad oleksid pidanud perele selgitama, et lapse

seisund vastab puude tuvastamise kriteeriumidele. Kui perekonda oleks sellest teavitatud,

oleks nad lapsele puude taotlenud.

7.3. Kaebaja pöördus sotsiaalosakonda kolm kuud enne oma 58. sünnipäeva. Kaebajale öeldi,

et pensioniiga on tõusnud. Tal soovitati tulla tagasi kahe aasta pärast, 60-aastaselt. Kinnitati,

et kõik dokumendid on olemas ja siis määratakse talle pension. Kaebaja uskus riigiasutuse

infot. Kui kaebajale oleks õigel ajal antud korrektne info, oleks ta saanud oma õigusi kaitsta

varasemas menetluses.

7.4. Praeguses asjas pole küsimus üksnes selles, kas puude raskusastet on võimalik tagasi-

ulatuvalt tuvastada, vaid ka selles, kas kaebaja sai riigiasutustelt õigel ajal vajalikku ja

piisavat teavet. Selgitada tuleb, millises ulatuses saab tavakodanikult eeldada keeruliste

sotsiaalõiguse normide teadmist. Kaebaja palub kohtul neid asjaolusid arvesse võtta ja teha

õiglane otsus.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on lapsevanemal, kes on kasvatanud

vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last (RPKS § 10

lg 1 p 1). See, kas lapsel on puue, tuvastatakse PISTS-i alusel. Seejuures ei näe PISTS ette

võimalust tuvastada lapsel puuet tagasiulatuvalt.

9. PISTS-i eesmärk on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja

võrdsete võimaluste toetamine. PISTS jõustus 2000. aasta 1. jaanuaril. PISTS eelnõu (668 SE,

Riigikogu VIII koosseis) seletuskirjas on puudega lapse toetuse kohta märgitud: „Puudega

lapse toetus asendaks seni riiklike elatusrahade seaduse järgi määratavat lapsinvaliidi

pensioni. Toetuse ülesandeks on puuetega laste võimetekohase arengu ja rehabilitatsiooni

soodustamine, samuti lapse puudest tingitud lisakulutuste kompenseerimine.“

10. Lapse puude raskusastme tuvastamine võimaldas lapsel saada puudetoetust ja asjakohasel

juhul rehabilitatsiooniteenuseid. Puude määramise esmane eesmärk oli ja on ka täna pakkuda

lapsele vajalikku tuge ja võimaluse korral parandada tema toimetulekut, mitte tagada lapse-

4(6)

3-25-2907

vanemale soodustingimustel pensioni õigust. RPKS näeb lapsevanemale soodustingimustel

vanaduspensioni ette üksnes juhul, kui lapsel oli PISTS-i alusel puue määratud ajal, mil laps

ja ta pere puude määramisega seotud lisatuge vajasid. Olukorras, kus lapsele pole õigel ajal

puuet taotletud ega määratud pole alust määrata lapsevanemale soodustingimustel

vanaduspensioni.

11. See, et lapse puuet pole võimalik tagasiulatuvalt tuvastada, on seadusandja sotsiaal-

poliitiline otsus. Selliste otsuste langetamisel on seadusandjal avar otsustusruum (nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42, p-d 46–47 ja seal

viidatud kohtupraktika). Kohus ei või asuda seadusandja asemel sotsiaalpoliitikat kujundama.

Kohtul tuleb lähtuda seaduses sätestatust. Seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute põhjal

vastuvõetud normide laiendav tõlgendamine ei ole õigustatud.

12. Hinnang selle kohta, kas lapse seisund vastab puude määramise kriteeriumitele, ei ole

ainuüksi meditsiiniline otsus ega sõltu vaid lapsele pandud diagnoosidest. Lapse puude

määramisel antakse hinnang sellele kohta, kui palju eakohasest suuremat kõrvalabi,

järelevalvet ja juhendamist laps oma haiguste tõttu vajab. Samuti selgitatakse puude

raskusastme määramise menetluses, kas järgitud on raviplaani ja ravisoovitusi. Vajaduse

korral tehakse päringuid lapse raviarstile ja teistele temaga tegelevatele spetsialistidele. Kõik

eeltoodu on ka üheks põhjuseks, miks lapse puude raskusastet ei saa hinnata tagantjärgi,

aastakümneid hiljem.

13. See, et kaebaja enda sõnul ei teadnud puude tuvastamise võimalusest, ei anna alust jõuda

teistsugusele järeldusele. Esmane vastutus uurida välja riikliku sotsiaalkaitsesüsteemi poolt

abi vajavale lapsele pakutavad võimalused lasub perel endal.

14. Kaebaja leiab, et lapsega tegelenud tervishoiu- või haridustöötajad pidanuksid talle

selgitama, et lapsele on võimalik määrata puue.

14.1.

PISTS kehtima hakkamise algusaastatel kehtinud sotsiaalministri 2. detsembri 1999. a

määruse nr 77 „Lapse puude raskusastme ja tekkimise aja ning 16-aastase ja vanema inimese

puude raskusastme määramine“ § 1 nägi ette, et puude teevad kindlaks ning selle raskusastme

ja tekkimise aja määravad inimese elukoha järgsed SKA vaegurluse ekspertiisi komisjonid

(VEK-id). Inimese suunas ekspertiisi tema raviarst, täites selleks saatekirja ja esitades selle

VEK-ile (samas §-d 2, 3 ja 5).

14.2.

Kui raviarst jättis kaebaja hinnangul vajalikud toimingud tegemata selleks, et tema

pojale puue määrataks, tulnuks tal juba siis arsti tähelepanu sellele juhtida või vajaduse korral

arsti tegevust vaidlustada. Pensioniavalduse menetluses ei ole kaebaja etteheited tema poja

raviarstide toonasele tegevusele asjaolud, mida SKA oleks saanud või pidanud arvestama.

14.3.

Haridustöötajatel polnud puude määramise menetluses raviarstidega sarnast rolli või

muud kohustust nõustada peresid laste puude taotlemisel.

15. Võimalik varasem eksitav info pensioni määramisega seotud ametnikelt ei muuda seda, et

seadus kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määrata ei võimalda. Seetõttu pole

praeguses menetluses põhjust asuda selgitama seda, kas kaebajale kinnitati, et tal on õigus

sooduspensionile, kes seda tegi, mis asjaoludel ja millise info põhjal.

16. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et SKA otsused on õiguspärased. Kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. SKA pole

taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Menetlusosaliste võimalikud kulud jäävad

seega nende endi kanda. Otsuse avaldamise korral tuleb kaebaja ja tema poja nimed nende

5(6)

3-25-2907

eraelu kaitseks asendada tähemärgiga. Avaldamata tuleb jätta W.Si sünniaeg (HKMS § 175 lg

3).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)