3-26-869/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

05.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-869

Haldusasi

N.Z-i , L.R K, L.Ha, I.N , S.Y , V.J, F.Z-i , I.S , L.O

ning U.Q kaebus tühistada Lääne-Harju Vallavalitsuse

10.02.2026 korraldus nr 82

Menetlusosalised

Kaebajad N.Z , L.R, L.H, I.N , S.Y , V.J, F.Z , I.S ,

L.O ja U.Q , esindaja Tuulikki Laesson

Vastustaja XXX, esindaja Anti Pärtel

Kolmas isik Jägala Kodud OÜ, esindajad v.adv Lembit

Tedder ja adv Taaniel Sivonen

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Halduskohtu 01.04.2026 määrus

N.Z-i ja I.S määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde määruskaebuse lisa ja Lääne-Harju valla 29.04.2026

vastuse lisa.

2. Rahuldada N.Z-i ja I.S määruskaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.04.2026 määruse resolutsiooni punkt 5. Teha

uus määrus, millega rahuldada N.Z-i ja I.S esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ja

keelata Kõrgemäe mets 2 kinnistule (katastritunnus 29501:007:3470) raielubade

väljastamine ja metsateatiste registreerimine ning Kõrgemäe mets 2 kinnistul raie

tegemine.

4. Esialgne õiguskaitse kehtib ajani, mil möödub 30 päeva siinses asjas esimese

kohtuastme menetlust lõpetava lahendi tegemisest.

5. Saata määrus täitmiseks vastustajale, kolmandale isikule ja Keskkonnaametile.

6. Jõustunud kohtumäärus avaldada arvutivõrgus selliselt, et kaebajate nimed on

asendatud tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

252 lg 7).

3-26-869

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Harju Vallavalitsus kehtestas 10.02.2026 korraldusega nr 82 Tuulna külas

Kõrgemäe mets 2 katastriüksuse detailplaneeringu (DP). DP koostamise eesmärgiks on

Kõrgemäe mets 2 katastriüksuse jagamine elamu- ja transpordimaadeks, kavandatavatele

kruntidele ehitusõiguse andmine eramute ja abihoonete rajamiseks, planeeringuala

heakorrastuse, tehnovõrkudega varustatuse ning liikluslahenduse andmine. Planeeringuala

moodustab Kõrgemäe mets 2 katastriüksus (katastritunnus 29501:007:3470, sihtotstarve

100% maatulundusmaa). Planeeringuala suurus on ligikaudu 6,34 ha ning see on valdavas

osas kaetud metsaga. Planeeringuala omanik on alates 11.12.2025 OÜ Jägala Kodud.

2. N.Z , L.R, L.H, I.N , S.Y , V.J, F.Z , I.S , L.O ja U.Q esitasid 23.03.2026 Tallinna

Halduskohtule kaebuse Lääne-Harju Vallavalitsuse 10.02.2026 korralduse nr 82

tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt kuuluvad kaebajatele või on kuulunud DP alaga piirnevad ja selle läheduses

asuvad kinnistud. Kaebajad esitavad kaebuse nii enda subjektiivsete õiguste kui ka avaliku

huvi kaitseks. DP on ilmses vastuolus Keila valla üldplaneeringu (ÜP) põhilahendusega, mille

kohaselt planeeringuala asub kaitstava metsa alal, kus tuleb hoiduda lageraietest ja

metsamaade sihtotstarbe muutmisest. Vastustaja pole arvestanud ega kaalunud planeeringu

elluviimisega olemasolevale elukeskkonnale avalduvate mõjusid, sh kogu piirkonna põhjavee

reostusohtu. DP rikub kaebajate kui naaberkinnistute ning piirkonnas elavate isikute

subjektiivseid õigusi seeläbi, et DP realiseerimisega suureneb oluliselt oht põhjavee

reostusele, samuti muutuks kaebajate jaoks sisuliselt võimatuks ÜP-ga kaitstavaks metsaks

määratud ala kasutamine rekreatsioonilisel eesmärgil.

3. N.Z ja I.S esitasid koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid

keelata DP alale raielubade väljastamine ja metsateatiste registreerimine ning keelata OÜ-l

Jägala Kodud detailplaneeringualal igasugune raie tegemine (sh mis tahes viisil lepinguliselt,

volitades või ülesannet andes) kuni siinses asjas kohtulahendi jõustumiseni.

On eluliselt usutav ning arvestatava tõenäosusega, et vaidlusalusest DP-st huvitatud isik

soovib esimesel võimalusel korraldada DP alal raiet ja DP loob selleks võimaluse. DP näeb

ette senise maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu muutmise seitsmeks elamumaa krundiks

ning üheks transpordimaa krundiks. DP seletuskirja p-s 6 kindlaks määratud DP rakendamise

kava järgi on esimeseks toiminguks krundijaotuse maakorraldustoimingute tegemine. Kui

planeeringuala on juba jagatud elamumaa ja transpordimaa kruntideks, ei kohaldu nende

kruntide suhtes enam metsaseadus (MS) ehk õiguslikus mõttes ei saa neil kruntidel lageraiet

enam teha. Raie tegemise järel ei ole enam võimalik tagada kaebajate õiguste kaitset ja

lahendada vastuolu avaliku huviga (ÜP-ga), kuna metsa, mis peaks ÜP kohaselt säilima

kaitstava metsana ja mis tagab kaebajatele nende elukeskkonna miljöö säilimise, enam ei

eksisteeriks. Ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta on kaebajate õiguste ja avaliku huvi

kaitse tagantjärele äärmiselt raskendatud ning pigem võimatu, sest kord juba maharaiutud

metsa puhul ei ole võimalik ala samaväärsena taastada. Juhul kui kohus esialgset õiguskaitset

ei kohalda, kuid tühistab DP kehtestamise otsuse, on võimatu saavutada esialgset olukorda,

s.o et järgitaks kaitstava metsa säilitamise kohustust.

Planeeringualal raiete teostamise keeld ei kahjusta oluliselt avalikku huvi või muude isikute,

sh kolmanda isiku õigusi. Vastupidi, DP kohene ellu viimata jätmine kaitseks nii kaebajate

õigusi kui ka ÜP-st võrsuvat avalikku huvi. Raiete teostamise keeld ei takista kolmandal

isikul DP realiseerimisega jätkamist vastavalt selle seletuskirja p-s 6 toodule. Kolmandal

isikul on võimalik alustada projekteerimistegevust ja ka taotleda ehituslube. Arvestades DP

elluviimise kava, ei ole raietegevuse teostamine enne ehituslubade väljastamist ka vajalik.

2(11)

3-26-869

Küll aga on risk raieteks olemas juba praegu, sest pärast kruntide moodustamist ei keela miski

kolmandal isikul raiega alustada.

Kuigi teoreetiliselt saaks kaebajad vaidlustada ka antavaid raielube (või metsateatisi), siis see

ei tagaks kaebajate õiguste efektiivset kaitset. Kaebajad ei ole raielubade ega metsateatiste

menetluses menetlusosalised, mistõttu on äärmiselt tõenäoline, et kaebajad ei saa raieõiguse

andmisest õigel ajal teada või jõuab kahju tekkida enne, kui kaebajad jõuavad kohtu kaudu

esialgset õiguskaitset saada. Kohtul on ka igal ajal võimalik esialgse õiguskaitse abinõud

muuta või tühistada, seega on tulevikus kolmanda isiku õiguste võimalik huvi ja õiguste riive

samuti kaitstud. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu, sest kehtiv ÜP näeb DP ala osas ette

kaitstava metsa, kuhu ehitustegevus ei tohiks laieneda. Kaebajate seisukohti toetab ka Maa- ja

Ruumiameti (MaRu) seisukoht DP kohta.

4. XXX palus 30.03.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kuna seaduses pole kitsendust, mis keelab konkreetsel kinnistul absoluutse raiumise, siis

puudub seaduslik alus, mida saaks kohtu kaudu nõuda. Kaebajatel ei saa olla õiguspärast

ootust, et kinnistu jääb igavesti kõrghaljastusega metsaliseks. Ka siis, kui vastustaja ei oleks

DP-d kehtestatud, ei oleks kaebajatel olnud õigust keelata metsa raiet. Raiepiirang on metsa

majandamise piirang, mis piirab maaomaniku õigust oma omandit vabalt vallata ja kasutada.

Ainuüksi asjaolu, et keegi käib teise isiku kinnistul jalutamas, ei loo talle kaitstavat

subjektiivset õigust, mida saaks planeeringu vaidlustamise aluseks võtta. Vaatamata sellele,

kas ala kohta on kehtestatud DP või mitte, on kinnistu omanikul õigus piirata oma maa aiaga

või keelata muul viisil metsas viibimise. Ka ÜP ei näe ette DP ala avalikku kasutust. Pigem

just DP-ga määratav jalgtee tagab võimaluse kasutada ala rekreatsioonilisel viisil avalikul

otstarbel. DP seletuskiri selge sõnaga keelab lageraie ja kõrghaljastuse ulatusliku

likvideerimise väljaspool hoonestusala. Säilitada tuleb vähemalt 75% kõrghaljastusest. See

tähendab, et isegi juhul, kui ehitustegevus algab, ei saa toimuda metsamaa lageraiet, mida

kaebajad kardavad. Mets säilib ja jääb metsaks ka siis, kui tegemist oleks raiesmikuga või

noore metsaga.

DP ei ole raieõigust andev dokument. Maatulundusmaa raieõigust reguleerib MS ja elamumaa

raieõigust ehitusluba, seega raieloa saamiseks tuleb läbi viia eraldi haldusmenetlus. Kuna DP

elluviimine (kruntide moodustamine ja taristu rajamine) on alles algusjärgus, on raie

keelamine ennatlik. Isegi kui metsamaa sihtotstarve muutub elamumaaks, ei lakka ala olemast

metsamaa MS tähenduses seni, kuni seal on säilinud metsa tunnused, välja arvatud õuemaa

osas (MS § 3 lg 3). Metsas raie tegemiseks on vajalik metsateatise esitamine

Keskkonnaametile (KeA), kes kontrollib kavandatava raie vastavust õigusaktidele ning kui

kavandatud raie ei vasta nõuetele, on ametil õigus registreerimisest keelduda (MS § 41 lg 8).

Kui maa sihtotstarve muudetakse elamumaaks, siis eelneb metsa raiumisele ehitusloa

menetlus, kus täpsustatakse, milliseid puid on võimalik maha võtta ning milles osas peab

säilitama. Kaebajatel on ehitusloa menetluses võimalik esitada seisukohti või vaidlustada

ehitusluba.

Kaebus on perspektiivitu, kuna vaidlustatud DP on kooskõlas ÜP eesmärkide ja seadustes

sätestatud põhimõtetega. Elamumaa määramine konkreetsel planeeringualal ei kujuta endast

juhtotstarbe ulatuslikku muutmist, vaid on kooskõlas asutuse arengut suunavate tingimuste

täpsustamisega (planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p 6). Kui ÜP lubab piirkonnas asustust

või see piirneb juba olemasoleva tiheasustusalaga, on tegemist olemasoleva struktuuri

loogilise jätkamisega. DP ei laienda tiheasustusala, vaid tegemist on üksikelamute rajamisega

hajaasustuses. DP arvestab Keila valla ÜP-ga, sh säilitab üle 75% kõrghaljastust ja hoiab ära

lageraie, kusjuures metsa säilitamine on planeeringu lahenduse keskne osa. DP ei põhjusta

olulist keskkonnamõju, kuna ala ei asu rohevõrgustiku tuumalal, kaitsealusel ega

vääriselupaigal ning planeeringu elluviimisega säilib valdavalt looduslik iseloom. DP näeb

3(11)

3-26-869

põhjavee reostusohu ärahoidmiseks ette kvaliteetsed mahutid, puurkaevude korrektse rajamise

ning sademevee immutamise krundi piires.

5. Jägala Kodud OÜ palus 30.03.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Kinnistu on kolmanda isiku omandis ning kaebajatel puudub mis tahes õigus nõuda selle

kasutamist enda isikliku rekreatsioonialana. Kaebajatel puudub abstraktne õigus nõuda metsa

säilimist – isegi olukorras, kus raiete keelamine ei väljuks kaebuse esemest, saaks see

põhineda vaid ÜP-s kehtestatud piirangutel. Hoonete ehitusalane pind moodustab vaid 5%

olemasolevast kinnistust. Raiete keelamine peataks kinnistu arendusprojekti, välistaks selle

elluviimise ja põhjustaks kolmandale isikule olulist varalist kahju. Vastavalt DP-le kavatseb

kolmas isik ehitada planeeringualale seitse üksikelamut. Enne elamute ehituslubade

väljastamist tuleb välja ehitada krunte teenindav taristu ja avalikult kasutatavad teed. Raie

keelamisel ei saa projekti elluviimist jätkata. Kolmandat isikut on rahastatud olulises osas

laenudega, millega kaasneb intressikulu (2024. a oli kolmanda isiku intressikulu 180 000

eurot). Projekti viibimine raiete keelamise tõttu takistaks laenude tagastamist planeeritud

elamute võõrandamisel saadava müügituluga ja pikendaks laenudelt intressi arvestamise

perioodi. Raiekeeluga võiks kaasneda kolmandale isikule täiendav intressikulu, mis ületab

180 000 eurot aastas. DP elluviimine toetab Lääne-Harju valla arengut, elanike lisandumist ja

kohaliku teevõrgu korrastamist.

6. Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2026 määrusega (resolutsiooni p 5) N.Z-i ja I.S

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebajad on esitanud kaebuse nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides.

Esialgse õiguskaitse taotluse on esitanud N.Z ja I.S , kes taotluse kohaselt elavad

planeeringuala läheduses ning kasutavad planeeringuala rekreatsioonialana, sh koertega

jalutamiseks ning läbipääsuks Türnpu parki. Taotlejate eesmärgiks on hoida kohtumenetluse

ajal ära planeeringualal mis tahes raie, et säiliks ÜP kohane kaitstav mets ja kaebajate

elukeskkonna miljöö. Asjas esitatud seisukohtade ja materjalide põhjal ei nähtu, et esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmine kahjustaks taotluse esitajate õigusi kohtumenetluse ajal

oluliselt ning kaebuse eesmärgi saavutamine muutuks võimatuks, s.t et kaebajatel esineks

ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus.

Kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust ei saa tuletada nende soovist kasutada planeeringuala

rekreatsioonialana. Vaidlust ei ole, et Kõrgemäe mets 2 maaüksus kuulub kolmanda isiku

eraomandisse ja sellele pole määratud avalikku kasutust. Kolmas isik ei pea võimaldama oma

kinnistut kaebajatel kasutada, sh ei kaasneks talle sellist kohustust ka vaidlustatud DP

tühistamise korral. See, et kaebajad on seni saanud takistamatult käia kolmanda isiku kinnistul

jalutamas või kasutada seda läbipääsuna parki, ei anna neile õigust nõuda, et kolmas isik peab

seda ka edaspidi võimaldama ning seetõttu hoiduma oma kinnistul mis tahes

arendustegevusest. Kolmas isik on seejuures selgitanud, et hoopis vaidlusaluse DP

elluviimisega saaks avalikkus õiguse kasutada kinnistule rajatavaid sõidu- ja jalgteid.

Kaebajatel ei ole õigust nõuda, et neile harjumuspärane miljöö ning elukeskkond püsiks

muutumatuna, seejuures ei saagi vahetult DP alusel kaebuses kardetud tagajärgi kaasneda. DP

seletuskirja kohaselt tuleb olemasolev kõrghaljastus vastavalt ÜP-le säilitada vähemalt 75%

ulatuses. Likvideerida tuleb vaid need puud, mis jäävad planeeritud sõiduteede, parklate ning

planeeritavate hoonete alla või nende ehitustsooni, on haiged või ohtlikud. Lageraie ei ole

lubatud. Täpne likvideeritava haljastuse hulk selgub ehitusprojekti käigus. Samas punktis on

selgitatud, et metsade majandamisel tuleb kinni pidada neile seni määratud funktsioonist,

millest lähtuvalt on planeeringuga määratud hoonestusalad, ning hoonete paigutamine on

lubatud ainult hoonestusala piires, st kõrghaljastuse säilitamise kohustusega alale ei ole

4(11)

3-26-869

lubatud hooneid paigutada (vt p 4.2.1). Seega on DP-s arvestatud ÜP-st tuleneva

kõrghaljastuse 75% osakaalu säilitamise kohustusega ning lageraie keeluga, sh alles

ehitusprojekti menetlemisel selgub, millises mahus on puid võimalik likvideerida. Kaebajad

tuleb seejuures kaasata ka ehitusloa menetlusse, kus neil on võimalik esitada arvamusi ja

vastuväiteid. Puudub mõistlik põhjus arvata, et kolmas isik asub sõltumata DP kehtestamisel

aluseks võetud piirangutest planeeringuala elamumaa kruntideks jagamise järel maaüksusel

kohe ja omavoliliselt teostama (lage)raieid.

Raiete teostamisel DP-ga ettenähtud ulatuses säiliks kinnistul valdavas osas kõrghaljastus

ning kohtule ei nähtu, kuidas sellisel juhul DP kaebajate õigusi või kaitstavat avalikku huvi

ülemäära riivab (sh muudab kaebuse eesmärgi saavutamise võimatuks). Kaebajatel on mh

võimalik oma õigusi ja huve kaitsta ehitusloa menetluses, kus alles täpsemalt selguvad

tingimused, mille alusel on võimalik konkreetselt hinnata kaebajate õiguste riive ulatust ja

intensiivsust. Ka on ennatlik väita, justkui kinnistu hoonestamisel polegi võimalik tagada 75%

ulatuses kõrghaljastuse säilimist (sh arvestades kolmanda isiku poolt märgitut, et hoonete

ehitusalune pind moodustab vaid 5% olemasolevast kinnistust). Ka ei ole põhjust eeldada, et

alal asutakse lubama selliseid raietöid, mis ei võimalda järgida kehtivates planeeringutes

sätestatud kohustust tagada alal kõrghaljastus 75%. Kohtupraktikas ei peeta täiendavate

haldusaktide vaidlustamise vajadust pöördumatuks tagajärjeks, mis õigustaks ehitamise

aluseks olevate lubade andmise välistamist kuni DP üle peetava vaidluse lõpuni (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2022 määrus nr 3-22-829, p-d 13–14).

Kuigi kaebuse eduväljavaateid ei saa praeguses menetlusetapis pidada olematuks, ei kaalu

kokkuvõttes kaebajate huvi hoida planeeringuala looduslikkus puutumatuna üle kolmanda

isiku huvi jätkata kinnistu arendamist. Kolmas isik on usutavalt ära näidanud, et raiete

keelamine planeeringualal kahjustaks tema õigusi ülemäära, kuna ilma mõjuva põhjuseta

peataks see arendustegevuse tõenäoliselt pikaks ajaks ja tooks kaasa olulise varalise kahju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. N.Z ja I.S paluvad määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.04.2026

määruse resolutsiooni p 5 ja teha uus määrus, millega rahuldada nende esialgse õiguskaitse

taotlus.

Halduskohus on jätnud asjas esitatud tõendid ja olulised asjaolud arvestamata. Kõrgemäe

mets 2 maaüksus on praegu 99% metsamaa kõlvik (63 399 m2 suurusest katastriüksusest 62

454 m2 jääb metsamaa alla). ÜP näeb selga sõnaga ette, et mets Kõrgemäe mets 2 kinnistul on

määratud kaitstava metsa kategooriasse, millel on tervise parandamise, sportimise võimaluste

loomise, inimesele puhkamise ning keskkonnaseisundi kaitse eesmärk (ÜP seletuskirja p II

1.2, lk 50). ÜP seletuskirja lk-l 18 on toodud need mereäärsed metsad, mis täidavad

puhkemetsade funktsiooni ning annavad Klooga, Lohusalu ja Keila-Joa piirkonnale erilise

väärtuse. Tallinna-Paldiski raudteest põhja poole jääv valla osa (ehk sh DP alal asuv kaitstav

mets) jääb ÜP kohaselt Tallinna rohelisse ehk haljasvööndisse, mis on linnaelanike

lähipuhkeala. ÜP-s on rõhutatud, et suurlinna läheduses olevad rohelise vööndi metsad on

kõrge puhkemajandusliku väärtusega, mistõttu on vaja keskkonnaseisundi hoidmiseks neid

metsi säilitada ning selle tulemusena on ÜP-s määratud need alad kaitstavate metsade

kategooriasse. Halduskohus on põhjendamatult pisendanud DP alal ettenähtud raiete mahtu ja

osakaalu ning raiete mõju avalikule huvile. Keila valla metsade majandamine peab ÜP

kohaselt tervikuna olema metsa säilitamise eesmärgiga. Samuti on ÜP seletuskirjas (lk 53)

toodud, et Tallinna rohelise vööndi piires kasvavaid ilusamaid metsi on käsitletud nn

kaitstavate metsadena, mille säilitamine on väga oluline. Konfliktsetes piirkondades on

vajalik välistada metsamaa sihtotstarbe muutmine. Ei ole vaidlust selles, et DP-ga on

kavandatud kogu planeeringuala ehk kaitstav mets muuta seitsmeks elamumaa

5(11)

3-26-869

katastriüksuseks ja üheks transpordimaa katastriüksuseks. Vastustaja on juba 25.03.2026

korraldusega andnud DP-ga ettenähtud transpordimaale ruumikuju ning kohanime.

On tõsi, et DP seletuskirjas on kirjas, et lageraie on keelatud. Olukorras, kus kolmas isik

alustab DP realiseerimist ning jagab ala seitsmeks elamumaa katastriüksuseks ja üheks

transpordimaa katastriüksuseks, ei kohaldu MS ega selles sätestatud lageraie definitsioon

enam elamumaadele ning raadamine ehk MS mõttes lageraie on transpordimaa sihtotstarbega

katastriüksusel lubatud (vt MS § 29, § 4 lg 1 ja § 3 lg 3). Seega ei oleks DP-ga vastuolus

elamumaa kruntidel raiete teostamine. Halduskohus on ise õigesti välja toonud, et DP

seletuskirja kohaselt kuuluvad likvideerimisele puud, mis jäävad planeeritud sõiduteede,

parklate ja planeeritavate hoonete alla või nende ehitustsooni. DP-ga on ette nähtud

transpordimaale tee rajamine. Transpordimaa suuruseks on määratud 9684 m2.

Transpordimaale kavandatud sõidutee laiuseks on 4,6 meetrit. Transpordimaale on lisaks

sõiduteele kavandatud ka tuletõrjeveemahutid ja nendele vajalik teenindusraadius. Liites

transpordimaa alla jäävale alale veel kõigile seitsmele elamumaa katastriüksusele kavandatud

hoonestusala, ei ole võimalik kuidagi tagada kogu DP ala suhtes 75% kõrghaljastuse

säilitamise kohustust. Kolmas isik on toonud välja, et hoonete ehitusalane pind moodustab 5%

olemasolevast kinnistust, kuid on jätnud tähelepanuta, et lisaks hoonetele on hoonestusalale

kavandatud ka platsid, sh parkimisplats, mille rajamine ilma kõrghaljastust likvideerimata ei

ole võimalik. DP-ga on lisaks nähtud ette kõigile 7 elamumaa katastriüksusele ka puurkaev

koos kaitsevööndiga, mille diameeter on 10 m. Kui liita kokku transpordimaa suurus,

maksimaalne lubatud hoonete ehitisealune pind (3150 m2) ning ka puurkaevude hooldusalad

(2199,12 m2), siis on tulemuseks, et likvideeritav kõrghaljastus on juba 23,7% kogu DP alast

ning see ei hõlma planeeritavaid parklaid ega kogumismahuteid, mille kavandamine on DP

järgi võimalik ka väljapoole hoonestusalasid. Samuti ei hõlma see hoonete ehitamiseks

vajalikku ehitustsooni. Seega on pea kahtlusteta ilmne, et DP realiseerimisel ei ole võimalik

tagada DP seletuskirjas märgitud 75% kõrghaljastuse säilitamise nõuet.

Halduskohus on avaliku huvi sisustamisel ekslikult jätnud kaalumata ja arvestamata asjaolu,

et vastustaja on DP menetluses teadlikult rikkunud menetlusnorme. Kaebajad on toonud

kaebuses välja, et DP lahendus on vastuolus ÜP-ga, kuid vastustaja on seda menetlenud kui

ÜP-ga kooskõlas olevat. Lisaks ei ole vastustaja teadlikult koostanud DP menetluses

keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH). Vastustaja kehtestas DP, ilma et MaRu oleks

sellele andnud heakskiidu. Vastustaja rikkumisi tõendab ka MaRu 06.04.2026 kiri nr 11-

3/26/2573-2, milles MaRu on toonud välja samad rikkumised ning leidnud, et need on

mõjutanud ka DP sisulist kujunemist ning vastustaja kaalutlusotsuste õiguspärasust. Kuigi

halduskohus ei saanud MaRu 06.04.2026 kirja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

arvestada, olid kõik samad etteheited vastustaja DP menetluse kohta juba esitatud ka

kaebuses, sh kaebuse lisana leitavas MaRu varasemas kirjas.

Kaebajad nõuavad mitte harjumuspärase miljöö muutumatuna püsimist, vaid kehtiva ÜP

järgimist. Miljöö ja olemasoleva keskkonna muutuse talumist saab pidada põhjendatuks, kui

muutus on kooskõlas ÜP-ga, sest ÜP määrab ära piirkonna ruumilise arengu põhimõtted ning

suundumused (PlanS § 74 lg 1 ning § 75 lg 1 p-d 10, 18, 20 ja 24). Vastustaja on kehtestanud

DP, mis muudab kehtivat ÜP-d ja see muutus ei ole tingitud avalikust huvist lähtuvalt.

Vaidlus on selles, kas ÜP järgi kaitstavasse metsa on seitsme elamumaa katastriüksuse ning

transpordimaa kavandamine üldse lubatud. Kaebajate õiguskaitsevajadus on suunatud sellele,

et enne kohtuvaidluse lõppu säiliks olemasolev olukord DP alal vähemalt olemasolevat

kõrghaljastust puudutavas osas. Ei saa olla tõsiseltvõetavat vaidlust selles, et pärast

raietegevust ei ole võimalik endist olukorda taastada. Ka Tallinna Ringkonnakohus on

varasemas praktikas analoogses vaidluses leidnud, et kehtestatud detailplaneeringu alusel

võimalike raiete keelamine on sobiv ja vajalik esialgse õiguskaitse abinõu (vt 10.08.2022

määrus nr 3-22-1248, p 13).

6(11)

3-26-869

Halduskohus on põhjendamatult pidanud usutavaks kolmanda isiku väiteid talle olulise

varalise kahju tekkimisest. Kolmanda isiku esitatud majandusaasta aruandega ei ole võimalik

kuidagi objektiivselt tõendada laenuintressikulu. Isegi kui kolmandale isikule võib

raietegevuse keelamise tõttu teatud ulatuses kahju tekkida, siis arendustegevuse

finantseerimine laenuga enne DP kehtestamise otsuse jõustumist on kohtupraktika kohaselt

kolmanda isiku poolt teadlikult võetud äririsk.

8. XXX palub 29.04.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ning

halduskohtu määrus muutmata.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on ÜP kohase DP-ga. ÜP-s on DP ala määratud

kaitstavate metsade kategooriasse eesmärgiga tagada keskkonnaseisundi kaitsmise ning

inimeste puhkamise, tervise parandamise ja sportimise võimaluste loomine. ÜP kohaselt on

kaitstavatel metsadel haljastuslik funktsioon ja seetõttu tuleb hoiduda lageraietest ning

majandustegevus peaks toimuma metsakorralduskavade kohaselt. Kuigi ÜP kohaselt tuleks

Tallinna rohelises vööndis hoiduda metsamaade sihtotstarbe muutmisest, siis ei ole elamumaa

sihtotstarbe määramine keelatud. DP on kooskõlas avalike huvidega, sest ÜP-s ette nähtud

sportimise ja puhkamise võimaluste kasutamiseks on krundil 3 avalik jalgtee, millele seatakse

isiklik kasutusõigus Lääne-Harju valla kasuks. Piiranguna on elamumaa aladel sätestatud 75%

kõrghaljastuse säilitamise kohustus, mis välistab lageraie ja tagab haljastusliku funktsiooni

säilimise. DP-ga ette nähtud krundid on suured, kuid hoonestamiseks ettenähtud hoonestusalad

on väikesed, mis võimaldab tagada maksimaalselt kõrghaljastuse ja loodusliku ala säilitamise.

MaRu avalikult kitsenduste kaardilt nähtub, et nn Tallinna rohelisse vööndisse jääval

territooriumil on võrreldes ÜP kehtestamise ajaga määratud suurel hulgal looduskaitseseaduse

(LKS) kohaseid kitsendusi, mis osaliselt välistavad ehitustegevuse. Kõrgemäe mets 2 kinnistu

ei kuulu enam Harju maakonnaplaneeringu 2030+ järgi rohevõrgustiku alasse1.

Saab tõdeda, et planeeringu realiseerides ühel hetkel MS enam ei kohaldu. Seetõttu ongi DP

seletuskirjas lagedaks raiumise piirang seatud. Puudub objektiivne vajadus kogu

transpordimaa krundi raadamiseks. Tee ja tehnovõrkude rajamiseks on vajalik raadata ca 6200

m2, mis moodustab kogu planeeringualast (63 399 m2) ca 10%. Halduskohtu väide, et DP

seletuskiri tagab olemasoleva kõrghaljastuse säilimise 75% ulatuses, on korrektne. Selles on

selgelt välja toodud, et likvideerida tuleb puud, mis jäävad planeeritavate hoonete alla või

nende ehitustsooni. ÜP-s sätestatud kaitstava metsa režiim ja eesmärgid säilivad. DP-s on

loodud tingimused alal jalutamiseks – avaliku kasutusega jalgtee. Samuti on DP seletuskirja p-

s 4.2.1 kitsendavalt lahendatud piirdeaedade rajamine üksnes hoonestusalade ümber. See

tähendab, et muu kõrghaljastatud ala jääb vabaks ning sellel liikumine ei ole ka inimesele

kuidagi ebamugav, kuna alal viibides ei teki tunnet, et ollakse kellegi hoovis. Vähetähtis ei ole

aspekt, et DP-ga lahendatakse Kõrgemäe mets 2 maaomaniku nõusolekul Tuulna külas

Lahepere vkt 29 ja Metsapiiga vkt 33 juurdepääs avalikule teele, aga suures osas leiab

lahenduse ka piirkonna tuletõrjeveevarustuse küsimus. Elamumaa määramine konkreetsel

planeeringualal ei kujuta endast juhtotstarbe ulatuslikku muutmist, vaid on kooskõlas asutuse

arengut suunavate tingimuste täpsustamisega (PlanS § 75 lg 1 p 6).

Vastustaja vastas MaRu 06.04.2026 kirjale 20.04.2026, jäädes seisukohale, et DP on

õiguspärane, olles seejuures juba enne kehtestamist arvestanud MaRu 06.04.2025 pöördumises

toodud peamiste seisukohtadega. MaRu esitas samasisulised väited juba 15.04.2025 kirjas nr

12-1/25/362-2 ning vald põhjendas nendega mittenõustumist oma 25.06.2024 vastuskirjas nr

6.1/122-18.

9. Jägala Kodud OÜ palub 29.04.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata

ja halduskohtu määrus muutmata.

1 Vt https://planeeringud.ee/plank-web/#/planning/detail/10100016

7(11)

3-26-869

Halduskohus arvestas ÜP-s kaitstava metsa ala suhtes kehtivate suunistega ja sellega, et ÜP (ja

DP) kohaselt säilitatakse kaitstava metsa alal (ja kinnistul) 75% kõrghaljastusest ning lageraie

ei ole lubatud. ÜP-st ei tulene planeeringualale juhtotstarvet ega absoluutset ehitus- või

raiekeeldu. Kaitstava metsa puhul soovitab ÜP hoiduda lageraiest ning säilitada 75%

kõrghaljastusest ja DP-s on neid soovitusi järgitud. Kinnistu elamumaa ja transpordimaa

kruntideks jagamine ei välista DP-s kehtestatud lageraie keelu kohaldamist. Samuti ei ole

kinnistu lageraie MS § 29 mõistes võimalik seetõttu, et DP nõuab kinnistul vähemalt 75%

kõrghaljastuse säilitamist, sõltumata kinnistu sihtotstarbest. Kaebajate väidetavad ohud ei

põhine DP-l, vaid selle eeldataval mittejärgmisel, mis on ennatlik ja väljub kaebuse esemest.

Vastupidi kaebajate väidetele ei ole DP elluviimiseks vaja likvideerida kõrghaljastust kogu

transpordimaa ulatuses. Transpordimaa väljaehitamiseks likvideeritakse eelduslikult alla 10%

kogu planeeringuala (63 399 m2) kõrghaljastusest ning hoonete (alla 5% planeeringualast) ja

parklate rajamisel säiliks kõrghaljastus rohkem kui nõutava 75% ulatuses. Kaebajate väide, et

puurkaevude rajamiseks tuleb likvideerida kõrghaljastust 2199,12 m2 ulatuses, ei ole samuti

põhjendatud. Puurkaevu hooldusalal kehtivad küll tegevuspiirangud, kuid need ei hõlma

lageraie tegemise kohustust (veeseaduse § 154 lg 5).

Kolmas isik ei nõustu, et vastustaja rikkus DP-d menetledes menetlusnorme või vajas DP

kehtestamiseks MaRu nõusolekut. Isegi kui väidetav menetlusnormide rikkumine oleks

toimunud, ei tingiks see halduskohtu määruse muutmist või tühistamist. Kaebajate täiendavad

põhjendused kaebuse väidetava perspektiivikuse kohta ei võimalda jõuda halduskohtust

erinevale järeldusele esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise osas. MaRu seadusest tulenev

pädevus ning ülesanded ei hõlma järelevalve teostamist kohalike omavalitsuste kehtestatud

detailplaneeringute üle. MaRu ei täitnud seega 06.04.2026 kirja koostamisel oma seaduslikke

ülesandeid ning arvestades kirja ajastust (vahetult pärast kaebajate esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata jätmist), ei ole selge, kelle huvides kiri koostati. Kaebajad on

põhjendanud esialgse õiguskaitse vajadust nende elukeskkonna miljöö säilitamise vajadusega

ning selgitanud, et kasutavad kolmanda isiku kinnistut rekreatsioonialana, nt koertega

jalutamiseks. Kuivõrd halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajate soovist kasutada kolmanda

isiku kinnistut ei saa tuletada esialgse õiguskaitse vajadust, on kaebajad asunud õiguskaitse

vajadust sisustama uute asjaoludega. Kaebajate abstraktne viide ÜP järgimise vajadusele ei

põhjenda, milles seisneb nende esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajatel ei ole ÜP (ega

mistahes muul) alusel õigust nõuda kinnistul absoluutse raiekeelu kehtestamist. Majandusaasta

aruanne oli tõendina lubatav ja asjakohane. Kinnistul absoluutse raiekeelu kehtestamine ei ole

risk, millega kolmas isik pidanuks ÜP kohaselt arvestama. ÜP soovitab kaitstava metsa alal

hoiduda vaid lageraiest ning säilitada 75% kõrghaljastusest. Kaebajate viidatud haldusasjas nr

3-22-1248 esinesid erandlikud asjaolud. Erinevalt siinsest asjast oleks raiete tegemine asjas nr

3-22-1248 kaldunud kõrvale planeeringuala hoiu- ja kaitsemetsa juhtotstarbest (vt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-22-1248, p 19) ja raiete peatamist toetas ka kohalik omavalitsus. Praegusel

juhul ei ole aga ÜP-ga kinnistule määratud juhtotstarvet, s.o maa-ala kasutamise valdavat

otstarvet (PlanS § 6 p 9), ning vastustaja ei nõustu samuti raiete keelamisega ning vaidleb

sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebajad esitasid määruskaebuse lisana MaRu 06.04.2026 kirja nr 11-

3/26/2573-2 „Ettepanek Kõrgemäe mets 2 detailplaneeringu kehtestamise otsuse

tühistamiseks ning menetluse uuendamiseks“. Kaebajad soovivad selle kirjaga

tõendada, et vastustaja ei ole DP-d nõuetekohaselt menetlenud. Vastustaja esitas

29.04.2026 menetlusdokumendiga Lääne-Harju Vallavalitsuse 20.04.2026 vastuse

eelnimetatud MaRu kirjale. Ringkonnakohus võtab need dokumendid asja materjalide

juurde (HKMS § 62 lg 2).

8(11)

3-26-869

11. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste

kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks.

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab isikut ähvardama tagajärg, mille

kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. HKMS § 249 lg 1 teise lause kohaselt, kui seadus annab isikule õiguse esitada

halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset

kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama vaide või kaebuse

eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi taotlejale, avalikule huvile ja

kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).

12. Halduskohus on kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust sisustanud liiga kitsalt.

Halduskohus on jätnud arvestamata, et kaebus ja ka esialgse õiguskaitse taotlus on

lisaks subjektiivsete õiguste kaitsele esitatud ka avalike huvide kaitseks HKMS § 249

lg 1 teise lause tähenduses. Kaebajad on koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse

taotluses mh selgitanud, et raie teokstegemise järel ei ole enam võimalik lahendada

teravat vastuolu avaliku huviga, kuna metsa, mis peaks ÜP kohaselt säilima kaitstava

metsana, enam ei eksisteeriks; ning ilma esialgse õiguskaitseta on tagantjärele

raskendatud avaliku huvi kaitse, sest kord juba maharaiutud metsa puhul ei ole

võimalik ala samaväärsena taastada ning kaebajatel ja avalikkusel on võimatu

saavutada esialgse olukorra ehk kaitstava metsa säilitamiskohustuse järgimist (vt

kaebuse p 3.6, dtl 17). Seega on põhjendamatu kolmanda isiku seisukoht, nagu oleks

kaebajad asunud määruskaebuses oma esialgse õiguskaitse taotlust sisustama uute

asjaoludega. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajate eeltoodud seisukoht

põhjendatud. Tuleb silmas pidada, et kuigi kaebajatel on PlanS §-st 141 tulenevalt

õigus vaidlustada DP-d avalike huvide kaitseks, ei oleks neil ehitamise aluseks olevaid

haldusakte ega raadamist lubavaid metsateatisi võimalik avalikes huvides vaidlustada.

Samas on ühtlasi asjakohane kaebajate selgitus, et kuivõrd kaebajad ei pruugi olla

raielubade ega metsateatiste menetluses menetlusosalised, ei ole kindel, et nad saaks

raieõiguse andmisest nii kiiresti teada, et neile oleks tulevikus tagatud võimalus nende

eraldi vaidlustamiseks ning esialgse õiguskaitse saamiseks. Seejuures lähtus

halduskohus kaebajate õiguskaitse vajadust hinnates asjaolust, et DP-s on arvestatud

ÜP-st tuleneva kõrghaljastuse 75% osakaalu säilitamise kohustusega, kuid

ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse all ka see, kas ÜP-st tulenevalt on DP alal

metsaala vähendamine ka sellises ulatuses lubatud (vt allpool). Seega leiab

ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et kaebajate esialgse õiguskaitse vajadus on

kaalukas.

13. Halduskohus leidis 01.04.2026 määruses, et kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada

olematuteks, kuid ei selgitanud täpsemalt oma seisukohta. Ringkonnakohtu esialgsel

hinnangul on kaebusel arvestatavad eduväljavaated.

14. PlanS § 124 lg-st 2 tuleneb nõue, et detailplaneering peab olema kooskõlas kehtiva

üldplaneeringuga (nt Riigikohtu 30.09.2025 otsus nr 3-22-1248, p 14). DP kohaselt

muudetakse Kõrgemäe mets 2 katastriüksuse sihtotstarvet ning see jagatakse seitsmeks

elamumaa sihtotstarbega krundiks ja üheks transpordimaa sihtotstarbega krundiks (vt dtl 76,

85). MaRu on 15.04.2025 arvamuses nr 12-1/25/362-2 aga esile toonud, et ÜP-ga on DP alale

kehtestatud piirangud, mis välistavad olemasoleva katastriüksuse sihtotstarbe muutmise ja

9(11)

3-26-869

metsa raadamise (vt dtl 65–66). ÜP2 joonise 1A (kaebuse lisa 13) kohaselt jääb DP ala

väljaspoole tiheasustusala ja kaitstava metsa alale. ÜP seletuskirjas (kaebuse lisa 12) on mh

selgitatud, et kaitstavatel metsadel on haljastuslik funktsioon, paiknedes suuremate asulate

vahetus läheduses ja ranniku(puhke)aladel, kus tuleks piirduda sanitaarraiega (seletuskirja lk

40). ÜP seletuskirja II peatüki p-s 1.2 (lk 50) on seoses DP alaga märgitud järgmist: Tallinn-

Paldiski raudteest põhja poole jääv valla osa jääb Tallinna rohelisse ehk haljasvööndisse.

Keskkonnaseisundi kaitsmiseks ning inimesele puhkamise, tervise parandamise ja sportimise

võimaluste loomise eesmärgil on selle ala väärtuslikud metsad planeeringuga määratud

kaitstavate metsade kategooriasse (LKS §4 lg 7). Ühtlasi on suurem osa neid alasid ka

rohelise võrgustiku tugi- ehk tuumalad või on nendega ühendatud. Kaitstava metsa puhul

tuleb hoiduda lageraietest, majandustegevus peaks toimuma metsakorralduskavade kohaselt.

Tallinna rohelises vööndis tuleb hoiduda metsamaade sihtotstarbe muutmisest. ÜP

seletuskirja (lk 57) kohaselt asub DP ala ühtlasi rannikuäärsel alal, kus hoonestusalade

märkimisväärset laiendamist ei ole ette nähtud. DP seletuskirja lk-l 9 on märgitud, et ÜP

ettepanek on järgmine: kehtestatud detailplaneeringute alusel metsaalale rajatavate

väikeelamute kruntidel on säilitatava kõrghaljastuse osatähtsus >75% (vt dtl 83). MaRu on

aga juhtinud tähelepanu mh sellele, et kuna ÜP seletuskirja II peatüki p-s 2.1 „Lahepere lahe

äärne ala“ on märgitud, et asulate tsoneerimisel on arvestatud kehtestatud ja algatatud

detailplaneeringutega, ei saa ÜP ettepanekut säilitada kehtestatud detailplaneeringute alusel

metsaalale rajatavate väikeelamute kruntidel kõrghaljastuse osatähtsust >75% kohaldada

uutele algatatud detailplaneeringutele, s.t ka praeguses asjas vaidlustatud DP-le. Ka ÜP

joonise 2A „Tiheasustusalade tsoneerimine“ kohaselt paikneb DP ala väljaspool

tiheasustusala looduslikul alal (looduslik ala, mets) ning kaitstava metsa alal. Samuti on ÜP

joonisel planeeringualale kantud leppemärk, mis tähistab senise sihtotstarbe säilimist

(maatulundusmaa). Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul ilmselge, et DP on

kooskõlas ÜP-ga ning et seda on menetletud nõuetekohaselt, s.t kui üldplaneeringut muutvat

detailplaneeringut (PlanS § 142). MaRu on ühtlasi 15.04.202 ja 06.04.2026 kirjades

asjakohaselt osutanud, et üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul tuleb anda

eelhinnang keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkusele (PlanS § 124 lg 6 ja

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 2 p 3),

mida praegusel juhul pole üldse tehtud. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei ole võimalik

asuda seisukohale, et MaRu esile toodud minetuste näol on olnud tegemist üksnes

menetluslike puudustega, mis ei saanud asja otsustamist mõjutada (HMS § 58). Lõplik

seisukoht võimalike DP menetluses aset leidnud rikkumiste kohta tuleb võtta kaebuse sisulisel

lahendamisel.

15. Võttes arvesse, et kaebusel on märkimisväärsed eduväljavaated ning vaidluse all on ka

küsimus, kas DP alal võib üldse kõrghaljastuse vähendamist lubada, on ringkonnakohtu

hinnangul avalikes huvides säilitada olemasolev olukord, s.t kõrghaljastus ning keelata selleks

esialgse õiguskaitse korras raied Kõrgemäe mets 2 kinnistul. Praegusel juhul teenib kaebajate

taotlus keelata esialgse õiguskaitse korras igasugused raied DP alal ning sealhulgas raiet

võimaldavate metsateatiste ja raielubade väljastamine põhivaidlusega sama eesmärki ja see ei

too kaasa tagajärgi, mis ei ole põhivaidlusega saavutatavad (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

10.08.2022 määrus nr 3-22-1248, p 13). Kuivõrd siinse vaidluse lõplik lahendamine mitmes

kohtuastmes võib aga võtta mitu aastat, oleks kogu selleks ajaks raiete keelamine siiski

kolmanda isiku õigusi liialt piirav. Seda hoolimata asjaolust, et kolmandal isikul ei ole

keelatud alustada projekteerimise, ehituslubade taotlemise jms-ga. Seetõttu kohaldab

ringkonnakohus esialgset õiguskaitset ajani, mil möödub 30 päeva siinses asjas esimese

kohtuastme menetlust lõpetava lahendi tegemisest. Kohtuotsuse tegemise ajaks on saabunud

Seletuskiri

ja

joonised

on

kättesaadavad

veebilehel

https://laaneharju.ee/elukeskkond-ehitus-ja-teed/planeerimine-ja-ehitus/planeeringud#keila-valla-uldplane

10(11)

3-26-869

kaebuse põhjendatuse asjus suurem selgus ja halduskohus saab sellele tuginevalt esialgse

õiguskaitse küsimuse raames täpsemalt kaaluda põrkuvaid huvisid. Menetlusosalistele jääb ka

võimalus esitada määruskaebus enne esialgse õiguskaitse kehtivusaja lõppu.

16. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohus võib igal ajal esialgse õiguskaitse abinõud

muuta või tühistada (HKMS § 253 lg 1). Seega, kui DP alal on vaja teha vaidlusalusest

arendusprojektist mittetingitud hädavajalikku väikesemahulist raiet (nt sanitaarraiet), saab

kohus kolmanda isiku taotluse korral sellist raietegevust lubada.

17. Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu 01.04.2026 määruse resolutsiooni punkti 5. Ringkonnakohus rahuldab

uue määrusega N.Z-i ja I.S esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelab Kõrgemäe

mets 2 kinnistule raielubade väljastamise ja metsateatiste registreerimise ning Kõrgemäe mets

2 kinnistul raie tegemise, kuni möödub 30 päeva siinses asjas esimese kohtuastme menetlust

lõpetava lahendi tegemisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)