2-25-21654/5 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-21654

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.mai 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-21654

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi F.X vastu võla nõudes

Hagihind

7733,19 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood:

10746479; asukoht: XXX , 10149 XXX);

Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (Julianuse Õigusbüroo

OÜ; e-post:

Kostja: F.X (isikukood: XXX; aadress: XXX-i , 61603

XXX ; e-post

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 12.12.2025 Tartu Maakohtule hagi, milles palub

F.X-ilt (kostja) välja mõista lepingust nr L89008403031 tuleneva põhivõla 3611,84 eurot,

intressi 110,07 eurot, haldustasu 1,80 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 374,13 eurot, samuti edasiulatuva viivise määras 9,9% aastas. Lisaks taotleb

hageja, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr C85008483259 tuleneva

põhivõla 2197,91eurot, intressi 160,31 eurot, haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot

1 (10)

ja sissenõutavaks muutunud viivise 413,94 eurot, samuti edasiulatuva viivise määras 18%

aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 23.04.2022 järelmaksulepingu nr

L89008403031 kauba (sõiduk Audi A6) soetamiseks maksumusega 5900 eurot. Lepingu

sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 1000 eurot. Kostja tegi lepingu sõlmimisel

sissemakse 1000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil

15.02.2022-15.05.2028 ja tasuma intressi 9,90% aastas. Lepingus märgitud krediidikulukuse

määr oli 18,75%. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks 2288,16 eurot.

Lisaks sõlmisid AS Inbank Finance ja kostja 02.05.2022 IN Pay makselahenduse lepingu nr

LC85008483259, mille alusel kostja sai krediiti 2204 eurot. Pooled leppisid kokku

intressimääras 18% aastas ning lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 22,70% aastas

(maksete kogusumma 2456,13 eurot). Kostja kohustus kord kuus (5ndal) tasuma

võlausaldajale minimaalse tagasimakse. Kostja võttis krediiti kasutusse summas 2197,91

eurot.

Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 05.11.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused ning kostjale anti täiendav

tähtaeg võlgnevuste tasumiseks. 26.11.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teate

lepingute lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul.

Lepingu nr L89008403031 ülesütlemise seisuga oli kostja võlas 15.10.2024 osamaksega.

Esialgne võlausaldaja loovutas 27.11.2024 kostja vastased nõuded koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid hagejale.

Hageja selgitab, et on tarbijakrediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja viitab VÕS § 403¹ lg-le 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija võimet täita

lepingust tulenevaid kohustusi, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja väidab, et on

kogunud ja analüüsinud kostja majanduslikku seisundit puudutavat teavet VÕS § 403⁴ lg-te 2-

4 ning KAVS § 49 ja § 50 nõuete kohaselt.

Hageja märgib, et enne lepingute sõlmimist koguti ja analüüsiti teavet kostja sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes mh laenutaotlustes esitatud andmetele, Maksu- ja Tolliameti

andmetele ning maksehäireregistrite päringutele. Hageja väitel puudusid kostjal taotluste

esitamise ajal maksehäired ning tema sissetulek ületas igakuised kohustused, mistõttu hinnati

kostjat krediidivõimeliseks.

Hageja märgib, et kehtiv õigus ei sätesta krediidiandjatele konkreetset sissetulekute ja

kohustuste suhtarvu, mistõttu lähtuti põhimõttest, et sissetulekud peavad olema suuremad kui

kohustused ning kliendile peab jääma piisav summa igapäevasteks kuludeks. Kostja viimase

nelja kuu keskmine sissetulek oli 734,75 eurot ning lepinguga lisandus igakuine kohustus

111,08 eurot. Muud finantskohustused puudusid. Seega jäi kostjale pärast kohustuse täitmist

kätte ligikaudu 85% tema sissetulekust.

Hageja rõhutab, et krediidivõimelisuse hindamisel võib kasutatava teabe ulatus sõltuda

krediidi suurusest ja iseloomust ning väiksema summa ja osamaksetega järelmaksulepingute

puhul ei ole alati vajalik nõuda kontoväljavõtet. Samuti tugineb hageja Finantsinspektsiooni

juhendile, mille kohaselt võib krediidiandja kohandada teabe kogumise ulatust vastavalt

konkreetse laenusuhte asjaoludele.

Lisaks leiab hageja, et krediidiandja võib eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning

kui tarbija esitab teadvalt valeandmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja viitab seejuures tarbija kohustusele esitada tõesed

andmed ning hea usu põhimõttele.

2 (10)

Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et ta on enne krediidilepingute sõlmimist kogunud

ja kontrollinud piisava teabe kostja majandusliku olukorra kohta, hinnanud kostja

krediidivõimelisust ning andnud kostjale vajalikud selgitused, mistõttu ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikutud.

2. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 13.01.2026 kättetoimetamise portaali (KÄPO)

vahendusel. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole.

3. Hageja esitas 01.04.2026 kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma

seisukohale, et esialgne võlausaldaja on kostjale laenu andmisel on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Hageja esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel.

Kostja soetas lepingu nr L89008403031 alusel kauba maksumusega 5900 eurot ning tegi

lepingu sõlmimisel sissemakse 1000 eurot. Tagasimakseid on kostja viidatud lepingu alusel

esialgsele võlausaldajale teinud 3114,40 eurot. Ümberarvestuse kohaselt on kostja täies

ulatuses tasunud 15.06.2022-15.05.2026 osamaksed ning osaliselt on tasutud ka 15.06.2026

osamakse. Hageja palub TsMS § 369 alusel kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed (põhiosa jääk 2235 eurot). Kostja on lepingu nr L89008403031 alusel

teinud viimase tagasimakse 2024 septembris, seega pole lepingut täitnud rohkem kui 1,5

aastat.

Hageja leiab, et tal on õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Hageja viitab

Riigikohtu 24.11.2023 määrusele tsiviilasjas nr 2-21-13098, mille kohaselt ei too

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa kogu krediidilepingu tühisust, vaid

üksnes kokkuleppelise intressi võimalikku osalist tühisust. Sellest tulenevalt peab hageja

viivisekokkulepet kehtivaks. Hageja selgitab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on

võlausaldajal õigus nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni ning kui lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, loetakse viivise määraks lepingujärgne intressimäär. Hageja tugineb seejuures

VÕS § 113 lg 1 regulatsioonile ning ringkonnakohtute praktikale, mille kohaselt võivad

pooled lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes kokku leppida viivises, mis vastab lepingus

kokkulepitud intressimäärale, või kohaldub selline määr ka kokkuleppe puudumisel seaduse

alusel.

Hageja rõhutab, et viivise nõudmine lepingujärgse intressimäära alusel ei ole vastuolus

seadusega ega sõltu sellest, kas vastav tingimus sisaldub tüüptingimustes.

Alternatiivselt, juhuks kui kohus leiab, et lepingujärgne viivisekokkulepe on tühine, palub

hageja mõista välja viivise seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel.

Tähtajatu krediidilepingu ümberarvestuse tegemisel tuleb lähtuda VÕS § 4061 lg-st 4.

Kostja on lepingu nr C85008483259 alusel kasutanud krediiti summas 7735,06 eurot.

Tagasimakseid on kostja teinud 6025,58 eurot. Hageja arvestab kõik laekumised põhiosa

käteks. Viimane krediidi kasutusele võtt oli 27.07.2024, seega arvestab hageja esimeseks

tagasimakse kuupäevaks 05.08.2024 ning viimase tagasimakse kuupäev on 05.07.2025. Kogu

lepingust nr C85008483259 tulenev nõue on sissenõutavaks muutunud. Põhiosa jääk on

1709,48 eurot. Hageja taotleb kostjalt viivise välja mõistmist põhivõlalt alates 06.07.2025

kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses määras (18% aastas). Alternatiivselt mõista viivis

välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi rahuldamine ei ole võimalik.

3 (10)

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid 23.04 ja 02.05.2022 ja

sõlmitud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi

tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1, 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse

kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel oli 30.11.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määr 16,95%. Nimetatud näitaja avaldati 2021 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute

krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2022 kuni 30.06.2022. Kostjale

laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määra oli lepingu nr L89008403031 puhul

18,75% aasas ning lepingu nr C85008483259 puhul 22,70% aastas, seega ei ületanud laenu

väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

4 (10)

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

9. Hageja on hagiavalduse punktis 1.6 selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist.

Hageja selgitab, et on tarbijakrediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja viitab VÕS § 403¹ lg-le 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija võimet täita

lepingust tulenevaid kohustusi, ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja väidab, et on

kogunud ja analüüsinud kostja majanduslikku seisundit puudutavat teavet VÕS § 403⁴ lg-te 2-

4 ning KAVS § 49 ja § 50 nõuete kohaselt.

Hageja märgib, et enne lepingute sõlmimist koguti ja analüüsiti teavet kostja sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes mh laenutaotlustes esitatud andmetele, Maksu- ja Tolliameti

andmetele ning maksehäireregistrite päringutele. Hageja väitel puudusid kostjal taotluste

esitamise ajal maksehäired ning tema sissetulek ületas igakuised kohustused, mistõttu hinnati

kostjat krediidivõimeliseks.

Hageja märgib, et kehtiv õigus ei sätesta krediidiandjatele konkreetset sissetulekute ja

kohustuste suhtarvu, mistõttu lähtuti põhimõttest, et sissetulekud peavad olema suuremad kui

kohustused ning kliendile peab jääma piisav summa igapäevasteks kuludeks. Kostja viimase

nelja kuu keskmine sissetulek oli 734,75 eurot ning lepinguga lisandus igakuine kohustus

111,08 eurot. Muud finantskohustused puudusid. Seega jäi kostjale pärast kohustuse täitmist

kätte ligikaudu 85% tema sissetulekust.

Hageja rõhutab, et krediidivõimelisuse hindamisel võib kasutatava teabe ulatus sõltuda

krediidi suurusest ja iseloomust ning väiksema summa ja osamaksetega järelmaksulepingute

puhul ei ole alati vajalik nõuda kontoväljavõtet. Samuti tugineb hageja Finantsinspektsiooni

juhendile, mille kohaselt võib krediidiandja kohandada teabe kogumise ulatust vastavalt

konkreetse laenusuhte asjaoludele.

Lisaks leiab hageja, et krediidiandja võib eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning

kui tarbija esitab teadvalt valeandmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku

5 (10)

laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja viitab seejuures tarbija kohustusele esitada tõesed

andmed ning hea usu põhimõttele.

Tõenditena esitas hageja laenutaotlused, krediidianalüüsid ning Maksu- ja Tolliameti andmed.

10. Kohus leiab, et hageja esitatud selgitused ei tõenda, et krediidiandja oleks enne lepingute

sõlmimist täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.

Hageja kirjeldab põhjalikult isikusamasuse tuvastamise protsessi (Smart-ID, Mobiil-ID, PIN-

koodid jms), kuid nimetatud asjaolud ei ole asjakohased krediidivõimelisuse hindamise

seisukohalt. Isiku tuvastamine ei ole samastatav tema maksevõime hindamisega ning ei

vabasta krediidiandjat kohustusest analüüsida tarbija tegelikku majanduslikku olukorda.

Hageja on märkinud, et krediidiotsus tehti automatiseeritult ning krediidivõimelisuse

hindamine tugines valdavalt tarbija esitatud andmetele. Kohus märgib, et ainuüksi

otsustusprotsessi automatiseeritus ei ole iseenesest vastuolus vastutustundliku laenamise

põhimõttega. Samas peab krediidiandja ka sellisel juhul täitma VÕS § 403¹ lg-st 1 ning § 403⁴

lg-test 2–4 tulenevat kohustust koguda ja kontrollida piisavat ning usaldusväärset teavet, mis

võimaldab hinnata tarbija tegelikku maksevõimet.

Käesolevas asjas ei nähtu hageja esitatud andmetest, milliseid konkreetseid ja kontrollitavaid

andmeid kasutati tarbija sissetulekute püsivuse, kohustuste mahu ning igakuise maksevõime

hindamisel ega seda, millisel viisil kontrolliti tarbija esitatud andmete õigsust. Pelgalt tarbija

enda esitatud andmetele tuginemine koos standardiseeritud otsustusmudeliga ei võimalda teha

põhjendatud järeldust tarbija krediidivõimelisuse kohta.

Hageja tugines sissetuleku hindamisel üksnes Maksu- ja Tolliameti nelja kuu andmetele

(734,75 eurot kuus), esitamata andmeid sissetuleku allika, iseloomu ja püsivuse kohta. Samuti

puuduvad andmed ja arvutused selle kohta, milliseid laenusaaja igapäevaseid kulutusi

krediidiotsuse tegemisel arvesse võeti. Üldine viide „statistikapõhisele elatusmiinimumile“ ei

võimalda kontrollida, kas ja kuidas hinnati laenusaaja tegelikke elamiskulusid ning

toimetulekut.

Hageja on viidanud maksehäireregistri päringute tegemisele, kuid vastavaid andmeid ega

päringute tulemusi kohtule esitatud ei ole. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas sellised

päringud tehti enne lepingute sõlmimist ning millistele andmetele krediidiotsuse tegemisel

tegelikult tugineti. Pelgalt väide maksehäirete puudumise kohta ei ole tõend. Isegi

maksehäirete puudumine ei tõenda laenusaaja krediidivõimelisust, vaid üksnes varasemate

makseraskuste puudumist.

Hageja väide, et krediidiandja võib eeldada laenusaaja esitatud andmete õigsust, ei ole

kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Seadus paneb kontrollikohustuse

krediidiandjale ning ei võimalda piirduda üksnes laenusaaja deklaratiivsete andmetega.

Kohus peab oluliseks, et käesolevas asjas on sõlmitud kaks eraldiseisvat krediidilepingut

(23.04 ja 02.05.2022). Iga krediidilepingu sõlmimisel on krediidiandjal kohustus hinnata

tarbija krediidivõimelisust eraldi, arvestades lepingu sõlmimise hetkel olemasolevat teavet

ning varasemast lepingust tulenevaid kohustusi.

Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et teise lepingu (02.05.2022) krediiditaotlus on

sisuliselt puudulik - selles on märgitud üksnes laenutaotleja isikukood, igakuine sissetulek

ning taotletav summa, kuid ülejäänud väljad, sealhulgas tööandja ning ülalpeetavate

olemasolu, on täitmata. Selliste andmete puudumisel ei ole objektiivselt võimalik hinnata

tarbija tegelikku majanduslikku olukorda ega maksevõimet. Ka ei nähtu hageja esitatud

materjalidest, et 02.05.2022 lepingu sõlmimisel oleks arvesse võetud esimesest lepingust

6 (10)

(23.04.2022) tulenevat täiendavat kohustust või et krediidivõimelisust oleks hinnatud

ajakohastatud ja tervikliku info põhjal.

Seetõttu ei saa kohus lugeda tõendatuks, et hageja on enne krediidilepingute sõlmimist

veendunud kostja võimes krediidilepingutest tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel

täita.

11. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatudteavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks mõne olulise teabe

krediidiandjale teadlikult esitamata jätnud. Samuti ei tulene esitatud materjalidest alust väita,

et krediidiandja krediidivõime hindamine oleks olnud ebaõige seetõttu, et kostja jättis

edastamata teavet oma varasemate kohustuste või finantsraskuste kohta.

12. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

13. Kohus kohustas hagejat esitama ümberarvestuse puhuks, kui kohus peaks leidma, et

laenuandmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud

ümberarvestuse kohaselt on kostja täielikult tasunud maksegraafiku järgsed osamaksed alates

15.06.2022 kuni 15.05.2026 ning osaliselt tasunud 15.06.2026 osamakse. Seega ei olnud

kostja ümberarvestuse kohaselt kolme osamaksega võlas ning ülesütlemine ei ole kehtiv.

Kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma ning kostja

ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Krediidiandjal ei olnud

7 (10)

õigust lepingut üles öelda ning seetõttu ei ole lepingut kehtivalt ülesöeldud. Seega ei ole

hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi.

14. Hageja on ümberarvestuses viidanud alternatiivselt lepingu täitmise nõudele ning palub

hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks

muutunud osamaksed TsMS § 369 alusel. Kohus on seisukohal, et ka alternatiivse nõude

alusel ei kuulu hagi rahuldamisele. Hageja on TsMS § 369 kohaldamise alusena välja toonud,

et kostja tegi viimase tagasimakse 2024 septembris ning pole lepingut täitnud 1,5 aastat.

Samuti on mõistlik menetlusökonoomikast tulenevalt lahendada ühest lepingust tulenevad

nõuded ühe tsiviilasja raames, mis hoiab kokku ka menetluskulusid.

TsMS § 369 kohaselt tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või

ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti

nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Üldjuhul saab hageja esitada kohtusse nõude alles siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks,

st siis, kui kostja peaks olema juba kohustuse täitnud, kuid ei ole seda teinud (võlgniku

viivitus). See tähendab, et hageja saab kostja vastu üldjuhul esitada nõudeid, mis on

sissenõutavad juba hagi esitamise ajal. See tuleneb mh sellest, et hagejal on üldjuhul õigus

pöörduda kohtusse oma rikutud õiguse kaitseks ning kohus ei tohiks menetleda

põhjendamatuid ja alusetuid nõudeid. Enamasti võiks nõude esitamist pidada alusetuks, kui

hageja nõuab kostjalt sooritust olukorras, kus nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, st

olukorras, kus kostjal ei ole veel kohustust nõuet täita, kostja ei ole veel viivituses ning kostja

tegevus soorituse täitmata jätmisel ei ole õigusvastane. Sellisel juhul ei saa rääkida kostja

kohustuste rikkumisest ning hagejal ei ole üldjuhul alust kohtusse pöörduda.

Seadusandja on lähtunud sellest, et teatud erandlikel juhtudel võib võlausaldaja pöörduda

kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa,

st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. See on võimalik siis, kui hageja muudab usutavaks

selle, et võlgnik oma kohustust õigel ajal ei täida. See tähendab, et hagejal tuleb tõendada,

millal muutub hagetav nõue sissenõutavaks ning sellele lisaks tuleb hagejal usutavaks muuta

eeldus, et kostja oma kohustust õigel ajal ei täida. Selleks tuleb hagejal kohtu ette tuua

asjaolud ja esitada väited, mille alusel saab kohus jõuda järeldusele, et kostja tõenäoliselt

hagetavat kohustust õigel ajal ei täida.

Olukorraga, kus võib eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida, võib olla tegemist nt siis,

kui võlgnik on hagejale eelnevalt teatanud, et ta nõuet täita ei kavatse, mh kui võlgnik on

hagejale kinnitanud, et ta nõuet ei tunnista.

Käesoleval juhul ei ole hageja alternatiivse nõude raames esitanud asjaolusid ega tõendeid,

mis võimaldaksid järeldada TsMS § 369 kohaldamise eelduste olemasolu. Hageja on viidanud

üksnes sellele, et kostja ei ole lepingut täitnud alates 2024. aasta septembrist, kuid selline

üldine väide ei ole piisav järeldamaks, et kostja ei täida oma kohustusi ka edaspidi

kokkulepitud tähtaegadel. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjale oleks kätte

toimetatud uus maksegraafik ega seda, et kostja oleks keeldunud selle alusel makseid

tegemast. Kohtule ei ole teada ka muid asjaolusid, mis annaksid alust eeldada, et kostja ei

täida oma kohustusi olukorras, kus tema kohustuste suurus on vastavalt seadusele ümber

arvestatud. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei ole tasunud varasemaid, õigusvastaselt kõrgeid

osamakseid, ei võimalda järeldada, et kostja jätaks täitmata ka seadusele vastavad kohustused

nende sissenõutavaks muutumisel.

8 (10)

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole teinud usutavaks, et kostja ei täida oma

kohustusi edaspidi, mistõttu puudub alus rahuldada hageja alternatiivne nõue TsMS § 369

alusel.

15. Kohtule esitatud nõude aluseks on mh leping nr C85008483259 (IN Pay makselahenduse

leping). Hageja on hagis väitnud, et kostja kasutas krediiti 2197,91 eurot, kuid 01.04.2026

seisukohtades märkinud, et krediiti kasutati kokku 7735,06 eurot ning tagasimakseid tehti

6025,58 eurot.

Tõendina esitatud Exceli failist (dtl 68–74) need summad ei nähtu. Faili veeru Base Amount

miinusmärgiga kannetest nähtub, et kostja on kasutanud krediiti vähemalt 8055,43 euro

ulatuses (ATM-tehingud 3170 eurot, kaardimaksed 3400,43 eurot ning Unique kanded 1485

eurot).

Ilma miinusmärgita kannete hulgas on Payment To Client Contract kandeid kokku 6022,58

eurot. Lisaks kajastuvad failis ilma miinusmärgita kanded Transaction posting

Credit/Kuutasu tagastus summas 2,50 eurot ja Cashback top-up summas 3,13 eurot. Samas

sisaldub ilma miinusmärgita kannete hulgas ka kirje Overdue termination, balance transfer to

L89018514871 summas 2368,22 eurot, mille sisu ja tähendus ei ole failist arusaadav. Hageja

ei ole selgitanud nimetatud kande olemust ega seda, kas ja millisel alusel on see arvestatud

tagasimaksena või muul viisil nõude kujunemisel. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, kuidas

nimetatud summa mõjutab kostja kohustuse suurust.

Hageja ei ole selgitanud, milliste põhimõtete alusel on krediidi kasutamise summaks märgitud

7735,06 eurot olukorras, kus failist nähtuvad krediidikasutuse kanded summas 8055,43 eurot,

ega seda, milliseid ilma miinusmärgita kandeid on käsitatud tagasimaksetena ja milliseid

mitte. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks on tagasimaksetena arvestatud üksnes 6025,58

eurot, kuigi failis kajastuvad lisaks Payment To Client Contract kannetele ka muud

laekumised.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esitatud arvestus kontrollitav ning hageja väited krediidi

kasutamise, tagasimaksete ja põhivõla jäägi kujunemise kohta ei ole usaldusväärsed. Seetõttu

ei ole hageja tõendanud nõude suurust.

16. Kuivõrd tegemist on tähtajatu lepinguga, pidi hageja ümberarvestuse tegemisel hindama

ka tagasimaksete kujunemist ning lepingu ülesütlemise kehtivust. Hageja on selgitanud, et on

ümberarvestuse tegemisel lähtunud VÕS § 406¹ lg 4, mille kohaselt loetakse krediidi

kulukuse määra arvutamisel, et krediit on antud üheks aastaks ning makstakse tagasi

kaheteistkümne võrdse osamaksena. Hageja on sellest tulenevalt arvestanud, et viimane

krediidi kasutamine toimus 27.07.2024, ümberarvestuse esimene tagasimakse kuupäev on

05.08.2024 ja viimane 05.07.2025 ning viivist tuleb arvestada alates 06.07.2025.

Kohus märgib, et VÕS § 406¹ lg 4 reguleerib krediidi kulukuse määra arvutamist ega anna

alust muuta lepingujärgset tagasimaksete korda olukorras, kus lepingus on tagasimaksed

kokku lepitud. Nimetatud säte on kohaldatav eeskätt olukorras, kus lepingus ei ole määratud

tagasimaksete perioodi ega igakuiseid makseid.

Käesoleval juhul on hageja ise selgitanud, et lepingu tingimuste kohaselt on minimaalse

tagasimakse määr IN Pay Standard kaardi puhul 3% kasutusse võetud krediidist. Hageja ei ole

küll otsesõnu välja toonud, milline kaart oli kostjal, kuid lepingu ülesütlemise teates

26.11.2024 (dtl 46) on märgitud võlgnevus summas 2368,22 eurot, millest kasutatud

krediidilimiit on 2197,91 eurot. Sellest nähtub, et tegemist ei olnud kaardiga, mille puhul

põhiosa tagasimakse kohustus puudub. Sama järeldus on kooskõlas hageja esitatud

laenutaotlusega, milles tootena on märgitud Credit Card Standard.

9 (10)

Seega pidi kostja lepingu kohaselt tasuma igakuiselt vähemalt 3% kasutusse võetud

krediidisummast. VÕS § 403⁴ lg 7 alusel ümberarvestuse tegemine ei muuda nimetatud

lepingutingimust tühiseks, vaid puudutab üksnes intressi. Hagejal tuli tagasimaksed määrata

vastavalt lepingule, mitte VÕS § 406¹ lg 4 alusel fiktiivse 12-kuulise skeemi järgi.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esitanud asjaolusid ega arvestust, mille alusel saaks

järeldada, et kogu tagastamata laenusumma on muutunud sissenõutavaks. Samuti ei ole hageja

esitanud alternatiivset nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete kohta ega

arvestust, mille alusel olnuks võimalik tuvastada kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud osamaksed.

Seega jääb hageja põhivõla nõue ning sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded rahuldamata.

Vastutustundliku laenamise kohustuse ning krediidi kulukuse maksimaalse määra ületamise

korral ei võlgne tarbija ka muid tasusid, nt lepingutasu. Võla sissenõudmiskulusid saab aga

nõuda üksnes juhul, kui on tuvastatud, et kostja oli võlgu.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas riigilõiv.

Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks

hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja

vajalikkust. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja esitanud ja tsiviilasja toimikust

nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Lähtudes eeltoodust ei

mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

10 (10)