2-25-18588/9 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

04. mai 2026, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-18588

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi R. K. vastu võlgnevuse

nõudes

20 599,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood 10746479

Kostja: R. K., isikukood XXX

Kirjalik menetlus

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi R. K. vastu osaliselt.

2. Välja mõista R. K.-lt (isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479) kasuks Coop Finants AS ja kostja vahel 05.08.2022 laenulepingust nr XXX

tulenev kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 2276,26

eurot ja intress 294,24 eurot, s.o kokku 2570,50 eurot.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja uuesti määratud põhiosa ja intressi maksed vastavalt

alljärgnevale maksegraafikule:

Maksepäe

v

Põhiosa

Intress Osamakse

kokku

15.05.2026

177,47

12,33

189,80

15.06.2026

181,75

12,02

193,77

15.07.2026

186,12

11,70

197,82

15.08.2026

190,61

0,00

190,61

15.09.2026

195,20

0,00

195,20

15.10.2026

199,90

0,00

199,90

15.11.2026

204,71

0,00

204,71

15.12.2026

209,64

0,00

209,64

15.01.2027

214,69

0,00

214,69

2-25-18588

15.02.2027

219,86

0,00

219,86

15.03.2027

225,16

0,00

225,16

15.04.2027

230,58

0,00

230,58

15.05.2027

236,13

0,00

236,13

15.06.2027

241,82

0,00

241,82

15.07.2027

247,64

0,00

247,64

15.08.2027

253,61

0,00

253,61

15.09.2027

259,72

0,00

259,72

15.10.2027

265,97

0,00

265,97

15.11.2027

272,38

0,00

272,38

15.12.2027

278,94

0,00

278,94

15.01.2028

285,65

0,00

285,65

15.02.2028

292,53

0,00

292,53

15.03.2028

299,58

0,00

299,58

15.04.2028

306,79

0,00

306,79

15.05.2028

314,18

0,00

314,18

15.06.2028

321,75

0,00

321,75

15.07.2028

329,50

0,00

329,50

15.08.2028

337,49

0,00

337,49

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märgitud

tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt maksetähtpäevale järgnevast

päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni lepingus sätestatud viivisemääras 24% aastas,

kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).

5. Jätta rahuldamata hageja põhivõla nõue 1851,90 eurot, intressi 844,92 eurot, haldustasu 6

eurot, sissenõudmiskulude 50 euro hüvitamise nõue ja viivisenõue 5594,54 eurot. Jätta

kummagi poole menetluskulud nende endi kanda.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 03.11.2025 hagi R. K. vastu Coop Finants AS ja kostja vahel

05.08.2022 laenulepingust nr XXX tuleneva 11 107,53 euro, intressi 1175,24 euro,

haldustasu 6 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

2 (12)

2-25-18588

5594,54 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Laenulepingu alusel sai kostja

laenu summas 11 700 eurot. Lepingu tasuks leppisid pooled kokku 234 eurot ja

väikelaenukindlustuse kokkuleppe tasu 27,76 eurot. Seega sai kostja laenu enda kontole 11

410,48 eurot. Lepingu tingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määraks 34,53% aastas,

intressimäär 28,9% aastas, viivisemäär 24% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.09.2022 – 15.08.2028. Kostjalt

on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 577,47 eurot ja hagejale

peale lepingu ülesütlemist summas 15 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus alates 10.

osamaksest, s.o 15.06.2023 kuni ülesütlemiseni 28.09.2023 summas 1175,24 eurot. Kuna

kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 28.09.2023 üles

ja loovutas nõuded 28.09.2023 hagejale. Tulenevalt lepingust, oli kostjal kohustus tasuda

lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus. Laenulepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.09.2023 oli

kostjal tasumata 15.06.2023 – 15.09.2023 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 6 eurot.

Hageja kinnitab, et krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg-le 2 ja 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 ja § 50 kohaselt. Otsuse tegemisel lähtus krediidiandja kostja sissetulekust

1000 eurot, kohustused ja maksehäired puudusid. Kostja märkis laenutaotluses enda

sissetulekuks 1000 eurot kuus, kohustused puuduvad ning ülalpeetavaid on üks. Peale

laenu väljastamist jäi kostjale kätte 652,94 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises

menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata

meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2

sätestatut ja lepingu tingimuste punktist 9.3. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude

tasumist summas 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 11

107,53 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 29.09.2023 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 03.11.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o

24% aastas, 0,066% päevas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2 ja VÕS §

113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 5594,54 eurot. Edaspidi nõuab

hageja viivist põhinõudelt s.o 11 107,53 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates

04.11.2025 lepingujärgses viivisemääras s.o 24% aastas.

2. 17.11.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale

kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus

toimetas hagimaterjalid ja 17.11.2025 määruse kostjale kätte KÄPO kaudu 17.11.2025.

Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 01.12.2025. Kostja

hagile vastust ei esitanud.

3. Kohus küsis 08.12.2025 kohtunõudega kostja nõusolekut kirjaliku menetluse osas. Kostja

esitas 09.12.2025 nõusoleku kirjaliku menetluse osas.

4. Kohus määras 19.12.2026 kirjaga eelmenetlust lõpetava ning lahendi tähtajad.

Kohtunõudes märgitud tähtaegadeks keegi pooltest kohtule täiendavalt midagi esitanud ei

ole.

5. Kohus uuendas 17.02.2026 määrusega menetluse ning tühistas 20.02.2026 määratud

lahendiaja. Sama määrusega kohustas kohus hagejat kohtule esitama hiljemalt 14 päeva

jooksul nõude ümberarvestus.

6. Hageja esitas 25.02.2026 seisukoha ning märgib, et jääb hagis esitatud selgituste ja

tõendite juurde. Koos seisukohaga edastas hageja nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt

3 (12)

2-25-18588

on kostjal tasutud põhiosa 2444,37 eurot ja intress 770,15 eurot. Seega on kostjal tasumata

põhiosa 9255,63 eurot ning intress arvestusega kuni 15.07.2026 330,32 eurot.

Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 15.10.2022 – 15.12.2024

täielikult ning 15.01.2025 osaliselt. Hageja märgib, et ümberarvestuse korral lepingu

ülesütlemise seisuga 28.09.2023 ei olnud kostja kolme järjestikuse osamaksega võlas ning

esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 alusel.

7. Kohus määras 12.03.2026 kirjaga eelmenetlust lõpetava ning lahendi tähtajad.

8. Hageja esitas 17.04.2026 lõplikud seisukohad ning menetluskulude nimekirja. Hageja

märgib, et jääb hagis esitatu juurde ning palub menetluskulud mõista välja kostjalt.

9. Kostja kohtule täiendavalt midagi esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

10. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

12. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele

korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad

(RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14).

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1)

või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka

ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on

kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal

algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18,

OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse

asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS 05.08.2022 laenulepingu nr. XXX,

mille alusel sai kostja laenu 11 700 eurot (dtl 100). Hageja ei ole esitanud asjaolusid,

millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

Kuna lepingust nähtub, et Coop Finants AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja

kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal,

et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

13. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

4 (12)

2-25-18588

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude

loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1

alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused

kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -

ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu

tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu

nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist.

Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus

või piiratakse seda, on tühine.

Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et Coop Finants

AS loovutas 28.09.2023 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega

nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 89). Hagile lisatud nõude loovutamise

teatisest nähtub, et Coop Finants AS on 11.10.2023 edastanud kostjale teatise

laenulepingust nr. XXX tuleneva nõude loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le (dtl

126). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et

loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas

esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist

ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab

loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt

käesolevas kohtumenetluses ning Coop Finants AS nõuded on loovutatud kehtivalt

hagejale.

14. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS §

404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405

sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2

loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Hageja on kohtule esitanud 04.08.2022 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on

lepingu (sh maksegraafiku, väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise kokkulepe ja

tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) 05.08.2022 digiallkirjastanud

(dtl 99). Seega tuleb lugeda pooltevahelised lepingud kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei

ole lepingute sõlmimist vaidlustanud.

15. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid

pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida

tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku

aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival

andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt

pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt

esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama

paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja

märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja

eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest,

nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab

krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le

21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad

andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23

(eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud

eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa

5 (12)

2-25-18588

sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa

Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel

krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust,

tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab

õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses

proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad

andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata

kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist

arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS §

408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi

kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi

kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi

kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei

täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki,

s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas

krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma

õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud

Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr XXX kohaselt

34,53% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 11

700 eurot, intressimäära 28,9% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva

15.08.2028, osamaksete arvu 72 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu 234 eurot, igakuine

lepingu haldustasu 1,50 eurot, kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl 87). Krediidi kulukuse

määra arvutamise põhimõtted kajastuvad lepingu põhitingimustes (dtl 100) ja Euroopa

standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 115).

Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud

ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud.

VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud

keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi

kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma

veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 05.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu

nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse

määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90%).

Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja

igas lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud VÕS §

406² lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle

kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

16. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus

on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

6 (12)

2-25-18588

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju kohta (VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977,

punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403⁴ lg-dest 2, 3 ja 4,

mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt

(dtl 89). Hageja esitab tõendina krediidivõimelisuse hindamise dokumendi (dtl 127 - 135).

Laenutaotlust esitades on kostja märkinud oma sissetulekuks 1000 eurot kuus, kohustused

0 eurot kuus ja ülalpeetavate arv 1. Krediidiandja on kontrollinud kostja

sissetulekuid/palgalaekumisi Maksu- ja Tolliametist. Kostja 3 kuu keskmine sissetulek oli

867 eurot ja 12 kuu keskmine sissetulek 309 eurot (dtl 90). Krediiditaotluse esitamise ajal

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 91). Hageja märgib, et otsuse

tegemisel võttis krediidiandja arvesse kostja sissetulekuid 1000 eurot ja kohustuste

puudumist. Samas nähtub hageja esitatust, et kostjal puudus enne lepingu sõlmimist

(august ja juuli 2022) sissetulek (dtl 128). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja

oleks enne lepingu sõlmimist kontrollinud kostja konto väljavõtet. Hageja on seisukohal,

et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on

krediidivõime hindamiseks piisav (dtl 176). Käesoleval juhul jäi kostjale kätte lepingu nr

XXX puhul ca 652,94 eurot igapäevastest kuludeks, sh majapidamiskuludeks. Tarbijale

peab jääma kätte vähemalt elatusmiinimum. Võrdluseks, arvestuslik elatusmiinimum 2022

oli 303,38 eurot (ühe liikmega leibkonnas). Arvestades, et kostjal on üks ülalpeetav, tuleks

arvestada vähemalt 2x303,38 eurot = 606,76 eurot. Arvestades seega, et kostjale jäi pärast

laenu väljastamist kätte ca 61% tema igakuisest sissetulekust igapäevaste kulutuste

katteks, oli võlgnik krediidivõimeline (dtl 177).

Kohus leiab, et krediidiandjad ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute

ja kohustuste kohta piisaval määral. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama

andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid,

täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima

tarbijalt endalt (VÕS § 403⁴ lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt

tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis

18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu

teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et

laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda

laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata.

Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud

asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt

pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud

andmete õigsust. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute

ja kohustuste kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast

laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit,

riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on

kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS

§ 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede

7 (12)

2-25-18588

kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 403⁴ lg 2 tähenduses väljendub

nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal

oli küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p

29.3).

17. Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. Kui

võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS §

101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse

täitmist. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagi kohaselt (dtl 86) ning kohtule esitatud

maksekorraldusest (dtl 119) nähtuvalt sai kostja laenu enda kontole 11 410,48 eurot.

Kostjal tuli maksegraafiku järgi laen tagastada hiljemalt 15.08.2028. Kostjalt on toimunud

laekumisi laenuandjale kokku 3200,49 eurot ja hagejale peale lepingu ülesütlemist

summas 15 eurot (dtl 136 - 143), s.o kokku 3215,49 eurot. Hageja esitas 25.02.2026

nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt on kostjal tasutud põhiosa 2444,37 eurot ja intressid

770,15 eurot. Seega on tasumata põhiosa 9255,63 eurot ja intress arvestusega kuni

15.07.2026 summas 330,32 eurot.

18. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hageja on hagi p-s 1.3 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses lepingu ülesütlemise seisuga

enam kui kolm järjestikust kuud, s.o 15.06.2023, 15.07.2023, 15.08.2023 ja 15.09.2023

(dtl 88). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis

esialgne võlausaldaja 30.08.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 22.09.2023 vastavalt VÕS § 416

lg-le 1 (dtl 120). Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja määratud tähtpäevaks

võlgnevust ei tasu, on võlausaldajal õigus leping üles öelda ja võõrandada nõuded

kolmandale osapoolele. 28.09.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (dtl

121). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte

saanud. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud formaalsetele

tingimustele.

Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv

sisuliste eelduste puudumisel, kuivõrd arvestades alternatiivset nõuet, siis on hageja

arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa ja intressi katteks, millest

tulenevalt ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse

maksega. Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 15.10.2022 –

8 (12)

2-25-18588

15.12.2024 täielikult ning 15.01.2025 osaliselt (dtl 178). Eeltoodust tulenevalt on leping

kehtiv. Arvestades hageja esitatud nõude ümberarvestust, siis on käesoleva otsuse

tegemise aja seisuga muutunud sissenõutavaks põhiosa maksed alates 15.01.2025-

04.05.2026 kokku 2276,26 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-

13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94

sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva

keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1

kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus

nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääras 28,9% aastas (dtl 100). Hageja esitab

ümberarvestuse korras seadusjärgse intressinõude ning palub kohtul kostjal hageja kasuks

välja mõista tasumata intressi alates 15.01.2025-04.05.2026 kokku 294,24 eurot.

Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse

294,24 eurot.

20. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla

tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate

kohustuste täitmist tulevikus.

Hageja esitatust nähtub, et kostja on teinud lepingu alusel viimase osamakse 29.05.2023

(dtl 179). Samuti ei ole kostja osalenud kohtumenetluses. Kohus ei ole tuvastanud

asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks

muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu

hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja kohtueelne ja

menetluslik käitumine sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita.

Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad kohustused vastavalt hageja esitatud ümberarvestusele (dtl 178-179, 190-191).

21. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus selgitab kostjale, et viivisenõue ei lakka

olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11). Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

9 (12)

2-25-18588

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg

1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).

Antud juhul on hageja esitanud tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa osamaksete

kohta viivise nõude lepingust nr XXX tulenevas määras 24% aastas (dtl 180). Kuna kohus

on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 18), on kohtu

hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates käesoleva otsuse tegemisest kuni

põhinõude täitmiseni. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 24% aastas,

0,0667% päevas (dtl 100). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras

laenulepingu nr XXX osas esitatud viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise lepingus sätestatud määras 24% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o

04.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude

summat (TsMS § 367).

Samuti rahuldab kohus hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamaksete osas

viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda

viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla

tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).

22. Kohus jätab rahuldamata hageja haldustasu nõude 6 eurot põhjusel, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul ei ole hagejal õigus saada mistahes

lepingust tulenevaid täiendavaid tasusid.

23. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg 2

sätestatust (dtl 94). VÕS 113² lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise

kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kuna kohus on

eelnevalt tuvastanud, et lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ning leping kehtib, ei ole

hagejal alust nõuda sissenõudmiskulude tasumist ning kohus jätab nõude rahuldamata.

24. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt, s.o ümberarvestatud nõuete

osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 04.08.2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva 04.05.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud

põhinõude 2276,26 eurot, intressi 294,24 eurot ning viivise lepingus sätestatud määras

24% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 04.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni,

kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab

kohus hageja nõude mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o põhiosa ja intressi alates

15.05.2026 kuni 15.08.2028 vastavalt uuesti määratud maksegraafikule. Kostjal tuleb

tasuda põhiosa osamaksetega viivitusse sattumisel viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise

tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi

ületada põhinõude summat (TsMS § 367).

25. Kohus jätab rahuldamata hageja lepingust nr XXX tuleneva põhinõude 1851,90 eurot,

intressi 844,92 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivisenõude

5594,54 eurot.

26. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

27. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude

10 (12)

2-25-18588

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 1260 eurot ja esindaja kulud 676 eurot, s.o kokku 1936 eurot. Hageja on

käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl

200). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist

põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 676 eurot (4 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist

esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist

hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul

mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud

ajakulu 4 h. Seega on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 480 eurot (4 x 120).

Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1740 eurot (1260+480).

28. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

29. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses

märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis

maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja

menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu

otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot

ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud

põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte

menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu, et hageja ei

olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt

laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise

ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks

muutunud, ei ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda.“ Käesolevas asjas on asjaolud eeltoodud olukorraga

samasugused.

30. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käesolevas asjas poolte menetluskulud poolte endi

kanda.

31. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

11 (12)

2-25-18588

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

12 (12)