2-25-17860/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. mai 2026, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-17860

Hagi ese

Aktiva Finance Group OÜ hagi I.C vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2142 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479, asukoht XXX), lepinguline esindaja:

Fränk Valdman

Kostja: I.C (isikukood XXX, elukoht XXX XXX-i)

Asja läbivaatamine

20.03.2026 kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi I.C vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

osaliselt.

2. Mõista I.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 493,83 eurot.

3. Mõista I.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt 493,83

eurolt alates 23.10.2025 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi I.C vastu osas, milles Aktiva

Finance Group OÜ palub mõista I.C-lt välja Aktiva Finance Group OÜ kasuks

põhivõla suuremas summas kui 493,83 eurot, intressi 127,38 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot (alternatiivses nõudes 30 eurot) ning sissenõutavaks

muutunud viivise 982,41 eurot.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Menetluskulud jätta 74,6% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 25,4% I.C

kanda.

7. Mõista I.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulu 226,06 eurot.

8. Mõista I.C-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

Tuginedes TsMS § 442 lg-le 10 ei anna maakohus luba otsuse edasikaebamiseks.

Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 23.10.2025 Tartu Maakohtule

hagiavalduse I.C (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 982,41 eurot, intressi 127,38 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 40,88% aastas alates

08.03.2023 kuni 23.10.2025 summas 982,41 eurot. Nimetatud perioodi viivise

summa on 1056,29 eurot, kuid hageja nõuab viivist väiksemas osas, s.o põhiosaga

võrdses summas ehk 982,41 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue Placet Group OÜ ja kostja vahel

23.05.2021 sõlmitud krediidikontolepingust nr KK3679356, millega võimaldati

kostjale limiiti 1000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult. Kuna kostja jättis tasumata

osamaksed, saatis Placet Group OÜ 19.02.2023 kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja

ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles Placet Group OÜ kostjaga

sõlmitud lepingu üles 07.03.2023. Placet Group OÜ loovutas kostja vastu nõude

hagejale 07.03.2023.

Kostjal on põhivõlgnevus summas 982,41 eurot ning intressi võlgnevus alates

20.12.2022 kuni 20.03.2023 summas 127,38 eurot (33,59+33,03+31,91+28,85).

Vastavalt lepingu tingimustele nõuab hageja viivist 40,88% aastas. Hageja arvestab

viivist põhivõlalt 982,41 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast

(08.03.2023) kuni hagi esitamiseni (23.10.2025) aastase intressi määraga võrdses

viivisemääras 40,88% aastas. Viivise summa on 1056,29 eurot, kuid hageja nõuab

viivist põhiosaga võrdses summas 982,41 eurot.

Hageja on pärast lepingu lõppemist saatnud kostjale meeldetuletuskirja 17.03.2023,

27.03.2023, 17.04.2023 ning kandnud muid makseviivitusest tingituid kulusid, mille

eest nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot.

3. Kostja märgib 23.11.2025 vastuses hagiavaldusele, et krediidiandja ei ole piisava

hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.

Placet Group OÜ rikkus vastustundliku laenamise põhimõtteid. Kontrollitud ei ole

kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ega regulaarsust kostjaga

endaga suheldes. Krediidiandja ei ole küsinud krediidisaajalt informatsiooni

võimaliku ülalpidamiskohustuse kohta. Krediiditoimikust nähtub, et kostja

maksevõime analüüsis ei ole märgitud ülalpeetavaid. Hageja ei ole sisuliselt

analüüsinud krediidisaaja igapäevaseid tehingud ja tegelikke kohustusi enne

laenuotsuse tegemist. Kui hageja oleks võtnud arvesse teavet krediidisaaja

sissetuleku ja kohustuste kohta, ei oleks hageja saanud järeldada, et krediidisaaja on

krediidivõimeline ja suudab laenulepingutest tulenevaid kohustusi nõutud tingimustel

probleemideta täita. Järelikult ei oleks krediidiandja tohtinud hagejaga

krediidilepingut sõlmida. Perioodil 23.05.2021 kuni 06.09.2022 on kostja

krediidikontolt kasutanud vahendeid kokku 3760 euro ulatuses ning kontole teinud

tagasimakseid 3266,17 euro ulatuses. Krediidiandjale võlgnetav summa on 493,83

eurot.

Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist seoses vastutustundliku laenamise

põhimõtete eiramisega krediidiandja poolt ning kostja kohustuste suuruseks 493,83

euro suuruse summa määramist.

4. Hageja esitas vastavalt kohtu selgitustele 19.12.2025 alternatiivse nõude juhuks, kui

kohus leiab, et krediidiandja ei ole kohaselt järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja kasutas lepingu alusel krediiti kokku summas 3760 eurot ning on

teinud tagasimakseid kokku 3266,17 eurot. Viimane krediidi kasutamine oli

14.10.2022 ehk lepingu saaks lõppenuks lugeda 15.10.2023. Juhul kui kohus leiab, et

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal

tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 493,83 eurot, sissenõudmiskulud 30

eurot ja viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast (16.10.2023)

intressimääraga võrdses määras 40,88% aastas kuni kohustuse täitmiseni.

Vastutustundliku laenamise põhimõte toob kaasa vaid osalise tühisuse kokku lepitud

intressimäära näol ning viivisekokkulepe on kehtiv. Kui kohus leiab, et

lepingujärgset viivist ei saa nõuda, palub hageja rahuldada viivisenõue

seadusejärgses VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Kostja ei ilmunud 20.03.2026 toimunud kohtuistungile. Vastavalt hageja taotlusele

arutas kohus asja sisuliselt. Hageja jäi esitatud hagiavalduse juurde. Hageja leidis, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole rikutud. Samas jäi hageja 19.12.2025

alternatiivse nõude juurde, juhuks kui kohus leiab, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus lahendab asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 alusel

lihtmenetluse sätete kohaselt. Kohus peab vajalikuks teha asjas otsuse erinevalt

TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.

Kuivõrd kohus menetleb tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444

lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus

selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda

kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja

tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas

menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse

asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega,

analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu

04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna asjas luba otsuse

edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

7. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

8. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et krediidiandja Placet Group OÜ ja kostja I.C

sõlmisid 23.05.2021 krediidikonto lepingu nr KK3679356, mille alusel võimaldati

kostjale limiiti 1000 eurot (dtl 13-15). Kostja kasutas laenulimiiti kokku 3760 eurot

ning tegi tagasimakseid 3266,17 eurot (dtl 58, 73, 16-20, 61-65).

9. Sõlmitud lepingust nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS §

402 lg 1).

10. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1

p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

11. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostjaga sõlmitud Placet Group OÜ

krediidikonto lepingu nr KK3679356 (dtl 13), Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe (dtl 14-15), krediidikasutuse arvestuse (dtl 16-20), 01.03.2023 arve (dtl

21), Placet Group OÜ üldtingimused (dtl 22-25), lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl

26), teatise nõude loovutamise kohta (dtl 27), krediiditoimiku (dtl 28-36),

isikusamasuse tuvastamise ankeedi (dtl 37) ning meeldetuletuskirjad võlgnevuse

tasumiseks (dtl 38-44). Seega on hageja tõendanud, et on kostjale laenu andnud ning

kostja ei ole laenulepingust tulenevat laenukohustust täitnud.

Sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,00% (dtl 13). Lepingu

sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenu kulukuse määr 20,09%

(kolmekordne määr on 60,27%). Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr

Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

12. VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija

on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase

täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle

tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu

võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hageja edastas 19.02.2023 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja

andmisest kuni 05.03.2023 (dtl 26). Kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse

laenumaksega 20.12.2022, 20.01.2023 ja 20.02.2023 (dtl 8, 21). Hageja teavitas

samas kirjas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise tõttu

loetakse leping ühepoolselt üles öelduks 06.03.2023 (dtl 26). Hagiavalduses on

hageja märkinud lepingu üles öelduks 07.03.2023 (dtl 3).

13. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24.11.2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku

laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja

suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei

antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust

või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda

maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute

ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele

andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides

1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja

vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

14. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus

krediidiandjal (hagejal). Kohus andis 24.11.2025 määrusega hagejale tähtaja esitada

täiendavad asjaolud ja tõendid krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta.

Hageja märgib, et võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt

esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Kostja esitatud taotlusest nähtus

kostja sissetulek 725 eurot, muu sissetulek 120 eurot, finantskohustused 101 eurot

tarbijalaen/väikelaen ning majapidamiskulud 70 eurot. Kostja krediidivõimelisuse

hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet

ning krediidiandja on teinud päringu pensioniregistrisse. Krediidiandja on teada

saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 666,60 eurot ning väljaminekud

101,50 eurot. Krediidiandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu

osamakse (54,06 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 361,54 eurot, s.o igakuine sissetulek (666,60 eurot) - igakuised

väljaminekud (101 eurot) - elamiskulud (sh majapidamiskulud (150 eurot) -

taotletava laenu osamakse (54,06 eurot). Hageja leiab, et krediidiandja võis järeldada

kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades

hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse

laenuvõtjaga, kes on võimeline lepingulisi kohustusi täitma.

Kostja leiab, et krediidiandja rikkus krediiditoote väljastamisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kontrollitud ei ole kostja varalist seisu, sissetulekute ja

kohustuste suurust ega regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Lisaks ei nähtu hageja

esitatud materjalidest, et kostjalt oleks küsitud pangakonto väljavõtet, millest

nähtuksid kostja püsivad igapäevased kulutused ja millega oleks laenuotsuse

tegemisel pidanud arvestama. Täiendavalt ei ole krediidiandja küsinud laenusaajalt

informatsiooni võimaliku ülalpidamiskohustuse kohta. Hagiavaldusele lisatud

krediiditoimikust nähtub, et kostja maksevõime analüüsis ei ole märgitud

ülalpeetavaid.

15. Riigikohus on asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund

ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid,

tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem

maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema

võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega

hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta

esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute

tulemusi (nt creditinfo.ee, pensioniregister), kuivõrd need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõttest nähtuv.

Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri

2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja

oleks kostja pangakontot analüüsinud. Kohtule on esitatud krediidianalüüs (dtl 28-

37), kuid tegemist ei ole kontoväljavõttega. Seejuures nähtub kohtule, et väljavõte

pensioniregistrist on tehtud 26.01.2021 ning kajastab kostja sissetulekuid augustist

2020 kuni jaanuarini 2021 (dtl 30). Seega ei ole väljavõte tehtud vahetult enne laenu

andmist ega kajasta kostja sissetulekut laenu andmisele eelnevatel kuudel.

Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kohustusi ja lepingu sõlmimisele

eelnevate kuude sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud. Muuhulgas ei tulene

asjaolust, et krediidisumma või kuumakse on väike, et kostja on krediidivõimeline.

Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis

ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka

järgmist väiksemat krediidisummat või väikese kuumaksega laenu.

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

sest enne krediidi väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja kohustuste

ja regulaarsete kulude ja sissetulekute kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda

seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2

mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

16. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

17. Hageja esitas 19.12.2025 alternatiivse nõude, juhuks kui kohus leiab, et krediidiandja

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt hageja

kasuks välja mõista lepingu alusel saadud krediidisumma 493,83 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast

(16.10.2023) intressimääraga võrdses määras 40,88% aastas kuni kohustuse

täitmiseni.

18. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Hageja ei ole

alternatiivse nõude raames intressinõuet esitanud. Kuivõrd vastutustundliku

laenamise rikkumise korral loetakse intressimääraks VÕS § 94-s sätestatud

intressimäär, mis lepingu sõlmimise ajal oli 0%, jätab kohus hageja nõude intressi

127,38 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

19. Kostja on võtnud kasutusele krediidi kokku 3760 eurot. Kostja on teinud hagejale

tagasimakseid 3266,17 eurot. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata seega 493,83

eurot. Pooled selle üle ei vaidle. Kohus rahuldab hageja põhinõude ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 493,83 eurot.

20. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 esimene lause).

Nõude ümberarvestuses on hageja esitanud viivisenõude, milles palub kostjalt hageja

kasuks välja mõista viivise lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras

40,88% aastas alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast (16.10.2023) kuni

kohustuse täitmiseni. Hageja märgib 19.12.2025 seisukohas, et kostja viimane

krediidi kasutamine oli 14.10.2022 ehk lepingu saaks lõppenuks lugeda 15.10.2023.

Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui

lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääb kehtima.

Kohus leiab, et VÕS § 4034 lg-s 7 viidatud tarbijakrediidilepingu intressimäär

hõlmab ka viivitusintressi, s.o viivise, määra. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral on põhjendatud mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses

viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi.

Kohus leiab, et hageja poolt esitatud selgitus lepingu lõppemise kohta ei ole

õiguspärane. Lepingu tegelik lõppemine sõltub üksnes lepingus kokkulepitud

tingimustest või VÕS § 186 ja sellega seotud sätete alusel tehtavatest õiguslikest

toimingutest. Tähtajatu lepingu puhul toimub lepingu lõpetamine tavaliselt korralise

ülesütlemisega vastavalt VÕS §-des 414¹ ja § 416 sätestatud tingimustele.

Arvestades kohtu eelnevaid selgitusi lepingu lõppemise kohta ning asjaolu, et

krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, arvestab kohus viivist

kostjale soodsamal viisil ning loeb viivise arvestamise alguse ajaks hagiavalduse

esitamise aja. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlgnevuselt 493,83 eurolt alates hagiavalduse esitamisest (23.10.2025) kuni

põhivõla täieliku täitmiseni.

21. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei

võlgne (VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt), jätab kohus hageja nõude

sissenõudmiskulu 30 euro (sh hageja esmase nõude raames 50 euro)

väljamõistmiseks rahuldamata.

22. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja

kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 493,83 eurot ning viivis

põhivõlgnevuselt 493,83 eurolt alates 23.10.2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jätab kohus hagiavalduse

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

24. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 543,95 eurot (hagi hinda arvestades).

Hagi rahuldati ligi 25,4% ulatuses.

25. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 74,6% ulatuses hageja kanda ning

25,4% ulatuses kostja kanda.

26. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud 760,50 eurot. Hagejale osutati õigusabi

tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta) kokku 4,5 tundi. Hageja õigusabikulud

hõlmavad järgmisi õigusabitoiminguid:

1) alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine

ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine

kohtule – 2 tundi;

2) 19.12.2025 menetlusdokumendi koostamine – 1 tund;

3) 20.04.2026 kohtuistungiks ettevalmistumine – 1 tund;

4) 20.04.2026 kohtuistungil osalemine – 0,5 tundi.

Hageja kinnitab, et kõik nimetatud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja

menetlusega.

27. Kostja ei ole vastuväiteid hageja menetluskulude suurusele esitanud. Kohtule

teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

28. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist

põhjendatud menetluskuluga.

29. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata

esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind)

(RKTKo 3-2-1-39-16).

30. Kohus leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on

arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab kvalifitseeritud õigusabi

osutaja, s.o advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu peab kohus

põhjendatuks tunnitasu määraks 120 eurot. Kohtu hinnangul, arvestades

dokumentide mahtu, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja hagiavalduse

koostamisele ja esitamisele, ümberarvestuse esitamisele, kohtuistungiks

ettevalmistamiseks ning istungil osalemiseks kulunud aeg 4,5 tundi.

31. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 890 eurot, millest kostja kanda

jääb 25,4% ehk 226,06 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 663,94 eurot

jäävad kostjalt välja mõistmata.

32. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

33. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Marian Miilaste