3-23-420/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-420

Otsuse kuupäev

30. aprill 2026

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

W.N kaebus Sotsiaalkindlustusameti 23. jaanuari 2023. a otsuse nr

733192-3 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – W.N

esindajad vandeadvokaadid Dmitri Teplõhh ja Vitali Šipilov

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde kinnistusraamatu väljavõte kinnisasja aadressiga RN,

Jõhvi vald kohta.

2. Jätta W.N kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja J.X-i nimed ning elukohtade

aadressid tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 1. juuni 2026.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-420

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA või vastustaja) tegi 23. jaanuaril 2023 otsuse nr 733192-3,

millega peatas W.N-ile (edaspidi kaebaja) riikliku pensioni maksmise alates 1. veebruarist

2023, sest kaebaja viibis kinnipidamiskohas alates 16. jaanuarist 2023. SKA viitas, et riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 46 lõike 1 kohaselt peatatakse pensionärile riikliku

pensioni maksmine, kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vangistusega.

Sotsiaalministri 12. detsembri 2016. a määrusega nr 70 vastu võetud ,Riikliku pensioni

määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi“ § 10 sätestab, et kui kohus mõistab

pensionäri süüdi ja karistab teda vangistusega, peatatakse pensioni maksmine eelnimetatud

asjaolule järgneva kuu esimesest kuupäevast.

2. Kaebaja esitas 23. veebruaril 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 23. jaanuari

2023. a otsuse nr 733192-3 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 9. märtsi 2023. a

määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.

Kaebaja leidis, et SKA otsus on õigusvastane. SKA otsuse aluseks olev RPKS § 46 lõige 1 on

vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 12, § 28 lõikega 2 ja §-ga 32. RPKS § 46 lõige 1 riivab

kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Kaebaja pensioni peatamine riivab kaebaja õigust

riigi abile vanaduse korral (PS § 28 lõike 2 esimene lause) ning omandipõhiõigust (PS § 32

lõige 1). Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad

õigused ja nõuded (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-143-03, p 18)

– st ka pension. Kaebaja leiab, et riive ei ole proportsionaalne, täpsemalt ei ole mõõdukas.

RPKS ei võimalda SKA-le mingit kaalutlusruumi, seega ei võimalda arvestada konkreetse

juhtumi eripäraga. RPKS § 46 lõige 1 ei võimalda arvestada sellega, et kaebaja kannab ka

vangistuses viibimise ajal jooksvaid kulusid seoses eluasemega. Kaebaja elab aadressil RN

Jõhvi asuvas eraelamus. Samuti elab kaebaja ka aadressil PK, Tallinn asuvas korteris, mis

kuulub kaebaja abikaasale ning mille kommunaalkulude tasumises kaebaja samuti osaleb.

Kaebaja katab nimetatud kommunaalkulusid oma pensionist, muid regulaarseid

sissetulekuallikaid kaebajal ei ole. SKA otsuse kehtimajäämisel kujuneks olukord, kus

vangistuse lõppedes oleks kaebajal oluline võlgnevus kommunaalkulude eest. Kaebaja ei

suudaks seda katta oma tulevasest pensionist, kuna siis ei oleks kaebajale vangistusele

järgneval ajal tagatud piisavad elatusvahendid. Riikliku pensioni eesmärk ei saa olla

tagantjärele tekkinud eluasemekulude katmine. RPKS § 46 lõige 1 on vastuolus ka

võrdsuspõhiõigusega, kuna ei võimalda peatatud pensioni tagastamist, st pärast vangistuse

lõppemist ei tagastata kaebajale vahepeal peatatud pensionimakseid. Seeläbi on kaebajat

koheldud erinevalt võrreldes näiteks isikutega, kelle pension on peatatud RPKS § 46 lõike 2

alusel seoses vahi alla võtmisega, kuid kellele on hiljem pension välja makstud. RPKS § 46

lõige 2 võimaldab peatatud pensioni tagastamist ka siis, kui vahistatud isikut

kriminaalmenetluse tulemusena küll karistatakse, kuid mitte vangistusega. Kaebaja leiab, et

puudub mõistlik ja asjakohane põhjus tema kohtlemiseks erinevalt sellistest isikutest.

Põhiseadusvastasuse tõttu tuleb RPKS § 46 lõige 1 jätta kohaldamata.

Haldusmenetluses ei ole SKA kaebajat ära kuulanud ega ka teinud ühtegi muud toimingut

enne otsuse tegemist. Seeläbi on SKA rikkunud ärakuulamisõigust (haldusmenetluse seaduse

3-23-420

(HMS) § 40 lõige 1). Praegu ei esine ka HMS § 40 lõikes 3 sätestatud erandeid ära kuulamata

jätmiseks.

3. Vastustaja palus 8. detsembri 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. On leidnud

tõendamist, et kaebaja viibis kinnipidamisasutuses alates 16. jaanuarist 2023. Kaebajale oli

määratud vanaduspension ja selle maksmine 23. jaanuari 2023. a otsusega nr 733192-3 peatati

alates 1. veebruarist 2023 (RPKS § 46 lõige 1, sotsiaalkaitseministri 12. detsembri 2016. a

määrus nr 70 „Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhend“ § 10).

Vastustaja nõustub kaebajaga – tegemist ei ole kaalutlusotsusega ning info saamisel

pensionäri vangistuse kohta tuleb pensioni maksmine peatada.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Vaidluse all on see, kas vastustaja 23. jaanuari 2023. a otsus peatada kaebajale

vangistuse kandmise ajaks pensioni maksmine oli õiguspärane.

5. RPKS § 46 lõige 1 sätestab, et kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda

vangistusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vangistuse kandmise ajaks. Kaebaja ei

ole väitnud, et selle sätte kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja leiab hoopis, et RPKS

§ 46 lõige 1 on põhiseadusvastane ja tuleb jätta kohaldamata.

6. Kaebaja on leidnud, et talle pensioni maksmise peatamine riivab ebaproportsionaalselt

tema õigust riigi abile vanaduse korral (PS § 28 lõike 2 esimene lause) ja omandipõhiõigust

(PS § 32 lõige 1). Kaebaja osutas, et RPKS ei jäta pensioni maksmise peatamise otsustamisel

SKA-le mingit kaalutlusruumi, et saaks arvestada konkreetse juhtumi eripäraga. Kaebaja

märkis, et RPKS § 46 lõige 1 ei võimalda arvestada sellega, et kaebajal on ka vangistuses

viibimise ajal vaja kanda oma kahe eluasemega seotud kommunaalkulusid ning ta ei saa

nendest kuludest tekkinud võlgasid tagantjärele tasuda pärast vangistusest vabanemist uuesti

laekuma hakkava pensioni arvelt, sest vajab pensioni igapäevaseks äraelamiseks.

Kohtule ei nähtu kaebaja nimetatud põhiõiguste ebaproportsionaalset riivet. Kaebaja oli

kinnipidamisasutuses viibimise ajal riigi täielikul ülalpidamisel, mis tähendab, et vanglas

viibimise ajal puudus tal täiendav sotsiaalkaitse vajadus. Kinnipeetavale on tagatud majutus

kambris (vangistusseaduse (VangS) § 45), riietus (VangS § 46) ja toitlustus (VangS § 47),

samuti arstiabi osutamine (VangS §-d 49, 52 ja 53). Järelikult ei olnud kaebajal vaja oma

igapäevavajaduste katmiseks saada vangistuses viibimise ajal pensioni.

Ka kaebaja väited vajaduse kohta osaleda vangistuses viibimise ajal oma kahe eluaseme

kommunaalkulude kandmises ei anna alust tuvastada põhiseadusvastasust. Kohus võtab asja

materjalide juurde kinnistusraamatu väljavõtte kinnisasja aadressiga RN Jõhvi vald kohta.

Sellelt nähtub, et aastatel 2013‒2024 oli see kinnisasi VE, OE, J.X-i ja kaebaja kaasomandis

(igaühele kuulus ¼ kaasomandist). Samuti on kaebaja märkinud, et aadressil PK, Tallinn asuv

korter kuulub tema abikaasale. Kaebaja viibis alates 16. jaanuarist 2023 reaalselt vangistuses

kolm kuud. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et nende kolme kuu vältel ei saanud

objektiivsetel põhjustel kanda Jõhvi vallas asuva eramu kommunaalkulusid ülejäänud kolm

kaasomanikku ning Tallinnas asuva korteri kommunaalkulusid tema abikaasa. Kaebaja ei ole

väitnud, et tema poolt kolme kuu vältel kommunaalkulude kandmises osalemata jätmise tõttu

ähvardas kõnealuseid kinnisasju täitemenetluse korras sundmüük või mõni muu sarnane

tagajärg. Seega ei ole kaebaja ära näidanud, et tema õigusi oleks vangistuses pensioni

maksmata jätmise tõttu ebaproportsionaalselt riivatud. Kaebaja üldsõnalised etteheited tema

3-23-420

poolt eluasemekulude kandmise raskendatuse kohta ei anna alust tunnistada RPKS § 46 lõiget

1 põhiseadusvastaseks.

7. Kaebaja leiab, et RPKS § 46 lõige 1 on vastuolus ka võrdsuspõhiõigusega, kuna ei

võimalda peatatud pensioni tagastamist nii, nagu see on võimalik RPKS § 46 lõike 2 puhul.

RPKS § 46 lõige 2 sätestab: „Kui isiku suhtes on tõkendina kasutatud vahi alla võtmist,

peatatakse vahi all oleku ajaks riikliku pensioni maksmine. Pension makstakse isikule

tagantjärele välja pärast kohtuotsuse jõustumist juhul, kui isik mõisteti õigeks või teda ei

karistatud vangistusega.“

PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga ning

seega piiratav igal PS-iga kooskõlas oleval põhjusel. Võrdsuspõhiõigust on rikutud, kui

sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt. Hinnang

võrdsuspõhiõiguse riive raskusele sõltub muu hulgas sellest, kas isikul on võimalik oma

käitumise ja valikutega erinevat kohtlemist mõjutada. Selle võrra võivad olla leebemad ka

erineva kohtlemise põhjused. Samuti tuleb silmas pidada, et mida erinevamad on võrreldavad

grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda. Sotsiaalhüvitiste kujundamisel on

seadusandjal avar kujundusruum. (Vt Riigikohtu 17. aprilli 2026. a otsus asjas nr 5-25-67,

p-d 53‒55.)

Kaebaja on kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat

vangistust, millest kuulus kohe ärakandmisele 3 kuud vangistust. Karistuseks vangistuse

mõistmine viitab sellele, et kaebaja kuritegu oli raske. RPKS § 46 lõikes 2 on aga silmas

peetud inimesi, kes lõppastmes mõistetakse õigeks või kelle toimepandud süüteo raskus ei ole

nii suur, et õigustatud oleks vangistusega karistamine. Seega on kaebaja ja RPKS § 46 lõikes

2 kirjeldatud inimeste olukorrad märkimisväärselt erinevad. Inimene, kellelt on võetud

vahistamise kaudu vabadus ja kelle puhul hiljem selgub, et ta pole talle ette heidetud tegu

toime pannud või on toimepandud teo raskus väike, on seadusandja valikul õigustatud saama

tagantjärele saamata jäänud pensioni. Selles võib kohtu hinnangul näha riigi soovi heastada

isikule sissetuleku kaotus olukorras, kus hiljem on tuvastamist leidnud, et ta ei ole õiguskorda

kahjustanud või on seda teinud vähesel määral. Kaebaja puhul on aga tõestamist leidnud

niivõrd raske kuriteo toimepanemine, et vajalik oli tema karistamine vangistusega. Kaebaja

puhul ei nähtu sellist ebaõiglust, mida oleks vaja heastada pensioni tagantjärele maksmisega.

Kohtule ei nähtu, et kaebajat ja RPKS § 46 lõikes 2 kirjeldatud inimesi oleks koheldud

põhjendamatult erinevalt. Oli kaebaja kontrolli all, kas ja kui raskelt ta kuriteo toime paneb.

Seega oli kaebajal ka võimalik vältida pensionist ilmajäämist. Eelnevat arvestades ei pea

kaebaja ja RPKS § 46 lõikes 2 kirjeldatud inimeste erineva kohtlemise põhjused olema kuigi

kaalukad. Seadusandja soov heastada RPKS § 46 lõikes 2 kirjeldatud inimestele vabaduse kui

kaaluka põhiõiguse intensiivse riivega põhjustatud ebamugavused on piisav põhjus, et

kohelda neid kaebajast kui raske kuriteo toimepanijast erinevalt. Eeltoodust tulenevalt pole

alust tuvastada ka RPKS § 46 lõike 1 vastuolu võrdsuspõhiõigusega.

8. Täiendavalt märgib kohus, et kohtupraktikas on ka varem asutud seisukohale, et RPKS

§ 46 lõiget 1 ei ole alust pidada PS-ga vastuolus olevaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuli

2025. a määrus asjas nr 3-25-1438).

9. Võttes arvesse, et RPKS § 46 lõige 1 näeb imperatiivselt ette pensioni maksmise

peatamise vangistuse kandmise ajaks, poleks kaebaja ärakuulamine enne vaidlustatud otsuse

tegemist kuidagi saanud mõjutada lõpptulemust. Sellises olukorras ei saa kaebaja ära

kuulamata jätmine tingida vaidlustatud otsuse tühistamist (HMS § 58).

3-23-420

10. Kuna SKA 23. jaanuari 2023. a otsuse tühistamiseks pole alust, jätab kohus kaebuse

rahuldamata.

11. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise

taotlust esitanud. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS §

109 lõige 1).

12. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja J.X-i nimed ning elukohtade aadressid

asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)