4-26-1041/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2026, Tallinn

Väärteoasja number

4-26-1041 (2670,26,001190)

Kohtukoosseis

Sten Lind, Orvi Koik, Inna Ombler

Vaidlustatud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 23. märtsi 2026 otsus

Väärteoasi

Andry Virkus väärtegu LS § 227 lg 4 ja § 234 lg 1 järgi

Menetlusosalised

menetlusalune isik Andry Virkus (isikukood

39708184240)

kohtuväline menetleja PPA Lääne prefektuur Pärnu

politseijaoskond

Apellant

menetlusalune isik

RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB:

Jätta menetlusaluse isiku Andry Virkuse määruskaebus läbi vaatamata.

MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule 15 päeva

jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi

teada saama. Menetlusalune isik saab ringkonnakohtu määrust vaidlustada vaid advokaadi

vahendusel.

Riigikohus võtab määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui peab selles asjas lahendi

tegemist oluliseks seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus tegi 23. märtsil 2026 otsuse, millega tunnistas Andry Virkuse süüdi

LS § 227 lg 4 ja § 234 lg 1 järgi ning mõistis nende eest karistuseks 17 päeva aresti.

Lisakaristusena võttis kohus Andry Virkuselt LS § 227 lg 5 p 3 alusel ära mootorsõiduki

juhtimise õigus kuueks kuuks.

LS § 227 lg-le 4 vastava väärteo pani Andry Virkus toime sellega, et ta ületas 22. märtsil 2026

kella 01.33 ajal Kaubasadama teel Pärnu linnas mootorsõidukit Volkswagen Golf (reg-nr

XXXXXX) juhtides lubatud sõidukiirust vähemalt 78 km/h võrra. Ta sõitis teelõigul, mille

suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h, kiirusega vähemalt 128 km/h.

LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo pani Andry Virkus toime sellega, et ta eiras tahtlikult

politseiametniku LS § 200 lg 1 kehtestatud korras antud peatumismärguannet

(peatumismärguanne oli antud ees sõitva sõiduki juhile taga sõitvalt tsiviilvärvides

alarmsõidukist sisse lülitatud sinise ja punase märgutulega ja helisignaaliga).

Kohus on seisukohal, et Andry Virkus pani nii lubatud sõidukiiruse ületamise kui ka

kohustusliku peatamise märguande eiramise toime kavatsetult. Andry Virkus teadis, et

teelõigul, millel ta mootorsõidukiga sõitis, oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, ta

läkski Kaubasadama teele sõitma eesmärgiga teha kiiruskatset, ületada lubatud sõidukiirust.

Ta sai aru, et talle sõitis vastu politseisõiduk, sest sõidukil lülitati vilkurid sisse, sai aru, et see

on märguanne peatumiseks, kuid ta otsustas mitte peatuda, sõitis jätkuvalt suurel kiirusel

politseisõiduki eest ära. Eest ära sõitmine lõppes sellega, et Andry Virkuse juhitud auto kaotas

kurvis juhitavuse ja jäi teepervele libisedes kinni.

Mõistetud karistust põhjendas kohus järgnevalt. Kuna Andry Virkus on toime pannud ühe teo,

mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, tuleb mõista karistuse KarS § 63 lg 1 alusel, st

sätte järgi, mis näeb ette raskema sanktsiooni.

Kohus leidis, et Andry Virkuse süü on suur: ta rikkus kahte liiklusseaduse normi, kiiruse

ületamine oli suur ja ta sõitis ka peale seda, kui talle oli antud politsei poolt kohustuslik

peatumise märguanne, suure kiirusega politsei eest ära, teod on toime pandud kavatsetult.

Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü tunnistamise ja kahetsuse.

Kohus märkis, et karistusregistri kohaselt Andry Virkusel kehtivaid karistusi ei ole, kuid

toimepandud tegu näitab, et ta suhtub kehtestatud liiklusreeglitesse ülimalt ükskõikselt.

Üldpreventiivsesse eesmärki puutuvalt märkis kohus, et liiklusseadusega on sätestatud

käitumisreeglid kõikide liiklejate turvalisuse tagamiseks, kohtupraktikas välja kujunenud

seisukoha kohaselt ei ole kiiruse ületamiste puhul tegemist vähetähtsa süüteoga ja

liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita

liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa.

Neist asjaoludest lähtuvalt asus kohus seisukohale, et Andry Virkust tuleb karistada arestiga ja

tema suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas Andry Virkus apellatsiooni, milles taotleb otsuse

tühistamist põhi- ja lisakaristuse osas ning uue otsuse tegemist, millega karistada teda ainult

rahatrahviga. Alternatiivselt taotleb ta maakohtu otsuse tühistamist põhi- ja lisakaristuse osas

või vähemalt põhikaristuse osas ja asendada põhikaristus üldkasuliku tööga.

Kaebuse esitaja leiab, et karistus on etteheidetavat tegu arvestades ilmselgelt

ebaproportsionaalne.

Kaebuses on refereeritud Riigikohtu praktikat selle kohta, mida tuleb karistuse mõistmisel

arvesse võtta, ning selle kohta, milles võib seisneda kohtu viga karistuse mõistmisel.

Kaebuse kohaselt on maakohus hinnanud kaebaja süü alusetult keskmisest suuremaks.

Kaebuses on rõhutatud, et reaalseid kahjulikke tagajärgi ei saabunud – puudusid kannatanud,

varaline kahju või muu realiseerunud oht. Kaebuse kohaselt tuleks süü suuruse hindamisel

arvestada mitte üksnes teo ohtlikkust abstraktselt, vaid ka selle tegelikke tagajärgi. See, et

praegusel juhul jäi tegu tagajärjetuks, mis vähendab oluliselt selle ebaõiguse määra.

Teiseks ei ole kohus andnud piisavat kaalu karistust kergendavatele asjaoludele. Kohus küll

tuvastas formaalselt, et kaebaja tunnistas süüd ja kahetses tegu, kuid ei kajastanud nende

asjaolude tegelikku mõju karistuse määrale. Samuti on jäetud sisuliselt arvestamata kaebaja

varasem õiguskuulekus – tal puuduvad kehtivad karistused, mis viitab sellele, et tegemist ei

ole süsteemse õigusrikkujaga.

Kohus on põhjendamatult rõhutanud üldpreventiivseid kaalutlusi, jättes tahaplaanile

eripreventiivse eesmärgi.

Maakohus ei ole piisavalt kaalunud alternatiivseid, vähem intensiivseid karistusliike. Kohus ei

ole üldse selgitanud, miks kohus isegi ei kaalunud aresti asemel põhikaristusena rahalist

karistust.

Lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks juba iseenesest omab

märkimisväärset üld- ja eripreventiivset toimet. Sellele lisanduv arest kujutab endast

kumulatiivset karistuskoormust, mis ületab ilmselgelt vajaliku määra.

Eriti oluline on käesolevas asjas rõhutada kaebaja isikut puudutavaid asjaolusid, millele kohus

on andnud põhjendamatult vähese kaalu. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused, mis

tähendab, et tegemist ei ole korduva õigusrikkujaga ega isikuga, kelle käitumine viitaks

püsivale õiguskorra eiramisele. See, kui isik on varem karistamata, on üks olulisemaid süü

suurust vähendavaid tegureid.

Arest kui vabadusekaotuslik karistus on oma olemuselt äärmuslik meede, mille kohaldamine

peab olema rangelt põhjendatud ja reserveeritud juhtudeks, kus muud karistusliigid ei ole

ilmselgelt piisavad.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Kaebuses etteheited maakohtu mõistetud karistusele on ilmselgelt põhjendamatud.

Maakohus on võtnud arvesse kõiki KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolusid ja esitanud selged

põhjendused, miks ta peab kohaseks just mõistetud karistust. Kaebuses väljendatud

seisukohad, mida ja kuidas tulnuks karistuse mõistmisel arvesse võtta, on ilmselgelt ekslikud

ning kaebuses viidatud Riigikohtu lahendid ei anna alust sellisteks järeldusteks, nagu kaebuse

esitaja on neist teinud.

Kaebuses rõhutatu, et reaalseid kahjulikke tagajärgi ei saabunud, ei tähenda, et süü ei saa olla

suur. Süü suurust hinnatakse konkreetse süüteokoosseisu kontekstis. Nii kiiruse ületamine kui

ka peatamismärguande eiramine on formaalsed deliktid – kumbki väärteokoosseis ei eelda

tagajärge. Seetõttu avaldubki süü suurus eeskätt tegu iseloomustavates asjaoludes (nt selles,

kui ulatuslikult kiirust ületatakse) ja süü saab olla suur ka ilma selleta, et teoga põhjustatud

oht oleks mingil moel realiseerunud. Ringkonnakohus ei saa jätta nentimata, et füüsikaseadusi

arvestades ei oleks juhul, kui kihutamine oleks lõppenud kannatanutega, tõenäoliselt küsimus

enam väärteo eest karistuse mõistmises.

Alusetu on ka kaebuse väide, nagu oleks see, kui isik on varem karistamata, üks olulisemaid

süü suurust vähendavaid tegureid. Sellist põhimõtet ei tulene seadusest ega kohtupraktikast.

Süü suurus sõltub eelkõige toimepandud teost ja isiku suhtumisest oma käitumisse.

Maakohus on toonud otsuses välja süü suurust iseloomustavad asjaolud. Need asjaolud on

asjakohased ja maakohtu põhjendus, miks süü on suur, on jälgitav. Arvestades maakohtu

otsusega tuvastatud asjaolusid, näitab kaebuses väljendatud seisukoht, nagu oleks mõistetud

karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne, pigem, et menetlusalune isik ei mõista toimepandud

väärtegude tõsidust.

Maakohtu otsuse põhjenduste valguses ei pea paika seisukoht, nagu oleks maakohus lähtunud

ennekõike üldpreventiivsetest kaalutlustest ega arvestanud piisavalt eripreventiivse

eesmärgiga. Kohus on viidanud sellele, et Andry Virkus on varem karistamata. Kohus leidis

aga, et toimepandud teod näitavad suurt ükskõiksust õiguskorra suhtes. Seega leidis kohus, et

ka eripreventiivsed kaalutlused toetavad karmima karistuse mõistmist.

Ilmselgelt põhjendamatu on ka etteheide, et maakohus küll tuvastas formaalselt, et Andry

Virkus tunnistas süüd ja kahetses tegu, kuid ei kajastanud nende asjaolude tegelikku mõju

karistuse määrale. Karistuse mõistmiseks ei ole valemit ega mingit kindlat määra, kui palju

peaks tuvastatud karistust kergendava asjaolu tõttu mõistetavat karistust kergendama.

Mis puutub väitesse, et maakohus pole põhjendanud karistusliigiks just aresti kohaldamist,

siis maakohtu otsusest nähtuvalt pidas kohus just seda põhikaristust põhjendatuks, sest nii süü

suurus kui ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlused rääkisid raskema karistuse kasuks. Samal

põhjusel pidas kohus vajalikuks kohaldada lisakaristust, kohaldades viimast küll LS § 227 lg

5 p-s 3 sätestatud alammääras.

4. Kuna Andry Virkuse määruskaebus on ilmselgelt põhjendamatu, jätab ringkonnakohus

selle VTMS §-st 2 ja KrMS § 326 lg st 3 juhindudes läbi vaatamata.

Allkirjastatud digitaalselt