2-25-704/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-25-704

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2026. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-704

Tsiviilasi

ESTO AS hagi L.A Lepa vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3952,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: ESTO AS (registrikood: 14180709; lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema, Julianuse Õigusbüroo OÜ, e-post: XXX).

Kostja: L.A (isikukood: XXX, e-post:

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus osas, milles ESTO AS palus L.A välja mõista põhivõlgnevus

summas 519,77 eurot, intressid summas 192,07 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivised summas 759,67 eurot.

2. Rahuldada ESTO AS hagi L.A vastu osaliselt.

3. Välja mõista L.A ESTO AS kasuks võlgnevus summas 1912,31 eurot.

4. Välja mõista L.A ESTO AS kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras arvestatuna põhivõlgnevuselt (s.o 1436,90 eurolt) alates 30.04.2026 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

5. Jaotada menetluskulud selliselt, et jätta menetluse lõpetamisega seonduvalt ESTO AS

lepingulise esindaja kulud 50% ulatuses ja enamtasutud riigilõiv summas 140 eurot

ESTO AS enda kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta L.A kanda.

6. Välja mõista L.A ESTO AS kasuks menetluskulud summas 653 eurot.

7. Välja mõista L.A ESTO AS kasuks menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

8. Jätta rahuldamata ESTO AS taotlus riigilõivu tagastamiseks.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (dtl 4-13, 97-100; 138-140; 189-192)

1. ESTO AS (hageja) esitas 14.01.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palub L.A

(kostja) välja mõista põhivõlg 1956,67 eurot, intress 236,27 eurot, sissenõudmiskulud 50

eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 948,82 eurot ning edaspidi viivised 38,9% aastas

alates 15.01.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ESTO AS (krediidiandja) ja kostja 08.12.2021

krediidilepingu nr #5790934067, mille järgi võimaldati kostjale krediiti 2000 eurot.

Lepingust tulenevalt on intressimäär 38,9% aastas ja 0,11% päevas, krediidi kulukuse määr

55,67% aastas. Leping sõlmiti määramata ajaks. Laen tuli tagasi maksta igakuiste maksetega

iga kuu 15. kuupäeval. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu

saatis hageja 29.09.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja

oma võlgnevust ei likvideeritud ütles hageja lepingu üles 16.10.2023. Lepingu ülesütlemise

seisuga oli kostjal tagastamata krediit 1956,67 eurot. Kostja on pärast lepingu lõppemist

tasunud hagejale 672,95 eurot.

3. Kostjal on intressi võlgnevus ülesütlemisele seisuga. s.o 16.10.2023 summas 236,27 eurot.

4. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

kostja ei ole võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid

pärast lepingu lõppemist lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust, Euroopa standardinfo teabelehe

p 3 ja teenusetingimuste hinnakirjast. Sissenõudmisega seotud kulud on 50 eurot, mis

koosnevad tasuliste kirjade saatmisest ja muudest kuludest.

5. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõla summalt 1956,67 lepingu ülesütlemise järgnevast

päevast alates s.o 17.10.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 14.01.2025 intressi aastase

määraga võrdses määras s.o 38,90% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 948,82 eurot.

Edaspidi nõuab hageja kostjalt viivist lepingujärgses määras kuni kohustuse täitmiseni.

6. Krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja analüüsinud kostja regulaarset sissetulekut

ning finantskohustusi kostja esitatud andmete põhjal. Krediiditaotluse täitmisel on kostja

oma sissetulekuks märkinud 1200 eurot, mis on krediidiotsuse tegemisel aluseks võetud.

Krediidiotsuse tegemisel on arvesse võetud infot finantskohustuste ning

majapidamiskulutuste kohta: finantskohustusteks on kostja märkinud 300 eurot ning

majapidamiskohustusteks 200 eurot (krediidiandja on arvestanud min määraks 215,30

eurot). Lisaks teostati päringuid ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse. Arvestades

laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud

kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

7. Hageja esitab VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse ning juhul kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud krediidisumma 1436,90 eurot (2109,85-672,95), intressid summas

44,20 eurot, viivis ajavahemiku 21.12.2023-14.01.2025 eest summas 189,15 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja edaspidi viivis alates 15.01.2025 kuni põhinõude summas

1436,90 euro täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

KOSTJA VASTUS HAGILE (dtl 75-80; 130-132; 169-170)

8. Kostja on alguses tunnistanud hagi osaliselt, kuid hiljem on asunud seisukohale, et hagi

tuleb jätta rahuldamata. Kostja on saanud laenu summas 2128,07 eurot ning tasunud

ajavahemikul 01.01.2022-28.07.2023 kokku 731,39 eurot. Seega tunnustab kostja põhinõuet

1396,68 euro ulatuses. Ülejäänud nõudeid kostja ei tunnista.

9. Kostja leiab, et hageja on rikkunud VÕS § 4034 alusel talle pandud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja ei ole kontrollinud krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega,

mistõttu puudub alus kõrvalnõuete rahuldamiseks.

10. Kostja hinnangul ei ole üksnes hageja poolt küsitud andmed sissetulekute ja väljaminekute

kohta piisav hindamaks kostja krediidivõimelisust. Pelgalt sissetuleku olemasolu ei näita,

milline osa sellest on tegelikult laenumakseteks kasutatav. Arvestades, et kostja igakuine

sissetulek oli ligikaudu 1200 eurot, mis oli vaid veidi kõrgem miinimumpalgast, oleks

hageja pidanud täiendavalt uurima kostja ülalpeetavate arvu ja tegelikke püsikulusid. Nelja

ülalpeetava elatusmiinimum koos muude finantskohustustega ületas kostja sissetulekut,

mistõttu puudus tal tegelik võime laenu kokkulepitud tingimustel tagasi maksta.

11. Samuti leiab kostja, et rikutud on VÕS § 4062 lg 1 toodud krediidi kulukuse määra

ülempiiri, 08.12.2021 oli see Eesti Panga andmetel 50,85%, lepingus on krediidi kulukuse

määr 55,67%.

12. Kostja hinnangul on poolte vahel sõlmitud leping vastuolus heade kommetega, mistõttu on

leping algusest peale tühine.

KOHTU SEISUKOHT

13. Hageja 02.04.2025 menetlusdokumendis (dtl 140) loobunud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral osaliselt põhinõudest summas 519,77 eurot, intressinõudest

summas 192,07 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudest summas 759,67 eurot.

14. Kohus võtab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 kohaselt hagist osaliselt

loobumise vastu ja lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse põhinõude summas 519,77

eurot, intressinõude summas 192,07 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude

summas 759,67 eurot osas.

15. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on ülejäänud osas

põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

16. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis kostja ESTO AS-iga 08.12.2021 krediidilepingu

#5790934067 (dtl 17-29), mille alusel võimaldati kostjale krediiti limiidiga 2000 eurot.

Kostjale on tehtud ajavahemikul 14.12.2021 kuni 20.12.2022 väljamakseid kokku 2109,85

eurot (dtl 44-55). Lepingu järgi pidi kostja maksma igakuiselt 15. kuupäevaks minimaalse

tagasimakse, mis on 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Seega on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt.

17. Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu

tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7)

tühiseks ning kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust. Kohus peab

kontrollima, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. Samuti on kohtul kohustus kontrollida

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098).

18. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

19. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 08.12.2021 sõlmitud lepingu kohaselt

55,67% aastas. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 08.12.2021 lepingu

sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine

krediidi kulukuse määr 18,68% ning kolmekordne määr oli seega 56,04%. Seega ei ületanud

lepingus märgitud krediidikulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning leping ei ole VÕS §

4062 lg 3 järgi tühine.

20. Krediidiandja on VÕS § 4034 lg 1 järgi kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija

krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele.

21. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

vaidluse korral krediidiandja. VÕS § 4034 lg 3 teine lause näeb ette, et tarbija peab esitama

krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kuigi kostjal on kohustus esitada tõesed ja täielikud andmed oma krediidivõimelisuse

hindamiseks ning krediidiandja võib neist lähtuda, ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja

vajadusel lasta täpsustada.

22. Krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud

teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega tuleb üldjuhul nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

23. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks analüüsinud sissetulekuid ja finantskohustusi avalikest

andmebaasidest kättesaadava informatsiooni põhjal. Hageja esitatud maksehäireregistri

päringust nähtub (dtl 35), et see on tehtud alles enne hagi esitamist (14.01.2025), mitte enne

laenu andmist, mistõttu ei saa seda käsitada krediidivõimelisuse eelneva hindamise osana.

24. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on

hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule,

kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara

(sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-13, p 21).

25. Üksnes asjaolu, et krediidiandja on infosüsteemis teatud andmeid automatiseeritult

töödeldud, ei tõenda, et enne krediidi andmist on tarbija krediidivõimet hinnatud

individuaalselt, tegelikule majanduslikule olukorrale vastavalt ja seaduses nõutud

hoolsusega. Pelgalt tarbija poolt avaldatud andmete alusel ei ole võimalik saada

usaldusväärset teavet tarbija regulaarsete sissetulekute, igakuiste püsivate väljaminekute ega

olemasolevate finantskohustuste kohta ega hinnata tarbija maksevõimet krediidilepingus

kokkulepitud tingimustel.

26. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitatud andmed piisavad veendumaks, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on järgitud ning et krediidiandja oleks veendunud kostja

krediidivõimelisuses. Hageja ei ole piisaval määral kontrollinud kostja esitatud teavet tema

sissetulekute (mis allikatest need pärinevad) ja kohustuste ning majandamiskulude kohta.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav tuvastada üksnes kostja

sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab

tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik jooksva sissetuleku arvelt kanda ka enda

igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Samuti ei ole hageja uurinud ega arvesse võtnud

kostja ülalpeetavaid.

27. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et krediidiandja on rikkunud vastustundliku laenamise

põhimõtet, kuna on jätnud krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamata.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest

lausest hagejale muid tasusid. Sama lõike kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja

tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

28. Hageja on esitanud kohtule VÕS § 403⁴ lg 7 järgse ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks

leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Ümberarvestuse kohaselt on

kostja teinud hagejale tagasimakseid kokku 672,95 eurot. Kuigi kostja väitel on ta tasunud

kokku 731,39 eurot, ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Seega saab kohus lähtuda hageja

esitatust ja tagasimaksed summas 672,95 eurot tuleb lugeda tasutuks põhiosa katteks.

29. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kuivõrd kostjal oli tasumata

vähemalt kolme kuu osamaksed, saatis hageja kostjale 29.09.2023 teate lepingu ülesütlemise

kohta (dtl 31), milles anti kostjale täiendav tähtaeg s.o hiljemalt 13.10.2023 osamaksete

tasumiseks. Teates hoiatati kostjat, et juhul kui ta võlgnevust ülalnimetatud kuupäevaks ei

tasu, loeb võlausaldaja lepingu lõppenuks ning nõuab kogu võlgnevuse kohest tasumist täies

ulatuses. 16.10.2023 saatis hageja teate lepingu ülesütlemisest (dtl 33).Vastavalt lepingu

tingimusele oli minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse 1/60 eelnenud

kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

Tõenditest nähtuvalt on kostja teinud tagasimakseid perioodil 28.01.2022–28.07.2023

summas 672,95 eurot. Seega ei ole kohtu hinnangul kostja viivituses osamaksete

tagasimaksmisega, mistõttu ei olnud leping kehtivalt üles öeldud.

30. Lepingule kohalduvate teenusetingimuste XIII osa p 11 (dtl 23) kohaselt võib hageja

krediidilepingu igal ajal vähemalt kahekuise etteteatamisega korraliselt üles öelda. Kuna

hageja saatis kostjale 16.10.2023 teate lepingu ülesütlemise kohta (dtl 33) saab lugeda

lepingu kooskõlas p 11 ja VÕS § 4141 lg-ga 3 korraliselt lõppenuks 16.12.2023.

31. Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on hageja teinud kostja kontole lepingu alusel

kuus ülekannet, 14.12.2021 summas 484,50 eurot, 19.10.2022 summas 698,60 eurot,

20.11.2022 summas 230 eurot, 25.10.2022 summas 159,68 eurot, 13.10.2022 summas 499

eurot ja 20.12.2022 summas 38,07 eurot (dtl 45-55), kokku 2109,85 eurot. Hagist nähtuvalt

on kostja tagasimakseid teinud summas 672,95 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa

katteks. Seega on kostjal kohustus tagastada hagejale krediidi põhiosana 1436,90 eurot

(2109,85-672,95).

32. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. 2022. ja

2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0% perioodil 01.07.2022–31.12.2022

ja 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ning perioodil 01.07.2023–31.12.2023 4%.

Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi

perioodi 20.12.2022–20.12.2023 eest 44,20 eurot. Arvestades, et lepingut saab kehtivalt üles

öelduks lugeda 16.12.2023, siis on hageja intressinõue perioodi 20.12.2022–16.12.2023 eest

41,89 eurot. Seega on intressinõue põhjendatud summas 41,89 eurot.

33. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral

nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

34. Hageja nõuab viivist alates 21.12.2023 kuni 14.01.2025 eest summas 189,15 eurot ja

edaspidi alates 15.01.2025 seadusejärgses määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et

hageja viivise nõue on põhjendatud ning ajavahemiku 21.12.2023 kuni otsuse tegemiseni s.o

29.04.2026 on viivis summas 383,52 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt

1436,90 eurot kuni sellekohase tasumiseni, mis on põhjendatud.

35. Hageja on esitanud sissenõudekulude hüvitamise nõude VÕS § 1132 lg 2 alusel summas 50

eurot. Asja materjalidest nähtuvalt (dtl 57-62) on hageja kostja e-postile saatnud 05.09.2024

tasulise kirja; 27.09.2024 tasulise kirja, 15.10.2024 tasulise kirja ning muud

makseviivitusega tekkinud kulu. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud

tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohtu hinnangul

oli meeldetuletuskirjade saatmine põhjendatud ning sissenõudmiskulu 50 eurot põhjendatud.

36. Tulenevalt eeltoodust kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 1436,90 eurot,

intress 41,89 eurot, viivis seisuga 29.04.2026 summas 383,52 eurot ning edaspidi viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlgnevuse jäägilt alates

30.04.2026 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

MENETLUSKULUD

37. Hageja loobus osaliselt nõuetest vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise

tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu, mistõttu on põhjendatud jaotada

menetluskulud selliselt, et loobutud nõude tõttu jäävad hageja lepingulise esindaja kulud

50% ulatuses ning enamtasutud riigilõiv TsMS § 168 lg 4 alusel hageja enda kanda ning

ülejäänud osas jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

38. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

39. Hageja menetluskulud on kokku 2004,14 eurot, millest riigilõiv on 455 eurot ja lepingulise

esindaja kulud 1549,14 eurot (ilma käibemaksuta).

40. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

kohaselt tuleb hagilt hinnaga 3952,90 eurot tasuda riigilõivu 455 eurot. Arvestades hagi

osalist vähenemist nõude osalise loobumise tõttu, tuleb hagilt tasuda riigilõiv 315 eurot.

41. Kuivõrd hageja arvestas oma nõude sisuliselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu ümber, mitte põhjusel, et kostja oleks nõude osaliselt rahuldanud, tuleb

enamtasutud riigilõiv jätta hageja enda kanda.

42. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva

seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

43. Hageja esindaja vastab TsMS § 218 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning on osutanud

kohtumenetluses õigusabi 9 tunni 10 minuti ulatuses tunnihinnaga 169 eurot (ilma

käibemaksuta).

44. Arvestades nõude sisu ning menetlustoimingute hulka ja mahtu ning hageja lepingulise

esindaja poolt tehtud menetlustoimingute vajalikkust, mahtu ja sisu võrrelduna nimekirjas

märgitud ajakuluga, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja ajakulu asja materjalidega

tutvumiseks ja hagi koostamiseks, kostja vastusega tutvumiseks ja sellele seisukoha

esitamiseks, lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamiseks ning

ümberarvestuse esitamiseks on ülepaisutatud. Kohtu hinnangul saab praeguses asjas pidada

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kokku 4 tunni ulatuses s.o summas 676 eurot (4 x 169).

Hageja taotleb kulude hüvitamist ilma käibemaksuta, seega kuuluvad kulud hüvitamisele

ilma käibemaksuta.

45. Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud

summas 653 eurot (riigilõiv 315 eurot ja lepingulise esindaja kulu 338 eurot).

46. Kuna hageja palub menetluskuludelt viivise väljamõistmist tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4

alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõikes 1 teises

lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Jõgeva

kohtunik