3-24-3451/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-24-3451

Otsuse kuupäev

30. aprill 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. detsembri 2024. a

otsuse nr 15.3-3.4/1559-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X , esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katrin

Toom

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. juunil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 17. detsembri 2024. a otsusega nr

15.3-3.4/1559-1 kehtetuks X-i (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33L000443

alates samast päevast välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel. Kaebajat on

karistatud kriminaalkorras viiel korral ning mitmel korral ka väärtegude toimepanemise eest.

3-24-3415

Süütegude toimepanemisega on kaebaja ohustanud korduvalt avalikku korda, ühiskondlikku

turvalisust ning Eesti Vabariigis elavate isikute õigusi ja huve. Isiku karistatus ilmestab tema

suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse. Oht, et kaebaja jätkab pärast

vangistusest vabanemist kuritegude sooritamist, jääb suureks. Kaebaja puhul on suurimaks

riskifaktoriks alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki juhtimine. Kuigi kaebaja on

sündinud Eesti Vabariigis ja siin elanud, on tal sidemed ka oma kodakondsusjärgse riigi

Venemaa Föderatsiooniga. Kaebajast tulenev oht kaalub üles huvi säilitada isiku pikaajalise

elaniku elamisluba. Kaebajast tulenev oht ei ole siiski piisavalt tõsine, et tingida praegu

lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisega juhul, kui kaebaja taotleb edukalt tähtajalist elamisluba, ei võeta

temalt võimalust jätkata seaduslikku elamist ja töötamist Eesti Vabariigis.

2. Kaebaja esitas 23. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 17. detsembri 2024.

a otsuse nr 15.3-3.4/1559-1 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus

põhjendamata, ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega.

3. Tartu Halduskohus võttis 3. jaanuari 2025. a määrusega X-i kaebuse Politsei- ja

Piirivalveameti 17. detsembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1559-1 tühistamiseks menetlusse.

Kohus määras vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

4. Vastustaja esitas kohtule 3. veebruaril 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus otsustas 24. märtsi 2026. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus

menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

6.1. Vaidlustatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on

kaalumisvigadega ning ebakohaselt põhjendatud, kaebaja terviseseisundit pole piisavalt

arvestatud. Vastustaja ei ole kaebaja terviseseisundile otsuse tegemisel vajalikku tähelepanu

pööranud. Kaebaja esindaja mulje järgi võivad kaebaja kognitiivsed võimed ja

suhtlemisvõime olla piiratud, mistõttu ta on eesti keele õppimine raskendatud. Kaebaja keele-

ja õigusarusaam on piiratud.

6.2. PPA ei kaalunud elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, kelle sidemed Eesti

Vabariigi ja päritoluriigiga on erinevad. Kaebaja on sündinud ja kogu elu elanud Eestis ning

tal puudub tihe side Venemaa Föderatsiooniga, kus ta viimati viibis üle kümne aasta tagasi.

6.3. Kaebajast tulenev oht on tõendamata ning tugineb ebakohasele ohuhinnangule, milles on

peamiselt keskendutud isiku varasemale käitumisele ja eelkõige toimepandud kuritegudele.

Ohuhinnang peab olema juhtumipõhine ning sisaldama tulevikuprognoosi, mitte tuginema

üksnes varasematele süüdimõistmistele. Kaebaja on teinud rehabilitatsioonis samme: osales

vanglas programmis “Eluviisitreening”, töötas vanglas koristajana. Nende pingutuste eiramine

rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Isikust väidetavalt lähtuv oht ei kaalu üles isiku huvi

elamisluba säilitada. PPA põhjendus, et kuriteod on muutunud raskemaks ning tuginemine

riskiprotsentidele ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisav.

6.4. Kui kaebajast lähtuv oht ei ole piisavalt tõsine, et sellega kaasneks kaebajale

lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine, siis jääb arusaamatuks,

3-24-3415

miks oli vajalik tema pikaajalise elaniku elamisluba üldse kehtetuks tunnistada. PPA ei ole

piisava selgusega selgitanud kaebajale enda riigis viibimise edasise seadustamise võimalusi.

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

7.1. Vaidlustatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane

ning selle tühistamiseks puudub alus. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei

ole üldpreventsioon ega karistus, vaid haldusõiguslik ohutõrje meede. Otsuses on

mitmekülgselt ja põhjalikult argumenteeritud, miks vastustaja hinnangul tuleneb kaebajast oht

Eesti avalikule korrale ja julgeolekule ning viidanud asjakohastele andmete, sealhulgas

kaebaja korduvale kuritegude toimepanemisele ning väljakujunenud käitumismustrile.

Menetluses ei olnud menetlusdokumentide tõlkimine vajalik, sest kaebajal oli menetluses

eesti keelt mõistev vandeadvokaadist esindaja.

7.2. Kaebaja kuriteod on muutunud ajas raskemaks ja varasemalt korduvalt kaebajale

määratud tingimisi karistused kui ka viimasel korral esialgselt kohtu määratud tingimisi

karistus kuriteo toimepanemise eest ei andnud loodetud tulemust ega muutnud kaebaja

hoiakuid ning soovi mitte enam kuritarvitada alkoholi ning jätta seljataha oma varasem

hoolimatu ja seadusevastane minevik. Kaebaja rikkus mitmel korral kriminaalhoolduse

nõudeid, mille tulemusena tema karistus täitmisele pöörati.

7.3. Hoolimata asjaolust, et kaebaja puhul esineb ka positiivseid asjaolusid, ei ole kaebaja

järginud Eestis elades riigis kehtivaid õigusakte. Oht, et kaebaja jätkab tulevikuks kuritegude

toimepanemist on jätkuval suur. Siinkohal on vastustaja tuginenud Riigikohtu seisukohale,

mille kohaselt kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on

olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu hindamisel ning teatav käitumine

minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks

avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Otsuses on esitatud kaebaja ohuprognoos ning andmed,

millel see põhineb. Vastustaja hinnangul pole kaebaja otsusega põhjalikult tutvunud, sest

kaebaja välja toodud asjaolud pole terviklikud võrreldes otsuses seisnevaga.

7.4. Kaebaja terviseseisund ei oma temast lähtuva ohu hindamisel ning pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamisel tähtsust. Kaebajal teadaolevalt esinevate krooniliste

haiguste ning alkoholisõltuvuse ravi võimalikkus ei kao tema pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel. Menetluses kogutud tõendite põhjal, samuti varasemate

kriminaalasjade materjalide pinnalt ei ole olnud alust arvata, et kaebajal esinenuks alandatud

arusaamis- ja mõtlemisvõime ega teisi tegureid, mis mõjutaks tema võimet adekvaatselt aru

saada tegelikust olukorrast, õppida ja suhelda, või et ta oleks süüdimatu või raske

psüühikahäirega. Kaebaja esindaja pole ka ise pidanud haldusmenetluses vajalikuks kaebaja

tervist puudutavaid asjaolusid kordagi mainida.

7.5. Vastustajale teadaolevalt ei esine kaebajal õpi- ja käitumisraskusi, samal arvamusel on

Viru Vangla. Kaebajal oli võimalik eesti keelt õppida, kuid ta pole seda 42 aasta jooksul kuigi

oluliseks pidanud. Vanglas alustas kaebaja eesti keele õpinguid, kuid jättis kursuse pooleli.

7.6. Kuna isikul on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, siis on tema seos Venemaaga

ilmselge ning asjaolu, et ta ei ole varem seal elanud ei oma määravat tähtsust. PPA ega vangla

sotsiaalametnik ei ole kuidagi piiranud kaebaja võimalust taotleda enda viibimise

seadustamist Eestis. Kaebajal on võimalik saada õiguslik alus riigis viibimiseks tähtajalise

elamisloa abil.

7.7. Kaebajale anti tema taotluse alusel PPA 13. jaanuari 2025. a otsusega tähtajaline

elamisluba kaheks aastaks ning PPA kohustas kaebajat täitma VMS § 117 lg 1 p-des 3 ja 4

tingimusi (tagama legaalne ja piisav sissetulek ning sõlmima ravikindlustusleping). Töötamise

registri andmete aluse ei ole kaebaja praeguseks tööle asunud, kuigi on töötamiseks

võimeline. Samuti on teave, et kaebaja suhtleb pärast vanglast vabanemist isikuga, keda on

kahel korral kriminaalkorras karistatud ning kaebaja tarbib jätkuvalt alkoholi, mis on olnud

3-24-3415

tema viimase kuriteo toimepanemise ajendiks. Seega näitavad asjaolud ka pärast vaidlustatud

otsuse tegemist, et kaebaja ei ole oma käitumist rehabiliteerinud ja osasid tähtajalise elamisloa

tingimusi ei täida.

KOHTU SEISUKOHT

8. Vaidluse all on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse

õiguspärasus. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja temast lähtuvat ohtu õigesti hinnanud, on

kaalutlusõigust ebakohaselt kasutanud ning jätnud olulised asjaolud arvestamata. Vastustaja

kaebaja etteheidetega ei nõustu ning on seisukohal, et otsuses on kaebaja käitumist ja temast

lähtuvat ohtu õigusaktidele vastavalt hinnatatud ning kaebajat iseloomustavaid asjaolusid

igakülgselt ja põhjalikult analüüsitud.

9. PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohtu

halduskolleegium on otsustes nr 3-17-1545 ja 3-18-89 selgitanud, et pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või

julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka

lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-

st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine oht avalikule

korrale või julgeolekule. Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole

lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi

2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi

julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14). VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates

tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise

ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada

ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud

ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud

tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka

määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Seega on

pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht

avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja/või tegelik, et

lubatav oleks lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast

tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui

lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi

julgeolekule ei pea esinema koos.

10. Isikust lähtuv oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana,

kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus

võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 16).

Vaidlustatud otsuses asus PPA seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud

õigusrikkumised ja senine käitumine, sh karistuse kandmise ajal, kinnitavad, et kaebajast

lähtuv oht avalikule korrale on olemas. Kohtu hinnangul on PPA vaidlustatud otsuse

tegemisel järginud kohtupraktikat ja analüüsinud asjakohaseid asjaolusid. Kohus nõustub PPA

kaalutlustega ega pea vajalikuks PPA põhjendusi detailselt otsuses korrata (HKMS § 165 lg

2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgnevat.

3-24-3415

11. Kaebaja esindaja on enda subjektiivsest hinnangust lähtuvalt seadnud kahtluse alla

kaebaja kognitiivsed võimed ja pidanud tema suhtlemis- ja õppimisvõimet piiratuks, mis

raskendab kaebajal õppida eest keelt. Selle kinnituseks ei ole kaebaja esitanud tõendeid.

Samuti ei ole varasemate kuritegude hindamisel ja kaebaja süüdimõistmistel tekkinud kahtlusi

tema süüdivuses ja arusaamisvõimes. Lisaks tuleb silmas pidada, et isikust lähtuva ohu

hindamisel ei ole tema väidetavad raskused suhtlemisel ja vähesed kognitiivsed võimed

olulised, sest need ei iseloomusta temast lähtuvat ohtu. Kaebaja esindaja kriitika

terviseandmetega mittearvestamise kohta on seetõttu asjakohatu ja väheveenev. Kohtule

esitatud materjalidest nähtub pigem kaebaja vähene motivatsioon väljaspool vanglat ja

vanglas eesti keelt õppida ning see ei ole esmajoones kantud mitte vähesest õppimisvõimest,

vaid eelkõige vähesest distsipliinist ja õppimistahtest.

12. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud vigu,

mis oleksid tinginud ebaõige kaalutlusõiguse kasutamise või meelevaldsete järelduste

tegemise. Kaebaja puhul esineb järjepidev käitumismuster, mis annab tunnistust tema

ohtlikkusest avalikule korrale. Kohtupraktikas on selgitatud, et isiku järjepidev

käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt

napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime

pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis

ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada

ohu olemasolu (vt Riigikohtu halduskolleegium 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89).

Ohuprognoosi tegemisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ja võimaliku

kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks

minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle

otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14).

13. Vastustaja võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki,

raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (s.h ohtu teistele ühiskonnaliikmete) ning analüüsis

adekvaatselt kaebaja senist käitumismustrit. PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et

kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised, sh katseajal, ja käitumine väljaspool

vanglat ja karistuse kandmise ajal kinnitavad, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Kohus

nõustub sellega. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras viiel korral ning mitmel korral ka

väärtegude toimepanemise eest. Tema toimepandud süüteod on olnud vargus, sõiduki

ärandamine, röövimine ja korduv joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine. Kuritegude

toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi kuritarvitamine. Kuritegude

toimepanemisega on kaebaja ohustanud korduvalt avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust

ning Eestis elavate isikute õigusi ja huve ning kaebaja senine käitumismuster ei võimalda

asuda seisukohale, et tema võime muutuda ning eelkõige alkoholi tarbimist kontrollida võiks

tulevikus palju muutuda. PPA ei ole piirdunud otsuses üksnes kaebaja süüdimõistmise faktiga,

vaid on hinnanud ka kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal ning temast lähtuva ohu

tõenäosust tulevikus. PPA otsuses on analüüsitud, kas kaebaja võib kuritegusid sooritada ka

tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale tõenäoline.

Kohus nõustub, et kaebaja käitumine katseajal, mil ta ei suutnud kehtestatud kontrollinõudeid

ja kohustusi täita, sest tarvitas alkoholi ja jättis kriminaalhooldusnõuded täitmata, mistõttu

pöörati Viru Maakohtu 21. juuli 2021. a määrusega asjas nr 1-20-7258 Viru Maakohtu 30.

oktoobri 2020. a otsusega määratud ära kandmata karistus ca 8 kuud pärast otsuse tegemist

täitmisele, viitab sellele, et kaebajal on raskusi vabaduses olles nõuete täitmisega, eelkõige

alkoholi mittetarbimisega. Viru Maakohus asus seisukohale, et kaebaja ise ei teadvusta endale

täiel määral, et tal on kohtu poolt seatud keeld alkoholi tarvitamisele ja selle jätkuv rikkumine

takistab kriminaalhooldust. Isik ei tunnista, et tal oleks probleem alkoholi tarvitamisega.

3-24-3415

Sellisel juhul on võimatu prognoosida, et nüüd teeb isik pingutusi selleks, et loobuda alkoholi

tarvitamisest. Kaebaja kriminaalhooldusele piisava hoolsusega allumise võime on vähene,

tema suhtumine on kergemeelne ning sama kergemeelselt jagab ta kohtule lubadusi olla

edaspidi hoolikas, teha koostööd ja täita nõudeid. Vangistuse ajal läbis kaebaja küll

sõltuvusainete kuritarvitajatele suunatud sotsiaalprogrammi, kuid arvestades tema vähest

suutlikkust hoiduda alkoholi tarvitamisest vabaduses ei anna see kohtule kindlust, et nüüd

suudab isik vabaduses alkoholi tarvitamisest loobuda. Seetõttu Viru Vangla kaebajat 23.

jaanuari 2024. a ja 2. septembri 2024. a määrustega vangistusest tingimisi enne tähtaega ei

vabastanud. Eelnevast nähtub, et ka vangistuse ajal kaebaja suhtumine toimepandusse ning

tema motivatsioon muutusteks märkimisväärselt ei paranenud. Vastustaja on põhjendatult

tuginenud ka asjaolule, et varasem katseajal uue kuriteo toimepanemine, samuti kaebaja

senine motivatsioon käitumiskontrolli nõuete täitmisel ei kinnita, et kaebajast lähtuv oht

avalikule korrale oleks marginaalne. Kaebaja on toime pannud kuriteo ka ajal, mil ta kandis

juba varem kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistust, samuti on kuritegude

toimepanemist oluliselt mõjutanud alkoholi tarbimine ning sellest lähtunud

sõltuvusprobleemid. Samuti iseloomustab kaebaja senine väheedukas tegelemine oma

sõltuvusprobleemidega tema suhtumist ja kontrollivõimet oma tegevuste üle.

14. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja senist pikaajalist süütegude toimepanemise

praktikat ning sõltuvusprobleemidega vähest tegelemist arvestades ei ole alust eeldada, et

kaebaja oma juurdunud elustiili lähitulevikus suudaks märkimisväärselt muuta. Kaebajale on

varasemalt korduvalt antud võimalus oma käitumist muuta (osa karistusi määrati tingimisi ja

rakendati erinevaid kontrollinõudeid, mida kaebaja siiski ei suutnud nõuetekohaselt järgida),

kuid kaebaja ei ole antud võimalusi suutnud kasutada. Kaebaja senine elukäik ei veena kohut,

et oht sarnaste süütegude toimepanekuks tulevikus oleks väike või et nendega kaasnevad

kahjulikud tagajärjed oleksid väheolulised ja seeläbi oht avalikule korra ja ühiskonna

turvatundele oleks marginaalne või sedavõrd madal, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine oleks õigusvastane.

15. Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra

ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa isiku riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelule sedavõrd

tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See aga ei tähenda, et mõju perekonnaelule puuduks

täielikult. Vastustaja on võtnud arvesse, et kaebaja on sündinud ja elanud valdavalt Eestis,

kuid see ei muuda olematuks fakti, et kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning

seeläbi side nimetatud riigiga, samuti on kaebaja seda riiki varasemalt külastanud. PPA võttis

adekvaatselt arvesse kaebaja senist tegevust Eesti ühiskonnaga lõimumisel, sealhulgas

vanglas läbitud sotsiaalprogramme ja keeleõpinguga alustamist vanglas, kuid ka sellega

seonduvalt kaebajal esinenud vähest motivatsiooni keeleõpingutega jätkamiseks. Samuti on

PPA põhjendatult arvestanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib

kaebajale kaasneda ebakindlus tuleviku osas, kuid kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on

piisavalt oluline, et pidada pere- ja eraelu puutumatuse riivet proportsionaalseks. Kohus

nõustub PPA-ga, et ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra tagamiseks on kaebaja

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud ja sobiv meede. Kaebajale

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemata jätmine ei tähenda, et kaebajast ei lähtu

ohtu avalikule korrale. Kaebajale soodsa otsuse tegemine, et teisi meetmeid ei kohaldata, ei

muuda iseenesest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alust olematuks ja

otsust õigusvastaseks. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja esindajaga, et kuna

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemiseks vajadust ei olnud, siis puudus alus ka

3-24-3415

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. VMS § 241 lg 1 p 2 aluse esinemine

on vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendatud ning vaidlustatud otsus õiguspärane.

16. Põhjendamatu on ka kaebaja esindaja kriitika kaebajale riigis viibimise võimaluste

selgitamise osas. Esiteks on vaidlustatud otsuses viidatud tähtajalise elamisloa taotlemise

võimalustele ning kuna kaebajal oli haldusmenetluses riigi õigusabi korras ka

vandeadvokaadist esindaja, siis oli ka esindajal kohustus kaebajale selgitada edasisi

toiminguid, kuidas kaebaja saab enda riigis viibimist tulevikus seadustada. Samal põhjusel ei

ole viljakas ka esindaja kriitika haldusmenetluses menetlusdokumentide mittetõlkimise kohta.

17. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei võta isikult õigust taotleda ja

saada riigis viibimiseks teine seaduslik alus. Kuna vastustaja kaebajale lahkumisettekirjutust

ega sissesõidukeeldu ei kehtestanud, siis ei pidanud ta ka otsuse tegemisel kaaluma võimaliku

väljasaatmise tagajärgi kaebajale. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses

on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja puhul ei esine lahkumisettekirjutuse tegemiseks

vajalikku kõrgendatud ohulävendit, mistõttu on kaebajal võimalus riigis viibimiseks taotleda

tähtajalist elamisluba. Selle saamine ei ole vähetõenäoline, mida näitavad ka pärast

vaidlustatud otsuse tegemist toimunud arengud ehk PPA väljastas kaebaja hilisema taotluse

alusel talle tähtajalise elamisloa. PPA esitatud asjaolud hilisema tähtajalise elamisloaga

sätestatud tingimuste täitmise kohta ei ole praeguse vaidluse lahendamisel olulised, sest

tühistamisnõude lahendamisel tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata selle andmise ajal

esinenud asjaolude alusel (HKMS § 158 lg 2).

18. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kohus asendab avaldatavas

kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider