3-24-2607/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-24-2607

Otsuse kuupäev

30. aprill 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. septembri 2024. a

ettekirjutuse nr 1052281899 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X , volitatud esindajad Andrei Vesterinen ja Olga

Väina-Kesler

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Annaliisa Vincjunaite

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 8. septembri 2024. a ettekirjutus nr 1052281899

sissesõidukeeldu puudutavas osas. Ülejäänud osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti 8.

septembri 2024. a ettekirjutuse nr 1052281899 peale esitatud kaebus rahuldamata.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X-i kasuks välja menetluskulud 610 eurot.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. juunil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-2607

1. X (kaebaja) saabus 8. septembril 2024 Narva piiripunkti eesmärgiga ületada piir ja lahkuda

Schengeni territooriumilt Venemaa Föderatsiooni.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) otsustas 8. septembri 2024. a ettekirjutusega nr

1052281899:

1) teha X-ile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte

hiljem kui 15. septembril 2024 (ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 16.

septembrist 2024, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust

mitte täitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 14 lg-le 1 ja §-le 17 Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni);

2) kohaldada kaebaja suhtes 3 aastaks Schengeni sissesõidukeeldu.

Ettekirjutuse kohaselt viibis kaebaja Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega

VSS § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid.

Kaebaja viibis Schengeni riikide territooriumil 180 päevase tagasiarvestusperioodi jooksul

kokku 164 kalendripäeva, sh vähemalt ühe kalendripäeva Eesti Vabariigis. Seega ei järginud

kaebaja välismaalaste seaduse (VMS) § 44 lg 2 tingimust, sest viibis Schengeni territooriumil

lubatud 90 päevast mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul enam ehk oli seadusliku

aluseta Schengeni territooriumil lubatust rohkem 74 kalendripäeva, nendest vähemalt 1

kalendripäeval Eesti Vabariigis. Seadusest tulenevalt on õigustatud kehtestada kolmeaastane

Schengeni sissesõidukeeld.

1. Kaebaja esitas 16. septembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 8. septembri 2024. a

ettekirjutuse nr 1052281899 tühistamiseks nii lahkumisettekirjutuse kui ka Schengeni

sissesõidukeelu osas.

2. Tartu Halduskohus võttis 27. septembri 2024. a määrusega menetlusse X-i kaebuse PPA

8. septembri 2024. a ettekirjutuse nr 1052281899 tühistamiseks. Kohus määras vastustajale

tähtaja kaebusele vastamiseks.

3. Vastustaja esitas 29. oktoobril 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebus

rahuldamata.

3. Tartu Halduskohus otsustas 24. märtsi 2026. a määrusega vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja

neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

4.1. Kaebaja on alates 2012. aastast erinevatel ajavahemikel elanud Soome Vabariigis ning

omab seal kinnisvara ja tegeleb ettevõtlusega. Vaidlust ei ole selles, et Soome Vabariik

keeldus 7. augustil 2023 kaebajale elamisluba andmast ja tegi otsuse kaebaja riigist

väljasaatmise kohta, mille kaebaja kohtus vaidlustas. Soome kohus ei rahuldanud kaebaja

nõuet väljasaatmisprotsess peatada, kuid väljasaatmist lõpule ei viidud, sest kaebajal on

Kanada kodakondsus. Kaebaja esitas 12. augustil 2024 Soome Vabariigile uue taotluse

elamisloa saamiseks ning selle menetluse ajal on tal õigus viibida Schengeni tsoonis. Kaebaja

näitab üles soovi seaduslikult viibida Schengeni tsoonis, mida tõendab tema taotlus uue

elamisloa saamiseks.

3-24-2607

4.2. Kuigi VSS § 74 lg 1 näeb ette sissesõidukeelu kohaldamise, ei vabasta see haldusorganit

kohustusest hinnata meetme kohaldamise vajadust ja meetme kestuse proportsionaalsust

konkreetse isiku puhul. Lubatud viibimisaja ületamine ei tähenda automaatselt, et esineb alus

kolme aasta pikkuse Schengeni sissesõidukeelu kohaldamiseks. Vastustaja ei ole asjakohast

kaalumist sissesõidukeelu kohaldamisel läbi viinud. Isikust ei lähtu ohtu avalikule korrale,

julgeolekule või ühiskonna põhihuvidele. Kaebajal on tegelikud sidemed Soome Vabariigiga

seoses pikaaegse elamise, ettevõtluse ja kinnisvara haldamisega, mida PPA pole arvestanud..

4.3. Kaebaja vaidlustab mitte ainult lahkumisettekirjutuse faktilise tagajärje, vaid eelkõige

Schengeni sissesõidukeelu kui jätkuvalt kehtiva ja tema õigusi piiravat meedet. Seega ei ole

vaidlus muutunud teoreetiliseks ega ammendunud. Sissesõidukeelu kehtimine mõjutab

kaebaja õigusi jätkuvalt ja otseselt ning seetõttu on kohtulik kontroll täielikult põhjendatud.

Kaebaja abiellus 4. veebruaril 2026 Soome Vabariigi kodanikuga ning pärast seda esitas

kaebaja 10. veebruaril 2026 ka uue taotluse elamisloa saamiseks perekondlikul alusel, mis on

praegu Soome Vabariigi ametivõimude menetluses. Seda kinnitab Soome Vabariigi

ametivõimude esitatud 11. veebruari 2026. a tõend. Kohaldatud sissesõidukeeld omab mõju

kaebaja perekonnaelule. Kolmeaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning see

takistab kaebaja tegevust Soome Vabariigis. Vastustaja ei ole hinnanud perekondliku suhte

tegelikku olemasolu ja tähendust ega kaebaja sidemeid Soome Vabariigiga, samuti ei ole

arvesse võtnud sissesõidukeelu mõju abikaasade kooselule, ega ka seda, kas vähem

koormavad meetmed oleksid olnud piisavad.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. PPA on ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest. VSS § 2 lg 1 alusel peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema

seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta. VMS § 43 lg 1

sätestab välismaalase seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks.

Antud juhul puudus kaebajal Schengeni territooriumil sh Eestis seaduslik alus viibimiseks.

PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kes on saabunud riiki seadusliku

aluseta või kellel puudub seaduslik alus riigis viibimiseks. Kaebaja rikkus Schengeni

territooriumil viibimise tingimusi, mistõttu oli talle lahkumisettekirjutuse vabatahtliku

täitmistähtajaga tegemine VSS § 7 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendatud.

5.2. PPA-l puudus põhjus kohaldada kaebaja suhtes lühemat sissesõidukeeldu või jätta

sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebajale anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited

sissesõidukeelu kohaldamise kohta, mille raames selgitas kaebaja, et tema juhitav äriühing ja

kinnisvara asub Soome Vabariigis ning tema teada ta võib viibida Soome Vabariigi

territooriumil. Nimetatud asjaolud ei ole lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamiseks

piisavad. Kaebaja puhul ei esine ka humaanseid kaalutlusi. Kaebaja on lahkunud Eesti

Vabariigist ning tal on võimalik taotleda VSS § 32 lg 1² alusel tunnistada sissesõidukeeld

kehtetuks kohtuväliselt.

KOHTU SEISUKOHT

6. Vaidluse all on PPA 8. septembri 2024. a ettekirjutuse nr 1052281899 õiguspärasus.

Nimetatud otsusega tehti kaebajale lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga ning

kehtestati kaebajale Schengeni sissesõidukeeld kestvusega 3 aastat. Kaebaja hinnangul ei ole

vaidlustatud otsus proportsionaalne. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et

haldusakt on õiguspärane ja proportsionaalne.

3-24-2607

7. Kohus ei nõustu kaebajaga, et lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane. Kaebajal ei

olnud 8. septembri 2024. a seisuga, mil kaebaja saabus Narva piiripunkti, Soome Vabariigi

poolt välja antud elamisluba. Kuna kaebajal oli Kanada kodakondsus, siis sai ta olla

Schengengi territooriumil välisriigiga sõlmitud viisavaba liikumise reegli alusel. Asjaolu, et

kaebajal oli ka Soome Vabariigis kinnisvara ei andnud eraldi alust Schengeni territooriumil,

sh Eesti Vabariigis viibimiseks. Kaebajal ei ole Euroopa liikmesriigi kodakondsust ega muud

alust Euroopa Liidu territooriumil viibimiseks peale Kanada kodakondsusest tuleneva

viisavaba Schengeni territooriumil viibimise võimaluse. Viisavabalt Schengeni territooriumil

viibimisel tuleb aga järgida riikides viibimise tingimusi. VMS § 44 lg 2 näeb ette, et kui

välisriigiga on sõlmitud leping viisavaba liikumise kohta või välisriigi kodanike suhtes on

viisanõudest loobutud, võib selle välisriigi kodanik Schengeni konventsiooni liikmesriikides,

sealhulgas Eestis, viibida kokku kuni 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul,

kui välisleping ei sätesta teisiti. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud otsuses ja

PPA vastuse esitatud Schengeni ruumis viibimise kestust. Asjaolu, et kaebaja esitas Soome

Vabariigis 12. augustil 2024 uue elamisloa taotluse, ei andnud talle eraldi õigust viibida

Schengeni territooriumil, sh Eesti Vabariigi territooriumil, vaid ta pidi jätkuvalt jälgima

Schengeni territooriumil viisavabalt viibimise tingimusi, sh VMS § 44 lg 2. Kohtule ei ole

esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kaebaja väidet, et uue elamisloa taotluse esitamine andis

talle täiendava õiguse viibida Schengeni territooriumil ja liikuda teistesse liikmesriikidesse.

Kaebaja esitatud lisal 6 (tõend elektroonilise asja menetluses olekust) on samuti selgitus, et

see tõend ei anna õigust siseneda Soome ega reisida Soomest välismaale. Kohtu seisukohta ei

muuda ka kaebaja täiendava seisukohaga esitatud uus tõend järgmise elamisloa taotluse

esitamise kohta 10. veebruaril 2026. Eelnevatest elamisloa taotlustest erinevalt on see esitatud

perekondlikul alusel ehk seoses Soome kodanikust abikaasaga. Vastustaja ei saanud kuidagi

haldusakti andmise ajal selle uue asjaoluga arvestada (HKMS § 158 lg 2), mistõttu ei ole see

asjaolu lahkumisettekirjutuse õiguspärasust mõjutav, sest nimetatud asjaolu ei esinenud

vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Kuna vaidlust ei ole selles, et viisavabalt Schengeni

territooriumil viibimise tingimusi kaebaja rikkus (kaebaja viibis Schengeni territooriumil

lubatud 90 kalendripäevast rohkem), siis oli lahkumisettekirjutuse tegemine VSS § 7 lg-te 1 ja

2 alusel seaduslik ning selles osas puudub alus PPA 8. septembri 2024. a ettekirjutuse nr

1052281899 tühistamiseks.

8. Kohus ei nõustu PPA-ga aga selles, et kolme aastase sissesõidukeelu kohaldamine oli

rikkumise asjaolusid arvestades põhjendatud. VVS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld

tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis

viibimist. Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise

Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida (VSS § 6

lg 2). VSS § 74 lg 1 näeb ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega

Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni

sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 4¹).

9. Kohtupraktikas on VVS sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise sätteid koosmõjus Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2008/115/ tõlgendades leitud, et VSS § 74 lg-t 1

(sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust ning VSS

§ 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega.

Peab arvestama ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 11, milles

reguleeritakse sissesõidukeeldu ja selle pikkust. Direktiivi sissejuhatuse p 6 järgi tuleb

direktiivi alusel tehtavad otsused teha juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest

3-24-2607

kriteeriumitest. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult

ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sissesõidukeeld on VVS § 6

lg 1 kohaselt täiendav meede hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja

jooksul ning see on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika

usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks, tegemist ei

ole karistusega. Kuigi VSS § 74 lg 1 näeb ette, et kolmeaastane sissesõidukeeld määratakse

kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, siis peab lõpptulemus olema

proportsionaalne igal üksikul juhul ehk PPA-l on sissesõidukeelu rakendamisel ja selle

pikkuse määramisel siiski kaalutlusõigus. Sissesõidukeelu vajadust ja proportsionaalsust tuleb

sisuliselt hinnata (VSS § 74 lg 3) ehk tuleb arvestada isikut individuaalselt iseloomustavate

asjaoludega. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase välismaalase

kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad

välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki

sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised, tööalased, hariduslikud ja

majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule

korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja

piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

15. mai 2025. a otsus asjas nr 3-23-1317).

10. Vaidlustatud haldusaktis on PPA arvestanud peaasjalikult viibimisaja ületamise

asjaolusid. Vastustaja on minimaalselt viidanud ka kaebaja sidemetele Soome Vabariigiga

(elamisloa andmisest keeldumine, äriühingu ja kinnisvara asumine selles riigis), kuid pole

seda sissesõidukeelu kohaldamisel sisuliselt analüüsinud. PPA ei ole otsuses üldse

põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav

(VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule.

Teisisõnu pole PPA põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle kolmeaastase

tähtaja vajadus ja eesmärk. Silmas tuleb pidada, et VSS § 6 lg 1 eesmärk ei ole vältida mitte

iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja siin viibimist ning

sissesõidukeeld ei ole karistus viibimisaja ületamise eest. Kui välismaalane on riigist

lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ei

asu. PPA otsuses kajastatu viitab sellele, et PPA on rakendanud kolmeaastast sissesõidukeeldu

kui automaatset järelmit asjaolule, et kaebaja rikkus viibimisaja nõudeid ehk PPA on

käsitlenud VVS § 74 lg-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamist kui kohustuslikku reeglit.

Selline lähenemine ei ole aga põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja

proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla

automaatne järelm lahkumisettekirjutusele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a

otsus asjas nr 3-23-2630). PPA ei ole kaebajale sissesõidukeelu kehtestamise eesmärki

piisavalt sisustanud ning samuti ei ole veenev rakendatud sissesõidukeelu pikkuse kohta

esitatud põhjendused. PPA on vaidlustatud otsuses viidanud vaid kaebaja tahtele, et tema

sissesõidukeeld oleks lühem seoses Soome Vabariigis kinnisvara ja äriühingu omamisega,

kuid sellega seonduvalt ei ole PPA sissesõidukeelu osas selle kohaldamise pikkuse

vähendamist või kohaldamata jätmist sisuliselt analüüsinud. Ka kohtumenetluses esitatud

põhjendused ei kinnita, et vastustaja selles osas põhjalikku kaalumist teostas. Kaebaja on

lahkumiskohustuse täitnud ning kohtule ei nähtu vastustaja esitatud põhjendustest, mis

eesmärgil on kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine praegusel juhul vajalik. Silmas tuleb

ka pidada, et vastustaja ei teinud kohe sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust, vaid

andis tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, samuti oli kaebaja koostöövalmis ning selgitas

endaga seotud asjaolusid, sh sidet Soome Vabariigiga ning tõi välja temaga seotud

menetlused. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks andmeid varjanud, esitanud

valeandmeid või muul viisil takistanud menetlust ja seeläbi tekitanud olukorra, kus ennetava

3-24-2607

meetme kohaldamine võiks olla vajalik. Kaebaja käitumises, sh riigis viibimise ja liikumise

asjaoludes ei ole viiteid sellele, et tema tegevus võiks kujutada ohtu Schengeni viisaruumis

avalikule korrale või riigi julgeolekule või muul viisil kinnitada vajadust ennetada kaebaja

sisenemist Schengeni viisaruumi tulevikus. Viibimisaja rikkumise asjaolud viitavad kaebaja

hooletusele Schengeni viisaruumis lubatud viibimisaja arvestamisel ja selle järgimisel, kuid

need ei kinnita, et kaebaja suhtes oleks vajalik ennetava meetmena keelata tema tulevikus

sisenemine Schengeni viisaruumi sedavõrd pika aja jooksul. Seega on kohus seisukohal, et

sisenemiskeelu kehtestamiseks kolme aastase tähtajaga ei olnud põhjendatud vajadust ning

PPA ettekirjutus sissesõidukeelu kohaldamise osas on õigusvastane ja tuleb tühistada.

11. Kohus ei võta seisukohta kaebaja perekonnaelu riive kohta seoses abiellumisega, sest

sellele põhjendusele kaebaja haldus- ega kohtumenetluses enne täiendava seisukoha esitamist

ei tuginenud. Lisaks nähtub, et kaebaja abiellus Soome Vabariigi kodanikuga 4. veebruaril

2026 ehk vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei saanudki vastustaja nende kaebaja

perekondlike sidemetega Soomes kuidagi arvestada. Tegemist on uue asjaoluga, millel ei ole

mõju vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele, sest kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust

selle andmise seisuga (HKMS § 158 lg 2).

12. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab PPA 8. septembri

2024. a ettekirjutuse nr 1052281899 sissesõidukeeldu puudutavas osas ja jätab

lahkumisettekirjutuse peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja tema õigusabikulud on

menetluskulu nimekirja järgi kokku 1950 eurot (ajakulu kokku 13 tundi). HKMS § 109 lg 6

kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Kohtu hinnangul on

kaebuse mahtu (sisuline analüüs ca kahel lehel) ja sisu arvesse võttes kaebuse koostamise

ajakulu (5 tundi) ülepaisutatud. Samuti on täiendav seisukoht (kaebaja sõnastuses

lõppseisukoht) sõnastuselt raskepärane, sest tekstis esineb palju sama mõtte ja kaalutluste

väljendamist erinevates lõikudes erinevas sõnastuses ehk tekst on kunstlikult mahukamaks

kujundatud ning esineb palju kordusi. Kohtu hinnangul saab seetõttu põhjendatud ajakuluks

pidada 8 tundi ja õigusabikulu kokku 1200 eurot (8x150). Kokku on kaebaja põhjendatud

menetluskulud 1220 eurot (1200+20). Kohus rahuldas kaebuse 50% ulatuses, mistõttu

mõistab kohus Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 610 eurot.

14. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider